Kaasaegne: eesti autorid
Siit leiad ilukirjanduse alla kuuluvad eesti autorite teosed, mille esmatrükk on olnud 1990. aastal või hiljem!
Lühijutukogumik koondab ühtteist juttu, mille korduvateks motiivideks on teisikud ja surm. Tegelased kohtuvad enda näoga koolnutega, näevad viirastusena iseennast või vaatavad muul moel endaga kõverpeeglis tõtt.
Kogumik koondab Katariina Libe viimase viie aasta jooksul kirjutatud tekste, millest mõned on ka varem avaldatud ajakirjas Looming. Novelli „Enesetapja” eest määrati talle 2023. aastal August Gailiti nimeline novelliauhind. Lugusid juhatavad sisse autori illustratsioonid.
Katariina Libe on töötanud näitleja ja ajakirjanikuna, ta on avaldanud kaks romaani ja mitu lasteraamatut, ühtlasi on ta mitme teatriteksti ja seriaalistsenaariumi autor.
Novellikogu, mis kõneleb lugeja sisemiste kõhkluste ja piinlikkustega sõbralikult, kuid ilustamata, läbi naeru, kuid häbistamata. Jüri Kolki lood kinnitavad, et tavalisuses pole mitte midagi halba ja igavat, ning kirjanik oskab lugejat üllatada vaimsete maksahaakidega, mis panevad aju ja südame tulitama.
„EESTI NOVELL 2026“ on sarja üheksas raamat, mis lükkab vankumatult ümber väite, justkui ei oleks midagi uut siin päikese all. Värske valik kodumaisest novelliparemikust kutsub tempokale jalutuskäigule läbi inimhinge salajaste soppide ja raskesti mõõdetavate tunnete. See kannab lugeja hellalt, kuid kindlalt peibutavasse tundmatusse, kus iga kurvi taga ootab midagi uut – kord ilusat, kord valusat, kord vabastavalt absurdset –, pakkudes vastumürki etteaimatavale argipäevale.
Üheksakümnendatel aastatel, mis kogu senise elu pea peale pööravad, saab elumehest ärimees. Senitundmatus olelusvõitluses leiab peategelane kogemata kuldvõtmekese, mis avab talle ukse kapitalistliku heaoluühiskonna hüvede juurde. Kuid edu ja armastus panevad pea pööritama, üksiküritaja individualism viib sotsiaalsete rollide hävimisele, perekond puruneb ning otsustav katse kindlustatud mehena rahusadamasse jõuda ei taha õnnestuda. Rantjeepõli toob kaasa uued probleemid, igatsetud maaelu idüllist pole jälgegi.
„Ärimees“ on järg raamatutele „Mängumees“ ja „Elumees“. See on osa Mihkel Tiksi raamatusarjast „Poiss sai 50“, mis sai 2010. aasta Tänapäeva romaanivõistlusel eripreemia.
Aastal 1995 oli Eesti juba riik, aga ei olnud ka. Uue elu tormide eest põõsasse pugenud geenius lootis mugavuslipu all rantjeepõlve nautida, kuid enne veel, kui ta kodukindlus valmis sai, murdis elu tema tsitadelli uuesti sisse. Paha aimamata kargas taluperemees pea ees poliitikasse, mis viis konflikti nii kohaliku rahva, mõjukate parteitegelaste, maksuameti kui lõpuks ka oma lähedastega. Viiekümnendat sünnipäeva tähistas mängumehest elumeheks, elumehest ärimeheks ja lõpuks muidumeheks saanud poiss üksinduses kodust kaugel võõrsil.
„Muidumees“ on järg raamatutele „Mängumees“, „Elumees“ ja „Ärimees“. See on neljas ning viimane osa Mihkel Tiksi raamatusarjast „Poiss sai 50“, mis sai Tänapäeva 2010. aasta romaanivõistlusel eripreemia.
Vanker loksus uinutavalt ja Trubetzkoy katsus meelde tuletada viimastel nädalatel toimunud sündmusi. Sõda Prantsusmaa ja Venemaa vahel oli kestnud juba üle kuu aja. Riias teati, et prantslased on piiri ületanud ning liiguvad läbi Leedu Kuramaa poole. Täpset ettekujutust prantslaste tegevusest siiski polnud. Maal valitses ärevus ...
Peeter Helme kriminaalromaan – mõrv toimub eksootilises Ruhri tööstuspiirkonnas.
„Helme joonistab detailselt välja Ruhri kaevanduspiirkonna – ja tööstusmaastik ei ole raasugi igav. Lehviv inimlik nukrus muutub korraga tähendusrikkaks; Helme üldistusvõime on siin kummalisel kombel suurem kui esikromaanide Eesti kontoriametnike-poliitetturite ellu kaevumisel.“ Peeter Sauter
Noorema põlvkonna luulekogu, mis käsitleb elu varjupoolt, tumedaid tunge, alkoholi ja muserdust idamaiselt täpsete luuletustega. Raamat on osa uuest vihast eesti naisluulest, mis kasutab realismi ja kohati tänavakeelt ajastu pilte tabamaks.
Andra Jõgise „Teeklaas“ on tõeliselt muljetavaldav debüüt, mis toob esile eesti kirjanduse kuldajastu parimad omadused. Raamat viib sind Emajõe kallastele, kus peategelane kogeb üha intensiivsemalt laiba lõhna ja Tallinna kohalolu. See teos on täis sügavaid emotsioone ja teravaid tähelepanekuid, mis jäävad sinuga kauaks pärast viimase lehe keeramist. Jõgis on meisterlikult põiminud oma narratiivi, pakkudes lugejale rikkalikku ja mitmekesist lugemiskogemust.
Andra Jõgis on eesti kirjanduse kuldajastu tüüpiline esindaja, üks meie mõjurikkamaid klaasikunstnikke ning suurepärane poeet. Selles raamatus on kõik, mis ühes luulemenukis peab olema: globalism, armastus, estetism, looduse ilu, künism, hamba- ja maailmavalu. „Mingi kala“ ühendab endas Marie Underi ja Andra Teede parimad omadused.
Eriline eesti juturaamat, kus puuduvad kõik need vastikud omadused, mis eesti jutukirjanduse pea loetamatuks muudavad. Jutukogu neile, kes eesti kirjandust põhimõtteliselt ei loe, heasüdamlik ja samas küüniline ning absoluutselt meisterlik, teravdatud reaalsusetajuga raamat elust ja inimestest meie ümber.
Jaan Toominga märkmikromaan, mille pealkiri tekkis üle 30 aasta tagasi, kui autor kavatses kirjutada niisugust raamatut. Sama pealkirjaga on ka temast tema venna tehtud film.
Kui elu, mida oled aastakümneid ehitanud, variseb äkitselt kokku, jääb alles küsimus: kes ma olen ilma selleta?
Iris satub murdepunkti, kui abielukriis rebib lahti vaikimised, truudusetuse ja vaimse vägivalla varjud. See paiskab Irise valusasse vabalangusesse. Valu võimendab kaks aastat varem poeg Georgi raske haigestumine, mis jättis perekonda paranemata haava.
See on lugu leinast ja lagunemisest, kuid eelkõige teekonnast enese juurde. Teraapia, konstellatsioonitöö ja sisekaemuse kaudu harutab Iris lahti suguvõsa mustreid ning liigub autopiloodilt teadliku eneseväärtustamiseni. Päevikuvorm, sisemonoloogid ja pingestatud dialoogid loovad intiimse äratundmise. See on valus ülesärkamise lugu naisest, kes kaotab kõik, et lõpuks leida iseennast.
„Vabalangusest vabadusse“ on neile, kes on kogenud suhte purunemist või tundnud, et elu on korraga võõras. Neile, kes otsivad lootust ja julgust tõusta, kui tundub, et enam pole kuhugi kukkuda.
Kai Kase teine novellikogu sisaldab loomingut alates 2018. aastast. Siin on perioodikas ilmunud novelle, aga ka kolm uut. Autor vaeb läbi teravmeelsete tähelepanekute ja tervelt iroonilise vaatenurga inimeseks olemise ilu ja valu.
Auhinnad vohavad, prestiižiökonoomiast pole pääsu kellelgi. Juttu tuleb auhindade ajaloost ja plahvatuslikust kasvust, inimlikust edevusest, ambitsioonidest, konkurentsist ja kollegiaalsusest, kuulsusest ja tunnustusvajadusest, surematusest, suurtest võitjatest ja Eesti skeenest. Esimeses osas räägib autor auhindadest autobiograafilises võtmes, teine osa on kirjandussotsioloogiline essee, kus leidub nii isiklikke tähelepanekuid kui ka statistilisi andmeid ja kombekriitilisi üldistusi.
Romaan peamiselt ühe karakteri kujunemisest, mis on tihedalt seotud ajastu ühiskondliku elu iseärasustega ning kasvab laia kandepinnaga sotsiaalseks üldistuseks, ajajärgu keerukate ja vastuoluliste tingimuste läbivalgustuseks. Paul Kuusbergi on peetud 1960. aastatel Eestis ilmunud algupärase kirjanduse tugevaimaks prosaistiks ja tema „Andres Lapeteuse juhtumit“ (1963) ekstraklassi romaaniks. Teose peategelane on Teises maailmasõjas punaväes võidelnud kommunist ning autor vaatleb, milliseks kujunes tema käekäik sõjajärgses Eesti NSVs. Selleks kasutab Kuusberg oskuslikult eri ajaplaane, nii et romaani uudne kompositsioon äratas tähelepanu kohe pärast ilmumist. Ka sisus on laiem haare kui Nõukogude kirjanduses varem tavaks oli olnud. Kuusberg puudutab näiteks kommunistliku partei siserepressioone ja muid keerulisi inimsuhteid ajal, mil ametlik ideoloogia mõõtis enam-vähem kõike nn klassipositsioonilt. Romaanile anti 1965. aastal Nõukogude Eesti preemia ja 1966. aastal valmis teose põhjal Grigori Kormanovi menukas film „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“. Veendunud kommunistina ja sovetliku nomenklatuuri liikmena oli Kuusbergil ehk ka lihtsam lähiajaloost kirjutada kui teistel.
Paul Kuusberg (1916–2003) sündis Tallinna töölisperekonnas, osales 1940. aasta sündmustes ametiühingutegelasena riigikukutajate poolel, astus samal aastal kommunistlikku parteisse, kuulus 1941 kurikuulsasse hävituspataljoni, oli hiljem Eesti laskurkorpuses politruk ehk poliitjuht, lõpetas 1958 NLKP kõrgema parteikooli ja oli 1960–1986 EKP Keskkomitee liige. Ta oli ka Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretär ja aastail 1976–1983 selle esimees, 1957–1976 (vaheajaga) ajakirja Looming peatoimetaja.
Valik lugudest, mis autor on viimase viieteistkümne aasta jooksul Eesti Ekspressile kirjutanud. Geeniused rahva hulgast, lihtsad inimesed, sekka tunnustatud meistreid. Paljusid nende lugude kangelastest pole enam olemas, aga nad on sellised, kes jäävad meelde.
Siiri Laidla uus romaan keskendub pereprobleemidele. Meelis ja Hellemai on teineteist leidnud tudengiaastatel Tartus ning rajanud endale toreda kodu, kus kasvavad kaksikutest tütar ja poeg. Pisitülidest alanud võõrandumine viib perekonna lahkuminekuni, kusjuures kooliskäivad lapsed jäävad linna isa juurde, ema aga läheb väiksesse maakooli õpetajaks. Poja traagiline hukkumine jääb vanemaid painama. Ootamatult otsustab kodust lahkuda ka kooliõpingud pooleli jätnud tütar, siirdudes välismaale õnne otsima. Kuid elul on üksildase Hellemai jaoks varuks üllatusi. Ühel kevadpäeval ilmub tema arvutiekraanile ning peagi ka ellu kentsakas vanahärra Nikolai Küüs. Nakatava elurõõmuga suudab mees Hellemai tardumusest lahti raputada. Lisaks äratab ta ellu ka naise kodumaja ümbritseva söötis aia, täites selle lillede ja rohelusega. Kuigi tutvus vanahärraga jääb üürikeseks, saab naine tagasi oma energia ja elutahte. Pöördeliseks sündmuseks kujuneb Hellemai elus tütre naasmine välismaalt ja lapselapse sünd.
Mart Kadastik (59): „Aastakümneid edukalt inimeste hingesoppides orienteerunud psühhiaater Hannes jääb hätta iseenda mõistmisega, kui tema patsiendiks satub noor võluv Kristin – tunded suruvad peale valikuid, mille seast õiget leida ei aita ei elukogemus ega elutarkus. Kire ja mõistuse kokkupõrkes kaotab Hannes enesekindluse. Kes õigupoolest keda ravib ja kas tõesti on kõik võimalik?“
Katariina Tammert (32): „Kristin on omadega puntras. Elu on sassis ning häid valikuid nagu polekski – või tunduvad need kõik lihtsalt liiga kaalukad? Hannese kabinetist otsib Kristin esialgu vaid unerohutablette. Kas võib aga minna nii, et ta leiab sealt hoopis jõudu teha oma elus vajalikud muutused ja tõusta fööniksina tuhast? Kõik on võimalik. „Paarismäng“ on teadaolevalt esimene eesti romaan, mille on kahe peale kirjutanud mees ja naine. See lisab alati aktuaalsele suhteteemale erakordset ehedust ning elulisust.“
„Vait olla ja edasi teenida“ on tempoka arenguga lugu noorte meeste ajateenistusest Eesti Kaitseväes. Humoorika stiiliga on autor püüdnud edasi anda sõjaväeelu argipäeva, mis kohati areneb lausa absurdini. Peategelane Mike, ülekaaluline egoistist Vilde, tülinorija Kanter, karm, kuid pehme südamega mehemürakas Tölp, range leitnant Pilberg ja paljud-paljud teised tegelased püüavad ennast selles karmis maailmas maksma panna. Olles astunud ajateenistusse, kogevad loo tegelased, et tegu ei olegi kohaga, kus õppused, kord ja distsipliin käsikäes käivad. Sekka tuleb ka napsutamist, hüppes käimist ja kauneid naisi. Paraku ei puudu siit ka tõsised mured ja kurvad sündmused.
Romaani „Raisakullid“ eest 1983. aastal J. Smuuli nimelise preemia saanud Jaak Jõerüüda proosakogu novelle iseloomustab mõttemängulisus. Pearõhk pole süžeel, žanripärane pinge tekib ootamatute assotsiatsioonide ning psühholoogiliste vastanduste kaudu.
Tuntud režissöör leiab inspiratsiooni ootamatust kohast. Noormees kohtub tundmatu lihatootega. Kiiritusravi patsiendid vaatavad moodsat kunsti. Naine, kes armastab betooni ja kala. Hästi kavandatud enesetapul võivad olla soovimatud tagajärjed. Korteriühistu muretseb kõlbluse pärast. Nende ja raamatu ülejäänud lugude ühendavaks elemendiks on põgusad või juhuslikud kohtumised, millest võivad tekkida veidrad kogemused ja üllatavad tagajärjed.
2020. aastal ilmunud novellikogu „Pikaajaline kohtumine“ on Tauno Vahteri (snd 1978) esimene raamat.
1993. aasta Eestis alles õpitakse uut moodi elama. Eesti-vene perekonnast pärit Artur Lukin külastab ühe korrusmaja keldris juuksurit ning see muudab tema ja ta lähedaste elu. Järgnevad sündmused viivad ta konkureerivate Tallinna sensitiivide veidrasse ja koomilisse maailma, referendumiks valmistuvasse Narva ning muudesse ootamatutesse olukordadesse kirju seltskonnaga.
Tauno Vahter on varem avaldanud raamatud “Pikaajaline kokkusaamine” ning “Madis Jeffersoni 11 põgenemist”. Ta on pälvinud Tuglase novelliauhinna, Vilde kirjanduspreemia ning sai koolis tsiviilkaitseviktoriinil teise koha.
Kõik tahavad mõnikord põgeneda, kuid Madis Jefferson on põgenenud terve elu: kodunt, sõjaväest, laevalt, Eestist, vanglast ja mujalt. Juhuse ning veidra sisemise tungi tõttu sattub Madis Jefferson mitmele mandrile, keset suuri ajaloosündmusi ning on oma mitme nime all korduvalt tagaotsitav, tema uskumatu juhtumiga näevad vaeva politsei, nõukogude julgeolek ja sõjavägi.
Tauno Vahteri „Madis Jeffersoni 11 põgenemist“ põhineb tõestisündinud lool ning on kirjutatud Eesti ja USA arhiivides leiduva materjali alusel.
Inimesed ei meenuta heldimusega seaduseid, paraadikõnesid ja vahelduvaid ministreid. Nad mäletavad, kuidas maitses mingi toit või jook, millist häält tegid vanasti tuletõrjeautod, õhutõrje või nende lähedased inimesed, kuidas lõhnasid sirelid, joodikud ja kaneelisaiad. Natuke peenemalt nimetatakse seda kõike mikroajalooks või argipäeva ajalooks. See ei ole akadeemiline ajalooraamat, vaid võimalus rääkida Tallinnast meeleliselt.
Kõigil neil lõhnadel on ka oma lugu. Millal muutus Tallinna kraanivesi lõpuks joodavaks? Millal jõudis siia esimest korda šokolaad? Kuidas on eri aegadel Tallinnas prügiga ümber käidud? Millal saabusid esimesed eksootilised restoranid? Mis on keemiliselt mõne lõhna taga ning kuidas ja miks on lõhnad muutunud eri riigikordade ajal või sootuks kadunud?
See on ühe mõranenud perekonna, aga samas ka väikese Aadu lugu. Poisi isa Ants on üsna mõtlematult abiellunud arstiks õppiva tudengineiuga, kel aga ülikool pooleli jääb – osalt lapse sünni, osalt kergemeelse ellusuhtumise tõttu. Kuna poisi isa on Soomes paremat teenistust otsimas, jääb Aadu aastateks emapoolse vanaema kasvatada, kes sellega kuigi hästi hakkama ei saa. Lõpuks saadab poisi ema seitsmeseks saanud Aadu elama isa juurde, kes on taas kodumaal ning endale uue, lasteaiakasvatajana töötava kaasa leidnud. Nii on väikese poisi eksirännakud möödas – tal on taas oma isa ning uus ema. Selle pere meestele – väiksesele Aadule ja isa Antsule – süstib meelekindlust ja elutarkusi sõjaveteranist naabrimees Voldemar. Tema jutustused moodustavad romaani teise tasandi.
29-aastasele Kätlinile, kes töötab sööklas toidujagajana, tehakse pöörane ettepanek: asuda maineka raamatukirjastuse juhiks koos väljavaatega teenida kümneid, heal juhul sadu tuhandeid eurosid. Miks on välja valitud just tema, kes ta on läbi lugenud vaid ühe raamatu – muinasjutu Hansust ja Gretest? Kas kirjastuse uus salapärane omanik tahab Kätlinit naeruvääristada, ära kasutada või teda tõepoolest tiivustada? Kui palju võib noor naine uskuda ja usaldada teda ümbritsevaid mehi? Olukorra muudab eriti pikantseks see, et Kätlinisse kiindunute seas on ka kõrge aukandja – vabariigi president, kellele pole võõrad lihtsureliku tunded, mõtted ega vajadused.
Mart Kadastiku kuues romaan „Presidendi vastuvõtt“ üllatab lugejat sündmustega, mis näivad võimatud, kuid siiski juhtuvad. Autori realistlik ja kohati grotesknegi kujutamisviis ühendab haaravaks looks erinevas vanuses inimesed, kellest kõigist kiirgab ometi üksinduse kurbust ja armastuse ihalust.
Toomas Raudam ja Katrin Ruus kirjutavad oma lugusid, nagu võiks neil olla ühine lapsepõlv. Kriitik Arno Oja on Raudami „Sõpru seinast“ ja Ruusi „Prügimaja Dionysost“ võrreldes märkinud: „Problemaatikalt, käsitlusviisilt ja ainestikult on need raamatud väga lähedased… Hauakivi varjus maailma muredega – nõnda elavad ja sellest kirjutavad mõlemad kirjanikud!“ (Postimees, 30.11. 2024)