Kaasaegne: eesti autorid

Kaks ajaloolist näidendit.

Debütandi juttude närviline tegelaskond on kirju. Iseenda ja stagnatsiooniga vastuolus olles põletatakse oma liha vaimu nimel. Erilise vaatluse all on isikut deformeerivast ühiskonnast üksindusse eralduv tüüp, kes otsib hingerohtu kunstist ja ööst.

Me kõik püüame üleilmastuvas maailmas kohaneda, sest teisi valikuid lihtsalt ei ole. 19-aastase peategelase Eve püüdest leida oma koht siin päikese all käesolev stsenaarium jutustabki.

Teoses vaeb autor surma kogemusi meenutades inimelu väärtusi, mis ilmutavad end elu kaduvuse ja hapruse kaudu, leides tuge "Tiibeti surmaraamatust". Õpetaja või kellegi lähedase poolt etteloetuna kuuleb inimese kehast eraldunud teadvus surmaraamatu juhiseid ja leiab nende abil kergemini tee vabanemisse. Sellel budistlikul foonil jutustab autor oma isiku- ja perekonnaloo kaudu Eesti lähiajaloost.

Tipperdingeli noor krahv Melchior peab pärast tüli isaga kodunt lahkuma ning saab kaasa vaid kolm vanaisalt päranduseks jäänud asja: sadula, sule ja pasuna. Nende abil tuleb tal tagasi võita suguvõsa maavaldus, aga peagi selgub, et see ei ole sugugi lihtne ülesanne.

Põnevat sündmustikku saadavad Melchiori sõprade, ketserist munga Balthasari ja alkeemiku Alexiuse arutlused hea ja kurja olemusest.

Esmakordselt 1991. aastal ilmunud romaan on üks esimesi kodumaise fantasy tippteoseid, mis kuulub vaieldamatult Eesti seikluskirjanduse kullafondi.

Apteeker Melchiori ajalooliste kriminaalromaanide sarja esimese osa uusväljaanne, mille tegevus toimub Tallinnas anno Domini 1409. Toompeal on julmalt tapetud kõrge Gotlandi ordurüütel ja mõrtsukas näib olevat põgenenud alla linna. Kui ordu nõuab, et linn kurjategija välja annab, siis hakkab ühes rae kohtufoogtiga Toompea mõrtsuka jälgi ajama ka noor apteeker Melchior Wakenstede. See ei jää ainsaks mõrvaks sel kevadel Tallinnas ja Melchior avastab peagi, et nende kuritööde põhjused võivad olla peidus Tallinna muistse ajaloo süngetes saladustes.

11. trükk

Esimene maailmasõda, taluelu Läänemaal, Haapsalu gümnaasium, Saku kodumajanduskool, Tondi sõjakool, Eesti politsei, Auto-Tankirügement, Päts, Laidoner, Teine maailmasõda, okupatsioonid, 21.06.1940 Tallinnas, Punaarmee, Ülenurme luurepataljon, ohvitseride saatused, küüditamised, metsavennad, Omakaitse, hävituspataljonid, Saksa sõjavangis Preisimaal ja Brandenburgis, mobilisatsioonid, soomepoisid, Uluots, lahingud 1944 Narva all, Sinimägedes ja Avinurmes, Maitla, põgenemine Rootsi, Kanadasse, kannatused Eestis peale sõda, arreteerimised, NKGB küüsis, Magadan-Kolõma surmalaagrid või Stalini Auschwitz, küüditatute elu Siberis, väeteenistus Puanaarmees, armastus, elu ja surm igasugustes variantides – kõik põimub punase lõngana läbi sugukonna romaani. Väikeste inimeste elud peegeldavad Eesti riigi ja rahva keerulist ajalugu, mida sageli on raske mõista. Romaan pakub võtmeid, aga uksi pärani ei ava, sest seda ei oska keegi.

Tumedad hävitavad jõud on vägevad Atlantise väravad, iidseimad väepaigad Maal üle võtnud. Kurjus, kelle valduses on tuhandeid aastaid vanad teadmised, mille inimkond on unustanud, soovib muuta Maa oma orjakolooniaks.

Aimele paljastatakse uskumatu saladus – ta on ainus, kellel on võimalik muuta korraga kahe ajastu sündmusi ja takistada neist lähtuda võivat katastroofi, mis ohustab inimkonna püsimajäämist. Kui ta sellest teada saab, on maailmal, mida ta tunneb, jäänud vaid 33 päeva lõplikku kaosesse paiskumiseni.

Neiu peab ühendama jõud saladusliku aadliku Nathanieilga. Maa ühest iidseimast rahvakillust pärit blond ja sinisilmne ajlootudeng ja kuningas Arturi vereliini Egiptuse dünastiatega ühendav mees leiavad ennast võitluses varjudes peituva väga mõjuka Vennaskonnaga, kes justkui suudaks iga nende liigutust ette aimata.

Võidujooksus ajaga satuvad nad müstilistesse paikadesse ja esimeste tsivilisatsioonide jälgedele. Maailma lõpu saab ära hoida vaid leides 3 iidseima rassi teadmiste kandjat nende abil kõik Atlantise väravad…

Väikelinnaks pürgivasse Kiiva alevisse, oma kunagisse kodupaika, saabub tööle äsja miilitsakooli lõpetanud noormees Harri Basov. Kandes endas mitmesuguseid mälestusi, alustab ta tööd. See pole sugugi kerge, pole kogemusi, käes on ka Eesti iseseisvumise murdeaeg. Pinget lisab veel alevi selge rahvuseline kihistumine. Neid pingeid tunneb Harri Basov pealegi iseendas -- isa venelane, ema eestlane, seisab ta justkui mõlema jalaga selle laieneva lõhe kohal. Kuid see kõik on ainult üheks läbivaks liiniks romaanis. Paralleelselt on kujutatud veel mitme tegelase elukäiku. Kohtame endisest poksijast administraatorit, kohtame vargapoissi Antit, õpilasi Mairnat ja Annat, endisest õpetajast alevinõukogu esimeest ja tema piirivalvurist abikaasta ning esimehe isa, kes nõuab tagasi oma talu. Kohtame paljusid teisi. Nende kõigi elu hargneb ajajärgu kogu keerukuses.

„Vene veri" on Kai Aareleidi debüütteos, omapärase vormilahendusega fragmentaarne proosaraamat, kus ajalooline ja isiklik mõjuvalt omavahel põimuvad. Minajutustaja lahkub diplomaadi abikaasana mitmeks aastast Eestist Peterburi ja kirjeldab samas oma vanavanaema täpselt vastupidist elujoont – Venemaalt Eestisse. Need liikumised on sobivaks raamistikuks nukrameelsele, aga selgepilgulisele mõttemaailmale, mis sisaldab nii pihtimuslikke pilguheite kui ka üldinimlikke mõtisklusi nii kultuuri- ja rahvuspiiride ületamisest kui ka püsimisest, järjepidevusest, aja kadumisest ja kestmisest, kodust ja kohanemisest.

17. sajandi algus Euroopas, ajastu, mille on romantiliseks kirjutanud Alexandre Dumas vanem oma romaanis "Kolm musketäri". Samal ajal, kui Prantsusmaal kemplevad omavahel musketärid ja kardinali kaardiväelased, on Krimmi steppides, Metsikutel Väljadel laagris pan Michael Urbanowicz oma sõjameestega. Peatselt kannab lahingutee teda Poola kuninga vägede koosseisus Smolenski ja Moskva alla… Nii algab ajalooline romaan "Urbanowiczid", perekonnasaaga, mis lõpeb rohkem kui 350 aastat hiljem kodusel Virumaal, peategelasteks 12 põlvkonda Urbanowicze.

Läänemaa talu üheksa lapsega pere on romaani punane lõng, mis jookseb läbi Esimese maailmasõja, tiisikuse, Vabadussõja, rahvaväelase asunikutalu, Teise maailmasõja, hävituspataljonide, metsavendade, Omakaitse, julgeolekupolitsei, küüditamiste, terrori ja vastuterrori, soomepoiste, põgenemiste, arreteerimiste, Pagari tänava, Patarei, vangilaagrite, armastuse, elu ja surma. Esimese osa peategelasteks on vanem poeg ja tema kaks õde ning nende pered. Väikesed inimesed peegeldavad igaüks oma nurga alt eesti rahva ja riigi keerulist ajalugu.

Jaan Krossi "Mesmeri ring" on mõtteline järg romaanile "Wikmani poisid". Jaak Sirkel asub 1938. aastal õppima Tartu Ülikooli ning meie ees rullub lahti kogu ea- ja ajastukohane igapäevaelu ja suure maailma dramaatilised sündmused. 1930ndate Tartu, ülikoolielu, seltsid, korporatsioonid ja kohvikud, loengud, õppejõud ja kaastudengid, harjumine iseseisva eluga, lõputud vaidlused, sõprus ja armastus. Tõusva pingega jälgitakse elu ilusamate aastate taustal toimuvat Eesti iseseisvuse kaotamist, sõja puhkemist ning selle mõju inimsaatustele.

Selles raamatus jutustatakse isa ja kolme poja lugu, kes on pärit Saikla külast Orissaare kandist Saaremaal. Raamat räägib nende saarlaste keerulistest saatustest enne, keset ja pärast teist maailmasõda nii kodusaarel kui ka Pagari tänaval, Patareis ja Siberis. Teose võtmesõnadeks on Kaitseliit, NKVD, MGB, KGB, metsavennad, Omakaitse, luurajad Rootsist, äraandjad, agendid, nõukogude valed, venelased, okupatsioon, sõda, elu ja surm. Romaan on vabalt seotud triloogiaga "Vabariigi pojad ja tütred". Seda võib lugeda selle teose järelsõnana kui saarlaste äraandmise ja likvideerimise eleegiat.

Esimene maailmasõda, tiisikus, I Eesti polk, Vabadussõda, taluelu, Haapsalu gümnaasium, Tartu ülikool, üliõpilaselu, Kehtna kodumajanduskool, Kalevi pataljon, ratsarügement, vabadussõjalased, kodumajandusinstruktori ringirändamised, põllumajanduskoolid, riigiametnikutöö, haridusministeerium, abiellumine ja lapsed, kokkupuuted Pätsi, Eenpalu, Tõnissoni ning teistega, Teine maailmasõda, 21.6.1940, peitmine Seevaldis ja metsas, küüditamised, hävituspataljonid, Tallinn piiramisrõngas, mobilisatsioonid, okupatsiooniterror ja hukkamised, 9. märtsi öö, põgenemised Saksamaale ning Rootsi, Austraaliasse siirdumine, põgeniku ja pagulase elu Rootsis, kannatused Eestis peale sõda, armastuse, armukadeduse, elu ja surma küsimused igasugustes variantides - kõik põimub punase lõngana läbi romaani teise osa.

"Leegionärid" on näidend 1944. aasta meestest. See on lugu iseendaks jäämisest, mäletamisest, aga ka leppimisest.

"Lennukivaatleja" viib meid tulevikuperspektiivita aiamajakeste linnakusse, mille viimased elust eemale jäänud asukad elavad kummastavate ettekujutuste maailmas.

Lugu räägib Tallinna lennuvälja külje all aiaduslinnakus pesitsevast asotsiaalsevõitu elukommetega erakust, kes arvab, et on üle pea kulgevaid lennukeid vaadeldes juhuslikult jälile saanud USA sõjavangide transportimisele ja kusagil lähikonnas tõenäoliselt asuvale salavanglale. Tekib üsna haarav põnevuslugu žanrile omaste kahtlaste kokkusattumuste, eelaimuste, spekulatsioonide, vandenõuteooriate, ohtlike missioonide, luuramiste ja jälitamistega. Valitseb paranoiline õhkkond. Minajutustaja surmast antakse teada juba esimeses lauses ja kogu järgnev lugu ongi ootus, et miks ja kuidas täpselt.

Kaks mängulist ja koomilist, ent ka mõtlemapanevat näidendit Andrus Kivirähu sulest, mõlemad esietendusid Eesti teatrilavadel 1990ndate esimesel poolel.

Rõsked päevad. Lämbed päevad. Hallid päevad. Helged päevad.

Päevad kihutavad kiirelt, kerged nagu langevad lehed. Päevad kraaksuvad varestena akna taga, jooksevad kajakatena asfaldil, jätavad lärakaid. Päevad murduvad ja murenevad.

Ükskord aga saavad päevad loetud. Siis tuleb sellest kirjutada.

„Onu Moritza sõnaraamat“ on mõtteline jätk David Vseviovi raamatule „Elulugu. Kaks esimest nädalat“. „Onu Moritza sõnaraamatut“ võib nimetada ilukirjanduslik-dokumentaalseks fiktsiooniks, milles segunevad reaalsus ja väljamõeldis. Tegemist on David Vseviovi perekonnasõbra „onu Moritza“ koostatud ning juhuslikult ja tagantjärele autori kätte sattunud niinimetatud sõnaraamatuga, mille eesmärgiks oli jagada Davidile õpetussõnu ja tegutsemisjuhendeid tulevikuks. Millistest valikutest „onu Moritz“ seejuures lähtus, on raske öelda, kuid valdavalt on tema õpetussõnade aluseks isiklikud läbielamised ja kogemused. Need läbielamised ja kogemused moodustavadki raamatu mitmekümnest loost koosneva paleti.

„Hämariku melanhoolia” on romaan novellides. See jätkab tsüklit, kuhu kuuluvad „Untermench: minu lõhkikistud osa”, „Õuduste Teater” ja oma ilmumisjärge ootav romaan „Hella tähe all”. Tervikteos moodustub aastatel 2014–2021 valminud pikematest ja lühematest lugudest, mis viivad lugeja Brüsselisse ja Haapsallu, Pariisi ja Hamburgi, Kalamajja ja pedasse, suurlinna suminasse ja pargialleede vaikusse, tutvustavad minategelase kaasteelisi, veavad diipidesse keskusteludesse ja jaburatesse olukordadesse.

„Hella tähe all” koondab ühele Tallinna eeslinna tänavale seltskonna värvikaid tegelasi, kes on hiljutise pandeemia ajal sunnitud rinda pistma kummaliste, ehk isegi müstiliste sündmustega. Teos jätkab tsüklit, kuhu kuuluvad „Untermensch: minu lõhkikistud osa”, „Õuduste teater” ja „Hämariku melanhoolia”, ning on autori sõnul tema kõige vabam ja kõige helgem romaan.

Imre Siili veidi nukravõitu alatooniga novellides ja juttudes on siiski idanemas ka suure eluõnne igatsusi ning leidub üksjagu muhedat huumoritki. Esimeses osas tõusevad esiplaanile mehed, kes on oma elus pidanud kogema mitmeid pettumusi, kuid ei taha õnneotsingutest ikkagi loobuda ega usu, nagu võiks nende püüdlustele olla seatud mingeid piire. Teise osasse on koondatud viis humoristlikku laadi lugu, mis puudutavad mõnda üsna elulist probleemigi. Kolmanda osa pikemates jutustustes aga keskendutakse eeskätt armuasjadele, seda nii kahetsevas tagasivaates kui ka paljutõotavas perspektiivis.

Viimane mees, kes mõistab ussisõnu, mõtiskleb oma elu üle. Vanast ja vägevast metsarahvast on saanud abitud küla-elanikud; ajapikku on muistsete aegade teadmised ja oskused unustusse vajunud, asemele on tulnud uued ahvatlevad asjad.

Raamat sisaldab järgmisi näidendeid:

• "Sürrealistid"
• "Voldemar"
• "Üks udune päev"
• "Uljas Neitsi"
• "Keiserlik kokk"
• "Ingel, ingel, vii mind taeva"

Mudlumi kolmas raamat liigub mööda unenäolist, tihedat meelekangast.
Erinevaid jutte ühendab illusoorse ja reaalse vaheline pingeväli. Kohal on kõiksugused metafüüsilised teemad, aga neile on lähenetud mõnusa kodukootud nurga alt, mis muudab tõsise ja pühaliku naljakaks ja lähedaseks ning tõstab nii mõnegi igapäevase asja erilisesse aupaistesse. Iga inimene siin keerulises maailmas unistab ja tahab olla tubli, aga alati ei tule välja. Mudlum kirjutab sellest nii, et on tervislik ja lohutav lugeda.
Naerda või vähemalt muiata saab ka ja see on samuti väga oluline.

Martin Alguse novellikogu koosneb kümnest loost, mille tegevus toimub peateedest kõrvale jääval tagamaal. See on üks omamoodi rännak läbi saja-aastase perioodi kuni tänapäevani, kus iga lugu leiab aset meile olulisel ajahetkel, aga seda kõike tagamaa varjulistes nurkades, kuhu suured ajaloosündmused ulatuvad vaid kauge kajana kusagil voorte taga.

Esiplaanil on inimene ja loodus. Suvepäikeses või pakases kükitavates majakestes, külades, põldudel ja metsadeski sünnib ootamatuid kohtumisi ja kokkupõrkeid, tundmusi ja äratundmisi. Tagamaa lopsakas rahus väreleb midagi ürgset ja salapärast, mille taustal joonistub välja inimloomus oma armetus või ülevas, koomilises või traagilises ebatäiuses – ja olgu see loomus lõpuks milline tahes, see paneb igal juhul kaasa elama.

Tagamaa lood viivad meid muuhulgas kolmekümne kuuenda aasta suvesse, Teise Maailmasõja keerisesse, stalinlike repressioonide keskele, kolhoosiaega, olümpiaaega, taasiseseisvumise metsikusse varakapitalismi ja mujalegi. Mõned motiivid ja tegevuskohad lasevad erinevate juttude taga aimata ühte suuremat ja sidusamat paika, milleks vast ongi meie maa ja meie aeg.

Vanaisa…

Sind ei ole enam.
On ainult kujutlus.
Ma saan sind ette kujutada.
See on niisama hea kui mäletamine.
Niisama õige.
On ju?

 

See raamat räägib kahest nõukogude inimesest.
Vanaisast ja lapselapsest.
Mäletamise tungist.
Igatsusest.

EESTI NOVELL 2025 on sarja kaheksas raamat, mis tuletab meelde, et elu on absurdselt liigutav. Mõnikord leiad täpse kruvi, teinekord logiseva elu. Mis on ühist nähtamatul mehel müstilise ehitamistungi ja taevase elektrikuga? Või prill-lauaseiklustel mänguloomade turismi ja äärelinnatüdrukutega? Kõik leiavad oma koha värskes novellikogumikus koos teiste täiesti inimlike tegelaste ja kummaliste juhtumitega, kus ei peljata väikesi tundeid ega suuri piinlikkusi. Hoolikalt valitud novellid on nagu Eestimaa suvi - kõik on võimalik, aga midagi kindlat lubada ei saa. Tuntud autorid ja säravad uustulijad pakuvad lugejale 15 võimalust end leida või kaotada. Nende hulgas on ka sajandivanune novell ja kõige uuemad Tuglase preemia võidulood.

 

Sisukord:

• Kaks küsimust koostajatele. Öisel rikkel / Ave Taavet
• Registratuur 10 / Mari-Liis Müürsepp
• Kangelase võimalus / Jan Kaus
• Vaikusesse / Brigitta Davidjants
• Kesköökülm / Triinu Kree
• Laviin / Urmas Vadi
• Kusagil Californias / Reeli Reinaus
• Deleuze'i maja / Mehis Heinsaar
• Maasikakuu jt tekste / Helena Aadli
• Tõmban! / Elo Viiding
• Inimese tegus aeg / Siim Nestor
• Poistega ei mängi / Aliis Aalmann
• Kangelase hommik / Ilja Prozorov ; vene keelest tõlkinud Erle Nõmm
• Kuidas saada heaks / Meiu Münt
• Kuuendal suvel / Juhan Jaik

Ei ole lihtne olla laps, pealegi Eestis, kus asjad võivad üle öö muutuda. Küll vahetub riigikord, küll kaob nätsuputka või on kadunud tagauks, mille kaudu pühapäevakooli kaaslastega einestama jõuda – ja ometi olid nad veel alles eile kõik olemas! Ega suureks kasvadagi lihtsam ole, eriti kui rahvusküsimused on segased, kool ei meeldi ja kõht on kogu aeg tühi ning enne abiellumist tuleb kellekski saada (nagu korrutab ema). Ja siis see lapsevanemlus! Sest kuidas kasvatada tüdrukut, kuidas poissi ja kuidas selle kõige keskel säilitada külma verd ja tervet mõistust?

Brigitta Davidjantsi jutukogu „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“ räägib südamlikult ja huumoriga armeenia-eesti-läti segaperest pärit tüdruku kasvamisest 1980.–1990. aastate Eestis ning suureks saamisest pärast sajandivahetust, taustal perekonnalood, mis viivad rändama läbi aja ja mitme riigi.

„Mu keha läks metsa ekslema. Mu keha läks kaduma. Otsides võõra puudutust. Leidmata peotäit marju.“

Jim Ashilevi teine romaan, „Kehade mets“, räägib armastuse otsingutest.
See on humoorikas lugu poisipõlve rämedusest ja õrnusest ning tundlik sissevaade häbisse, mis üksildusega kaasneb. Kireva karakterite galerii ja sooja fantaasiaga vürtsitatud romaan pöörab otsustavalt selja macho-stereotüüpsete armastuslugude klišeedele, ladudes ennastsalgava aususega kõik kaardid lauale ning tunnistades, et suurim eneseületus on jõudmine teise inimeseni.

Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse 3. koht, 2015

Janar leiab ennast abituna metsarajalt. Ta püüab mõelda kõigest muust, kui sellest, miks ta seal on. Kogu maailm avaneb uue nurga all ja sündmused kihutavad sireenide saatel edasi. Janar on kui kõrvalvaataja, kes esialgu ei aimagi, et tal on selles loos peaosa mängida. Varsti taipab ta, et on libisemas tagasi kibedusse, kust äsja iseseisvununa välja rabeles. Kas ta suudab uuesti jalule tõusta? Kas ta suudab oma sisemise deemoni lepitada?

Lilli on tundliku romantiku hingega 40-aastane naine. Teda iseloomustab äärmiselt pessimistlik ja murelik meelelaad, mis kohati tundub olevat isegi liigagi depressiivne. Olles õnnetus pikas abielus, ei oska ega suuda ta oma piinavat eksistentsi lõpetada ei otsesel ega kaudsemal viisil. Ta filosofeerib elu, surma, hinge, armastuse, aja ja õnne teemadel, mõtiskleb ikka ja jälle oma tunnete üle ega oska lahti lasta minevikust. Tema parimaks sõbraks on muusik, helilooja ja dirigent Olli, keda ta tunneb põgusalt juba lapsepõlvest, kuid kelle sügavam hingemaailm rullub Lilli ees tasapisi lahti neilsamul päevil, mis kirjeldavad põrgulikke piinu igapäevases argielus toimetulekul.

19. sajandi lõpp, 20. sajandi algus, Tartu. Fortuuna uulits, Ülejõe inimesed ja lojused, Emajõgi, mis igal kevadel üle kallaste tõuseb, vinavad rentslid. Aga õhus on mingi rahutus: elektriteatris saab näha elavaid pilte, raudtee on kätte andnud vabaduse niidiotsa ja taevas tõmbab õhku tõusma. „Õhuskõndija” on kahe noore naise, Nora ja Magdalena iseendaks kasvamise lugu. Kas ma lendan liiga kõrgele ja päike sulatab vaha, millega tiivad mu seljale kinnituvad? Kas ma tahan liiga palju, kui tahan kõike? Kas inimesel tuleb valida maa ja taeva vahel? Kõhu ja südame vahel?

„Õhuskõndija” on lugu sisemisest ja välisest julgusest, lugude ja kujutluse väest, iseolemise vabadusest, mis tuleb enesele välja võidelda. Armastusest, selle muutumisest ja ammendamatusest

„Õhuskõndija” on Eva Koffi kolmas romaan. Varem on tema sulest ilmunud romaanid „Sinine mägi” (2017) ja „Kirgas uni” (2021). Ta on kirjutanud ka mitmeid näidendeid ja lasteraamatuid.

Mõnikord on kummitused lihast ja verest…

Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale vaiksesse Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteise järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna. Kas keegi siiski teab, mis tüdrukutega tookord juhtus?

Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab. Tonte ei hakka aga päevavalgele tulema üksnes minevikust. Peagi hakkab Eva aimama, et miski pole tegelikult nii, nagu ta oli arvanud. Hoolikalt ehitatud fassaad mõraneb, inimesed Eva ümber paljastavad oma tõelise näo. Sünge vari libiseb taas üle Tuulegi ja mõnelgi külaelanikul tuleb vanade pattude eest kõrget hinda maksta.

Muhu saarel Manala talus sündinud Katrin Pauts töötas kümmekond aastat Õhtulehes uudiste- ja meelelahutustoimetuses. Praegu tegutseb ta vabakutselise teletoimetaja ja stsenaristina. Huvi põnevuskirjanduse vastu tärkas juba lapsepõlves Sherlock Holmesi seiklusi lugedes, viimaste aastate lemmikud ja mõjutajad on Skandinaavia menuautorid Jo Nesbø, Henning Mankell ja Camilla Läckberg.

Me teame Albert Uustulndi laule, romaane, näidendeid. Kirjanikust ja laulude loojast endast teame aga üpris vähe, vähemalt need meist, kes pole saarlased ja tema eakaaslased. Pikem intervjuu Albert Uustulndi poja Lembit Uustulndiga püüab seda lünka täita. Raamatu teises osas ilmub kirjaniku kõige autobiograafilisem romaan – "Acheroni kaldal".

„Avameri” on esimene osa romaanisarjast, mis jutustab kolhoosiajast 1980. aastate alguses. See oli aeg, kui kalurid püüdsid kala kaugetel Aafrika randadel ja selliste laevadega, mille pardale praeguseid meremehi ei meelitaks mingi nipiga. See oli aeg, kui Moskva jagas püügilimiiti, kui Kalurite Liidus pistsid üleliiduliste fondide jagamise pärast rinda kalurikolhooside esimehed, kui võisteldi kvartalipreemiate, autoostulubade ja üleliiduliste sotstöö punalippude pärast. See oli aeg, kui igasuguste (pseudo)tõdedega püüti luua paremaid töö- ja elutingimusi oma kolhoosi inimestele. See oli aeg, kui kommunistlik partei oli juhtiv jõud, mille direktiivid kuulati ära, lasti ühest kõrvast sisse ja valati teisest välja ning toimetati oma toimetusi edasi. Romaani kirjutamise ajendiks sai tõdemus, et praegusele põlvkonnale on need aastad võõrad ja kauged, millest suurt ei teata. Kuid see on ju meie lähiajalugu.

Üks noormees on meie sotsialistliku mineviku eelviimasel kümnendil otsustanud, et peab nõukogude sõjaväest ära pääsema. Ta luuletab endale külge vaimseid hälbeid, millega tal tegelikult midagi pistmist ei ole. Nüüd jääb üle ainult minna mõneks kuuks Seewaldisse ravile, et tulemustes täielikult kindel olla. Seal kohtab ta noorukest meditsiiniõde Küllit, kellesse noormees armub. Ka neiu leiab noormehes meeldiva kaaslase ja koos otsustavad nad proovida ühist eluteed. Kas aga kõik ka jääbki nii ilusaks? Üsna varsti avastab noormees, et kaunitarist piiga armastus on väga muutlik. Samas pole ka noormees mingisugune ullike, vaid võtab elurada oma egoistliku ülbusega. Kas põgeneda armastuse eest või mitte?

Mae Antsu 2004. aasta romaanivõistlusel äramärgitud romaan jutustab vanadest naistest. Nende elust, muredest, mõtetest ja tunnetest. Autor kirjeldab väga tabavalt aega, mil ollakse emotsionaalselt taas ülisõltuvad lastest, sõbrannadest, sugulastest, võõraste pilkudest ja ütlemisest.

Raamat jätkab lugu samast kohast, kus see eelmises raamatus pooleli jäi. Vahepeal on möödunud 4 aastat. Suurem osa raamatust räägib sellest, kuidas üks teovõimetuks tunnistatud inimene, kelle korter on eestkostjate poolt müüdud, püüab endale jalgu alla saada ning teovõimet tagasi küsida. Inga kohtub taas Kerstiga, möödunud sündmused tulevad meelde ja muutuvad aktuaalseks, tekivad uued probleemid ning märkamatult saab Kersti taas Inga elus olulise koha. Romaan jutustab vanadest naistest. Nende elust, muredest, mõtetest ja tunnetest. Autor kirjeldab väga tabavalt aega, mil ollakse emotsionaalselt taas ülisõltuvad lastest, sõbrannadest, sugulastest, võõraste pilkudest ja ütlemisest.