Järg raamatule "Kolmas printsess".

Mulle on ette heidetud, et missikandidaat Marilyn sai raamatus "Kolmas printsess" teenimatult hea mehe. Käesolevas raamatus püüan seda "viga" parandada.
Me kõik mäletame muinasjuttudest, et kui konna suudelda, võib temast saada prints. Paraku aga ei õpeta muinasjutud, kuidas printsiga päev päeva kõrval elada.
Nagu tõelisele naistekale kohane, on ka selles raamatus süüdimatut tibijuttu, müstilisi unenägusid ja kes-teab-kust välja ilmuvaid sugulasi. Ja oht tuleb loomulikult sealt, kust oodata ei oska... – Kerttu Rakke

Tiina Laanem kirjutab oma esimeses romaanis kõigist neist meestest ja naistest ja lastest, kes iga päev meie keskel oma elu elavad. Seab küsimuse alla sõpruse tegelikkuse ja sisu. Elu tegelikkuse ja sisu. Susi sest kõigest aru saagu. Kõige rohkem räägitakse ses raamatus ikka meestest, kelle varjus joonistuvad välja naised. Ja kusagil kaugel, õige tasa ja õige vaikselt, on ka lapsed.

Suvitusseltskond saarel – mitu abielupaari, kõik vanad sõbrad, veendunud, et üksteist läbi ja lõhki tunnevad. Romaani käigus aga selgub paljugi, mis mitte ainult sõpradele, vaid ka abikaasadele endile märkamatuks on jäänud. Juba väljakujunenud rollimängu all avanevad haavatavad alad. Väga hästi välja joonistatud tegelaskujud, psühholoogiliselt veenev romaan. – Luuletaja Doris Kareva

Sümpaatselt kirja pandud suvitusromaan elu toime tulevate haritlaste elust. Ei ole verist vihkamist ega padujoomist. On head detaili, huumorit. Nii tegelased kui probleemid on elulähedased ja veenvalt kujutatud. – Kirjanik Aino Pervik

Kui noor naine kirjutab meestest sellise nurga alt, nagu Tiina seda teeb, tekitab see paratamatut aukartust ja imetlust. Olen kindel, et see lugu leiab tee ka nendesse südametesse, mille olemasolu märkame vaid trenni tehes. Südametesse nagu Aleksil. Ja nagu paljudel teistel. Lugege ja te saate aru, mida ma mõtlen:) – Kirjanik Sass Henno (2004. a romaanivõistluse võitja)

Anne on töötanud kogu elu hooldajana. Paari aasta pärast saab ta 50-aastaseks. Ta on lahutatud, kaks last elavad oma elu. Ühel päeval tehakse talle ootamatu ettepanek minna Pariisi. Seal vajab seltsi Frida, suurilmadaam. Raamat räägib nende kahe naise kohtumisest ja nende nii erinevast minevikust. Mõistagi mahub nende vahele ka mees.

Aigi Vahingu romaan puutub servapidi kokku filmiga "Eestlanna Pariisis", kuid on siiski omaette tervik, keskendudes eelkõige sellele, mis oli enne Anne ja Frida kohtumist.

Kas pulli ka saab? Kohemaid silmas Julius raketina lähenevat tõuksi. Polnud pull, jõnglane hoidis lenkstangi kramplikumalt kui Banksy Monkey Detonator lõhkamismasina hooba. Pärdik, nii või naa. Roland aitas prügiurnile karanud Juliuse maale tagasi ega mõistnud samuti, miks kolmele köitele kirjutada, paljalt triloogia nime pärast, üks lisaks. Iseasi, kui lõigata nüüd raamatul nurgad maha – võõrutaks lehenurkade järjehoidjaks murdmiseks. Ühel endal pole mingit nime vajagi, üks on üks, kosmilise olemasolu allikas, ja ainulise anonüümsus ülev kui üksildus. Pulli saab, igas kolmest 196I novellis – olé!