Reisikirjad
Norra etnograafi Thor Heyerdahli raamat kirjeldab reisi, mille autor koos viie kaaslasega teostas parvel 1947. aastal Peruu rannikult Polüneesia saartele. Selle haruldase julguse ja osavuse tõttu, millega ekspeditsioonist osavõtjad väga lihtsat materiaalset varustust kasutades sooritasid ohtliku sõidu üle Vaikse ookeani, on see reis üks kõige julgemaid ja väljapaistvamaid teaduslikke ekspeditsioone viimase saja aasta jooksul.
Reisimuljete raamat on sündinud turismimatkadest kolmele üksteisest mitmeti erinevale maale. Isepalgelised on need maad nii geograafiliselt kui demograafiliselt ja see on tinginud iga reisikirja juures erinevat vormi ja lähenemist ainele. Kui lugejaisse on nii soome kui saksa rahva, nende maa, kultuuri, tavade, harjumuste jne. suhtes juurdunud ajapikku oma teatud ümar ettekujutus, siis Bulgaaria seevastu on enamusele eestlastest veel võrdlemisi avastamata maa. Seda arvestades on Soome ja Saksa puhul antud võimalikult vähem teatmelist materjali ning lähtutud enam vahetutest muljetest ja emotsioonidest. Bulgaariast kõneldes on aga autorite soov, et teatud ekskursid ühte või teise valdkonda võiksid seda maad tutvustada.
"Ajamasinaga Türgimaal" on kirjaniku ja kirjandusloolase Oskar Kruusi reisikiri, kus tänapäeva kuljetega põimuvad rohked ekskursid Väike-Aasia ajalukku ja religiooniprobleemidesse, on mõtiskletud Trooja, Pergamoni, Mileetose ning teiste ajalooliste linnade varemetel, jälgitud eesti-türgi kirjandussuhteid.
Autoreid on kaksteist. Maailma avasilmi vaatamisele tuleb ikka juurde üks omapoolne täiendus: inimese oma tegevus- ja ametiala vaatenurgast nägemine. Siinkohal olgu märgitud, et kolm autoreist on teadurid: Raimund Ubar - arvutusmasinate spetsialist, Kalju Laas - rahvastikugeograaf ja Enn Kreem - astrofüüsik; Luule Sirp ja Johannes Undusk esindavad Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingut; Bruno Pao on varustaja, Rein Kallas "Saare Kaluri" tootmisjuht, Leonid Parašin töötab kirjastuskomitees; Harri Vilpart laulab meeskooris; Tiiu Voogla rändas ehitusmalevlasena; Mati Kalkun on ajakirjanik ja Vahur Raid näituste direktor. Paigad, mis praeguses kogumikus Antarktika ja Saaremaa vahepeale jäävad, on Austria, Belgia, Donbass, Holland, Island, Jordaania, Kamtšatka, Kuramaa, Küpros, Liibanon, Luksemburg, Mehhiko, Saksa DV, Saksa FV, Süüria, Taganrog ja Tšukotka.
Raamatu autor Mait Nilson on juht ja ettevõtja, kes jättis oma juhtimistöö, et ellu viia ammune unistus – sõita isetehtud amfiibautoga ümber maailma. Oli vaja kakskümmend aastat unistamist, viis aastat sõiduki ehitamist, aasta reisi korraldamist ja seiklus võis alata.
"Autoga ookeanile" on tavalisest reisikirjast erinev lugu sellest, kuidas ühte tehniliselt ja bürokraatlikult keerukat reisi korraldada ja mida kõike võib sellisel reisil ette tulla.
Ta meelismõtteks oli läände purjetades muinasjutulisse Itta jõuda. Kõik muu- armastus, abielu, usk, soosing, oli teisejärguline või vahend selle unistuse elluviimiseks. Kui ta oli Uue Maailma avastanud, asus ta ometi peagi jälle retkele. Kolmandalt reisilt toodi ta tagasi raudus kätega, ometi võitis ta jälle valitseja soosingu ja võttis jälle ette uue retke.
Ta meelismõtteks oli läände purjetades muinasjutulisse Itta jõuda. Kõik muu armastus, abielu, usk, soosing oli teisejärguline või vahend selle unistuse elluviimiseks. Kui ta oli Uue Maailma avastanud, asus ta ometi peagi jälle retkele. Kolmandalt reisilt toodi ta tagasi raudus kätega, ometi võitis ta jälle valitseja soosingu ja võttis jälle ette uue retke.
Tutvu Joosepi erakordse seiklusjutuga, mis viib sind Paapua Uus-Guinea lopsakasse
džunglisse ja kohalikele küla- ning linnatänavatele! See on kirega kirjutatud raamat ühe eesti noormehe viis kuud kestnud rännakust teises maailma otsas. Riigis, mis on täis kummalisi tavasid, värvikaid inimesi ja ainulaadset ahhetama panevat loodust.
Lugeja saab osa Joosepi igapäevaelust, põnevatest teaduslikest välitöödest ja ehedatest
kultuurikogemustest, mis ajavad naerma ja panevad imestama. Ideaalne lugemine kõigile, kes armastavad tõelisi seiklusi ja värvikaid lugusid. Haarav ja humoorikas raamat, mis lennutab lugeja vihmametsa, vulkaani kraatrisse, koopasse ja ühepuupaati, muuhulgas rinda pistma dinosauruse mõõtu kaasuaride, beetlipähklite ja nõidumistega.
"Ehkki elust Tšukotkas on möödas ligi 55 aastat, viivad unenäod mind ikka ammustele radadele. Tihti ekslen lumetormis ega suuda kuidagi leida teed koduni. Tõsi, nüüd juba üha harvem," meenutab Ülo Siimets. "Imelik, aga isegi sealsete toitude maitsed on meeles – värske põdraveri, millega algas söömaaeg, või, kolmeliitrisest purgist supilusikaga söödud punane kalamari. Samuti jutuajamised lõkke ääres šamaan Ejgeliga, tänu kellele sain osa erinevatest riitustest. Just Ejgeli soovitas mäletada oma unenägusid, sest see võib mõjutada saatust. Pärast tagasijõudmist nii ka juhtus – nägin unes oma tulevast abikaasat. Kuhu iganes hilisemad reisid ka on viinud – aasta noore mehena Tšukotkas kaalub üles kõik muu." Elamusi ja seiklusi sellest aastast siit raamatust leiabki.
Ülo Siimets (snd 1948) õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias ning Tartu Ülikoolis välismajandust, Šveitsi sihtasutuses Transfer majandust. Töötas Tartu Metsakombinaadis, alustas metsameistrina ja lõpetas peainsenerina. Seejärel oli ta Tartu Metsamajandis, millele järgnes Eesti Rahva Muuseumis majandusdirektori ja Raadi haldusjuhi amet. Reisinud on ta veel Koola poolsaarel, Neenetsimaal, Indias, Nepaalis, Bhutanis, Pakistanis, Indias, Peruus, Tšiilis jm.
Soovitan raamatut "Eesti poisid Tšuktšimaal" kõigile, keda köidavad seiklused, kauged maad ja rahvad. Hendrik Relve, rännu- ja kirjamees
"Elust kirju" algab lapsepõlvest, kulgeb läbi konarliku kooliea ja haiguste tudengiseisusesse, hüppab läbi Indiast, Itaaliast, Venemaalt, Hispaaniast, jääb kauemaks New Yorki, kolib Tartusse ja siis Viljandisse, otsib elu mõtet, aga tavaliselt lihtsalt elab...
Kuidas ma siia sattusin? Kasvasin üles Hiinas, traditsioonilises hiina perekonnas. Mu vanemad käisid üheksast viieni tööl riigile kuuluvas ettevõttes, mis tootis ronge. Me sõime iga päev riisi. Elu oli hea ja ma ei mõelnud kordagi kuskil mujal kui Hiinas elamisele. Minu teadmised elust piirdusid koolis hästi õppimisega, endast vanemate inimeste austamisega ning poes sõbrahinna küsimisega. Nii oligi. Mul ei olnud kunagi põhjust Hiinast lahkuda, sest Hiina oli mu kodu. Kuni ma sain kaheksateist ja lõpetasin keskkooli.
Maailmakuulsa norra teadlase ja rännumehe haarav jutustus tema esimesest tuntuks saanud reisist Fatu-Hiva saarele Vaikses ookeanis, kus ta elas pärismaalaste primitiivset elu täis seiklusi ja ohte. Raamatu väärtust tõstavad eluloolised kõrvalepõiked.
Inglise kirjandusklassiku W. Somerset Maughami filosoofiline reisiraamat "Härrasmees võõrastetoas" (The Gentleman in the Parlour), kannab alapealkirja Ülestähendusi reisilt Rangoonist Haiphongi.
Tegemist on täiesti omanäolise reiskirjaga reisilt, mis kulges läbi Birma, Siiami, Kambodža ja Vietnami, ning millest kirjutades annab Maugham vaba voli oma tundelisele ja filosoofilisele mõttelaadile. Muu hulgas leiab lugeja käesoleva reisiraamatu teksti põimituna ka Maughami Siiamis haiguse ajal kirjutatud suurepärase muinasjutu "Printsess September ja ööbik" ning ühe tema kuulsaimatest novellidest "Miraaž".
"Himaalaja jutud" on ühtaegu vaimukas ja kurb reisikiri elust maailma katusel – Himaalaja piirkonnas, kus Hiina poolt okupeeritud Tiibetis kaovad inimesed; kus plahvatavad pommid ja hävivad kultuurid; aga kus seikleb ka kentsakaid rändureid ja peetakse Tiibeti olümpiamänge. Eluterve sarkasmiga kirjeldatud seiklustest võtavad teiste seas osa popkunstnik Kiwa ja üks Eesti riigikogu liige, kel tuleb rinda pista rohelise tšilli ja kohaliku riietumiskultuuriga.
Nii Armeenia kui Türgi üli- ja elukoolis tudeerinud autor lahkab teravmeelselt islami ja kristluse piiril balansseerivaid riike, üks näopool naermas ja teine nutmas. Eksootika teda ei huvita. Selle asemel kirjeldab ta läände pürgivate idamaade valu ja võlu, tihti läbi tragikoomilise absurdi. Jutuks tulevad natsionalism, sõjad, religioon, seksuaal- ja rahvusvähemused, naabritevahelised suhted jpm.
India looduseuurija ja jahimehe Jim Corbett'i jutustused paeluvad asjatundlike kirjeldustega India omapärasest loodusest, keskendudes inimesesööjate kiskjatega seotud ohtudele. Autor kirjutab oma kohtumistest tiigrite ja leopardidega; palju huvipakkuvat leiab lugeja ka India olustiku ja rahva kohta.
"Jumalate aed" kirjeldab huvitavaid juhtumeid elust Korfu saarel, kus tulevase kirjaniku ja looduseuurija pere veetis enne Teist maailmasõda mitu suve. Teismelise poisi pilgu läbi tutvustatakse lugejale mitmesuguseid elusolendeid: putukaid, liblikaid, mereloomi akvaariumides, vigastatud linde, vaskusse jt. Lisaks käib nende peres palju huvitavaid külalisi, igaüks oma harjumuste ja karakteriga. Käesolev raamat on omamoodi järjeks varem ilmunud teosele "Linnud, loomad ja sugulased".