.png)
Meedia ja meelelahutus
Raamat kiropraktik Allan Gary Oolo elust ja edust
Taasiseseisvumisaja ühe mõjukama ajakirjandustegelase, Postimehe kauaaegse juhi Mart Kadastiku raamatus "Nüüd ma siis kirjutan" rullub lahti neli aastakümmet eesti ajakirjanduse ajalugu, teljeks Eesti suurima ajalehe Postimees ja suurima meediaettevõtte Eesti Meedia ülesehitamine. Siin põrkuvad ning põimuvad isiksused ja ideed, lootused ja pettumised, siirus ja silmakirjalikkus.
"Nüüd ma siis kirjutan" on ajatruu dokument, aga ka tundlik mõtisklus ajakirjanduse olemusest ja ajakirjanikuks olemisest. Kadastik toob avalikkuse ette nii mõndagi igavesest võitlusest meedia sees ja selle ümber, millest me seni pole midagi teadnud või oleme teadnud väga vähe. Ja muidugi nii mõndagi ka inimestest: kolleegidest, konkurentidest, omanikest.
Endine Edasi ja Postimehe ajakirjanik Tiit Pruuli on Mart Kadastiku elutööd võrrelnud kiriku ehitamisega keset küla. "See, kuidas Mart seda kirikut vaatamata oludele järjest rohkem küla keskele nihutas, oli omaette fenomen," kirjutab Pruuli. "Seda, millist hinda tal meie kõigi kiriku ehitamise eest maksta tuli, teab lõpuni vaid Mart ise."
"Nüüd ma siis kirjutan" on esimene niivõrd isiklik ja sügav sissevaade nüüdisaja eesti ajakirjandusse.
See on õnnelik juhus, et olen saanud kirjutada mõned raamatud. Olen püüdnud lisada loetavale ka iseennast, jätta endast mingi jälg, enne kui aeg nagu sügisene karge meri selle, mis olnud, olematuks uhub.
Mind on alati huvitanud isiksused ja nende võlu, mis on jäävad väärtused ja „mille sära aeg ei vii”, kui tsiteerida Blokki.
Kergeid intervjuusid tuleb üliharva ette. Millegipärast on alati raske.
Kas armastusest on üldse midagi suuremat? Võib-olla ainult elu ja surm?
Kuulsus on meeldiv, kui sa ise ei pea selle all kannatama.
Kogumik „Puudutused ja jäljed” sisaldab valiku mõtteid karismaatilise telereporteri Urmas Oti (23. aprill 1955–17. oktoober 2008) raamatutest, mis on aastatel 1994–2012 ilmunud kirjastuselt SE&JS. Valik on tehtud raamatutest „Playback” (1994), „Carte blanche” (1995), portreeraamat Erika Salumäest „Surprise” (2002), „Asmerid. Topeltpeeglis” (2007) jt. Kasutatud on fragmente Urmas Oti intervjuudest Käbi Lareteiga raamatus „Eksiil” (1997) ja Karin Saarseniga raamatus „Grand Hotel, Stockholm. Poola suvi” (2006).
Walter Isaacson, endine CNN-i uudistekanali esimees ja ajakirja Time tegevtoimetaja, on pannud paberile haarava jutustuse loova ettevõtja Steve Jobsi käänulisest eluteest; kõrvetavalt eredast isiksusest, kelle täiuseiha ja raevukas tegutsemistung tekitasid pöörde kuues tööstusharus: personaal- ja tahvelarvutite, animatsiooni, muusika, telefonide ning e-kirjastamise vallas. Ajal, mil Ameerika otsib võimalusi püsida uuenduste esirinnas, kõrgub Jobs leidlikkuse ja kujutluste elluviimise ülima võrdkujuna. Ta teadis, et parim viis luua 21. sajandil väärtust on ühendada loovus ja tehnoloogia. Tema rajatud ettevõttes põimus fantaasialend insenertehnika tippsaavutustega. Ehkki Jobs aitas raamatu koostamisel kaasa, ei taotlenud ta kontrolli kirjapandu üle ega isegi õigust jutt enne avaldamist läbi lugeda. Tabuks ei kuulutanud ta ühtegi teemat. Vastupidi, tuttavaidki kehutas ta kõik ausalt ära rääkima. Jobs ise kõneleb otsekoheselt – vahel jõhkragi otsekohesusega – inimestest, kellega ta koos töötas või kellega konkureeris. Sõbrad, vihamehed ja kolleegid maalivad ilustamata pildi kirgedest, perfektsionismist, kinnisideedest, kunstimeisterlikkusest, hulljulgusest ning ohjade külge klammerdumisest – kõigest, mis kujundas peategelase tööstiili ja sellest võrsunud uuenduslikke tooteid. Steve Jobsi elulugu põhineb enam kui neljakümnel intervjuul, mis tehtud temaga kahe aasta jooksul – lisaks üle saja usutluse pereliikmete, sõprade, vaenlaste, võistlejate ja töökaaslastega.
