Luule: eesti autorid

Elust, kunstist ja muusikast inspireeritud luulet.

Autor käsitleb oma teises kogus mitmesuguseid erutavaid sõlmküsimusi inimeste tunde- ja mõttemaailmas.

Raamatusse on üleskutsena kogutud 100 luuletust isadest ja isadele. Siin on luuleridu nii tuntud poeetidelt kui ka inimestelt, kes iga päev loominguga ei tegele. Kogust leiab isadele mõeldud luuletusi Leelo Tunglalt, Contralt, Ilmar Trullilt, Lauri Räpilt, Juhan Liivilt ja teistelt. Kallis isa, Sind armastan ma, Sa oled mu kindlus ja tagala. Sa kaitsed ja hoiad mind iga päev, see ei ole Sinu jaoks mingi vaev. Raamat on välja antud koostöös Eesti Naisliiduga.

Luulekogu 8+8 II osa on järg samanimelisele kogule, mis ilmus aastal 2013 ning selle ilmumise ajendiks on olnud jätkuvalt soov rikastada ja nähtavamaks teha Eesti-Soome ühist kultuuri- ja keeleruumi.

Luulekogus on esindatud 8 poeeti Eestist ja 8 Soomest: Maarja Kangro, Andrus Kasemaa, Mathura, Liisi Ojamaa, Ly Seppel, Karl Martin Sinijärv, Andra Teede, Tõnu Õnnepalu, Birgitta Boucht, Anja Erämaja, J.K.Ihalainen, Hannu Kankaanpää, Sanna Karlström, Tomi Kontio, Henriikka Tavi, Ilpo Tiihonen. Luulekogu on kakskeelne – eesti autorid soome keeles ja soome autorid eesti keeles.

A collection of texts by Maria Kapajeva that she wrote in Russian and English. She started writing the book on February 24, 2022 – the day the full-scale war in Ukraine began. The book is written in a personal style and deals with themes of identity, collective and individual responsibility and guilt, language and belonging, feminism, and the stories of some of the Ukrainian refugees that the author encountered during the year.

Aastapikkune karje on Maria Kapajeva esimene tekstikogumik, mille kirjutamist alustas ta 24. veebruaril 2022, päeval mil algas täiemahuline sõda Ukrainas. Raamat käsitleb isiklikus võtmes teemasid identiteedist, kollektiivsest ja individuaalsest vastutusest ja süüst, keelest ja kuulumisest, feminismist ning mõnede Ukraina pagulaste lugudest, kellega autor aasta jooksul kokku puutus.

Autor on avaldanud artikleid ja arvustusi. Oma esimeses luulekogus käsitleb ta eksistentsiaalseid aineid, luulelaad on pinev ja tunderõhuline.

Vapustatud maailmas
heitlikus ja närvilises,
haiges, mitmevärvilises, kõigub
valgusallikas

nagu pendel
nagu ime

inimeseks
olemine!

Kogumikust leiate valiku vanu ja uuemaid luuletusi eesti luuleloost. See ei ole kõikehõlmav eesti luule antoloogia, vaid raamatutäis eestlastele armsaid ja olulisi luuletusi. Paljud vanemad tekstid on saanud peaaegu rahvalauludeks, ka uuemaid luuletusi on viisistatud. Olgu need luuletused teile meenutamiseks ja pakkugu äratundmisrõõmu!

Nende kaante vahel on 120 luuletust, mis aitavad inimeseks olemise tuuma avada või sinna sisse piiluda. Mul on olnud suur au ja rõõm saada erinevatest ajastutest pärit ilusatelt häältelt nii palju tuge. Kui hulgaliselt on Eesti kultuuriloos olnud ja on ka praegu autoreid, kes osanud inimeseks olemise erinevaid tahke sõnastada. Nii, et sünnivad luuletused, laulud ja lood, mis puudutavad inimeses paiku, kuhu käed iial ei ulatu. Siinsetelt lehekülgedelt leiab tekstid, mis on mind puudutanud ja pannud mõtlema ning mõtisklema, et mis on see inimeseks olemise tuum. Raamatu koostaja Lauri Räpp.

Autori kolmas luulekogu ("Baile Átha Cliath", 2005 ja "Kaktuste puiestee", 2007) annab tunnistust tema luule teisenemisest ja seda ka vormilisest küljest. Eelmiste kogudega võrreldes on vähenenud kirjanduslike allusioonide ning impressionistlike looduseelamuste osakaal, suurenenud urbanistlike mitmetähenduslike motiivide kasutamine. Emakeele ja kirjanduse õpetajana töötades on autorile avatud temast nooremate hingemaailm, nende uued suhtlemismoodused ja sellega seotud kõrvalnähtused. Endiseks on aga jäänud autori luulekeele helgus, värsi kergus ning elegantsus.

Olukorrast väljumiseks on üks tee, võtta olukord omaks, mõtestada, sõnastada olukord, tekitades nii uue olukorra, kus eelmine enam ei kehti. Siia juurde tekib küsimusi, nt kas avada õllepudel, see esimene, kas muuta reaalsust? Olukorda see ei muuda, üks õllepudel jääb ikka viimaseks, kas ühes olukorras pesitseb mitu olukorda.
Tühistades, omaks võttes, kuhu olen nüüd jõudnud. kas peaksin helistama ja rääkima viiulikontserdist, mitte helistama või rääkima millestki muust. Mida see muudab, reaalsust, enesetunnet, eimiskitki?
Mitu päeva järjest võib külmast väriseda, arvestamata ümbritsevat temperatuuri? Keha ei arvesta, ons see surm. Kas peaksin võtma, et maailm väriseb (surma olukorra korral).
Lõdiseda, mitte inkubeeruda, vabiseda, vappuda, kraadiklaasi kadumise korral mitteteadvusel olles.
Kas mittereaalsus on erinev, kui üks joob õlut ja teine veini? Reaalsuse erinevuse korral üks marihuaanat ja teine kohvi. Mitte-humaniseerumise korral üks kassikonservi ja teine porgandit. Kumb akt on mittehumaansem?
Tekib küsimusi päädes.
Kas Teil külmetavad vahel jalad? Kas Teie ema oli halb inimene? Kas Te tahaksite olla lillemüüja? Kas Te tahaksite vahel vigastada kedagi teist või iseennast? Kas Te arvate, et Teie isa oli halb inimene? Kas Te tahaksite hasartmängus võita või kaotada?
Tekib ju küsimusi?
Ma arvan, et Teil on tihtipeale olnud õigus.
Kas olukordade muutmise korral tuleb tühistada jäägitult, mõtestamisel jäägitult mõtestada, jne.
Miks või kas? Üks või sama?

Käesolevasse kogumikku on koondatud enamik Andres Ehini luuletustest, mis ta neljakümne aasta jooksul loonud on. "Ma ei pea end formalistiks. Luulendan peamiselt neid hingeseisundeid ja tujusid, mida ainult luulekeeles väljendada saab."

Valik noorte autorite loomingut raalikirjas.
Aime Hansen
Edgar Allan Poe "Berenice", tõlkinud Riho Laanemäe
Sulev Kübarsepp
Reet Tens
Harry Liivrand

"APS!" on samavõrra minnalaskev kui pealehakkamist täis. Ühe käega ehitab, teisega lammutab, kolmandaga nokib nina, neljandagasegab kaarte ringi. Väga kehvasti, muide. Aeg-ajalt põrkab ta kokku juba tuttavate kohtade ja aegadega, mida ta paraku peaaegu kunagi ära ei tunne, aga usub ikka. "APS!" teab, et kõigile maailma tunnelitele on lõpud ehitatud ainult valgustitööstuse tungival pealekäimisel (läbimüügi suurendamiseks) - ja see meeldib talle.

Riste Sofie Käär on kirjanik, muusik ja kriitik. Kääri loomingut on ilmunud väljaannetes Värske Rõhk, Müüri­leht, Vikerkaar, Looming, Edasi jm. Ta on avaldanud luulekogud „Elektrikujulised asjad“ (2022) ja „post post traat traat elekter!“ (2023) ning kasseti-plaadi „Supipäev“ (2023). Käär on pälvinud Eesti Kirjanike Liidu Siuru stipendiumi (2024) ning Loomingu aastaauhinna (2025). Kriitikuna on ta olnud ajakirja Värske Rõhk aastaauhinna kandidaat.

Tõlkijana tuntud luuletaja esikkogu sisaldab mõtte- ja lembelüürikat.

Autor on koondanud poeetilisse valimikku seni trükis avaldamata luuletusi, laulusõnu ansambli "Mahavok" muusikutele, luuletusi näidenditest "Hiiglane ja printsess" ning "Viie peaga lohe", laulusõnu muusikalist "Tähtede poole" (muusika Urmas Lattikas), rock-ooperi "Hing ja Iha" (muusika Heini Vaikmaa) ning monolooge näidendist "Kloun", lisaks kolm lühijuttu.

Mis on saanud armastusest? Kas ka armastus on muutunud puhtaks äriobjektiks, mida oksjonil maha müüakse või on siiski veel midagi püha alles!?

Mõtle, mis ehmatus, kui jälgid üht huvipakkuvat inimest kaugelt binokliga, ja nii vaadates avastad, et ta jälgib sind – binokliga. Luulekogu

Luuletused 1945-1971

"Eesti luuleaasta '86" on esimene katse välja anda läinud luuleaastal sündinud luulet. Käesolev kogumik pakub üksikluuletusi või luuletsükleid 65 erinevalt autorilt ning lisaks kaks kirjanduspärandi esmapublikatsiooni.

ELA'87 on aasta parima luuletuse antoloogia (autorite enda valikul). Seekordne kogumik pakub luulet 63 erinevalt luuletajalt, sh. Juan Ramón Jiméneze kolme luuletuse tõlked Ain Kaalepilt ning rubriigis "Kirjandusloolist" Enn Uibo seniavaldamata luulet.

Aastatel 1937–1939 kirjutatud "Ehatuule maa" kohta mainib Hando Runnel saatesõnas, et arvatavasti on see Uku Masingu kõige ilusam lüüriline kogu. "Kohe ei meenugi eesti luulest kedagi, kes nii otsast lõpuni ühe raamatu oleks kirjutanud ühest ainsast, portreteerinud üht, esitanud üht suhet nagu Uku Masing siin. See on nagu kujuri vahekord ühe oma raiutud kujuga."

Kristjan Haljaku "Elektra Domina" on sürrealistlik-kubofuturistlik luuleteos, mis kihutab läbi väga euroopaliku maastiku, haarates modernsuse kõige tuikavamaid ajaloolisi valupunkte. Raamatu teises pooles mängib Haljak veel isiklike teemadega, distantseerudes individuaalsest minast ja püüeldes napi, minimalistliku väljenduslaadi poole.

"Elektro" räägib sihi otsimisest ja armastuse hoidmisest elektrit täis ajal, kui usk kindlana tundunud asjadesse on kõikuma löönud. Autor kirjeldab tundmusi ja värelusi siin ja sealpool Atlandi ookeani. Ärevus väljendub kõikjal omal moel, see on naha alla pugenud, see säriseb sügaval närvide niidistikus. Rännak suubub aegajalt kunagise kodupaiga sumedusse ja valgust pakub ka muusika, mis on üks neist asjadest, millest saab pilguga läbi sirutuda, sõrme läbi torgata, hingeõhu läbi puhuda, üks neist õrnadest asjadest, mis usku hoiavad.

Martin Algus on hinnatud stsenarist, dramaturg, tõlkija, kirjanik ja näitekirjanik. Tema proosadebüüt “Midagi tõelist” pälvis 2018. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ning Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna. 2020. aastal ilmus Alguse jutukogu “Tagamaa” ning 2021. aastal luulekogu “Paranemine”. “Elektro” on autori teine luulekogu.

Faksiimile-väljaanne. Luulekogu "Elu tuli" tõi eesti lüürikasse mässulise vabadustahte, mis ühtis eelmise sajandialguse revolutsioonilise põhiülesandega. Jõulised sümbolid ja aktiivne rütm annavad romantilisele paatosele kaasakiskuva emotsionaalsuse, jätavad varju nooruslikud nõrkused, abstraktsuse ja deklaratiivsuse. See tähendas väljakutset sajandivahetusel domineerivale idüllilisele eleegialuulele. "Elu tule" sisuline ja vormiline uudsus osutus epohhiloovaks.

Kirjanik Ene Mihkelsoni luule ja proosa lähtub, johtub ja toitub just Eesti ajaloolisest mälust, tema kujundite üldistusjõulisus, stiili aforistlikkus ja poeetilisus, lühidalt kokku võttes ande sügavus on need kirjaniku väärtomadused, mis muudavad tema loomingu algolekud ajatuks, üldinimlikult kehtivaks.

Oma kuuendas värsikogus esitab autor mõtteluulet, ühe (kaks) ballaadi ja mõned miniatuurid.

Minu kodulinn on Tartu. Kolmkümmend aastat olen elanud Põlvamaal. Oma mõtteid ja tundeid hakkasin kirja panema ajendatuna oma elust ja sellest, mis toimub minu ümber. Selles raamatus on valik aastatel 1985–2004 kirja pandud mõtetest naise elu eri etappides. Raamat sündis tänu Inga Läänemetsale, kes on mulle nagu mu oma laps. Temaga olen oma mõtteid jaganud, tema leidis, et need väärivad jagamist ka teistega, tema leidis ka meid ühendava mõttekaaslase – noore kunstniku Maria. Nii said kokku kahe erineva põlvkonna naise sõna ja pilt. Eva Raup Maria Viidalepp: Olles erialalt dokumentaalfilmi režissöör, paeluvad mind tähendusrikkad momendid ja situatsioonid – hetked elust, mis dokumenteerimata unustataks. Salvestan igapäevaelust mälupilti kaadreid, millest valitumad lõuendile kannan. Nagu filmi, nii ka maalide puhul on minu jaoks oluline (isiklik) lugu ning loo kõnekus sümbolite keeles. Luuleraamatu "Elus on ajad" kolm maali – "Magav poiss", "Valu" ja "Lootus" – on valminud illustratsioonidena luuletaja Eva Raupi sõnadele, mis ka piltide enda lugusid avavad.

Kogumikku on koondatud eesti autorite emateemalised luuletused.

Igaüks meist tunneb kedagi kes kardab sabaga tähe põrkumist Maaga või on näinud kedagi kellel on kuus varvast. Kõik on näinud peeglist inimest kellega neil on komplitseeritud suhe.

Jüri Kolgi uues luulekogus kipuvad erinevad motiivid ja kujundid samaaegselt nii kumuleeruma kui ka mõnevõrra üksteist tühistama. Murdmata ridadega, kirjavahemärkideta tekst sunnib lugeja tõenäoliselt aeg-ajalt takerduma, aga see ei ole nii kiusu pärast, vaid tuleneb teksti sisemisest loogikast ja ehk ka püüdest luuletuste palavikulist rütmi lugejale peale suruda. "Fuuga" kirjutuslaad ei ole Kolgile päris uus, ka tema varasemates raamatutes on olnud sarnasest vaimust kantud tekste.

Jüri Kolgi uues luulekogus kipuvad erinevad motiivid ja kujundid samaaegselt nii kumuleeruma kui ka mõnevõrra üksteist tühistama. Murdmata ridadega, kirjavahemärkideta tekst sunnib lugeja tõenäoliselt aeg-ajalt takerduma, aga see ei ole nii kiusu pärast, vaid tuleneb teksti sisemisest loogikast ja ehk ka püüdest luuletuste palavikulist rütmi lugejale peale suruda. "Fuuga" kirjutuslaad ei ole Kolgile päris uus, ka tema varasemates raamatutes on olnud sarnasest vaimust kantud tekste.

Maaliassotsiatsioone luules. (Jan Both, Jacob Jordaens, Pieter Brueghel, Shagall, Pan Tianshou jt.)

“Grafomaania III. Korje” on Eesti Kirjanike Liidu noorte sarja kolmas almanahh, mis oma hiliskevadisel ilmumisel on tumepunane ja küps, valmis korjamiseks. Kuus tuumiku liiget korjasid kokku 20 noore luuletaja ja kahe prosaisti tekstid ning köitsid need tervikuks koos fotode ja illustratsioonidega. Lugeda saab näiteks vuntsmõtetest, pasknääridest, mao sünnipäevast, Kaarsillast, telekineesist, konnade tiigi vabariigist ja Bussijaama-Jaanist. Almanahhi kolmas osa anti välja Eesti Kultuurkapitali abiga.

VIHM MÄRTSIS
Kui valgus vabanev tõi noore märtsisaju
veeks naerma talve lumivalgeid tõkkeid,
see, läites ladvus rohelisi lõkkeid,
nii tantsis tänavail kesk kõrgeid hõbemaju,

et pilk ta silmadest jäi peatuma su ihus
pistodana, mis väljalt leitud mullast.
See terav tuhmus — taotud vanast kullast,
kõik meeled tundlikuks ning terashaljaks ihus.

Näe pilvi keerlevaid! Kui kergeid lõuendrätte
neid ripub taeva nähtamatuilt puudelt.
Kuldsilmne tantsija neid kaotab, haarab kätte.

Kaob rohelisse tulle, keereldes kesk padu,
suul haljendaval naer, see taltsutatud madu,
kes päikse tulles põgeneb ta luudelt.

Autori teine luuleraamat on omamoodi täienduseks, järjeks debüütkogule "Aja raamat". Seegi kogu esitab eksistentsiaalset luulet ja tunnetuslõimi inimesest, ta kõhklustest, hingeotsingutest, selginemistest.

VALLAVANEM Minu priinimi oli Kivi. Mu maja oli kivist. Ja süda oli kivist. Miks siis rist on puust?

Vana legendimaiguline lugu Ameerikast räägib telekast seepi vaatavast naisest, kes nutab. Sõna seep ise tuli meiemail käibele ameerika seebireklaamide kaudu, mida hakati televisioonis torkama pikkade halearmsete filmide vahele. Selleski seebis ei saa lugeja kohe pihta, kes on kellega ja kuidas seotud. Isegi autor ei tea veel, et Dagmari ja Toreadoori vahel tekib kaarleek, ega sedagi, et Maadu on juba rase ja peale tulemas on nais-alkohoolikute neljas põlv.

Ivar Silla uus luulekogu jaotub kolmeks osaks: «Kui teisi ei ole», «Head asjad» ja «Psühhopaadi sünd». Enamiku keskmisest tsüklist moodustavad Reisegedicht’id, mis toovad silme ette üksinda Kesk-Euroopa aasadel rändava luuletajast reisiselli.