Novellid ja jutustused
Debüütkogu, kuhu omanäoline autor on kogunud 27 lähiaastatel kirjutatud lühijuttu, mida iseloomustavad vaimukus ja julge sõnastus, impulsiivsus ja ootamatu lõpplahendus. Kandvateks joonteks on satiir kaasaegse ühiskonna nõrkuste ning inimliku labasuse ja naiivsuse üle. Oma sõnul on autor saanud inspiratsiooni nii ümbritsevatelt inimestelt kui ka veidratest olukordadest, keerates neil lihtsalt "vindi üle". Puudutatakse kõiki kaasaegseid teemasid: internetti ja uusrikkust, pornograafiat ja prostitutsiooni, juhtimisprobleeme ja asotsiaalide elu.
Eesti Novell 2018 on esimene raamat uuest sarjast, kuhu neli kirjandust tundvat ja armastavat inimest on valinud huvitavamad palad eelmisel aastal ilmunud novellide hulgast. Otse loomulikult on sees Tuglase novelliauhinnaga pärjatud lood, aga häid novelle kirjutatakse igal aastal kaugelt rohkem kui kaks. Lühiproosa on täis krutskeid ja üllatusi, sageli künnab ta uudismaal, kus keegi pole veel käinud. See teeb novellist põneva ning novaatorliku žanri, mis sobib eriti hästi neile lugejatele, kes tahaksid lugeda midagi tviidist pikemat, ent romaanist lühemat. Aga et ajalugu oleks võrdluseks silma ees, on kogus uute juttude kõrval ka üks sajanditagune üllitis, seekord maestro Friedebert Tuglase enda sulest. Edaspidi hakkab novellikogumik lettidele jõudma iga aasta kevadsuvel, tuues lugejani värskeid tuuli. Kokkuleppe kohaselt järgmised sada aastat. Vähemalt.
Eesti Novell 2019 on teine raamat uuest sarjast, kuhu neli koostajat on valinud põnevaid ja eriilmelisi palu möödunud aasta novellisaagist. Sest lisaks Tuglase novelliauhinna saanud lugudele on uudisjutumaastikul muudki huvitavat, mis aga pahatihti laiema lugejaskonna ja tunnustuse eest varjule jääb. Sel aastal on kogumikus 18 lugu, sajanditagust kirjanduspilti esindab otse Siuru kaante vahelt tänapäeva tõstetud Johannes Semper. Novelliregistrid on mitmekülgsed – leiab lõikavat satiiri, muhedat huumorit, tõsipaatoslikku elukaemust, kirjanduslikku koomiksit, elu pärast surma, seksuaalhälbeid, kasside hingeelu, järsku ilmub keset uusaastaööd tank T-72. Kõige rohkem, nagu arvata võibki, on raamatus surma ja armastust, neid elu suurimaid müsteeriume. Ja maaelu. Sest me oleme ikkagi maarahvas, kes tunneb ennast ainult siis kindlalt, kui külmal talvel puud otsa ei saa.
Haruki Murakami novellikogu „Elevant haihtub” koondab novelle aastatest 1983–1990. Nagu Murakamile iseloomulik, on ka seekordsete novellide tegevuspaik tänapäevane suurlinn, kus tegelastel – kontoritöötajatel, klienditeenindajatel, koduperenaistel – tuleb seista silmitsi üksinduse, sassis inimsuhete, pettekujutelmade ja sooviga hallist argipäevast välja rabeleda. Igaüks neist otsib väljapääsu omal ettearvamatul ja kohati absurdsel moel: kes üritab hulkuma läinud kassi üles leida, kes oma mälestustes korda luua; mõni saadab võhivõõrale intiimse sisuga teate, teine jälle otsustab südaööl pagariäri röövida. Need aga, kes on lahenduse otsimisega liialt kaua viivitanud, satuvad ühel hetkel olukorda, kus unenägudest saab reaalsus: neil tuleb taluda unepuudust, mis kestab nädalaid, kohtuda TV-inimestega või olla tunnistajaks sündmusele, kus linna ainuke elevant ühel heal päeval lihtsalt õhku haihtub. Haruki Murakami on jaapani kirjanik, keda on Jaapanis süüdistatud ka liigses läänelikkuses. Igatahes on tema paeluvad ja kummalised, fantaasiamaailma ja reaalsust ootamatul kombel siduvad raamatud laialt loetud nii tema kodumaal kui ka Läänes. Tundub, et igavalt pole tal võimalik kirjutada, olgu siis tegu lühijuttude, mahukate romaanide või hoopis oma jooksuharrastusest kirjutamisega.
Sädelevalt humoorikas komöödia "Pisuhänd", mille Eduard Vilde (1865-1933) kirjutas 1913. aastal, paljastab eesti kodanluse kultuuritust ja karjerismi.
Vana maailma mõisnikud, Lugu sellest, kuidas Ivan Ivanovitš läks tülli Ivan Nikiforovitšiga, Sinel