Mida lugeda novembris?
Novembrikuu on hingedekuu!
Selle kuu väljapanek on ajendatud hingedest, vaimudest ja mille kõigeni jõudsime mõeldes neile elementidele.
Valisisime välja vanemat ja kaasaegsemat folkloori, rahvapärimuslikke lugusid, maagilist realismi ja mõtisklusi sellest, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Jõudsime eestlaste kombel välja otsapidi ka loodusesse ja looduselementide hingestatusesse.
Meie tänapäevases kalendris on märgitud hingedepäevaks 2. november. Uurides hingedepäeva kohta Mall Hiiemäe “Eesti rahvakalendri” 5. osast, siis selgub, et hingedepäeva asemel peeti hoopis hingedeaega. Sel ajal oli kombeks pakkuda hingedele head sööki ja mõnes piirkonnas suisa sooja sauna. Mitmed tööd olid tol ajal keelatud. Ennustati ilma ja järgmise aasta saaki.
“Enne jõulut igal neljapäeva õhtul on olnud hingedeaeg. Siis ei tehtud tööd. Selle asemel on õpetatud lapsi lugema.” Reigi.
“Pühade ja hingedepäevad olla kallid päevad. Kuigi tehtud tööd, kuid valitses igalpool vaikus. Püüti kõik tasa teha. Kui näituseks aga lina kolgitud sel päeval, seal põrutanud taevast kõue.” Lüganuse.
“Hingede nädal oli pärast mihklipäeva. Kolm esmaspäeva hommikut naised ei teind tööd.” Juuru.
Perched on the northern rim of the Baltic States, one thing for which Estonia is known far and wide is its folklore collections, which are among some of the largest in the world. Another aspect that makes the country exceptional is that, in spite of urbanisation, modern Estonians are still enthralled by their forest, and half of the territory is wooded. Forests and fairy tales stand side by side in this book. Here, you will find stories about the forest and the humans, animals, and supernatural creatures that thread its paths. Fairy tales reveal what people hold dear, the observations they make, and what lies at the depths of their souls. Thus, the English-language title: Deep in the Forest. Compiled by Risto Järv and translated into English by Adam Cullen, each fairy tale in this collection can also be found in the Estonian Folklore Archives.
Muinasjutud räägivad sellest, mida inimesed peavad oma elus oluliseks, mis on neil hingel. Muinasjutt jutustab alati ennekõike jutustajaist endist. Eesti inimesele on mets oluline paik, seepärast viib ka hulk meie muinasjutte metsa. Folklorist Risto Järv on Eesti Rahvaluule Arhiivi 15 000 muinasjutust välja otsinud sada metsaga seotud lugu ning need tänapäeva lugejale ümber jutustanud. Raamatus on muinasjutte metsast, metsas käivatest inimestest, seal elutsevatest loomadest ja kohatud üleloomulikest olenditest. 2016. aastal ilmus eesti keeles metsamuinasjuttude kogumik „Metsavaimu heategu. Sada eesti muinasjuttu metsast ja meist“. Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva auks on tõlkija Adam Cullen pannud raamatu ümber inglise keelde.
Kordustrükk.
“HINGA END LIGI
JA ME HÕIKA SULLE SALA,
KUIS SAADA KERGET LEIBA
EI MULLA EGA JUURETA…”
"Leiwamasin” on omamoodi muinaslugu, kus Eesti vanarahva mütoloogiasse on põimitud küsimused ahnusest, ületootmisest ja -tarbimisest.
Jonas Taul on pildiraamatute autor, illustraator ja kujutav kunstnik, keda intrigeerivad eksistentsiaalsed teemad ja visuaalne jutuvestmine. Lugejaid võluvad tema tundlikud, delikaatsed, minimalistlikud mustvalged illustratsioonid, mis on täiuslikkuseni viimistletud.
Muinasjutud räägivad sellest, mida inimesed peavad oma elus oluliseks, mis on neil hingel. Muinasjutt jutustab alati ennekõike meist endist. Eesti inimesele on mets oluline paik, seepärast viib ka hulk meie muinasjutte metsa. Folklorist Risto Järv on Eesti Rahvaluule Arhiivi enam kui 10 000 muinasjutust välja otsinud sada metsaga seotud lugu ning need tänapäeva lugejale ümber jutustanud. Raamatus on muinasjutte metsast, metsas käivatest inimestest, seal elutsevatest loomadest ja seal kohatud üleloomulikest olenditest. Varasematel aegadel polnud muinasjutud üksnes lastele mõeldud, seepärast leidub kogumikus selliseidki jutte, mis viivad meid laane sügavamatesse soppidesse, kus juhtub ka mõndagi hirmsat. Lõpuks toob aga tee meid ikka metsast välja.
Romaan eesti rahva raskest elust mõisahärrade rõhumise all. Rängas olukorras ei jää rahval muud üle, kui krabada endale kõike, mida kätte saab, olgu siis naabri sahvrist, mõisaaiast või teede ristmikul vanakurja käest. Loomulikult on mängus ka kõiksugused kratid, tondid ja kollid, kes varitsevad põõsas, silmad põlemas, et paljukannatanud külainimestele veelgi enam kurja ja kahju tekitada. Illustreeritud eriväljaanne valmib romaani 20. aasta juubeliks.
„Seened kultuuriloos“ pole tavaline seeneraamat – siin astuvad seened ette meie kaaslaste ja huviobjektina inimkultuuri valdkondades. Lisaks nende rollile toidukultuuris on juttu eestlaste ja teiste rahvaste suhtumisest seentesse, seenekorjamisest, seente kasvatamisest, seentega ravimisest, aga ka seenemürgitustest.
Autor näitab, missuguses tähenduses esinevad seened mõistatustes, naljandites, muistendites, unenägudes. Saame teada, mida on inimesed arvanud seente päritolust, kes on seenealused, mis on pilvetükid ja kuidas on need seotud seentega. Kaasajal on seened väga populaarne dekoratsioonielement.
Iseäranis punast kärbseseent kasutatakse sageli lasteraamatute illustratsioonides, vaateakendel, koomiksites, kujunduselemendina aedades ja õnnesümbolina postkaartidel. Miks on see nii? Ja kuidas on seotud kärbseseen ja kärbsed?
Aivar Jürgenson on kaitsnud teadusmagistri kraadi folkloristikas ja doktorikraadi kultuuriajaloos. Tema teaduslikud huvid hõlmavad lisaks etnomükoloogiale diasporaauuringuid, migratsiooni- ja koloniaalajalugu, rände- ja integratsiooniprotsesse minevikus ja tänapäeval. Välitöid on ta teinud eesti diasporaakogukondades Siberis, Kaukaasias ja Lõuna-Ameerikas.
See raamat viib meis Eestimaa varasesse rauaaega (2000 aastat tagasi). Raua saamine kohalikust soomaagist ongi jutustuse põhiteema, millega seotud sündmustikku näeme autori varasematest raamatutest "Taevalindlased ja kirveslased" ja "Salakivi" tuttava koolipoisi Uru silmade läbi.
August Jakobson on kokku kogunud ja muhedalt ümber jutustanud eesti rahva muinasjutte ja muistendeid, mis annavad ilmeka pildi esivanemate elust-olust ja vaimuilmast. Käesolevasse sarja on valitud jutud "Suur vale", lugu kuningast, kes aina valetas; "Hea eit ja õel eit", pajatus seenemaja elanikest ning inimese ahnusest; "Kuidas tekkisid hiired ja kassid", lugu kurja vanduvast peremehest; "Lolle otsimas", jutt jõuka peremehe ainsa poja rumalast naisest; "Varastaja tont ja aus tont", näide sulase nutikusest ning "Suur onu ja väike vennapoeg lähevad rändama", lugu sellest, kuidas kiisk Võrtsjärve elama sattus.
Silmapaistva folkloristi filoloogiadoktor August Annisti (1899-1972) eestirahvalaulu ainetel loodud eepose kolmas osa. Esimesed osad "Lauluema Mari" ja "Karske Pireta, maheda Mareta ja mehetapja Maie lood" on saanud lugejatelt hea hinnangu.
„Vaimude labürint“ on ohtralt tunnustust pälvinud Hispaania kirjaniku Carlos Ruiz Zafóni tetraloogia „Unustatud raamatute surnuaed“ neljas ja viimane osa. Eelnevalt on romaanisarjas ilmunud „Tuule vari“, „Ingli mäng“ ja „Taeva vang“ (tlk Kai Aareleid). Salapolitseis töötatud kakskümmend aastat on jätnud Alicia hinge armid ning ta palub oma ülemuselt Leandrolt luba erru minna. Enne aga tuleb tal lahendada viimane juhtum ja leida üles saladuslikul moel kadunud Hispaania kultuuri- ja haridusminister Mauricio Valls. Too oli Teise maailmasõja ajal vanglaülem Montjuïci kindluses, kus kandsid karistust paljud kirjanikud, nende seas lugejale romaanisarja varasematest osadest tuttavad David Martín ja Víctor Mataix. Nende kirjanike otsinguil kohtub Alicia Barcelona vanaraamatukaupmeeste Semperetega, kes, nagu selgub, tundsid kunagi ammu tema vanemaid. Koos elutormidest räsitud politseiniku Vargasega asub Alicia lahendama inimröövide ja mõrvadega pikitud salapärast juhtumit, mille käigus tuleb ilmsiks üha uusi võikaid üksikasju, kõik seotud Franco režiimi korruptsiooni ja kuritöödega.