Kirjandus

Analüüsiv ülevaade A. Kitzbergi loomingust.

Artikleid aastatest 2010–2020.
Suurem osa kirjanikke, kirjastajaid, raamatukaupmehi ja lugejaid paistavad olevat veendunud, et tagakaanel peab midagi olema. See on kujunenud kinnisideeks. Raamatu tagakaas on võimalus, mis lihtsalt tuleb ära kasutada. Sinna sobib teose autori paraadportree, seal võib üles lugeda ta tunnustused. Tagakaanele sobivad kriitik N.-i ja literaat P. kiidusõnad. Tagakaas on reklaamipind, see on tasuta käes, õige inimene ei jäta juhust kasutamata. Mis ripakil, see ära! Jah, parim soovitus raamatule võiks ju olla raamat ise, aga eks me hinda kõike ka kaante järgi, ja õige ongi. Tagakaanetekst on võlupeegel. Kõik on väga ilus, aga hirmus raske on aru saada, kui palju see peegel tõtt räägib.

Tagasivaatav raamat TA Keele ja Kirjanduse Instituudis ja selle uuemal ajal tekkinud järglastes tehtule. Lisaks must-valged fotod.

See raamat on koostatud teadmises, et keel on meie kõigi asi, ja veendumuses, et eesti keelt, meie emakeelt ja selle kujunemislugu on prestiižikas tunda. Lugejani on toodud meie keele ajaloo märgilise tähendusega sündmused ja saavutused. Raamatusse on valitud eesti keelt enim mõjutanud uurimuste, teoste ja ettevõtmiste kõrval ka kultuuriloolise tähendusega ühistegemisi, tutvustatud meie keeleelu korraldavaid institutsioone ja otsuseid, mis ühel või teisel moel on kaasa aidanud eesti keele käekäigule, eestluse kujunemisele, eesti keele väärtustamisele ja kaitsele.

Kapitaalse koguteose Eesti kirjandus paguluses XX sajandil kaante vahele on koondatud kümme ülevaatepeatükki. Neis käsitletakse proosakirjandust (esitatakse 35 prosaisti loomingu lähivaatlused), luulet, memuaristikat, näite- ja lastekirjandust, antakse ülevaade tõlkekirjandusest ning tõlgetest võõrkeeltesse ja võõrkeeltes ilmunud teostest, samuti kordustrükkidest, kriitikast ja kirjandusteadusest. Koguteoses jälgitakse kirjandusprotsessi dünaamikat paguluses, raamatu peatükid on üles ehitatud üldsuundade iseloomustuste ja autoriportreede vaheldumisele. Tähelepanu keskendub ennekõike kirjandusteosele, biograafiline materjal jääb pigem taustaks. Osutatakse ka välis- ja kodueesti kirjanduses ilmnenud erinevustele ja paralleelidele. Arvuka ja pädeva autorkonnaga koguteose käsitluste laad varieerub traditsioonilisest akadeemilisusest lennukama esseistlikkuseni. Raamatut väärtustavad nii peatükke õpetavad mahukad ja põhjalikud valikbibliograafiad kui ka soliidne biograafiline andmestik, mis koondab informatsiooni 158 isiku kohta. Koguteos on illustreeritud rohkete fotodega (kokku 259 illustratsiooni) ning varustatud ingliskeelse resümeega, teatmeteose kasutamist hõlbustab nimeregister. Varasemaga võrreldes eesti kirjandusest paguluses XX sajandil kõige ulatuslikumat ja süvenenumat koondkäsitlust pakkuv kapitaalne teos võiks leida koha iga kultuuri ja teadmisi väärtustava eesti pere raamaturiiulis. Samavõrd teenib see raamat pedagoogilisi eesmärke nii humanitaarse kallakuga gümnaasiumi- kui ka ülikooliõppes ning annab olulise panuse eesti pagulaskultuuri kui fenomeni üldisemasse uurimisse.

Sisukord: Kirjanduselu areng rahvusliku liikumise ettevalmistus- ja tõusuperioodil Friedrich Reinhold Kreutzwald Johann Voldemar Jannsen Teisi 1850-70-ndate aastate autoreid Uusi jooni rahvaluules Carl Robert Jakobson Lydia Koidula F. Kuhlbars, M. Veske, A. Reinvald Rahvusliku liikumise kõrgaja jutukirjandus Kirjanduselu üldpilt sajandi lõpukümnendeil Rahvaluule kogumine ja avaldamine Näitekirjanduse areng sajandi viimasel veerandil. J. Kunder E. Bornhöhe ja teised ajalooliste jutustuste viljelejad Olevikuaineline jutukirjandus Luule sajandi lõpul Jakob Tamm Kriitika ja kirjandusteaduse areng

Sisukord: Kirjandus revolutsiooniaastal ja Suure Isamaasõja ajal (1940-1945) Kirjandus sõjajärgsel perioodil (1945-1953) Juhan Sütiste, Johannes Barbarus, Jaan Kärner, Mart Raud ja teisi luuletajaid Friedebert Tuglas ja Johannes Semper August Jakobson Juhan Smuul Debora Vaarandi Ralf Parve, Minni Nurme, Aira Kaal, Paul Rummo ja teisi luuletajaid Eduard Männik, Osvald Tooming ja Hans Leberecht Aadu Hint Erni Krusten Rudolf Sirge Laste- ja noorsookirjandus aastail 1940-1985 Kirjanduslik publitsistika ja dokumentalistika Kriitika ja kirjandusteadus aastail 1940-1954

Akadeemik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk (s. 1958) on raamatusse koondanud maailmavaatelisi portreid Eesti alal üht- või teistviisi ringi toimetanud kirjanikest. Kõik nad polegi olnud eestlased või esmajärjekorras eestikeelsed, ja mõned neist on viibinud rohkem mujal kui Eestis. Ühetagi neist poleks aga ei tänane Eesti riik ega ajas edasi kestev eesti vaim mõeldavad.Maailmavaateta kirjanik ei paku mulle lugejana ilmselt elulist huvi, kui ma ka tema teksti mõnikord suure naudinguga võin lugeda. See ülim, mida ma kirjandusest otsin, on eksistentsi esiletulek – isik, kes kehtestab taas kord maailma. Kui ma sellise isiku teosest leian, siis ma usun, et kirjanikul on olemas maailmavaade, või vähemasti – maailmavaadet. Jaan Undusk

1986. aastal alustatud uus, täiendatud ja parandatud väljaanne kirjandusleksikonist. Kokku sisaldab leksikon 1260 artiklit. Käesolev leksikon ei haara siiski kõiki eesti keeles ilukirjanduslikke, publitsistlikke või kirjanduskriitilisi töid avaldanud isikuid. Välja on jäetud vähemtuntud isikud, kelle kirjatööd on langenud unustuse hõlma. Mõne leksikoni väärinud literaadi kohta pole aga õnnestunud saada biograafilisi andmeid kas tema ajalise või ruumilise kauguse tõttu. Välja on jäänud kõik nooremad literaadid, kes on kirjandusse astunud leksikoni käsikirja lõpetamise ajal 1990. a. ja hiljem. Töödest on eelisõigus antud trükitud kirjandusele, käsikirja jäänud teoseid on mainitud vaid kõige olulisematel juhtudel. Nii on välja jäetud ka need raadio-, televisiooni- ja filmikirjanikud, kel ei ole trükitud teoseid. Teatrirepertuaari loojatest on eelistatud algupäraste teoste kirjutajad, dramatiseerijatest ja tõlkijatest on esitatud kõige tuntumad. Ka teatri- ja filmikriitikute hulgast on valitud neid, kel on trükitud raamatuid. Ajakirjanike ja muude publitsistide puhul on arvestatud nende seost kirjandusega või ühiskondlikku tuntust.

Brošüür tutvustab eesti noori lavastajaid, näitlejaid, luuletajaid, kunstnikke ja muusikuid:
Evald Hermaküla
Kalju Komissarov
Viivi Luik
Priit Pärn
Jaak Soans
Lepo Sumera
Rein Tammik
Jaan Tooming
Lembit Ulfsak
Mati Unt
Juhan Viiding

Kirjandusteadus. Kriitika. Lastekirjandus. Käesolev ülevaade ilmub Avatud Eesti Fondi ja Eesti Teadusfondi toetusel.

Käesolev ülevaade ilmub Avatud Eesti Fondi toetusel.

Memuaristika. Tõlkekirjandus. Kordustrükid. Käesolev ülevaade ilmub Avatud Eesti Fondi ja Eesti Teadusfondi toetusel.

Eesti raamat on 450 aasta jooksul kaasa teinud kogu eesti rahva arenemiskäigu. Arengut mitmekülgselt mõjutades on ta ise saanud selle arengu peegliks. Raamatus ja üldse trükisõnas peegelduvad kõik rahva elu küljed.

Teos annab ülevaate eesti raamatu välise külje arengust, alustades esimestest trükiväljaannetest kuni nõukogude perioodini. Uurimuse põhialaks on aastad 1920-40, millal mitme maa graafika ja raamatukunsti kogemusi ühendades kujunes täiesti rahvuspärane eesti raamatugraafika. Vaadeldakse eesti raamatukunsti mitmesuguseid suunitlusi jutustavast realismist kubismi ja konstruktivismini, antakse ülevaade kogu tolleaegsest raamatukunstnikkonnast. Teos on rikkalikult illustreeritud vastava näidismaterjaliga.

Filoloogiadoktor professor Eduard Laugaste kogumik sisaldab rahvaluuleteadlaste uurimusi folkloori kõigi liikide kohta ajavahemikust 1901-1978. Ulatuslikes kommendtaarides selgitatakse paljusid rahvaluulenähtusi ja antakse ülevaade folkloristide tegevusest. Teos on illustreeritud fotodega.

Sariväljaande esimene köide nõukogudeaegsest lastele määratud ilukirjandusest ja belletriseeritud aimekirjandusest. Kirjandus on järjestatud alfabeetiliselt. Kirje sisaldab žanri- ja eamääratluse, keele, millest teos on tõlgitud, tõlkija, koostaja, illustreerija nime , väljaandmiskoha, kirjastuse ning raamatu ilmumise aasta, lehekülgede arvu ning mõõtmed, sisu, hinna ja tiraaži. Seejärel nimetatakse kõik kirjeldatud raamatu kohta ajakirjanduses ilmunud retsensioonid ja arvamused. Tõlgete puhul tuuakse võimalusel ära ka originaali pealkiri. Järgneb autori nimi ja pealkiri vene, saksa ja inglise keeles. Kirje lõpul näidatakse ära preemiad, millega kõnealust teost on pärjatud. Seejärel tuuakse andmed ka autori kohta.

Luuletaja Hando Runneli artiklivalimik sisaldab esseistlikke arutlusi kirjandusest ja kirjanduse kohast, arvustusi, loomingupsühholoogilisi enesevaatlusi ning filmistsenaariumi "Juhan Liivi lugu".

Aino Kallase päevikulehekülgede varjamatu tõeesitus on kujunenud üheks huvitavamaks inimlikuks ja kirjanduslikuks dokumendiks. Käesolevasse köitesse on mahutatud dramaatilisim osa autori elust. Ajaliselt on taustaks sõja- ja revolutsiooniaastad ning Soome ja Eesti iseseisvuse sünd. Sisemiselt on aga põletispunktiks kirjaneitsi kiindumus soome luulegeeniusesse Eino Leinosse. Välised sündmused aga summutavad ohtliku tule ning järele on jäänud vaid suletud päevik, mis alles nüüd on leidnud avamist.

Raamat sisaldab kirjandusteadlase ja tõlkija Ants Orase (1900-1982) perioodikas ja tõlkeraamatutes ilmunud saatesõnu/autoritutvustusi Lääne-Euroopa, ameerika ja vene kirjandusest (valdavalt luulest), alates William Shakespeare'ist ning lõpetades XX sajandi klassikutega (Lord Byron, John Masefield, Walt Whitman, Swinburne, Verhaeren, John Donne, Otto Manninen, Koskenniemi, Heine, Puškin, Fröding jpt.). Kokku 30 pisikest peatükki. Orase eruditsioon jõuab neis peatükkides meieni targa tagasihoidliku kergusega. Vaatlusel rakendab Ants Oras oma kindlapiirilist esteetilist printsiipi, mis ei ole iialgi sõnastatud dogmaatiliselt, ent püsib loova arhitektoonilise jõuna igas tekstis. Ants Oras ülistab julgelt suure luule igavest ilu ja haljust.

XV sajandil ilmunud trükiseid nimetatakse hällitrükisteks ehk inkunaabliteks. Kataloogis esitatakse inkunaablid tähestikulises järjekorras. Iga inkunaabli kohta antakse bibliokirje, annotatsioon ja kommentaarid. Kataloogi täiendavad trükiste kronoloogiline, linnade ja trükkalite, endiste omanike ning üldine isikunimede register. Teksti näitlikustamiseks on lisatud fotosid inkunaablite tiitel- ja alguslehtedest, ilmekamatest illustratsioonidest ja ehiselementidest.

Selles raamatus saavad kokku Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kauaaegse töötaja Rutt Hinrikuse meelisteemad: kirjanduslugu ja elulood. "Kahe vahel" toob lugejateni 17 pikemat käsitlust, mis on valitud autori enam kui 400 kirjatööst hulgast. Artiklite aluseks on kultuurilooliste materjalide ja kirjandusteoste põhjalik tundmine. Mitmed artiklitest on kirjutatud saatesõnadeks põnevate arhiivileidude, mahukamate kirjavahetuste või päevikute publikatsioonidele. Teiste kirjutamise ajendiks on olnud kirjanike isikuarhiivide jõudmine Eesti Kirjandusmuuseumisse, mis on andnud ainet huvitavateks elu- ja loominguloolisteks käsitlusteks.

Mis saladus peitub Astrid Lindgreni teoste populaarsuse taga? Vastuse leiame võib-olla Schopenhaueri tsitaadist, mida Lindgren vahel kasutas, et kirjeldada oma stiili ja raamatuid: "Kasutad tavalisi sõnu ja ütled ebatavalisi asju." Me võime vaielda selle üle, kas need sõnad, mida Lindgreni töödest leida võib, olid tavalised või mitte – mõnda sõna on raske leida isegi sõnastikust –, kuid üks on kindel: ta ütles ebatavalisi asju. Asju, mis mõjutasid – ja ikka veel mõjutavad – lugematul hulgal inimesi üle kogu maailma. Lena Törnqvist on viimased kolmkümmend aastat uurinud Astrid Lindgreni teoseid ja selles põhjalikus raamatus toob ta lugejani oma tähelepanekud, mida ilmestavad tsitaadid Lindgreni teostest ja isiklikest kirjadest. Törnqvist puudutab paljusid teemasid, nagu näiteks keel, poliitika, soorollid, türannid, emalikud amatsoonid, armastus Stockholmi vastu ja palju muud, ning aitab avada Lindgreni teoste sügavamaid kihte.

Hinnatud teadlase ja kunagise USA senaatori S. I. Hayakawa (1906–1992) populaarteaduslike teoste klassikasse kuuluv "Keel mõttes ja teos" on kaasahaarav käsitlus keele olemusest ja viisidest, kuidas keel meie mõtlemist ja maailmast arusaamist kujundab. Tegu on tervikliku sissejuhatusega keelesemantikasse, mis pakub põhjaliku ülevaate keele funktsioonidest. Me saame sõnade abil nii teisi veenda ja mõjutada kui ka objektiivset infot edasi anda, nii eelarvamusi ja viha õhutada kui ka koostööd ja teineteisemõistmist luua. Mõistes, kuidas keel toimib, milliseid ohte ja võimalusi see endas peidab, õpime tundma inimese toimimise üht olulisemat külge. See, esmakordselt 1949. aastal ilmunud raamat on palju aastaid hiljem sama aktuaalne, pakkudes ka tänapäeva lugejale vajalikke teadmisi meid ümbritsevate sõnumite mõistmiseks. Eestikeelse tõlke aluseks on teose viies, 1991. aastal ilmunud täiendatud väljaanne, mida on kaasajastanud Hayakawa poeg, ajakirjanik Alan R. Hayakawa.

Teatmeteos, mis sisaldab põhiandmeid eesti lastekirjanike, lastekirjanduse tõlkijate ning lasteraamatukunstnike loomingu kohta, samuti ulatuslikumaid ülevaateartikleid, aga ka andmeid lasteajakirjanduse kohta ja muud lastekirjanduse väljaandmisega seoses olevat.

Mario Vargas Llosa kirjutab oma teooriast kirjaniku kutsumuse kohta ning romaanikirjaniku teemade päritolu ja romaani veenmisjõu kohta. Ta analüüsib peamisi vahendeid ja tehnikaid, mida kirjanikud oma romaanide ülesehitamiseks kasutavad, näiteks jutustaja, ruumiline vaatepunkt, ajaline vaatepunkt, reaalsuse tase, vaatepunkti muutus, matrjoška ja varjatud teave.

20. sajandi kirjandusteadus tekkis vene formalismi ideedest. Need sündisid futurismi ja revolutsiooni vaimust, vastandudes didaktikale ja udusele filosofeerimisele. Aegamisi arenesid need süstemaatiliseks kultuuriteooriaks. Viktor Šklovski, Roman Jakobsoni, Boriss Eichenbaumi, Juri Tõnjanovi, Boriss Tomaševski jt sädelevate isiksuste nooruslik poleemika käis käsikäes teadusliku süvenemisega. Käesolev kogumik jaguneb neljaks osaks: "Manifestid", "Proosateooria", "Kirjandusprotsess" ja "Enesetõlgendused". Raamatus on 16 võtmeteksti, autoritutvustused, kommentaarid, järelsõna ja registrid. Kõne all mõisted, nagu kummastus ja evolutsioon, realism ja tinglikkus, vorm ja materjal, dominant ja funktsioon, süžee ja faabula, orientatsioon ja süsteem ning kirjanduse seosed biograafia ja argieluga. Miski sellest pole oma aktuaalsust kaotanud.

Niisiis on selle raamatu teemaks elulood, täpsemini nende fragmendid: haruharva antakse hinnanguid teostele, ning isikute käsitlusest ilmnev sümpaatia või antipaatia ei ole tingimata vastavuses minu imetlusega või selle puudumisega nende loomingu suhtes. Kaugel hagiograafilisusest ning samuti hardusest, millega sageli kõneldakse suurtest kunstnikest, on need "kirjapandud elud" jutustanud minu hinnangul eelkõige armastuse ja huumoriga. Viimast kohtab kahtlemata kõikide puhul, kuid tunnistan, et esimene puudub Joyce'i, Manni, ja Mishima eluloo käsitluses.

Javier Marías

See õpik käsitleb eesti näitekirjanduse arengut kutselise teatri algusest (1906) kuni Eesti Vabariigi okupeerimiseni (1940), mis asetas teatri ja kirjanduse täiesti teistsugustesse tingimustesse. Rõhk langeb draama üldpildi muutumisele ning selle taustal esileküündivatele näidenditele ("Libahunt", "Pisuhänd", "Juudit", "Mikumärdi", "Vedelvorst"), mis võiksid koolikursuses lähema vaatluse alla tulla. Autoriportree on antud Hugo Raudsepast. See peatükk esitab ka lisamaterjali. Sissejuhatavas peatükis on juttu näitekirjanduse spetsiifikast. Õpiku koostaja on veendunud, et draamakirjandust ei saa käsitleda lahus teatrist, mille jaoks näidendid üldjuhul ju kirjutatud ongi. Seetõttu tutvustatakse õpikus ka XX sajandi esimese poole teatrielu, eriti teatrite repertuaarivalikut -- n-ö algupärase näitekirjanduse tellimust. Need ülevaated on mõeldud taustaks, mis aitab näitekirjanduse arengut paremini mõista, ning kujutavad endast lisamaterjali kirjanduse õppekursuse juurde. XX sajandi esimesel poolel valmisid meie lavaklassika tähtteosed, mida teatrites tänase päevani ikka uuesti lavale tuuakse. Teater aitab hoida klassikat kultuurimälus elavana ning suhestab klassikateosed muutuva ajaga, uuendades nõnda iga põlvkonna sidet minevikuga. Teatrilavastustes avanevad klassikateoste tähenduskihid. Õpikus on põgusalt kirjeldatud draamaklassika tuumtekstide lavaelu ja ilmnenud tõlgendusviise. Koostaja meelest annab see ilusa võimaluse näha kunstilisele tekstile olemuslikku mitmetähenduslikkust. Needki ülevaated on mõeldud lisalugemiseks. Tähtsamat on püütud vähem olulisest ja lisamaterjalidest eristada kirjatüüpidega. Õpik eeldab paindlikku kasutamist -- esitatud materjalist ja tööülesandeist valiku tegemist -- ning peaks sobima ka kirjanduse süvaõppes ja draama fakultatiivkursusele.

Valik noorema põlvkonna kriitiku teatri- ja kirjandusalaseid kirjutisi ajavahemikust 1975-1985. Valdavalt esseistlikus laadis käsitletakse lavastusi ja teoseid, vastavate ainevaldade aktuaalseid küsimusi ja mõtiskletakse kunstiprobleemide üle laiemalt.

Artiklikogumik sisaldab kümne aasta jooksul (2008–2018) ilmunud artikleid kirjandusteostes kujutatud eksiilidest, traumaatilistest kogemustest ja mäletamisest. Kogumiku avaartikkel käsitleb kirjaniku ja eksiili suhteid August Mälgu 1947. aastal ilmunud romaanis „Kodumaata" ja Isaac Bashevis Singeri 1981. aastal ilmunud autobiograafilises teoses „Eksinud Ameerikasse". Kogumiku ülejäänud artiklid on pühendatud Bernard Kangro loomingule.

See kogumik vestlusi ja kõnelusi Goethega on suuremalt jaolt sündinud autori loomutungist muuta kirjapanekuga enda omaks midagi läbielatut, mis tundub talle väärtuslik või tähelepanuväärne. "Lisaks vajasin ma alati õpetust, nii siis, kui kohtasin esimest korda seda erakordset meest, kui ka siis, mil olin juba aastaid temaga koos elanud ja haarasin meelsasti tema sõnade sisu ning panin selle endale kirja, et see oleks mul edasise elu jaoks tallel. Aga kui ma mõtlen tema sõnade heldele küllusele, mis pakkus mulle õnne üheksa aasta kestel, ja vaatan nüüd seda vähest, mis mul õnnestus sellest paberile kirja panna, siis tundun endale lapsena, kes katsub kosutavat kevadvihma avali käsi kinni püüda, aga kellel suurem osa jookseb sõrmede vahelt läbi ..." Johann Peter Eckermann

Kirjanik Arvo Mägi ja kunstnik-kirjanik Arno Vihalemma aastatel 1955-1988 peetud mahuka kirjavahetuse algusosa annab värvika ja intrigeeriva pildi paguluses toiminud avalikust kultuurielust ja selle telgitagustest. Kõne all on nii osaliste eneste loominguga seonduv kui peegeldused teiste tegemistest. Nendes intelligentsetes, kuid samas elulistes ja lopsaka keelepruugiga kirjades avalduvad kaks omanäolist loojat ja nende vahel valitsenud inspireeriv ja viljakas sõbrasuhe. Raamat sisaldab ka valiku A. Vihalemma graafilisi lehti mapist "Marionetid".

Käesolevas monograafias taotletakse anda kogu vastava uurimistöö tulemustele toetudes eesti rahvusliku kirjanduse tekkeperioodi üksikasjalikku ülevaadet, mis on keskendatud Fr. R. Kreutzwaldi elutöö ja vaadete käsitluse ümber. Uurimuse autor on seadnud oma eesmärgiks näidata, milline oli eestikeelne kirjasõna enne Kreutzwaldi, mida uut tuli juurde tema ajal ja milline on tema osa selle uue tekkes ning kujunemises.

Mida tahavad Eesti mehed öelda elu ja kunsti, Eesti oleviku, tuleviku ja mineviku kohta? Kellele nad esitavad eksistentsiaalseid küsimusi? Mida vihkavad ja põlgavad, mida soovivad ja loodavad? Kas nendes kirjades väljendub meie praeguse elu läbilõige ja vaimuseis? Kogumikku "Kuusteist Eesti kirja" võib pidada mõtteliseks järjeks varem "Loomingu Raamatukogu" sarjas ilmunud Eesti naiskirjanike kogumikele "Kaksteist eesti kirja" (1995) ja "Kolmteist Eesti kirja" (2016).

Tuntud tõlkija ja lastekirjanduse toimetaja Helle Michelson räägib oma ning paljude teiste elust ja tööst kirjanduse vallas

Mehhiko kirjanik räägib ausalt aeg-ajalt inimesi vaevavast küsimusest: kellele ja milleks neid raamatuid üldse vaja on? Vormilt on tegu lühiesseedega iga raamatuprobleemi kohta: kas kommerts hävitab raamatu, kuidas tekib lugemisharjumus, kas lugedes saadakse kirjanikuks ja palju muud.

Keel on tõsine asi, emakeel veel eriti. Keel äratab mõtteid, aga võib mõtteid ka lämmatada. Keelega saab asju segaseks ajada, aga võib ka asju selgeks teha. Keel on vist ülepea kõige parem ja halvem asi, mida inimesed välja on mõelnud. Ent nii hea või kuri, kui ta ka poleks, üks on kindel – ilma keeleta ei saa. Käesolev raamatuke sisaldab mõtteid ja arutlusi eesti keeles ja eesti keelega praegu toimuvast. See valdavalt torkavas kõneviisis kirjutatud publitsistika ei tohiks külmaks jätta ühtki keelehuvilist.

Käesolev bibliograafia hõlmab ajakirjas "Looming" avaldatut ajavahemikul 1985-1997. Koostanud Vaime Kabur, Vallo Kelder ja Kadri Mäger

Käesolev lugemik oli esialgu kavandatud pakkuma tekstinäiteid uuendatud õpiku juurde, olude sunnil ilmub aga varem kui õpik. Võrreldes oma eelkäijaga ("Väliskirjanduse lugemik keskkoolile", 1976) hõlmab uus lugemik märksa enam tekste. Ka ülesehituse põhimõtted erinevad. Tekstide reastamine vastavalt autorite sünnidaatumitele peaks soodustama kirjanduse ajaloolise teisenemise mõistmist laiemas ruumis, samas juhtides tähelepanu tõsiasjale, et mõnelgi kultuurietapil tavapärane kirjanduslooline reastus ei toimi: ühes ja samas ajas lõid oma teosed paljud valgustajad ja romantikud, romantikud ja realistid, sümbolistid ja naturalistid, iseäranis XX sajandil arenevad kõrvuti tihti kõige vastandlikumad suunad ja nähtused. Lugemiku kõigi autorite ja tekstide käsitluse peab andma koostatav uus maailmakirjanduse õpik. Siin ei ole peetud vajalikuks esitada muid andmeid autorite ja nähtuste kohta kui kirjanike sünni- ja surmadaatumid ning teoste kas avaldamise või (vanemate teoste puhul) kirjutamise aastad. Raamatu lõpus on ära toodud valikbibliograafia eesti keelde tõlgitud maailmakirjandusest.