Kirjandus
Loengukursus kõrgemate koolide humanitaarteaduskondadele.
Sisukord
- Sissejuhatus
- Prantsuse kirjandus
- Inglise kirjandus
- Saksa kirjandus
- Taani kirjandus
- Ameerika kirjandus
- Itaalia kirjandus
- Hispaania kirjandus
Artikleid aastatest 2010–2020.
Suurem osa kirjanikke, kirjastajaid, raamatukaupmehi ja lugejaid paistavad olevat veendunud, et tagakaanel peab midagi olema.
See on kujunenud kinnisideeks. Raamatu tagakaas on võimalus, mis lihtsalt tuleb ära kasutada. Sinna sobib teose autori paraadportree, seal võib üles lugeda ta tunnustused. Tagakaanele sobivad kriitik N.-i ja literaat P. kiidusõnad. Tagakaas on reklaamipind, see on tasuta käes, õige inimene ei jäta juhust kasutamata. Mis ripakil, see ära! Jah, parim soovitus raamatule võiks ju olla raamat ise, aga eks me hinda kõike ka kaante järgi, ja õige ongi. Tagakaanetekst on võlupeegel.
Kõik on väga ilus, aga hirmus raske on aru saada, kui palju see peegel tõtt räägib.
1986. aastal alustatud uus, täiendatud ja parandatud väljaanne kirjandusleksikonist. Kokku sisaldab leksikon 1260 artiklit. Käesolev leksikon ei haara siiski kõiki eesti keeles ilukirjanduslikke, publitsistlikke või kirjanduskriitilisi töid avaldanud isikuid. Välja on jäetud vähemtuntud isikud, kelle kirjatööd on langenud unustuse hõlma. Mõne leksikoni väärinud literaadi kohta pole aga õnnestunud saada biograafilisi andmeid kas tema ajalise või ruumilise kauguse tõttu. Välja on jäänud kõik nooremad literaadid, kes on kirjandusse astunud leksikoni käsikirja lõpetamise ajal 1990. a. ja hiljem. Töödest on eelisõigus antud trükitud kirjandusele, käsikirja jäänud teoseid on mainitud vaid kõige olulisematel juhtudel. Nii on välja jäetud ka need raadio-, televisiooni- ja filmikirjanikud, kel ei ole trükitud teoseid. Teatrirepertuaari loojatest on eelistatud algupäraste teoste kirjutajad, dramatiseerijatest ja tõlkijatest on esitatud kõige tuntumad. Ka teatri- ja filmikriitikute hulgast on valitud neid, kel on trükitud raamatuid. Ajakirjanike ja muude publitsistide puhul on arvestatud nende seost kirjandusega või ühiskondlikku tuntust.
Brošüür tutvustab eesti noori lavastajaid, näitlejaid, luuletajaid, kunstnikke ja muusikuid:
Evald Hermaküla
Kalju Komissarov
Viivi Luik
Priit Pärn
Jaak Soans
Lepo Sumera
Rein Tammik
Jaan Tooming
Lembit Ulfsak
Mati Unt
Juhan Viiding
Kirjandusteadus. Kriitika. Lastekirjandus. Käesolev ülevaade ilmub Avatud Eesti Fondi ja Eesti Teadusfondi toetusel.
Käesolev ülevaade ilmub Avatud Eesti Fondi toetusel.
Memuaristika. Tõlkekirjandus. Kordustrükid. Käesolev ülevaade ilmub Avatud Eesti Fondi ja Eesti Teadusfondi toetusel.
Eesti raamat on 450 aasta jooksul kaasa teinud kogu eesti rahva arenemiskäigu. Arengut mitmekülgselt mõjutades on ta ise saanud selle arengu peegliks. Raamatus ja üldse trükisõnas peegelduvad kõik rahva elu küljed.
"Eesti raamatu lugu" käsitleb populaarselt eesti kultuuriloo olulist osa- eestlase ja raamatu vahekorda. Eestlased on olnud kogu eestikeelse trükiraamatu ajaloo vältel suhteliselt hea kirjaoskusega: ühel järjel muu Põhja-Euroopaga, tublisti ees Ida- ja Lõuna-Euroopast. Haritud rahva seas levis rohkesti raamatuid, hämmastav on eestlaste lugemishuvi teiste pärisoriste talupoegrahvastega võrreldes.
Kokkuvõtted inglise, saksa, soome ja vene keeles
Eesti teaduskeele konverents Tallinna Ülikoolis 04.12.2009.
Sisukord:
Saateks
Aianduse, eriti pomoloogia eestikeelse oskussõnavara lätted. Toivo Univer
Eestikeelsete rahvapäraste taimenimede kategoriseerimine ja selle rakendatavus tänapäeval. Raivo Kalle, Renata Sõukand
Inimloetav ja masinloetav: mõistete analüüs. Priit Parmakson
Rahvusvahelisuse ja interdistsiplinaarsuse mõju teaduskeelele argikultuuri uurimise näitel. Tiiu Jaago
Tõlkevõhik keele- ja lugemisoskuse valdkonna terminivarast. Krista Kerge
Eesti keele probleeme ülikoolide trükistes. Ülo Sõstra
Terminiteadusest eesti teaduskeeleni. Peep Nemvalts
Artiklite kokkuvõtted inglise keeles.
Luuletaja Hando Runneli artiklivalimik sisaldab esseistlikke arutlusi kirjandusest ja kirjanduse kohast, arvustusi, loomingupsühholoogilisi enesevaatlusi ning filmistsenaariumi "Juhan Liivi lugu".
Raamat sisaldab kirjandusteadlase ja tõlkija Ants Orase (1900–1982) perioodikas ja tõlkeraamatutes ilmunud saatesõnu/autoritutvustusi Lääne-Euroopa, ameerika ja vene kirjandusest (valdavalt luulest), alustades William Shakespeare’ist ning lõpetades XX sajandi klassikutega (Lord Byron, John Masefield, Walt Whitman, Swinburne, Verhaeren, John Donne, Otto Manninen, Koskenniemi, Heine, Puškin, Fröding jpt). Kokku 30 pisikest peatükki. Orase eruditsioon jõuab neis peatükkides meieni targa tagasihoidliku kergusega. Vaatlusel rakendab Ants Oras oma kindlapiirilist esteetilist printsiipi, mis ei ole iialgi sõnastatud dogmaatiliselt, ent püsib loova arhitektoonilise jõuna igas tekstis. Ta ülistab julgelt suure luule igavest ilu ja haljust.
Kirjatöid aastaist 1975–2013. Asta Põldmäelt on varem ilmunud „Me“ (Loomingu Raamatukogu, 1977, nr 1), „Mitmekesi maateral“ (Eesti Raamat, 1978), „Linnadealune muld“ (Eesti Raamat, 1989), „Sügisjooniku seeme“ (Eesti Raamat, 1989), „Viini plika“ (Ilmamaa, 1999), „Kirjad pääsukestele. Epistolaareleegia“ (Eesti Keele Sihtasutus, 2009)
Nagu arheoloogid ja botaanikud, haruldaste raamatute kogujad ja teised kollektsionäärid, teavad ka logofiilid hästi, et põnevaimate eksemplaride otsa komistab sageli juhuslikult, otsides midagi muud või otsimata üldse mitte midagi. Sõna puhul on vaja tingimata välja uurida, kust ta tuleb, mida tähendab ja millised on tema seosed teiste sõnadega. Raamat sisaldab enam kui sadat sõnalugu, mis illustreeritud silmapaistvate sõnaloojate portreedega, koopiatega vanadest arhivaalidest ning värvikate näidetega proosast, luulest ja omaaegsest ajakirjandusest.
Esseid kirjandusest. Autor analüüsib troika sümboolikat Vene kirjanduses, keskendudes Gogoli ja Dostojevski teostele ning nende seostele Euroopa kultuuriga ja nihilismi temaatikaga.
Niisiis on selle raamatu teemaks elulood, täpsemini nende fragmendid: haruharva antakse hinnanguid teostele, ning isikute käsitlusest ilmnev sümpaatia või antipaatia ei ole tingimata vastavuses minu imetlusega või selle puudumisega nende loomingu suhtes. Kaugel hagiograafilisusest ning samuti hardusest, millega sageli kõneldakse suurtest kunstnikest, on need "kirjapandud elud" jutustanud minu hinnangul eelkõige armastuse ja huumoriga. Viimast kohtab kahtlemata kõikide puhul, kuid tunnistan, et esimene puudub Joyce'i, Manni, ja Mishima eluloo käsitluses.
Javier Marías
Raamatus esitab kirjanik ja avalik arvaja Mihkel Mutt lühemaid tähelepanekuid elust meie ümber. Need on kristalliseerunud pika aja vältel ja seni avaldamata. Teemaring on lai: inimelu ning ajalugu, eestlane ja Euroopa, kirjandus ja kunst, jumal, armastus ja palju muud. Autori hoiak on talle omaselt niihästi mõista püüdev kui skeptiline, kirgastunud ja irooniline. Raamat on sisuline järg „Loomingu Raamatukogus“ ilmunud ja lugeja poolt soojalt vastu võetud „Mõtetele“.
Johann Peter Eckermanni kogumik vestlusi ja kõnelusi Goethega on suuremalt jaolt sündinud autori loomutungist muuta kirjapanekuga enda omaks midagi läbielatut, mis tundub talle väärtuslik või tähelepanuväärne.
„Lisaks vajasin ma alati õpetust, nii siis, kui kohtasin esimest korda seda erakordset meest, kui ka siis, mil olin juba aastaid temaga koos elanud ja haarasin meelsasti tema sõnade sisu ning panin selle endale kirja, et see oleks mul edasise elu jaoks tallel. Aga kui ma mõtlen tema sõnade heldele küllusele, mis pakkus mulle õnne üheksa aasta kestel, ja vaatan nüüd seda vähest, mis mul õnnestus sellest paberile kirja panna, siis tundun endale lapsena, kes katsub kosutavat kevadvihma avali käsi kinni püüda, aga kellel suurem osa jookseb sõrmede vahelt läbi ...“