Kirjandus
Loengukursus kõrgemate koolide humanitaarteaduskondadele.
Sisukord
- Sissejuhatus
- Prantsuse kirjandus
- Inglise kirjandus
- Saksa kirjandus
- Taani kirjandus
- Ameerika kirjandus
- Itaalia kirjandus
- Hispaania kirjandus
Artikleid aastatest 2010–2020.
Suurem osa kirjanikke, kirjastajaid, raamatukaupmehi ja lugejaid paistavad olevat veendunud, et tagakaanel peab midagi olema.
See on kujunenud kinnisideeks. Raamatu tagakaas on võimalus, mis lihtsalt tuleb ära kasutada. Sinna sobib teose autori paraadportree, seal võib üles lugeda ta tunnustused. Tagakaanele sobivad kriitik N.-i ja literaat P. kiidusõnad. Tagakaas on reklaamipind, see on tasuta käes, õige inimene ei jäta juhust kasutamata. Mis ripakil, see ära! Jah, parim soovitus raamatule võiks ju olla raamat ise, aga eks me hinda kõike ka kaante järgi, ja õige ongi. Tagakaanetekst on võlupeegel.
Kõik on väga ilus, aga hirmus raske on aru saada, kui palju see peegel tõtt räägib.
Kirg, igatsus, armusuhte lõpp või vastamata armastuse meeleheide on sageli saanud ajendiks palavatele ja pahatihti ettevaatamatutele kirjadele. Virginia Woolf, George Sand, Emily Dickinson, Marina Tsvetajeva, keisrinna Aleksandra, Simone de Beauvoir, Anais Nin ja paljud teised rohkem või vähem tuntud naised on kõik kirjutanud hinnatavaid ja omanäolisi armastuskirju.
Selles raamatus toodud valik pakub lugejale avaramaid tõlgendusvõimalusi kui andide toomine üksnes romantilise ja seksuaalse armastuse altarile. Või kes saakski väita, et Colette'i armastus Marguerite Moreno vastu, mis pidas vastu viiskümmend neli aastat, oli ainult kahvatu vari selle kõrval, mida tundis kuulus abielupaar Josephine ja Napoleon?
1986. aastal alustatud uus, täiendatud ja parandatud väljaanne kirjandusleksikonist. Kokku sisaldab leksikon 1260 artiklit. Käesolev leksikon ei haara siiski kõiki eesti keeles ilukirjanduslikke, publitsistlikke või kirjanduskriitilisi töid avaldanud isikuid. Välja on jäetud vähemtuntud isikud, kelle kirjatööd on langenud unustuse hõlma. Mõne leksikoni väärinud literaadi kohta pole aga õnnestunud saada biograafilisi andmeid kas tema ajalise või ruumilise kauguse tõttu. Välja on jäänud kõik nooremad literaadid, kes on kirjandusse astunud leksikoni käsikirja lõpetamise ajal 1990. a. ja hiljem. Töödest on eelisõigus antud trükitud kirjandusele, käsikirja jäänud teoseid on mainitud vaid kõige olulisematel juhtudel. Nii on välja jäetud ka need raadio-, televisiooni- ja filmikirjanikud, kel ei ole trükitud teoseid. Teatrirepertuaari loojatest on eelistatud algupäraste teoste kirjutajad, dramatiseerijatest ja tõlkijatest on esitatud kõige tuntumad. Ka teatri- ja filmikriitikute hulgast on valitud neid, kel on trükitud raamatuid. Ajakirjanike ja muude publitsistide puhul on arvestatud nende seost kirjandusega või ühiskondlikku tuntust.
Brošüür tutvustab eesti noori lavastajaid, näitlejaid, luuletajaid, kunstnikke ja muusikuid:
Evald Hermaküla
Kalju Komissarov
Viivi Luik
Priit Pärn
Jaak Soans
Lepo Sumera
Rein Tammik
Jaan Tooming
Lembit Ulfsak
Mati Unt
Juhan Viiding
Kirjandusteadus. Kriitika. Lastekirjandus. Käesolev ülevaade ilmub Avatud Eesti Fondi ja Eesti Teadusfondi toetusel.
Käesolev ülevaade ilmub Avatud Eesti Fondi toetusel.
Memuaristika. Tõlkekirjandus. Kordustrükid. Käesolev ülevaade ilmub Avatud Eesti Fondi ja Eesti Teadusfondi toetusel.
Eesti raamat on 450 aasta jooksul kaasa teinud kogu eesti rahva arenemiskäigu. Arengut mitmekülgselt mõjutades on ta ise saanud selle arengu peegliks. Raamatus ja üldse trükisõnas peegelduvad kõik rahva elu küljed.
"Eesti raamatu lugu" käsitleb populaarselt eesti kultuuriloo olulist osa- eestlase ja raamatu vahekorda. Eestlased on olnud kogu eestikeelse trükiraamatu ajaloo vältel suhteliselt hea kirjaoskusega: ühel järjel muu Põhja-Euroopaga, tublisti ees Ida- ja Lõuna-Euroopast. Haritud rahva seas levis rohkesti raamatuid, hämmastav on eestlaste lugemishuvi teiste pärisoriste talupoegrahvastega võrreldes.
Kokkuvõtted inglise, saksa, soome ja vene keeles
Filoloogiadoktor professor Eduard Laugaste kogumik sisaldab rahvaluuleteadlaste uurimusi folkloori kõigi liikide kohta ajavahemikust 1901-1978. Ulatuslikes kommendtaarides selgitatakse paljusid rahvaluulenähtusi ja antakse ülevaade folkloristide tegevusest. Teos on illustreeritud fotodega.
Eesti teaduskeele konverents Tallinna Ülikoolis 04.12.2009.
Sisukord:
Saateks
Aianduse, eriti pomoloogia eestikeelse oskussõnavara lätted. Toivo Univer
Eestikeelsete rahvapäraste taimenimede kategoriseerimine ja selle rakendatavus tänapäeval. Raivo Kalle, Renata Sõukand
Inimloetav ja masinloetav: mõistete analüüs. Priit Parmakson
Rahvusvahelisuse ja interdistsiplinaarsuse mõju teaduskeelele argikultuuri uurimise näitel. Tiiu Jaago
Tõlkevõhik keele- ja lugemisoskuse valdkonna terminivarast. Krista Kerge
Eesti keele probleeme ülikoolide trükistes. Ülo Sõstra
Terminiteadusest eesti teaduskeeleni. Peep Nemvalts
Artiklite kokkuvõtted inglise keeles.
Luuletaja Hando Runneli artiklivalimik sisaldab esseistlikke arutlusi kirjandusest ja kirjanduse kohast, arvustusi, loomingupsühholoogilisi enesevaatlusi ning filmistsenaariumi "Juhan Liivi lugu".
Mahukas teos sisaldab Johannes Aaviku nägemusi ja ideid eesti keele seisust, arendamisest, tulevikust ning avab uusi, seni vähe käsitletud tahke haridusest, sotsioloogiast, kirjandusest, tõlkimisest, stiilist jpm
Esseid kirjandusest. Autor analüüsib troika sümboolikat Vene kirjanduses, keskendudes Gogoli ja Dostojevski teostele ning nende seostele Euroopa kultuuriga ja nihilismi temaatikaga.
Niisiis on selle raamatu teemaks elulood, täpsemini nende fragmendid: haruharva antakse hinnanguid teostele, ning isikute käsitlusest ilmnev sümpaatia või antipaatia ei ole tingimata vastavuses minu imetlusega või selle puudumisega nende loomingu suhtes. Kaugel hagiograafilisusest ning samuti hardusest, millega sageli kõneldakse suurtest kunstnikest, on need "kirjapandud elud" jutustanud minu hinnangul eelkõige armastuse ja huumoriga. Viimast kohtab kahtlemata kõikide puhul, kuid tunnistan, et esimene puudub Joyce'i, Manni, ja Mishima eluloo käsitluses.
Javier Marías
Johann Peter Eckermanni kogumik vestlusi ja kõnelusi Goethega on suuremalt jaolt sündinud autori loomutungist muuta kirjapanekuga enda omaks midagi läbielatut, mis tundub talle väärtuslik või tähelepanuväärne.
„Lisaks vajasin ma alati õpetust, nii siis, kui kohtasin esimest korda seda erakordset meest, kui ka siis, mil olin juba aastaid temaga koos elanud ja haarasin meelsasti tema sõnade sisu ning panin selle endale kirja, et see oleks mul edasise elu jaoks tallel. Aga kui ma mõtlen tema sõnade heldele küllusele, mis pakkus mulle õnne üheksa aasta kestel, ja vaatan nüüd seda vähest, mis mul õnnestus sellest paberile kirja panna, siis tundun endale lapsena, kes katsub kosutavat kevadvihma avali käsi kinni püüda, aga kellel suurem osa jookseb sõrmede vahelt läbi ...“
Nobeli 1999. aasta kirjandusauhinna laureaat Günter Grass (1927–2015) jutustab selles teoses kirkalt ja detailselt endast, oma ajast ja jõudmisest oma maailmakuulsa romaani "Plekktrumm" (1959) sünnini. Oma lapsepõlve lõpust kadunud vabalinnas Danzigis seoses Teise maailmasõja puhkemisega. Mundripoisist, kes tahab väga pääseda allveelaevale, ent leiab end pärast sõja lõppu hoopis nälgimas sõjavangilaagris. Noormehest, kes pühendub ühtviisi jõulise kirega nii kujutavatele kunstidele ja kirjandusele kui ka naistele. "Mälusibula" paljude kihtide vahel on peidus lugematu arv kogemusi ja inimesi, portreesid oma perekonnast, sõpradest, õpetajatest ja sõjakaaslastest. Kõigest läbielatust sündis "Plekktrummi" kummaline peategelane Oskar Matzerath, kuid see andis inspiratsiooni ka Grassi muudele teostele. Oluline osa on teoses söömisel ja toiduvalmistamisel. Sõja-aastate nälja ja viletsuse kujutamisel ning uhketel pidusöökidel, mida Grass annab nii tõelistele kui ka ajaloost ja kirjandusest küllakutsututele. Sibula koorimine on kujund mälu ekslikkuse ja puudulikkuse kohta. Alati jääb mäletajal kestma kahtlus, kas tema elus ja ajaloos võis olla ka teisi detaile ja variante kui need, mida mälusibul välja annab.
"Armastage oma vaenlast - see hirmutab ta poolsurnuks." Mark Twain
Mark Twain oli suurem kui elu, ja tänase päevani on ta jäänud maailma austamatumaks Ameerika kirjanikuks. Samuti oli ta üks tuntumaid naljamehi, satiirik ja humanist, kes kasutas huumorit ja teravat keelt oma vastakate arvamuste avalikustamiseks ja oma kaubamärgi - lugupidamatu suhtumise - väljendamiseks. Selle raamatu kaante vahele on kogutud Mark Twaini jäljendamatu ja hindamatu taip tema paljudest raamatutest, lühijuttudest, esseedest, sketšidest ja kõnedest, samuti reisikirjadest ja autobiograafilistest kirjutistest - Ameerika kirjanduse ühe armastatuma kuju tarkuse varasalv.