Üldajalugu
Enam kui kümmekonna aasta pikkusele uurimistööle toetuvas monograafias käsitleb Chris Bellamy ajaloo suurima ja võikaima maa- ja õhusõja ajalugu. See oli absoluutne sõda, milles mõlemad pooled püüdsid jäägitult hävitada oma vastase, mistõttu mõlemad loobusid peaaegu kõigist tavapärastest piirangutest, mis muidu iseloomustavad „tsiviliseeritud“ riikide sõjalisi konflikte. Aastail 1941–1945 suutis Nõukogude Liit lõpuks hävitada sõjas, mida tänini nimetab Suureks isamaasõjaks, suurema osa Natsi-Saksamaa ja tema liitlaste maa- ja õhujõude. See oli Teise maailmasõja kõige otsustavama tähtsusega saavutus ning Bellamy üksikasjalik ülevaade kõneleb meile sellest nii Nõukogude kui ka Saksa poole pealt vaadatuna, sealhulgas pikast perioodist 1939. aasta augustist 1941. aasta juunini, mil Saksamaa ja Nõukogude Liit olid liitlased.
Tuginedes rikkalikule materjalile, mis on tulnud päevavalgele pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja heale sõjaliste ja poliitiliste strateegiate tundmisele, kujutab „Absoluutne sõda“ endast kahtlemata selle ajaloo julmima kokkupõrke üht põhjapanevamat käsitlust.
Chris Bellamy omandas magistrikraadi sõjauuringute alal Londonis King’s College’is ning doktorikraadi Edinburghi ülikoolis. 1990. aastal sai temast ajalehe Independent sõjakorrespondent ning ta kirjutas reportaaže nii Lahesõjast, Bosniast kui ka Tšetšeeniast. 1997. aastal pöördus ta tagasi akadeemilisse maailma ning temast sai Cranfieldi ülikooli lektor, hiljem kaitseuuringute instituudi juhataja ning alates 2010. aastast on ta Greenwichi mereinstituudi direktor. 2008. aastal võitis ta „Absoluutse sõja“ eest RUSI Westminsteri sõjanduskirjanduse auhinna.
Väljapaistva vene nõukogude orientalisti ja ajaloofilosoofi akadeemik Nikolai Konradi (1891-1970) valitud ajaloolaste tööde kogumik sisaldab tema elu lõpupoole olulisemaid artikleid, milles käsitletakse ajalooteaduse üldisi probleeme ja visandatakse ajalooprotsessi üldskeem vanaajal ja keskajal, lähtudes Lääne- ja Idamaade ajaloo võrdlevast analüüsist; ühtlasi esitatakse ja põhjendatakse renessanssi universaalsuse konseptsioon, puudutatakse baroki ja valgustusajastu probleeme, vaadeldakse maailmakirjanduse ajaloo küsimusi, antakse ülevaade orientalistika ülesandeist, kritiseeritakse argumenteeritult europotsentrismi ning näidatakse humanistliku alge kui ühiskondliku progressi põhiteguri toimet ajalooprotsessis. Autori tõsihumanistlikud arutlused inimkonna kultuurilise ja teadusliku arenguloo üle seoses nüüdiskultuuri olukorraga aitavad süvendada ning avardada inimese ja tema ajaloo mõistmist. N. Konradi ja kuulsa inglise ajaloolase A. J. Toynbee (1889-1975) kirjavahetusest, milles eri aspektidest vaetakse ajalootunnetuse põhiprobleeme ning mõtiskletakse inimkultuuri arenguteede üle.
"Kaemusi Eestist" tähendab vaatlusi Eesti kohta, aga ka Eestist väljapoole, muud maailma haaravalt. Kas on identsus - iseendasamasus - midagi muud kui pidev liikumine, dünaamika enda ja teiste vahel, läbikõne teisega, vabadus liikuda, vabadus kõnelda?
Isegi Stalin tundis D-Päeva ehk Normandia dessandi alguse ees aukartust. Kasutades varem kahe silma vahele jäänud ja uusi materjale 5-6 riigi enam kui 30 arhiivist on "D-Päev" Normandia lahingu siiamaani kõige eredam ja paremini uuritud ülevaade. Nagu oma raamatutes "Stalingrad" ja "Berliin 1945" annab Antony Beevori haarav jutustamisviis edasi tõelist sõjakogemust.
"Ei ühtegi kerget päeva" on tõetruu kirjeldus maailma kõigi aegade ühe tagaotsituima mehe Osama bin Ladeni tabamise operatsiooni kavandamisest ja läbiviimisest.
Jutustuse on kirja pannud terroristide võrgu juhi tabamises osalenud eriüksuslane Mark Owen, kes oli koos oma lähemate kaasvõitlejatega tunnistajaks bin Ladeni viimastele eluhetkedele, ning ajakirjanik Kevin Maurer.
Raamat viib lugeja otse keset USA terrorismivastase sõja lahinguvälja ja kirjeldab nii maailma ühe parima eliitüksuse argipäeva kui selle tegevuse tipphetki.
Lugu algab kopteriõnnetusega, mis oleks Owenile peaaegu saatuslikuks saanud, ning lõpeb Bin Ladeni surma kinnitava raadioside seansiga. Nende sündmuste vahele mahuvad kaasakiskuvad lood sellest, kuidas eriüksuslased end pidevalt kõige rängemate füüsiliste ja vaimsete katsumustega proovile panevad. Owen jutustab suurest hulgast varem avalikustamata missioonidest, mis heidavad valgust eriüksuse elule, tööle ning arengule pärast 11. septembri sündmusi, ning kirjeldab ka erioperatsioone, mis varem avalikkuse ette ei ole jõudnud. Lugu ilmestavad autori fotod ja põhjalikud skeemid Osama bin Ladeni tabamise operatsioonist. "Ei ühtegi kerget päeva" on haarav jutustus me lähiajaloo ühest silmapaistvast sündmusest, millest on saanud ülemaailmse terrorismivastase võitluse oluline verstapost.
Selles mõjukas ja pilkupüüdvas teatmeteoses on toodud lugeja ette kõigi aegade kõige vapustavam konflikt, jälgitud selle käiku, strateegiat ja poliitilisi sündmusi ning kirjeldatud sõdurite ja tsiviilelanike läbielamisi. Paljud külma sõja ajal kirjutanud lääne autorid ei mõistnud idarinde pöördelist tähtsust, nii nagu Vene ajaloolased, kes kirjutasid oma "Suurest Isamaasõjast", ei hinnanud õiglaselt lääneliitlaste jõupingutusi.
Kuigi nüüdseks ei ole jäänud enam ükski II maailmasõja tahk läbi uurimata, ei ole just palju ülevaateteoseid, mida ei piiraks rahvuslik vaatenurk või lihtlugejale mõeldud raamatu maht ning mis oleks korralikult varustatud kaartide ja illustratsioonidega, nagu selline ajalugu olema peab.
Käesoleva raamatu üks voorusi on, et siin käsitletakse ühest küljest lugusid lahingutest ja operatsioonidest, teisest küljest aga võimaldab kujundus lugejal näha, kuidas need seonduvad eelmiste ja järgmiste sündmustega. Raamat hõlmab sündmusi, mis toimusid maal, merel ja õhus, ning räägib mitte ainult suurmeeste tegudest, vaid ka selles kõige koletumas sõjas osalenud tuhandete meeste ja naiste saavutustest ja vastupidavusest.
1978. aastal Läände põgenenud Nõukoguse Liidu luureohvitseri esimene raamat, mis levis kiiresti kogu maailmas. Valdavalt avalikult kättesaadavate materjalide põhjal analüüsib autor Stalini plaane ja tegevust Teise maailmasõja eel ja selle alguses, näidates, kuidas Stalin tõukas osava diplomaatia abil Hitleri sõtta lääneriikidega, lootes niiviisi mõlemaid sõdivaid pooli nõrgestada, et seejärel ise ootamatult Saksamaa vastu sõtta astudes vallutada suur osa Euroopast. Jäälõhkujaks nimetas Stalin Hitlerit, kes pidi oma sõjategevusega Läänes talle vallutusretkeks tee lahti tegema. "Jäälõhkuja" järjena on autorilt ilmunud veel "M-päev" ja "Viimane vabariik", kus ta analüüsis samu probleeme pisut teistsuguse vaatenurga alt. Kaks viimatinimetatud raamatut on eesti keeles kirjastuses "Olion" juba varem ilmunud.
Jeruusalemm on universaalne linn, kahe rahva pealinn, kolme usundi pühamu; ta on impeeriumide auhind, kohtupäeva toimumispaik ning tänapäeva tsivilisatsioonide kokkupõrke lahinguväli. Kuningas Taavetist Barack Obamani, judaismi sünnist, kristlusest ja islamist Iisraeli-Palestiina konfliktini – see on 3000 aasta pikkune ajalugu, millesse mahuvad usk, veresaunad, fanatism ja kooseksisteerimine.
Kuidas sai sellest väikesest, suurkeskustest eemal asuvast linnast Püha linn, „maailma keskpunkt” ja tänase Lähis-Ida rahuprotsessi võti? Haaravas jutustuses näitab Simon Sebag Montefiore seda alaliselt muutuvat linna tema paljudes inkarnatsioonides, esitades iga ajastut ja iseloomu ääretult elutruult. Jeruusalemma biograafiat jutustatakse meeste ja naiste – kuningate, keisrinnade, prohvetite, poeetide, pühakute, vallutajate ja hoorade – sõdade, armulugude ning ilmutuste kaudu. Kõik need inimesed lõid, hävitasid, jäädvustasid ja uskusid Jeruusalemma. Lisaks paljudele lihtsatele jeruusalemlastele, kes on jätnud linnale oma jälje, kuuluvad selle tegelaste hulka Saalomon, Saladin ja Suleiman Tore, Kleopatra, Caligula ja Churchill, Aabraham, Jeesus ja Muhamed, Iizebel, Nebukadnetsar, Heroodes ja Nero, keiser Wilhelm II, Disraeli, Mark Twain, Rasputin ja Araabia Lawrence.
Toetudes uutele arhiivimaterjalidele, viimase aja uurimustele, oma perekonna ürikutele ja elupõlisele uurimistööle, avab Montefiore oma ainulaadses kroonikas pühaduse ja müstika, identiteedi ja impeeriumide olemust. See on raamat linnast, kus paljude uskumust mööda toimub kord apokalüpsis, ainsast linnast, mis eksisteerib nii taevas kui ka maa peal.
Uuendatud ja ajakohastatud kordustrükk.
Raamat heidab valgust Pimeda ajastu kõige süngematele sündmustele, näidates kuidas:
Rooma keisririigi iha elevandiluu järele päästis valla epideemia, mis tappis poole Vahemeremaade rahvastikust;
antiikmaailma suurima tammi purunemine aitas kaasa islami tekkele;
kliimakatastroofi tagajärjel tekkis Venemaa steppides nüüdseks ammugi unustatud juudi kuningriik;
saladusliku kollase tolmu mahasadamine sundis hiinlasi äärmises hädas kannibalideks hakkama;
maajade riik alustas planeet Veenuse abiga "tähesõda";
Lõuna-Ameerika tsivilisatsioon valmistas surnute skelettidest slusuurusi nukke;
Jaapani suurkuningas kaebas, et "ei kollane kuld ega kümme tuhat nööritäit raha ei aita näljast jagu saada" ja küsis, mis kasu on "tuhandest kastist pärlistest sellel, kes külma pärast nälgib".
28. augusti hommik, 1941. Loode-Eesti sadamates kogunevad laevadele kümned tuhanded sõdurid ja tsivilistid. Järgmiseks päevaks lebab 64 laeva merepõhjas ja ligi viisteist tuhat inimest on elu kaotanud.
Kõštõm, 1957. Toimub tuumakatastroof, mille kannatanute arv ja radioaktiivse saaste tase ületab Tšornobõli oma mitmekordselt.
Guam, 2008. Kell on pool üksteist hommikul, üle stardiraja sõidab pommitaja B-2, kõigi aegade kõige salastatum ja kõige kallim lennumasin. Paar hetke hiljem on lennukist järel rusuhunnik ja kaks miljardit dollarit tõuseb suitsusambana taeva poole.
Miks? Iga suurkatastroofi puhul täidavad sellele küsimusele vastuse otsingud kümneid köiteid uurimismaterjale. Suuremat sorti õnnetused ei juhtu enamasti lihtsalt niisama. Vaja on tervet kokkusattumuste ahelat ning piisaks vaid ühe ketilüli katkemisest, et katastroof jääks olemata. "Katastroofid, mis ei unune" annab põhjaliku ülevaate kümnetest sellistest sündmusteahelatest, mille käigus inimene kaotas tehnika üle kontrolli ning maksis selle eest ränka hinda.
Kahekümnenda sajandi teisel poolel näis külm sõda paratamatusena ja selle lõppu ei osanud ette näha ükski lääne ega Nõukogude poliitik. Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vastasseis kõikvõimalikel elualadel tundus vääramatu. Ka pärast 1985. aasta märtsi, kui NSV Liidu uueks juhiks sai Mihhail Gorbatšov, ei tundunud tuumasõja oht esialgu sugugi vähenevat. Kõigest neli aastat hiljem oli aga Berliini müür langenud ja perestroika oli toonud nn sotsialismileeris kaasa sellised muutused, mis peagi päädisid NSV Liidu lagunemisega.
Arhiivimaterjalidele toetuva põhjaliku uurimistöö tulemusena on Briti akadeemia liige ja Oxfordi St Antony’s College’i professor Robert Service maalinud haarava pildi, kuidas president Ronald Reaganil ja Mihhail Gorbatšovil ning USA riigisekretär George Shultzil ja NSV Liidu toonasel välisministril Eduard Ševardnadzel kujunesid ootamatult lähedased suhted, millest arenes hea koostöö ja mis omakorda tõi kaasa põhjalikud muutused kogu maailmas.
Pariisi on ikka peetud erilise kultuurieluga, heade veinide ja toitude ning viimaste moodide linnaks. Samas on see olnud pelgupaik neile, kes põgenevad tagakiusamise eest, ja iseäranis palju tuli neid Pariisi enne ja pärast revolutsiooni Venemaal ning Romanovite kukutamist. Aastaid olid vene aristokraadid nautinud kõike seda, mida belle époque'i ajastu Pariis pakkus. Pariisis saatis suur menu ka Sergei Djagilevi truppi Ballets Russes ja siit sai alguse helilooja Igor Stravinski karjäär.
Bolševistlik riigipööre Venemaal sundis aga kümneid tuhandeid venelasi kodumaalt puupaljana lahkuma. Palju niisuguseid pagulasi jõudis (sageli pärast pikki eksirännakuid) Prantsusmaale ja eriti Pariisi. Siin püüti kõikvõimalikel viisidel elatist teenida, aga kõige sagedamini tuli meestel leppida tööga tehastes või taksojuhi ametit pidades, palju vene pagulasnaisi leidis aga tööd moetööstuses õmblejate, aga ka modellide ja moeloojatena. Andekad haritlased, kunstnikud, kirjanikud ja filosoofid olid sunnitud elama peost suhu, sest ainult üksikutele, kas kõige andekamatele või siis kõige ettevõtlikumatele, naeratas õnn. Nii algas siin Marc Chagalli edukas kunstnikutee, Pariis sai koduks kogu maailma ooperilavad vallutanud Fjodor Šaljapinile. Osa Venemaal kodusõjas bolševike vastu võidelnud pagulastest ei kaotanud lootust, et kommunistlik režiim Venemaal õnnestub kukutada, ja püüdis ka ise midagi korda saata. Pagulaste enamiku osaks aga jäigi vaesus ja suur igatsus lootusetult kaotatud kodumaa järele.
Helen Rappaport (snd 1947) on Briti ajaloolane ja kirjanik. Ta õppis vene keelt ja ajalugu Leedsi ülikoolis, kus osales ka ülikooli teatriringis. Kuni 1980. aastate lõpuni tegi ta näitlejana karjääri Briti televisioonis ja filmides, siis aga loobus näitlemisest oma teise armastuse, ajaloo kasuks. Ajaloolasena on ta spetsialiseerunud Victoria ajastule ja revolutsioonilisele Venemaale. Eesti keeles on temalt varem ilmunud "Jekaterinburg. Romanovite viimased päevad" (2009), "Neli õde. Suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud" (2016), "Revolutsiooni küüsis. Petrograd 1917" (2017) ja "Võidujooks Romanovite päästmise nimel. Tõde salajaste plaanide taga Venemaa keiserliku perekonna päästmiseks" (2019).