.jpg)
Sõjad ja sõdade ajalugu
1812. aasta Isamaasõja sündmused veeresid Eesti lähedusse. Riia eeslinnad põlesid, Kuramaal käisid verised lahingud. Ka tuhanded mehed Eestist ja Lätist kaitsesid sõdurite või maakaitseväelastena riiki vaenlase sissetungi vastu. Koos teiste Venemaa rahvastega tuli eestlastel ja lätlastel anda võidu heaks moona, varustust, hobuseid ja mis kõige kallim – inimesi. Mitmete NSV Liidu arhiivide materjalide põhjal vaatleb Rein helme oma monograafias esmakordselt 1812. aasta keerulist ajalugu Eestis ja Lätis.
Enam kui kümmekonna aasta pikkusele uurimistööle toetuvas monograafias käsitleb Chris Bellamy ajaloo suurima ja võikaima maa- ja õhusõja ajalugu. See oli absoluutne sõda, milles mõlemad pooled püüdsid jäägitult hävitada oma vastase, mistõttu mõlemad loobusid peaaegu kõigist tavapärastest piirangutest, mis muidu iseloomustavad „tsiviliseeritud“ riikide sõjalisi konflikte. Aastail 1941–1945 suutis Nõukogude Liit lõpuks hävitada sõjas, mida tänini nimetab Suureks isamaasõjaks, suurema osa Natsi-Saksamaa ja tema liitlaste maa- ja õhujõude. See oli Teise maailmasõja kõige otsustavama tähtsusega saavutus ning Bellamy üksikasjalik ülevaade kõneleb meile sellest nii Nõukogude kui ka Saksa poole pealt vaadatuna, sealhulgas pikast perioodist 1939. aasta augustist 1941. aasta juunini, mil Saksamaa ja Nõukogude Liit olid liitlased.
Tuginedes rikkalikule materjalile, mis on tulnud päevavalgele pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja heale sõjaliste ja poliitiliste strateegiate tundmisele, kujutab „Absoluutne sõda“ endast kahtlemata selle ajaloo julmima kokkupõrke üht põhjapanevamat käsitlust.
Chris Bellamy omandas magistrikraadi sõjauuringute alal Londonis King’s College’is ning doktorikraadi Edinburghi ülikoolis. 1990. aastal sai temast ajalehe Independent sõjakorrespondent ning ta kirjutas reportaaže nii Lahesõjast, Bosniast kui ka Tšetšeeniast. 1997. aastal pöördus ta tagasi akadeemilisse maailma ning temast sai Cranfieldi ülikooli lektor, hiljem kaitseuuringute instituudi juhataja ning alates 2010. aastast on ta Greenwichi mereinstituudi direktor. 2008. aastal võitis ta „Absoluutse sõja“ eest RUSI Westminsteri sõjanduskirjanduse auhinna.
Käesolevate kaante vahele koondatud dokumendid ja muu materjal valgustavad sündmustikku, mis sai alguse Nõukogude-Eesti sõjaväelistest läbirääkimistest ja Punaarmee vägede saabumisest baasidesse 1939. aasta oktoobris ning mille lõppakordiks oli Eesti Vabariigi okupeerimine ja annekteerimine NSV Liidu poolt 1940. aasta suvel.
Isegi Stalin tundis D-Päeva ehk Normandia dessandi alguse ees aukartust. Kasutades varem kahe silma vahele jäänud ja uusi materjale 5-6 riigi enam kui 30 arhiivist on "D-Päev" Normandia lahingu siiamaani kõige eredam ja paremini uuritud ülevaade. Nagu oma raamatutes "Stalingrad" ja "Berliin 1945" annab Antony Beevori haarav jutustamisviis edasi tõelist sõjakogemust.
1983. a. ilmus Kanada ajalehes "Vaba Eestlane" tundmatu autori joonealune "1944. aasta". See põhiliselt 1944. a. sõjasündmusi Eestis käsitlev järjejutt on kahel korral eraldi raamatuna avaldatud ka Soomes. Tundmatu autor on loo kirja pannud loetavalt, ülevaatlikult ja küllaltki haaravalt, nii et see on sobiv lugemiseks igas vanuses ja erineva haridusega inimesele.
Nelikümmend aastat on möödunud ajast, mil Eesti vabaduse eest võitlevad eesti sõdurid pidid maha panema relvad, olles võidelnud oma rahva ja inimsoo õiguste eest. Neist mitteolenevatel põhjustel ei õnnestunud neil hoida meie kodumaast eemal vaenlast, kes ainult üheaastase okupatsiooni vältel oli hävitanud peaaegu ühe kümnendiku meie rahvast ning nüüd ähvardab tervet maailma viia tagasi orjapõlve. Aastasadade jooksul olid balti parunid oma ülbusega tekitanud Eestis viha sakslaste vastu ning poleks olnud mõeldav, et eestlane oleks ühinenud saksa sõduriga Teises maailmasõjas, kui vene kommunism poleks näidanud varem oma verist, alatut, valelikku nägu ning oleks rahule jätnud meie rahva ja riigi. Eestlastel polnud mingit teist võimalust. Nad pidid võitlema koos sakslastega, kes sõdisid nende vastu, kes tahtsid hävitada Eesti olemasolu. Võttes arvesse mõnede saksa juhtide sihilikke takistamisi eesti väeosade varustamisel ning vastuseismist meie suuremate üksuste loomisele, võitlesid meie üksused siiski tähelepandava vaprusega, olles laiali pillatud üle kogu idarinde. Selle peame jäädvustama tulevastele põlvedele. Käesolev teos ongi mõeldud selleks. Koostatud küll hilinenuna, kuid palju on juba ununenud ja materjali saamisega on olnud raskusi. Siiski annab see raamat kokkuvõtliku pildi Eesti vabadusvõitlejate väeosade võitlustest kommunismi vastu Teises maailmasõjas. August Jurs koostaja
2. trükk
Uus uurimus raamatu "Armeenia probleem" autorilt. Selle raamatu eesmärgiks on tutvustada lugejatele põhjalikumalt uuemaid andmeid ja seisukohti ühe Euroopa valusama probleemi - Teise maailmasõjaga seonduvate küsimuste kohta.
Aleksandr Solženitsõni suurteos annab ülevaate sotsialistliku hiigelriigi hävitus- ja karistussüsteemist. Seda raamatut võik nimetada Nõukogude Liidu esimeseks tõeseks ajalooks, mis ei hõlma küll riigi elu kõiki külgi, kuid annab teadmise põhilisest. On väljendatud lootust (F. Iskander), et see päästab inimkonna igaveseks utoopilistest unistustest ja sotsiaalsetest eksperimentidest.
See raamat on oma esmaväljaandest (1992) alates olnud maailmas üks populaarseimaid Kolmandat Riiki käsitlevaid teoseid. Selles haaravas uurimuses vaadeldud kindralite, admiralide, tankikomandöride, allveeässade ja lahingulendurite seas leiame tuntuimatest isikutest Hermann Göringi, Wilhelm Keiteli, Karl Dönitzi ja Walter Modeli, kuid ka vähem tuntud, ent nendega võrdväärselt huvitavad tegelased: Erhard Milchi, juudi apteekri poja, kellest sai Luftwaffe's mees number kaks, Theodor Eicke, koonduslaagrite võrgu arhitekti ja kuulsa SS-Totenkopf'i diviisi looja, allveelaevakapten Wolfgang Lüthi, kes on vastutav 43 laeva uputamise eest, SS-Hauptsturmführer Michael Wittmanni, kes hävitas ühes lahingus 30 Nõukogude tanki, ja palju teisi.
Raamat annab nende Saksa väejuhtide iseloomujoontest, võimetest ja puudustest tõepärase ülevaate, heites kõrvale levinud eelarvamused. Tulemuseks on paljastav mosaiikpilt neist, kes juhtisid 20. sajandi kõige brutaalsemat sõjamasinat. Autorid: Dr. Samuel W. Mitcham Jr. on endine Henderson State University, Georgia Southern University ja University of Louisiana (Monroe) professor ning West Pointi Sõjaväeakadeemia külalisprofessor. Ta on rohkem kui 40 Suur-Saksamaa relvajõude käsitleva raamatu autor. Dr. Gene Mueller on Idaho Lewis and Clark University, Henderson State University ja Texas A & M University (Texarkana) endine professor ja dekaan, alates 2009 on ta pensionil. Tema koostatud feldmarssal Wilhelm Keiteli biograafia on leidnud positiivset vastukaja.
Selles mõjukas ja pilkupüüdvas teatmeteoses on toodud lugeja ette kõigi aegade kõige vapustavam konflikt, jälgitud selle käiku, strateegiat ja poliitilisi sündmusi ning kirjeldatud sõdurite ja tsiviilelanike läbielamisi. Paljud külma sõja ajal kirjutanud lääne autorid ei mõistnud idarinde pöördelist tähtsust, nii nagu Vene ajaloolased, kes kirjutasid oma "Suurest Isamaasõjast", ei hinnanud õiglaselt lääneliitlaste jõupingutusi.
Kuigi nüüdseks ei ole jäänud enam ükski II maailmasõja tahk läbi uurimata, ei ole just palju ülevaateteoseid, mida ei piiraks rahvuslik vaatenurk või lihtlugejale mõeldud raamatu maht ning mis oleks korralikult varustatud kaartide ja illustratsioonidega, nagu selline ajalugu olema peab.
Käesoleva raamatu üks voorusi on, et siin käsitletakse ühest küljest lugusid lahingutest ja operatsioonidest, teisest küljest aga võimaldab kujundus lugejal näha, kuidas need seonduvad eelmiste ja järgmiste sündmustega. Raamat hõlmab sündmusi, mis toimusid maal, merel ja õhus, ning räägib mitte ainult suurmeeste tegudest, vaid ka selles kõige koletumas sõjas osalenud tuhandete meeste ja naiste saavutustest ja vastupidavusest.
„II maailmasõja faktid ja legendid" on esimene eesti autori kirjutatud kompleksne ülevaade II maailmasõjast, mille lõpust möödus äsja 70 aastat. Selle sõja käsitlus ja faktid olid meid okupeerinud Nõukogude Liidus pea peale pööratud, mistõttu oli kallutatud ka sel teemal ilmunud eestikeelne kirjandus. Viimase 20 aasta jooksul on aga Venemaa arhiividest selle sõja kohta tulnud välja palju erakordselt huvitavaid andmeid, mida lääne sõjakirjandusse on jõudnud harva. Käesolev raamat võtabki kokku nii lääne kui ka venemaise tähtsama ja huvitavama teabe II maailmasõjast, vaadeldes selle tähtsündmusi, juhtivisikuid ja raskerelvastust, ka Eesti vaatevinklist.
Napoleon, kel oli plaanis vallutada kogu Euraasia, hakkas 1812. aastal koondama Vene keisri riigi piiridele vägesid – Suurt armeed (pr la Grande Armée). Venemaa-vastasest sõjakäigust pidid osa võtma ka Prantsusmaast sõltuvad Belgia, Holland, Saksa riigikesed, Poola, Šveits, Itaalia, Portugal, Hispaania.
Kokku oli Napoleoni käsutuses ligi 530 000 meest.
Raamat on illustreeritud autori pisiplastikaga - kujukesed kujutavad vene ja prantsuse kaardiväelasi.
Kahekümnenda sajandi teisel poolel näis külm sõda paratamatusena ja selle lõppu ei osanud ette näha ükski lääne ega Nõukogude poliitik. Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vastasseis kõikvõimalikel elualadel tundus vääramatu. Ka pärast 1985. aasta märtsi, kui NSV Liidu uueks juhiks sai Mihhail Gorbatšov, ei tundunud tuumasõja oht esialgu sugugi vähenevat. Kõigest neli aastat hiljem oli aga Berliini müür langenud ja perestroika oli toonud nn sotsialismileeris kaasa sellised muutused, mis peagi päädisid NSV Liidu lagunemisega.
Arhiivimaterjalidele toetuva põhjaliku uurimistöö tulemusena on Briti akadeemia liige ja Oxfordi St Antony’s College’i professor Robert Service maalinud haarava pildi, kuidas president Ronald Reaganil ja Mihhail Gorbatšovil ning USA riigisekretär George Shultzil ja NSV Liidu toonasel välisministril Eduard Ševardnadzel kujunesid ootamatult lähedased suhted, millest arenes hea koostöö ja mis omakorda tõi kaasa põhjalikud muutused kogu maailmas.
Represseeritud isikute registrid (RIR)
Represseeritud isikute registrid (RIR)
