Nostalgiat lapsevanematele

Kuidas me käivitasime kooli autot Kuidas ma rikkusin keelekabineti magnetofoni Miks ma hommikuti hilinen Kuidas me dresseerisime meremadu Kuidas ma sain rühmapäevikusse kiituse Kuidas ma rikkusin aukülalise ülikonna Kuidas ma sain geomeetrias puuduliku Kuidas me rikkusime internaadi öörahu Kuidas me täitsime sotsioloogilist ankeeti Kuidas me soodustasime ebola viiruse levikut Kuidas ma ajasin nurja aastapäeva kontserdi Miks ma jätsin käimata tornis Kikk ja Kökk Kuidas ma sain loodusteaduses puuduliku Sport ja kollektiivsus Kuidas me dresseerisime mesilasi Kuidas me korraldasime öise häire Kuidas minust sai oktoobrilaste raua röövija

Taevas mere kohal oli tumelilla ja roheline. Marulised tuulehood lõid tumeneva vee säbrule. Mööda tormihakul merd sõitis laev. Vandid naksusid, mastid raksusid ja purjed plaksusid, kui esimene äkiline tuuleiil sisse lõi. Tulist kurja vandudes ronisid laevamehed mastidele purjesid rehvima. Kaptenisillal seisis suure kühmus ninaga habemik mees, silmad peas kui tulised söed. See oli Taaniel, hüüdnimega Tina. Laeva nimi oli Skorpion. Skorpion oli mereröövlite laev, laevamehed kõik viimseni mereröövlid ja Taaniel nende kardetud pealik. Pealiku kõrval seisis laia purjeriidest meremehekuue sees väike tüdruk. Tüdruku nimi oli Arabella ja ta oli Taanieli tütar.

Sibulapoiss Cipollino elab maailmas, mida valitsevad kurjad puuviljad vürst Sidruni ning rüütel Tomati juhtimisel. Cipollino isa mõistetakse tühise asja eest eluks ajaks vangi ning ta avaldab soovi, et poeg läheks laia maailma tarkust õppima. Oma teekonnal kohtab Cipollino mitmeid värvikaid tegelasi ja hakkab mõtisklema, kuidas saaks vürst Sidruni ebaõiglasele valitsemisele lõpu teha... Gianni Rodari (1920–1980) kirjutas kümneid lasteraamatuid ning on tänaseni üks populaarsemaid itaalia lastekirjanikke. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 50 keelde ning need on pälvinud rea auhindu, muuhulgas maineka Anderseni preemia 1970. "Cipollino seikluste" esimene trükk ilmus 1951 ning selle raamatu põhjal on valminud nii filme, joonisfilme, näidendeid ja koguni ballett.

Teine köide inglise lastekirjaniku Hugh Loftingi (1886-1947) populaarse Dolittle'i-seeria jutustustest. Heasüdamlik, üdini aus ning kartmatu tohter, kes oskab loomade keelt, võtab nende omakasupüüdmatut abi kasutades ette suuri asju nii loomariigi kui ka vähearenenud rahvaste "elu ja hariduse edendamiseks". "Reisides" annab autor jutujärje uue tegelase, kehva kingsepa poja Tommy kätte, kellest saab doktori assistent ning kaaslane seiklusrikkal merereisil, mille vältel imepärasel doktoril jällegi õnnestub mitmeti "maailma parandada" ja euroopalikku tsivilisatsiooni levitada. Jutustused nooremale koolieale.

Selles raamatus on tutvustatud osakest eesti usundiliste muistendite maailmast.

"Huckleberry Finni seiklusi" peetakse esimeseks tõeliseks Ameerika romaaniks ja Mark Twaini parimaks kirjatööks.

Valimik ungari muinasjutte vanema põlve ungari proosakirjaniku ja esseisti Emil Kolozsvári Grandpierre töötluses. Eriliseks teeb „Imeflöödi” autori meisterlik jutuvestmisoskus. Siit leiab huumorit ja uljast hoogu, lisaks kirjeldusi, mis maalivad silme ette terveid maailmu, kus tegutsevad printsid, printsessid, kuningad ja kuningannad nagu muinasjuttudes ikka, aga ka nutikad seakarjused, jonnakad naised ja muidugi pekki armastavad kuradid. Nendes lugudes on vaesed nupukad ja vaprad, aukandjad ja kuningapered saavad aga tögada. On inimesed ju nemadki!

Seekord viib autor meid rüblik Ottokari abil põnevasse ja ebatavalisse kooliellu, kus alatasa juhtub midagi. Lusti ja nalja, trikke ja tempe on seal enam kui küllaga.

Silvia Rannamaa suure südamesoojusega kirjutatud Kadri-lood ei vaja enam tutvustamist – need on niigi võitnud, eriti tüdrukute hulgas, suure populaarsuse. "Kadri" on kirjutatud päeviku vormis, nagu ka "Kasuema", mis on järg jutustusele "Kadri".

"Hm... mulle ei meeldi hästi tema igemete värv. Arvan, et ta peaks saama kord päevas lusikatäie kalamaksaõli. See paneb ta jälle vormi." Selline hoolitsus kuningliku koera eest, kes öösiti kuivas kuudis lamab, oli nüüd vaid minevik. See koer siin oli nälginud, lahjaks jäänud külgedega, määrdunud ning katkutud karvakasukaga, kõhualune ja saba takjanuppudest pulstis. Aga ikkagi oli ta koer, kes oli elanud armastava hoolitsuse all, nii et ta ei teadnud, mis on haigus. Ning nood aastad täis hoolitsust andsid end nüüd tunda. Ta kehaehitus oli tugev ja lihased sitked ning need viisid teda iga päev miil miili järel edasi. Ja süda oli tal vapper ning vaist eksimatu. Nii see koer siis läks, päev päeva järel, ühtsoodu ikka lõuna poole läbi Šoti mägismaa, üle sõnajalaste ning kanarbikuste nõmmede, üle mägede ja tasandike, läbi ojade ja metsade - ikka ühtsoodu ning alati lõuna poole.

Eesti rahvakirjaniku 100. sünniaastapäevaks koostatud valikkogu, kuhu on koondatud tema lasteloomingu paremik. Lisaks korduvalt avaldatud, ülipopulaarsele "Nukitsamehele" on selles kogumikus ka kirjanduslikuks harulduseks muutunud, enamasti 1920. aastail kirjutatud palad "Inderliin", "Lauka poiste ootamatu teekond", loomalood "Parbu-jutt" ning "Pett ja Parbu" ja paar mälestuskildu. Neid kõiki iseloomustab soe, mõnus huumor ja ladus jutustamisviis.

Umbes XX sajandi alul sõitis noor kirjanik Anna Sakse jaaniõhtul vanemate poole Leja külla. Rongist läks ta maha Galkauska jaamas ja otsustas koju minna otse läbi metsade. Teerada hargnes, radasid läks ühele ja teisele poole. Kui ilm hämaraks kiskus, sai selgeks, et õige rada on käest kadunud. Kirjanik läks hea õnne peale läbi pimeneva laane, kuni lõpuks jäi nõutult seisma. Suve kõige lühema öö hämaruses kerkis metsaniidult joovastav lõhnalaine. Õitsesid ööviiulid. Ka selle muinasjuturaamatu keskmeks on ammune lugu ööviiulist. Selle ümber on muinasjutud lillehernest, palsamist, lumikellukesest ja pärsia sirelist, murtudsüdamest, gladioolist, käopisarast...

Kogumik tutvustab lugejat H. Männi kui näitekirjanikuna. Sisu: Õhuloss Pilvemaal! ; Nimi-Nii, nimi-Naa ; Sabata krokodill ; Kolm musta sulge ; Nutikas eesel ; Mõmmi ja aabits ; Mõmmi on koolilaps

Valik muinasjutte.

Sisu: Üle saja jutu ja jutukese armastatud lastekirjanikult.

Eelseisvale audientsile mõeldes Admiral muigas mõrult. Vana kuninganna eluajal oli ta kuningalossis niisama hästi kui omainimene, naasnud merelt, ootas teda sageli juba sadamas ees tõld kuningavapiga. Lilibilyga nad seevastu peaaegu et ei kohtugi, vahetavad vaid haruharva üliviisakaid, ent mittemidagiütlevaid kirju... Ei, ta ei vaja teenimatut soosingut, kuid ei ole õiglane, kui mingid nimetud inimesed otsustavad ja määravad suuri asju, ja tema, esimene kapten laevastikus, saab laevastiku ees seisvatest ülesannetest sageli viimasena teada. Ebmäärane umbusetunne Admirali hinges hakkas varjutama ka seda pikisilmi oodatud päeva. Ta püüdis end tusamõtetest energiliselt lahti raputada. Ent audients kuninganna juures jäi ka sel korral ära. Kabineti ukse ees ootas teda juba kannatamatult käskjalg. -- Tema Ekstsellents Laevastiku Minister soovivat Admirali sedamaid näha! Admiralis kihvatas. "Teatage Ministrile, et ma viibin oma kabinetis ja jään siia pooleks tunniks!" kostis ta käskjalale järsult. Sel vajus mokk jahmunult rippu. Ta kogus end pisut ja tuiskas minema. Juba viivu pärast oli ta tagasi. "Tema Ekstsellents lasevad väga vabandada... Nad on üliväga kinni!" pudistas käskjalg. "Neil on teie jaoks väga tähtis teade!" "Põrgusse!" mõtles Admiral endamisi. "Varsti oleme merel, kõigest sellest siin prii..." Ja otsustas pilli alla neelata.

Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, missugused nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. Hartford, 1876 Autor

Lõbus juturaamat pajatab hakkajast koolipoisist, kellel alailma igasugu viperusi juhtub, kuid kes oma avala oleku ja rõõmsa meelega ka kõige keerulisemates olukordades lahenduse leiab.

Kaasaegse Saksa LV kirjaniku Peter Härtlingi (1933) neli noorsoojutustust: "Vanaema", "Ben armastab Annat", "Vana John" ja "Theo laseb jalga, kus kirjanik kujutab teismeliste tõsiseid probleeme, suhteid täiskasvanutega, seiklusi, esimest armastust. Keskmisele koolieale