Kirjandus, teater, film

Sisu: Saateks Põlvnemis- ja kujunemisolud Haridustee Õpetajatöö. Loomingulised impulsid. Esikteos Pidalitõveromaanid Kaldumine psühhologismi. Romaan "Kuldne värav" Maailmavaatelise selgumise poole. Romaan "Tulemees" Teel sotsialistliku realismi kirjandusse. Lühiproosa. Näidendid. Publitsistika Tetraloogia "Tuuline rand" Lõppvaatlus Viited A. Hindi teosed A. Hindi teoste kronoloogiline loetelu Isikunimede register

Isak Dinesen (1885-1962), s. Karen von Blixen-Finecke sündis Taanis Jüütimaal. Pärast abiellumist oma nõoga siirdus noorpaar Keeniasse, kuhu rajati kohviistandus. Aafrikas veetis Karen Blixen kokku seitseteist aastat (1914-1931) ja see ajajärk oli mitmeti saatuslik. Siin koges ta Euroopast erinevat mandrit oma elulaadiga ja rahvastega, siin võitles farmi püsimise eest, siin leidis armastuse ja sõpruse, ent kaotas tervise, farmi ja lõpuks ka armastuse.
Taani naasnud, pühendus Karen Blixen kirjandusele, millega oli tegelenud juba Kenyas ja varemgi. Esimesed jutud on kirjutatud 1907-1909.

Sisu:
Isak Dinesen
Kamante ja Lulu
Hüvasti, farm
Karen Blixen. Minu elu motod
Gerd Lütken. Põud Ngongis. Karen Blixeni loomingu lähtekohti

Päeviku vormis esitatud tagasivaade kirjastuskooperatiivi "Kupar" loomise kännulisele teele ja esimesele tegevusaastale ärkava Eesti ühiskondlikus õhustikus.

Debora Vaarandi alustab oma noorusaegade mälestusteraamatu kirjutamist sõnadega: "Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus." Debora Vaarandi mälestused on kirja pandud väga haaravalt, lisaks rohkelt fotosid. Kirjanik Ülo Tuulik on Debora Vaarandi kohta kirjutanud: "Läbi oma aastakümnete silmapaistvamaid eesti luuletajaid. Püüdkem kujutleda, kui vaene nende aegade luule temata oleks. Ja äkki tajume, kui oluline Debora Vaarandi meile on. Hea inimene kurjadelgi aegadel."

Aleksandr Sergejevitš Puškini elulugu. Tuntud semiootiku prof. Juri Lotmani (sünd. 1922) monograafia suure vene luuletaja elust ja loomingust. Teoses puudutatakse mitmeid seni vähe käsitletud probleeme, on toodud rohkesti luulenäiteid.

Mia Kankimäki jätab 38-aastaselt töö Helsingi kirjastuses, sest tal on sellest ja kogu oma elust mõõt täis. Soomlanna sõidab Kyōtosse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajama. Mia ei tunne Kyōtos kedagi ega oska jaapani keelt, kuid ta on lugenud inglise keeles Sei „Padjaraamatut” ja tunneb selle autoriga sügavat hingesugulust – Sei tundub imetlusväärselt kaasaegne ning tema mõtisklused ja tähelepanekud elust võiksid kuuluda kas või Virginia Woolfile. Õuedaami nimekirjad võluvatest, ärritavatest ja elegantsetest asjadest ning neist, mis südame kiiremini põksuma panevad, on otsekui blogisissekanded – niivõrd värskelt kõlavad need.

Jaapani eluga harjumine võtab aega, kuid õige pea kisub see Mia kaasa. Soomlanna vaimustub templitest, kirsiõitest, Kamo jõe leinapajudest, kabukiteatrist, teemajadest. Kirjutava reisija elamustest sünnib tõsielulugu, mida saab lugeda otsekui romaani. Mia taipab oma imetletud õuedaami jälgi ajades sedagi, mida ta ise elult tahab.

Rannaaine käsitlejana tõusis August Mälk (1900-1987) 1930-ndail aastail eesti silmapaistvamate prosaistide hulka. Samal ajal kasutas ta ka ajaloolist ainest ning esines populaarse näitekirjanikuna. 1944. aastal pagulusse siirdunud, jätkas Mälk proosa ja draama alal, püüdes nüüd elunähtusi sügavamalt mõtestada. Kodu-Eestis aastakümneid mahavaikitud kirjaniku elu ja loomingu vaatlus käesolevas lühimonograafias toob esile palju senitundmatut faktilist ja kirjandusloolist materjali.

2. täiendatud trükk

Dialooge eesti kirjaniku ja tõlkija Betti Alveriga. Raamat sisaldab mälestusi ja vestlusi Betti Alveriga erinevatel aastatel ja erinevates olukordades.

Väljaanne sisaldab kaheksat novelli hispaania kirjanduse klassiku Miguel de Cervantes Saavedra (1547–1616) kogumikust «Näitlikud novellid» (Novelas ejemplares, 1613). Autori maailmakuulsa peateose «Don Quijote» kõrval on need tema jutustusliku proosaloomingu säravaim saavutus. Kogumik sisaldab novelle «Mustlasneiu», «Suursugune köögitüdruk», «Rinconete ja Cortadillo», «Inglismaa hispaanlanna», «Armukade estremaduurlane», «Klaasist litsentsiaat» ja «Koerte kõnelus».

Autor annab ettekujutuse inglise/ameerika teatri- ja filminäitleja, etleja ning režissööri elust ja loomingust, tema ebatavalise isiksuse võlust. Brošüür on illustreeritud fotodega filmidest, milles näitleja osales.

NSV Liidu rahvakunstniku, "Vanemuise" teatri peanäitejuhi Kaarel Irdi artiklivalimik, mis sisaldab isikupärase stiiliga autori probleemirikkaid mõtisklusi ja mediteerimisi teatriteemadel kui ka sõna sekka ütlemisi teistel kultuurialadel.

Nende kaante vahele on talletatud Tiiu Randviiru mälestused lapsepõlvest ja kooliajast, aga muidugi ka tema erakordsest tantsijakarjäärist ning silmapaistvatest kaasteelistest ja õpilastest. Abiks mälestuste talletamisel oli Arne Mikk, niisiis kirjutasid selle raamatu kaks kauaaegset estoonlast.

Tiiu Randviir on Eesti tuntuimaid priimabaleriine ja balletipedagooge. Ta on lõpetanud Eesti Riikliku Koreograafilise Kooli ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri. Tema rohkelt nii Eestis kui ka mujal tunnustust leidnud lavakarjäär lõppes 1979. aastal, pärast seda töötas ta balletipedagoogina Eestis, Saksamaal, Austrias ja Soomes. Tema õpilaste hulgas on näiteks Irina Härm, Tatjana Voronina, Kaie Kõrb, Marina Kesler, Age Oks, Maria Seletskaja ja Ketlin Oja.

Arne Mikk on rikkaliku kogemustepagasiga lavastaja ja teatritegelane. Ta on lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi, kus õppis Aleksander Arderi lauluklassis. Ta on palju lavastanud nii kodu- kui välismaal ning oli üks Estonia Seltsi taasasutajatest. Aastatel 2008–2024 oli ta Saaremaa ooperipäevade kunstiline juht. Kogu tema teguderohke elu on olnud seotud Rahvusooper Estoniaga.

Raamat räägib Eesti pagulasteatrist Rootsis aastatel 1945-1987 ja näitleja Lensi Römmer-Kuusist.

Fotoalbum Eesti balletist

Eesti kirjandus. Arengulooline ülevaade

Bio-bibliograafiline soovitusnimestik

Luuletaja Hando Runneli artiklivalimik sisaldab esseistlikke arutlusi kirjandusest ja kirjanduse kohast, arvustusi, loomingupsühholoogilisi enesevaatlusi ning filmistsenaariumi "Juhan Liivi lugu".

Elizabeth Taylori elulugu

Tuntud näitleja ja lavastaja (s. 1903) mälestuste raamat toob lugeja silma ette ilmekaid pilte autori lapsepõlvemailt, õpinguaastaist, esimestest lavasammudest ja edaspidisest tegevusest "Ugalas", "Vanemuises", Draamateatris ning "Estonias". Oma pikal loominguteel puutus ta kokku paljude oma aja väljapaistvate teatriinimestega, kogus huvitavaid tähelepanekuid ning mõtiskles teatrikunsti olemuse eesmärkide üle, mis kõik kajastub ka teose lehekülgedel. Eriti väärtuslikuks osaks raamatus on värvikas ülevaade seni trükisõnas vähe käsitletud väikelinnateatri "Ugala" tegevusest ja loomeprobleemidest kodanlikul perioodil. Illustreeritud fotodega.

Heljo Mänd jutustab pisut müstilisel moel enda, oma vanemate, vanavanemate ja oma suguvõsa lugu. Inimeste lood põimuvad, katkevad, rulluvad lahti, jooksevad paralleelselt ja ühinevad taas, moodustades jutukanga, mille lugemisest sa ei suuda loobuda. Loo kangas ulatub 19. sajandist kuni 20. sajandi keskpaigani, tema heietes on nii tumedaid niite poliitilistel põhjustel tagakiusamisest ja sõjast kui ka helgeid niite suurest armastusest ja õnnest. Südant puudutava loo peaks leidma siit igaüks.

"Ma pärandan selle teose kuulsale maalikunstnikule härra Abraham Constantinile palvega anda see kümme aastat pärast minu surma mõnele trükkalile, kes poleks vagatseja, või paigutada see mõnda raamatukokku, kui keegi seda trükkida ei taha. B(envenut)o Cellini autobiograafia ilmus viiskümmend aastat pärast tema surma."

Vähesed raamatud on avaldanud sama suurt poliitilist ja kirjanduslikku mõju nagu Remarque'i "Läänerindel muutuseta" -- jahmatavalt realistlik, liigutavalt inimlik, natslikul Saksamaal keelatud ja tuleriidal põletatud, on see jäänud kogu maailma menuraamatuks juba üle seitsme aastakümne. Kuid selle autorist on hoopis vähem teada. Kes Remarque õieti oli? Inglise uurija Hilton Timsi kirjutatud biograafia koorib ühe kihi teise järel anonüümsuselt, mida Remarque oma privaatsuse kaitseks oli kudunud, ja paljastab mehe, kelle elu oli 20. sajandi romantilisimaid ja hingevalusamaid.

Raamat eesti näitleja, lavastaja, filminäitleja, koomiku ja estraadikunstniku Ervin Abeli (1929-1984) elust, rollidest ja karjäärist. Sisaldab biograafilisi andmeid ja mälestusi.

Vastakaid arvamusi põhjustanud naise, Argentiina diktaatori abikaasa piltidega illustreeritud elulugu. Evita dramaatilise käiguga elu on inspireerinud nii heliloojaid (Andrew Lloyd Webber) kui filmirežissööre.

Entsüklopeedia sisaldab põhiandmeid tuntuimatest Nõukogude fotoaparaatidest ja filmikaameratest ning projektoritest, aparatuuri juurde kuuluvatest tarvikutest, fotomaterjalidest ja fotograafias kasutatavatest kemikaalidest. Olulist tähelepanu on osutatud võtte- ja kopeerimismeetodite ning säritatud fotomaterjalide töötlemise meetodite kirjeldamisele. Populaarses vormis on käsitletud fotograafia (sealhulgas värvifotograafia) teaduslikke aluseid ning võimalusi foto- ja filmitehnika rakendamiseks kunstilistel ja teaduslikel eesmärkidel. Juttu on ka foto- ja filmikunstist ning nende seosest tehnikateaduste saavutustega. Lugeja leiab entsüklopeediast andmeid suurimatest rahvusvahelistest fotograafia- ja kinematograafiaorganisatsioonidest, foto- ja filmitehnikaalastest Nõukogude ja välismaa ajakirjadest ning suurimatest foto- ja filmiaparatuuri ning fotomaterjale tootvatest välismaa firmadest.

Karin Saarseni intervjuu Urmas Otile. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi

Gustav Suitsu, meie moodsa luule looja ja kirjandusteadusele põhjapanija sünnist möödus 1963. aastal 80 aastat. Noore Suitsu huvitavast ning käänakulisest eluteest pole üldsusel seni kuigi palju andmeid. Käesolevas teoses annab omaaegne Tartu ülikooli soome keele lektor proua Aino Suits uutest andmetest tulvil ülevaate noorest Suitsust mälestuste, päevikumärkmete ja paljude kirjade järgi. Luuletaja seesmise arengu ja ta kujunemise jälgimine ulatub meile võtme mitte ainult Suitsu hilisema kuju ja ta luule, vaid ka kogu ajajärgu mõistmiseks.

NSV Liidu rahvakunstniku raamat on näitlejamõtisklus oma ajast, oma raskest elukutsest, klassikateoste lavastustest ja filmidest. Lugeja leiab siit huvitavat autori kohtumiselt Salvador Allendega, režissööride Mihhail Rommi ja Eldar Rjazanoviga.

Raamatust saab lugeja teada nii mõndagi uut armastatud laulja ja näitleja elust ning mõtetest. Helgi Sallo räägib asjadest, mis on meile kõigile olulised. Need on nimelt armastus, lapsed, kodu, kaaslased, elu ja teater. Lugejal on võimalus elada kaasa loole, kuidas sai lummava lauluhäälega noorukesest naisest see Helgi Sallo, keda me kõik tunneme ja teame.

Tõesti on nii, et õnne peab elus olema.

Mind hoiab elus, kui ma saan laval mängida.

Kõik räägivad, aga keegi ei kuula.

–HELGI SALLO

Raamat annab teile võimaluse rännata koos Helgi Sallo ja tema tegelaskujudega läbi paljude aastate ja aegade. Ta oli 1964. aastal tulnud, et jääda. Lavale ja meie ellu.

Kuidas näitleja Helgi Sallo oma rolle teeb ja mida ta elust ja teatrist mõtleb, sellele leiate raamatust vastuse, võib-olla. Aga võib-olla leiate hoopis vastuseid omaenda elu mõnele küsimusele. Sest see, mida Sallo näitlejana mängib, on alati ja üheaegselt nii roll kui ka meie aeg.

Laval on etendus, saalis rahvas. Kõik on täpselt nii, nagu teatris ikka, aga miks peatuvad inimeste pilgud just Helgi Sallol? On see tema rollisoorituse „väiksed nipid, väiksed trikid”, kui meenutada kas või Pipit? Või ime, kuidas eraelus tagasihoidlikust omapäi uitajast Helgist sünnib laval ühe hetkega särav diiva (Vera Kálmán lavastuses „Operetikuningas Imre Kálmán)? Kas tõesti seesama diiva, imestab vaataja, kui publiku ette silkab Sallo napsilembeline, natuke räsitud, aga kangesti särtsu täis Monika (Vana Baskini Teatri suvelavastuses „Metsas ei kuule su karjumist keegi”)?

Opereti-, muusikali- ja ooperisolist ning draamanäitleja Helgi Sallo on mänginud 13 teatri laval. Kõige kauaaegsem draamaroll? – Kahtlemata proua Alma Saarepera ETV teleseriaalis „Õnne 13”. – „Kuni Õnne tänaval on Alma, seni on kõik hästi.” (tsitaat raamatust).

Poisid ja tüdrukud hüüavad näitleja Sallot tänaval kohates „Alma! Alma!” ja küsivad käe peale autogrammi.

Ivar Ivask (1927–1992) on Välis-Eesti luuletaja ja kirjandusteadlane. Ta on avaldanud kaheksa luulekogu ja Ilmamaa kirjastusel on "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud tema raamat "Tähtede tähendust tunda", mis sisaldab esseistikat ja uurimuslikke artikleid eeskätt eesti kirjandusest. Selle raamatu varaseimad kirjutised on Ivaski kirjanduskäsitlused 1950-ndate algupoolelt – hispaania luulest, Jorge Guillénist ja García Lorcast. Valik lõpeb pikema reisikirjaga 1988. aastast. Siia vahele mahuvad pikemad ja lühemad mõtisklused läti ja leedu, kreeka ja itaalia, prantsuse ja hispaania, soome ja ladina-ameerika kirjandusest, Nobeli auhinna telgitagustest, jaapani luulest, india kirjaniku Raja Rao romaanidest ja rohkesti muudki. Peale mõne erandi pärinevad siinsed artiklid Ivaski väljaantud kirjandusajakirjast.

Tuntud kirjandus- ja teatrikriitiku Nigol Andreseni (s. 1899) teatriartiklite valimik sisaldab kirjutisi alates 1920-ndatest aastatest kuni tänapäevani. Autor on oma artiklites käsitlenud teatrit seoses ajastu sotsiaalsete probleemide ja ideeliste suunitlustega.

368-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites almanahh

Tuntud muusikateadlase raamat juba manalasse varisenud ballettmeistrist ja lavastajast, Eesti NSV rahvakunstnikust Ida Urbelist (1900-1983) annab ülevaate selle mitmekülgse loovisiku huvitavast, teatrile pühendatud elust. Ida Urbeli pikk loometee jaguneb põhiliselt kaheks perioodiks: 1921-1935 oli ta "Ugala" tantsu- ja liikumisjuht ning 1935-1983 "Vanemuise" ballettmeister, ooperi- ja operetilavastaja. Andeka kunstniku lavastuste kaudu tutvustatakse ühtlasi eesti teatritantsu ajalugu, kõrvuti autoritekstiga leiab lugeja Ida Urbeli ning tema kolleegide värvikaid meenutusi ja väljavõtteid ilmunud arvustustest.

Sisukord:
Aleksander Tassa
Aleksander Tassa kunstnikuna
Uneraamat
I
II
Novellid
Saarte laul
Jutt mungast, Maarja maalijast
Äikse ilm
Igaviku lõpul
Saalomoni sõrmus
Sügispäev
Püütud kurat
Põrgu aed
Suvitus mägedes
Eneseülistus
Melanhoolia
Laulvad kellad
Surnu pärandus
Jutt nahaparkijast Athanaasiusest ja lõuendivärvijast Tiimonist
Vaga Jaan
Häving
Kriitikat ja mälestusi
Fr. Tuglas
V. Vaga
R. Põldmäe
A. Matteus
A. Vardi
V. Erm
L. Anvelt
V. Tassa
Lühibiograafia
Viiteid ja kommentaare

Kuulsa ameeriklannast tantsijatari ja vene poeedi armulugu.

Raamat Eesti NSV rahvakunstnikust Ita Everist vastab ülesehituselt klassikalisele viievaatuselisele draamale. Selles raamistuses vaadeldakse näitleja loometeed kolmekümne kolme aasta (1953–1986) vältel teatris, filmis, raadios, televisioonis. Raamat on illustreeritud rohkete mustvalgete fotodega.

Noorpõlves oli ta kuulus oma punaste juuste ja roheliste silmade poolest. Need on sassi ajanud nii mõnegi mehe pea. Ta armastab lihtsat elu ja lihtsaid asju. "Uhkeldamine ei sobi sellele, kes on eluaeg puuvirnaga vastamisi elanud." leiab ta. Ta on pärit põlvkonnast, keda iseloomustavad sellised märksõnad nagu eetika, lavameisterlikkus, kohutav töö, eneseohverdamine. Kogu muu elu jääb seisma, kui mängu tuleb teater. Ta on näitlejanna, keda eesti rahvas tingimusteta armastab. Ta on Ita Ever.

See on raamat ühest eesti teatri pika tee käijast. See on raamat mehest, kes ühele teatrit armastavate inimeste põlvkonnale tähistab eelkõige nii omaseks saanud lustlikku vembumeest - Joosep Tootsi teadagi. Ja kelle ülejäänud rollide loetelu koduse Eesti Draamateatri laval võtab enda alla päris mitu lehekülge.