"Tartu kevad 1996 – ehk siirderiigi zombie´d" põhineb Eestis 20 aastat elanud Soome ajakirjaniku ja etnoloogi Sami Lotila Tartu-päevikule kevadest 1996. "Tartu kevad 1996" on Sami Lotila kolmas eestikeelne raamat. Nii "Kasutusjuhend: Soome" (2012) kui ka "Lolluse entsüklopeedia" (2013) on kujunenud müügihittideks.

Ivar Ivask (1927–1992) on Välis-Eesti luuletaja ja kirjandusteadlane. Ta on avaldanud kaheksa luulekogu ja Ilmamaa kirjastusel on "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud tema raamat "Tähtede tähendust tunda", mis sisaldab esseistikat ja uurimuslikke artikleid eeskätt eesti kirjandusest. Selle raamatu varaseimad kirjutised on Ivaski kirjanduskäsitlused 1950-ndate algupoolelt – hispaania luulest, Jorge Guillénist ja García Lorcast. Valik lõpeb pikema reisikirjaga 1988. aastast. Siia vahele mahuvad pikemad ja lühemad mõtisklused läti ja leedu, kreeka ja itaalia, prantsuse ja hispaania, soome ja ladina-ameerika kirjandusest, Nobeli auhinna telgitagustest, jaapani luulest, india kirjaniku Raja Rao romaanidest ja rohkesti muudki. Peale mõne erandi pärinevad siinsed artiklid Ivaski väljaantud kirjandusajakirjast.

Heino Kiige "Kuresaapad" on reis kaugete aegade taha – autori lapsepõlve. 40 jutukesse mahub kirjaniku lapsepõlv. Raamat algab väikese Heino sündimise päevaga Lepiku tallu Jaaguvälja külas ning lõpeb esimese koolipäevaga. Sinna vahele jäävad väikemehe igapäevased askeldused, kuhu mahuvad mängud venna ja naabrilastega, vurrisõda, mängud liivaaugus ja heinamaal jne. Kuna talus tuli kõigil talutöödest osa võtta, on ka Heino suur töötegija. Väikesele lugejale saab selgeks, kuidas saeti vanasti puid, tehti heina, peksti reht ja kooti kangast. Raamat on mõeldud väikestele lastele ja nende vanematele-vanavanematele. Suhted vanematega ja pereelu laiemalt on raamatus tähtsal kohal – väikestesse inimestesse suhtuti Lepiku talus samuti kui suurtesse. Kõigil olid omad kohustused ja õigused. Raamatut lugedes saab selgeks, kui kauniks aeg muudab selle nii olulise aja inimese elus – lapsepõlve.

Inglise filoloog, tõlkija Anne Lange on kirjutanud raamatu Ants Orase elust ja loomingust. Ants Oras oli inglise orientatsiooni tooja eesti kirjandusellu 30-ndail aastail, uue luuletajatepõlvkonna ("Arbujad") koondaja Tartus, esteetiliselt nõudliku normi kehtestanud kirjanduskriitik, üliõpilasseltsi "Veljesto" ja Eesti PEN-klubi üks algatajaid. Enne sõda Tartu ja Helsingi, pärast põgenemist Läände Florida ülikooli professor. Ta on tõlkinud inglise ja mitmest muustki keelest eesti keelde peamiselt luulet, kuid ka Shakespeare'i näidendeid, Goethe "Fausti" ja Vergiliuse "Aeneise". Olles ebasoovitav isik nii Nõukogude kui Saksa okupatsioonivõimude silmis, põgenes Oras koos oma lähedastega 1943. aastal Soome, sealt edasi Rootsi ja lõpuks USA-sse. Tema memuaarteos "Baltic Eclipse" (1948) kuulutas maailmale Nõukogude ja Saksa ülekohtust Balti riikides aastail 1939-44.