Tooted
Samal hommikul kell 9.59 startis Vandenbergi baasi rangelt salastatud angaari MSH-9 betoonväljakult reaktiivhelikopter K-4 ja võttis suuna itta, Arizona poole. Otsuse kohta tõusta just sellelt stardiplatsilt tegi major Manchek, kes ei tahtnud, et skafandrite vastu liigset uudishimu tuntaks. Sest helikopteris istus kolm meest -- piloot ning kaks teadlast -- ja kõigil neil oli läbipaistev plastmassist skafander seljas, nii et nad nägid välja nagu trullakad marsielanikud või, kui kasutada ühe angaaritehniku sõnu, "nagu õhupallid "Macy" paraadil". Kui helikopter selgesse hommikutaevasse tõusis, silmitsesid kaks reisijat teineteist. Üks neist oli Jeremy Stone, teine Charles Burton. Mõlemad olid paari tunni eest Vandenbergi jõudnud, Stone Stanfordist ja Burton Houstonist, Baylori Ülikoolist. Michael Crichton (sünd 1942) kuulub Ameerika Ühendriikide ulmekirjanike nooremasse põlvkonda, on selle menukamaid ja viljakamaid esindajaid. Ta õppis Harvardi Ülikoolis ja lõpetas sealse Meditsiinikooli 1969. aastal, selsamal aastal, mil ilmus esmakordselt käesolev ulmeromaan. Michael Crichton on oma kätt proovinud mitmes žanris kriminaalromaanist dokumentaalteoseni.
Inspektor Peter Glebski läheb kutse peale Alpidesse "Hukkunud Alpinisti" hotelli. Kohale jõudnuna avastab ta, et tegemist on valehäirega, ja otsustab ööseks sinna jääda. Kuid hiljem toimub laviin, mis matab hotelli lume alla. Glebski peab lahendama mõrvajuhtumi, milles ta senised kogemused rohkem segavad kui aitavad. Kuid ühte hotellikülalist jahivad varsti saabuda ähvardavad gängsterid.
Norra etnograafi Thor Heyerdahli raamat kirjeldab reisi, mille autor koos viie kaaslasega teostas parvel 1947. aastal Peruu rannikult Polüneesia saartele. Selle haruldase julguse ja osavuse tõttu, millega ekspeditsioonist osavõtjad väga lihtsat materiaalset varustust kasutades sooritasid ohtliku sõidu üle Vaikse ookeani, on see reis üks kõige julgemaid ja väljapaistvamaid teaduslikke ekspeditsioone viimase saja aasta jooksul.
VÕTI "Me lähme nüüd... Jääb siia sulle võti... Saad ise välja ja saad ise sisse..." Nii öeldi mulle kauges lapsepõlves, kui hommikuti mindi ametisse. Siis ütles sõber kuhugile sõites: "Sul tüdruk on, kuid tuba teil ei ole... Ma jätan sulle siia oma võtme... Sa ära kaota seda... Teist mul enam pole..." Ja ütles ema oma viimsel tunnil, kui lamas haiglas sidemetes peaga: "Ma lähen ära... Võta minu võti... Suur poiss ju oled... Muud eks ise tea sa..." Ma tean: nii järg see minunigi jõuab. Ja siis ka mina teisiti ei mõtle. "Te jääte siia... Siia jääb mu võti... Te ärge kaotage..." ma ütlen, andes võtme.
Soome korrespondendi mälestuste raamat Eestis veedetud aastatest
Mõtteline järg Dagmar Normeti eelmisele mälestusteraamatule, kus vaadeldi elu Teise maailmasõja eelses Eestis. Sedapuhku kirjeldab autor elu Nõukogude tagalas Teise maailmasõja ajal. Huvitavalt on antud edasi tookordne miljöö ja see, mida tundsid ja mõtlesid inimesed, kes olid sunnitud oma kodu ja endise elu maha jätma ning tundmatusele vastu minema.
– Age of Empires – Commandos: Behind Enemy Lines – Caesar III – Gangsters: Organized Crime – Heroes of Might and Magic II – Panzer General II – Railroad Tycoon II – Settlers III – StarCraft – Total Annihilation – Blade Runner – Fallout II – Grim Fandandgo – The Curse of Monkey Island – Blood II – Grand Theft Auto – Jedi Knight: Dark Forces II – Tomb Raider III – Carmageddon II: Carpocalypse Now – The Need For Speed III – Prince of Persia I & II – Fgodmom – Commander Keen – Mine Bomber – Digger – CD-Man – Supaplex – Perestroika – Tetris – Uss – Laevade Pommitamine – Lode Runner
Autor on otsinud raamatukogudest, arhiividest, uurimisasutustest ja vanadest raamatutest ning ajakirjadest andmeid eri rahvaste ja hõimude mängude kohta. Ta kogus mänge eelkõige selleks, et neid praktikas kasutada. Hiljem tekkis mõte tutvustada neist mängudest parimaid ka teistele. Raamat on heaks abivahendiks kõigile, kellel tuleb tegelda laste vaba aja sisustamisega.
Raamatus leiavad enim kajastamist keskaegsed kirikud, sest need moodustavad kõige hinnalisema osa meie arhitektuuripärandist. Muidugi on meie kirikud tagasihoidlikumad kui Prantsusmaa gooti katedraalid. Asume ju ikkagi Euroopa äärealal. Sellest hoolimata leidub meil aga sedagi, millega Vana Maailma arhitektuuripilti täiendada ja mida kusagil mujal enam ei näe. Nagu Tartu Jaani kirik, mille terrakotadekoorile pole võrdväärset. Samuti Padise klooster, mis tsistertslaste ülirikkaliku ja -põneva ehituspärandi seas on absoluutne erand. Üheks raskemaks tööks selle raamatu tegemisel oli kirikute valik. Mida võtta, mida jätta. Loomulikult on siin ennekõike eelistatud tippteoseid. Samal ajal on püütud anda mosaiigina läbilõiget meie sakraalehitistest, mille seas on nii Õhtumaa uunikume kui ka provintsile omaseid ponnistusi. Jääb vaid loota, et Eesti pühakodade avastamisega avanevad lugejale nii mitmedki minevikukultuuri saladused.