Ulme ja õudus
Tõnis Tootseni "Ahvide pasteet" on satiiriline ulmememuaar, millesugust teist on raske leida.
HOIATUS: Kuigi selle legendaarse raamatu esmatrükki peeti maailma esimeseks ahvi kirjutatud raamatuks, valitseb tänapäeval uurijate seas konsensus, et selle memuaarteose näol on tegemist võltsinguga – vähe sellest, tõenäoliselt lausa punaahvide infooperatsiooniga.
Õnneks pole tänane lugeja raamatusse hajutatud valede ja varjamatu inimvaenulikkuse ees enam kaitsetu: käesolev uustrükk on varustatud asjatundlike kommentaaridega, mis aitavad kõigil huvilistel keerulist ja ohtlikku teksti mõista ja mõtestada.
Menukate aimeraamatute autori Graham Hancocki esimene ilukirjanduslik teos "Ajarännak", mille sündmustik hargneb rööbiti 21. sajandil ning kiviajal, pajatab inimkonna tasandil toimuva hea ja kurja vahelise kosmilise konflikti loo.
Kui 21. sajandi Los Angelesest pärit tasakaalutu teismeline Leoni tajub uimasti üledoosi tõttu surmalähedast kogemust, kandub tema hing nüüdismaailmast 24 000 aasta tagusesse paralleelmaailma. Seal põimub tema saatus noore naise Ria omaga, kes võitleb elu eest raevukate illimanidega, keda juhatab inimkonna hävitamist ihaldav vägev deemon Sulpa. Neidudel peab kurjuse jõudude alistamiseks jätkuma söakust tungida kummalistesse paikadesse, alistada oma kõige sügavamad hirmud ja pidada võitlust, milleks nad polnud kunagi valmistunud...
Hotell "Olympic" oli viieteistkümnekorruseline punasemustakirju maja. Pool väljakut selle ees oli autosid täis, keset väljakut seisis väikesel lillepeenral ausammas, mis kujutas uhkelt kuklasseaetud peaga meest. Ausambast möödudes märkasin äkki, et see mees on mulle tuttav. Kahtlemata - veidra vanamoelise ülikonnaga, toetudes käega mingile imelikule aparaadile, mida ma algul abstraktse postamendi jätkuks olin pidanud, põlglikult pilukil silmad lõpmatusse suunatud, seisi hotelli "Olympic" ees väljakul Vladimir Sergejevitš Jurkovski. Postamendile oli kuldsete tähtedega kirjutatud: "Vladimir Jurkovski, 5. detsember, kaalude aasta".
Ma ei uskunud oma silmi, sest see oli täiesti võimatu. Jurkovskitele ei püstitata ausambaid. Kuni nad elus on, määratakse neid enam või vähem vastutavatele kohtadele, peetakse nende juubeleid, valitakse neid akadeemiate liikmeiks. Neid autasustatakse ordenitega ja neile määratakse rahvusvahelisi preemiaid. Kui nad on surnud - või hukkunud -, kirjutatakse neist raamatuid, neid tsiteeritakse, nende teostele viidatakse, aga mida aasta edasi, seda harvemini, ning lõpuks nad unustatakse. Nad kaovad mälust ja jäävad vaid raamatuisse. Vladimir Sergejevitš oli teaduse kindral ja haruldane inimene. Aga võimatu on püstitada ausambaid kõigile kindraleile ja kõigile haruldastele inimestele, liiatigi riikides, millega neil pole otseselt midagi pistmist, ja linnades, kust nad on ehk oma eluajal ainult läbi sõitnud...
"Algolagnia" (kreeka k. άλγος “valu”, λαγνεία “himu”) on lugu ühest pisut ebatavaliste naudinguallikatega noormehest, kes hilisõhtul Tallinnas kelnerina töötades kohtub kahe vampiiriga. Pärast üht ööd Alisiga on Casey nõus unustama oma senise elu ning järgmised neli aastat elab ta koos vampiiridega vaheldumisi Pariisis ja Venemaal. Käesolev romaan, mis on noore lootustandva autori kolmas teos, saavutas 2008. aasta romaanivõistlusel III koha.
„Andreas Kakssilm ja Lohekoopa saladus“ on lugu paljust, kuid kõige rohkem on see lugu kolmest sõbrast, kes põgenevad kodumaalt ning hakkavad merd sõitma. Nad ei kuuletu kellelegi ning sõidavad ise oma lipu all. Allumatuse tõttu on nad hakanud mereröövliteks, kuigi ise nad röövimas ei käi. Ka muidu on nad ühed veidrad mereröövlid – hoolivad loodusest ja keskkonnast, on ausad ega laamenda.
Peategelane Andreas käib ettekuulutuse rada, ise seda teadmata. Märkamatult kistakse tema ja terve meeskond hämarasse ja äärmiselt ohtlikku seiklusesse, mis peidab ka müstilist aaret. Aaret aga kaitseb lohe.
Kloun istus kiiresti maha. Bayta vaatas põrandale. Aegamisi, aegamisi tõmbas ta alahuule hammaste vahele. Mis lausus kähiseva sosinaga: "Ma olen veendunud, et Teine Asum suudab võita, kui Muul teda enneaegselt ei taba. Ta on hoidnud oma saladust; seda saladust on tarvis hoida; sel on oma eesmärk. Te peate sinna minema; teie poolt edastatav informatsioon on elulise tähtsusega... see muudab kõik. Kas te kuulete mind?" Toran hüüdis peaaegu paaniliselt: "Jah, jah! Ütle meile, kuidas sinna pääseda, Ebling! Kus ta asub?" "Ma võin teile öelda," lausus nõrk hääl. Ta ei teinud seda kunagi. Bayta, näost tardunud ja kahvatu, tõstis aatomipüstoli ja tulistas. Lask kajas vastu. Vööst kõrgemal polnud Mis'i enam olemas ja tema taga seinas haigutas sakiliste äärtega auk. Kangestunud sõrmede vahelt libises Bayta relv põrandale. Ameerika ulmekirjanik Isaac Asimov jätkab oma romaanitriloogia teises osas Asumi ja Impeeriumi vahelise võitluse ja Asumisiseste konfliktide kirjeldamist.
Tumedad hävitavad jõud on vägevad Atlantise väravad, iidseimad väepaigad Maal üle võtnud. Kurjus, kelle valduses on tuhandeid aastaid vanad teadmised, mille inimkond on unustanud, soovib muuta Maa oma orjakolooniaks.
Aimele paljastatakse uskumatu saladus – ta on ainus, kellel on võimalik muuta korraga kahe ajastu sündmusi ja takistada neist lähtuda võivat katastroofi, mis ohustab inimkonna püsimajäämist. Kui ta sellest teada saab, on maailmal, mida ta tunneb, jäänud vaid 33 päeva lõplikku kaosesse paiskumiseni.
Neiu peab ühendama jõud saladusliku aadliku Nathanieilga. Maa ühest iidseimast rahvakillust pärit blond ja sinisilmne ajlootudeng ja kuningas Arturi vereliini Egiptuse dünastiatega ühendav mees leiavad ennast võitluses varjudes peituva väga mõjuka Vennaskonnaga, kes justkui suudaks iga nende liigutust ette aimata.
Võidujooksus ajaga satuvad nad müstilistesse paikadesse ja esimeste tsivilisatsioonide jälgedele. Maailma lõpu saab ära hoida vaid leides 3 iidseima rassi teadmiste kandjat nende abil kõik Atlantise väravad…
Šotimaa võimuvõitlusest alguse saanud perekonnatragöödia viib Ballantrae tiitlipärija salapärastele reisidele ja eksootilistele maadele, tormisele merele piraadilaeval ja ameerika indiaanlaste keskele. Lugeja leiab end ootamatute dramaatiliste pöörete, kirgede, seikluste ja ohtrate lahendust ootavate saladuste kütkestavas maailmas, täis inimlikku ülevust ja armetust.
Kuid kõik pole kaugeltki nii lihtne. Kui kahe venna surmaheitlus metsikul talvisel kõnnumaal üllatava lõpplahenduse leiab, kas osakbki keegi siis enam öelda, kust läheb hea ja kurja piir.
Valimik nõukogude ulmejutte
Sisukord:
D. Bilenkin. Intelligentsi proov
S. Žemaitis. Artaxerxes
V. Mihaailov. Valeri Gussevi odüsseia
K. Bulõtšev. Valik
A. Dmitruk. Simson XII
V. Morotško. Te teate mu nime
J. Nikitin. Diogenese latern
I. Varšavski. Kannike
K. Sošinskaja. Vaeseke
V. Šefner. Tagasihoidlik geenius
A. Dneprov. Krabisaar
A. Šalimov. Meditsiini triumf
A. Kolpakov. Pimeduse mere taga
I. Rossohhovatski. Iidne retsept
R. Podolnõi. Pseudoajaloolised pajatused
Autoritest
Frank Herberti klassikaks saanud „Düüni kroonikate” esimene osa – kujutlusvõime triumf ja üks kõige menukamaid ulmeromaane läbi aegade. Inspiratsioon samanimelisele menufilmile.
„Düünis” on kesksel kohal võimuvõitlus tähtedevahelisele impeeriumile kuuluval kõrbeplaneedil Arrakis. See planeet on ainus paik, kust saadakse ainet, mis on vajalik tähtedevahelistel lendudel ja mis annab selle tarvitajale psüühilised võimed ja pikaealisuse. Seega tähendab Arrakise valitsemine suurt võimu. Kui planeedi haldamine läheb Harkonneni Kojalt Atreidese Kojale, ei taha Harkonnenid sellega leppida ning jätavad lapseeas Paul Atreidese planeedi karmi loodusesse surema. Paul Atreides on aga midagi palju enamat kui lihtsalt ülikuvõsu ning sündmused ei hakka hargnema hoopiski Harkonnenide tahtmist mööda.
Frank Herbert (1920–1986) on kirjutanud ka teisi raamatuid, kuid teda teatakse eelkõige just „Düüni” ja selle järgede autorina. Eesti keeles on „Düüni” sarjast ilmunud ka „Düüni messias”, „Düüni lapsed”, „Düüni jumal ja keiser”, „Düüni ketserid” ja „Düün – kapiitlisaal”.
Ulmeromaan. Jumal lõi maailma oma näo järgi; inimene asub Jumalat kloonima oma näo järgi; ja see uus Jumal alustab maailma loomist jälle otsast peale, oma näo järgi.
Harjumuspärast maailma ei ole enam, see on ahenenud lähima maja seinteni. Kes seal varjuvad – elusad või surnud, sõbrad või vaenlased? Kas inimene on inimesele päästja või hunt? Suletud ruum muudab helid läbilõikavamaks, värvid erksamaks ja tunded äärmuseni teravaks. Kadedus, hirm ja raev kasvavad üleelusuuruseks.
„Elusad inimesed“ on järg Jana Vagneri põnevikule „Vongozero“. Üksteist inimest – kaheksa täiskasvanut ja kolm last – peidavad end epideemia eest tillukesel Karjala saarel. Nad on elus, ent muust maailmast ära lõigatud. Neil tuleb üle elada talv, nälgida ja õppida tihedalt külg külje kõrval eksisteerima. Valik on lihtne: kohane või hukku.
Meil on veel alles pisut petrooleumi, aga hoiame seda eriti pidulikeks puhkudeks ja seepärast mööduvad kõik õhtud, eranditult kõik, ühesuguselt: me lihtsalt istume ruskes hämaruses ja ajame juttu. Küllap võiksime üksteisele rääkida mida tahes, aga me räägime alati lõpust. Sellest, millised muretud lollpead me olime. Sellest, kuidas me midagi ei taibanud. Sellest, kuidas hiljaks jäime ega jõudnud kedagi päästa ja hädavaevu pääsesime ise. Muidugi kui seda üldse saab pääsemiseks nimetada.
Bingtownis koidavad suured muutused – lahingud linnas on lõppenud, kuid et rahu jääks kestma, peavad kaubaisandad, uued kaupmehed, Kolmelaeva rahvas ja kõik teised linnaelanikud leidma ühise keele.
Althea ja Brashen leiavad viimaks Kenniti, kuid nende kohtumine pole hoopiski selline, nagu nad lootsid. Muutunud Vivacia ja meremadude abiga on Kennit saamas Piraadisaarte kuningaks, ent just siis, kui tema unistuste täitumine on juba käeulatuses, tõuseb neid ähvardama viirastus minevikust. Reyn asub lohe abiga Maltat otsima. Malta katsumused vormivad samal ajal pealiskaudsest tüdrukust sihikindla naise. Meremaod saavad võimsa abilise ning jätkavad läbi raskuste koduteed.
Flugerlane oli viis meetrit pikk ja nelja paksu jalaga. Keha molekulaarne tihedus muutis selle läbimatuks ning hulk hambaid olid võimelised teemante pulbriks jahvatama. See oli nelisada kilogrammi ägedust, julmust ja vihkamist.
Kui flugerlane oli nimekirjavälise kaubana Olümpuse avatud linna saabunud, alustas ta mõrvarlikku mürgeldamist. Keegi ei suutnud teda peatada. Olend seadis kabuhirmus utoopiaühiskonna probleemi ette, kuidas seda vastupandamatut jõudu peatada. Ainus väljapääs näis olevat võõras palgamõrtsukas – väliskosmosest pärit humanoid, kellest Olümpuse kodanikud ei teadnud midagi peale selle, et ta oli elukutseline tapja, kes ei peatunud enne, kui töö tehtud...
„Häving” on poliitiline triller, mille tegevus on paigutatud lähitulevikku, aastatesse 2026–2027. Veebis levivad salapärased sõnumid, pannakse toime terroriakte, keegi tahab valitsevale eliidile märku anda, et senine ühiskonnakorraldus ei ole jätkusuutlik ei poliitilises ega ka ökoloogilises mõttes. Romaani peategelane on Paul Raison, kohe viiekümneseks saav majandusministeeriumi ametnik, ministri parem käsi ja usaldusalune. Presidendivalimiste vaatemängu ja jätkuvate terrorirünnakute taustal hakkab vaikselt lahti rulluma ka üks palju isiklikum ja intiimsem lugu, mis sunnib Pauli seisma silmitsi suurte eksistentsiaalsete küsimustega.
Mu härrad, ma ei tea, kas ta oli suur teadlane, aga suur kaabakas oli ta igal juhul. Kauplemist, mis järgnes, ei taha ma kirjeldada. Ma olin seda sunnitud tegema. Ma teadsin, et kui ma lasen tal minna, siis - isegi kui ma peaksin pärast teada saama, et ta tüssas mind ja et kõik, mis ta rääkis, oli otsast lõpuni väljamõeldis, - jääks mu hinge... mu lihase, elava hinge põhja kõrvetama mõte, et kuskil, igasugust koli täiskuhjatud kirjutuslaua sahtlis vanade paberite seas lebab inimese teadvus, selle õnnetu naise elav teadvus, kelle ta tappis.
Ja nagu sellest veel vähe oleks, andis ta talle osaks kõige hirmsama kõigist mõeldavaist asjust, ma kordan: kõige hirmsama, sest pole midagi, mis kannataks võrdlust igavese üksindusega. See sõna ei ütle meile muidugi midagi. Aga proovige nüüd, pärast, lamada kodus pimedas toas, nii et teieni ei ulatu ainuski heli ega valgusekuma, sulgege silmad ja kujutlege, et nii jäätegi lamama absoluutses rahus, ilma mingi, pisemagi muutuseta, öö ja päev, ja veel üks päev, ja nii möödub nädalaid, kuid aastaid, sajandeid - ja teie ajud on sellise menetluse läbi teinud, et pole võimalik isegi hullumeelsusesse põgeneda.
Mõte, et on olemas keegi, kes on mõistetud seda kannatama, mille kõrval põrgupiinade kujutused on süütu nali, ei lasknud mind selle sünge kauplemise ajal lahti. Mina tahtsin muidugi seda hävitada, tema nõudis summat, mis... aga, mu härrad, need on juba üksikasjad. Ütlen ainult üht: eluaeg olen ma end ihnuskoiks pidanud. Nüüd ma kahtlen selles: sellepärast et... Ah, mis sest rääkida! Ühesõnaga: see ei olnud tasu. Andsin kõik, mis mul üldse oli. Kõik oma raha... Lugesime raha üle - ja... siis ta ütles, et ma kustutaksin tule. Pimedas kuuldus kõigepealt rebitava paberi krabin... ja äkki lõi laual, nelinurksel valkjal taustal (see oli vattvooderdis) midagi sulametallina ergama, kostis vaevu kuuldav praksumine... Sedamööda kuidas silmad pimedusega harjusid, näis sinine helendus muutuvat aina tugevamaks; siis tundsin kuklas Decantori rasket, vaevalist hingamist, kummardusin, võtsin valmispandud vasara ja lõin ühe hoobiga...
"Kus? Ma pole sellest kunagi kuulnud."
"Mu vaene ori, mida sa üldse tead maailma maadest? Aga sellest ei võigi sa midagi teada, sest see on hoopis teises maailmas."
Dekteon põrnitses Zaisterit, kes tühjendas oma peekri, osutas sellele ja ütles:
"Kui sa vaatad peekri siinpoolset külge, siis ei näe sa tema vastaspoolt. Aga sa tead, et see on olemas. Kui sa peekrit keerad, muutub varjatud külg sinule nähtavaks ja kaob see, mida ennist vaatasid. Nüüdki tead sa, et teine pool on olemas. Peekri sisse vaadates ei saa sa teda näha väljastpoolt. Ja vastupidi: peekrit väljastpoolt silmitsedes ei tea sa, mis on tema sees. Saad sa minust aru? Maailm, kus sina elad, on peekri üks pool, samal ajal on minu maailm tema teine pool. Mõlemad on olemas, ainult enamasti on nad teineteise eest varjatud. On palju maailmu ja maid, mis asetsevad kõrvuti, kuid on siiski üksteisest eraldatud ja samal ajal seotud üksteisega nii tihedalt nagu peekri kaks külge. Kus üks lõpeb, seal algab teine. Võlujõu abil on võimalik minna ühest maailmast teise."
Ise seda teadmata oli Dekteon sammu tagasi astunud. Ta mõistis ja samas ei mõistnud ka. Mida rohkem ta püüdis sõnadest aru saada, seda vähem see tal õnnestus. Aga sügaval sisemuses taipas Dekteon, mida Zaister öelda tahtis.
Cronin jätkab sealt, kus jäid pooleli "Teekonna" seiklused, kuid kandub ka tagasi, aega enne seda kui vallandus viirus, mis tekitas maakeral katastroofi. Inimesed püüavad endiselt mingil moel mõista, kuidas uues olukorras elada, kaksteist esialgset nakatunut on loonud oma telepaatilised armeed ja keset kõike seda kõnnib endiselt Amy, mõistatuslik tüdruk, kes liigub ringi otsekui lunastaja. Temaga on liitunud oma kindluslinnast väljatunginud seltskond ning seiklusi selles katastroofijärgses maailmas jätkub neile kuhjaga.
Cronini sünget maailmalõpunägemust eristab paljudest teistest samalaadsetest romaanidest kindlasti see, et tegu on väga hästi kirjutatud raamatuga. Enne "Teekonda" oli Cronin kirjutanud väga viimistletud proosat ning tema stiil ja kirjutamisoskus teevad äärmiselt nauditavaks ka selle põnevustriloogia.
Väike õudusromaan, nagu nimetab seda Teet Kallas ise. Samas ka südamlik-nostalgiline tagasivaade 50ndatesse. Mõnus lugemine kindlasti neile, kelle lapsepõlv sellesse aega on jäänud, nagu ka neile, kellel see parasjagu käsil on. Esikaane maastikufoto tegi autor neljakümne aasta eest. Just sellel tühermaal, kus praegu kerkib jõenire taga taeva poole elektrijaama korsten, toimuvadki romaani põnevamad sündmused, mis raamatu lõpus võetakse kokku nii: "See veider lugu, mida minu lapsepõlves kodukandis mõnikord sosinal või ka muigamisi levitati, rääkis ju mingist müütilisest Kontkäest, mis viskuvat maapõue sügavusest mitme kilomeetri kõrgusele, et rüvetatud taevast kinni püüda ja karistada jultunud võõramaalaste tigedaid lennukeid."
Komarri planeet võiks olla üksainus imekaunis aed – kui selle nimel veel tuhat aastat vaeva näha. Või ka eluks kõlbmatu kõnnumaa, kui terraformimine peaks ebaõnnestuma. Nüüd aga purustas kursilt kaldunud kosmoselaev terraformimise jaoks hädavajaliku päikesepeegli. Põhjusi saadetakse välja selgitama Barrayari värskeim Keiserlik Audiitor lord Miles Vorkosigan, kellesse ei suhtuta planeedil aga kuigi soojalt, kuna tema isa on kurikuulus Komarri Lihunik.
Kas aastakümneid Barrayari võimu all olnud komarrlased hauvad salajas endiselt mässuplaane? Kas aina keerulisema juhtlõngadepuntraga maadlev Miles saab kedagi usaldada või tuleb tal seekord loota ainult iseendale?Vorkosigani saaga järjekordses osas võib taas leida Bujoldile nii omast põnevust, huumorit ja hoogu.
Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varje” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama. Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.
Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.
„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.
| ISBN: | 978-9916-9948-2-5 |
| Ilmumisaasta: | 2023 |
| Formaat: | Pehmekaaneline |
| Lehekülgi: | 352 |
| Mõõdud: | 140 x 205 |
"Marsi kroonikad" kasutab tosinat või enamat koostisosa teadusliku fantastika raudvarast: telepaatiat, materialiseerunud kujutlusi, roboteid, massihüpnoosi, lõikuvaid ajatasandeid, sinisest fosforvalgusest tehtud üliolendeid, Viimse Mehe ja Viimse Naise gambiiti, Maa inimeste enesetappu ...
“Ta oli sama alasti, kui teda saatvad rohelised marslased. Tõepoolest ei olnud tal kehakatteks peale peente ehete mitte midagi, ja ega oleks suutnudki miski enam rõhutada tema suurepärase ja sümmeetrilise keha ilu.”
Edgar Rice Burroughs ulmeromaan, mis kuulub Barsoomi sarja:
- “Marsi printsess“
- “Raevukas Carter“
- “Sõjajumal Carter“
- “Printsess Thuvia“
Metafüüsiline teos käsitleb taassündi, inimese teadvust, sensitiivseid võimeid ja eelmist elu. Elu on toonud näitelavale meediumi, teadlase ja politseiniku ning teiste hulgas ka mõne kummalise tegelase. Peategelane Natali aitab uurimisorganeid, kuni ühel päeval kutsutakse ta katsealuseks teaduslikku uurimisprojekti. Sealt alates pole miski enam endine. Tegu on müstilise ja maagilise krimiromaaniga. Üks Meedium, kes ise ka alles ennast ja oma võimeid avastab, kaasatakse kriminaalpolitseiga koostööd tegema.
"Meedium" on Olivia Mindi esimene romaan. Autor on saanud õpetusi Tiibeti budistlikelt õpetajatelt ning viibinud Himaalaja mägedes kloostrites; samuti õppinud hiina meistri käe all taiji’d. Õppinud Stockholmi ja Tallinna ülikoolis. Kirjutas ülikooli lõputöö Laozi "Daodejing’i" tõlkevõrdluse teemal.
Sarja kolmandasse köitesse on koondatud Ursula K. Le Guini lühijutud Meremaast. Neis arendab ta teemasid, mis on tema romaanidest välja jäänud või vähem käsitlemist leidnud. Eelkõige puudutab see naiste rolli maailmas, kus meestele kuuluvad võim ja võlukunst. Lühijuttudes on võimalik kohtuda ka vanade tuttavatega – Gedi ja Ogioniga –, samuti saada teada midagi uut Roke kooli kohta.
Algsele "Meremaa juttude" köitele on lisatud ka hiljem ilmunud lühijutud, autori ülevaade saarestiku ajaloost, etnoloogiast, müütidest, kultuurist ja keelest ning Le Guini loeng "Parandatud Meremaa".
