Vendade Strugatskite kaks ulmejuttu "Miljard aastat enne maailmalõppu" ja "Väljasõit rohelisse" käsitlevad mõlemad, kuigi erinevat aspektist, inimliku vastutuse probleemi. Esimeses on tegu käsitamatu jõuga, mis püüab mõjutada teaduse arengut, teises puutub inimkond kokku Maa-välise tsivilisatsiooniga. "Väljasõit rohelisse" peaks ilmuma 2016.a. uue täiendatud väljaandena (ca kümnendiku võrra pikemana kui 1987.a. tõlge, lisaks Boriss Strugatski järelsõna). "Väljasõit rohelisse" on aluseks ja inspiratsiooniks Andrei Tarkovski 1979.aastal valminud kultusfilmile "Stalker". Teosest "Väljasõit rohelisse" valmib ka teleseriaal.Värske adaptsiooni režissööriks saab Alan Taylor, kes oli filmi Terminator: Genisys taga ning on kaasa löönud ka sarja Game of Thrones juures. Stsenaristiks on Jack Paglan.Täpsemad andmed sarja kohta veel puuduvad, kuid projekt on töös.

Rumata värahtas ja tõmbas mõõgad tupest välja. Terad olid sälkus, kuid puhtad. Ta mäletas, et oli kellegagi võidelnud, kuid kellega? Ja millega see lõppes?... ...Hobused olid maha joodud. Rahast lagedad donid kadusid kuhugi. Rumata vedas paruni -- seda mäletas ta ka -- enda poole koju. Pampa don Bau oli ergas, täiesti kaine ja valmis lõbutsemist jätkama, kuid ei suutnud paraku enam jalul püsida. Peale selle arvas ta miskipärast, et on just nüüdsama armsa parunessiga hüvasti jätnud ja asub sõjaretkel oma põlise vaenlase parun Kasku vastu, kelle jultumus ei tundnud piire. ("Mõelge vaid, mu sõber, see lurjus sünnitas puusast kuue varbaga poisslapse ja ristis ta Pampaks..."). "Päike läheb looja," teatas ta, silmitsedes päikesetõusu kujutavat gobelääni. "Me võiksime lõbutseda kogu selle öö, suursugused donid, kuid taplustander nõuab und. Ei tilkagi veini sõjakäigul. Pealegi pahandaks see parunessi."

Hotell "Olympic" oli viieteistkümnekorruseline punasemustakirju maja. Pool väljakut selle ees oli autosid täis, keset väljakut seisis väikesel lillepeenral ausammas, mis kujutas uhkelt kuklasseaetud peaga meest. Ausambast möödudes märkasin äkki, et see mees on mulle tuttav. Kahtlemata - veidra vanamoelise ülikonnaga, toetudes käega mingile imelikule aparaadile, mida ma algul abstraktse postamendi jätkuks olin pidanud, põlglikult pilukil silmad lõpmatusse suunatud, seisi hotelli "Olympic" ees väljakul Vladimir Sergejevitš Jurkovski. Postamendile oli kuldsete tähtedega kirjutatud: "Vladimir Jurkovski, 5. detsember, kaalude aasta".

Ma ei uskunud oma silmi, sest see oli täiesti võimatu. Jurkovskitele ei püstitata ausambaid. Kuni nad elus on, määratakse neid enam või vähem vastutavatele kohtadele, peetakse nende juubeleid, valitakse neid akadeemiate liikmeiks. Neid autasustatakse ordenitega ja neile määratakse rahvusvahelisi preemiaid. Kui nad on surnud - või hukkunud -, kirjutatakse neist raamatuid, neid tsiteeritakse, nende teostele viidatakse, aga mida aasta edasi, seda harvemini, ning lõpuks nad unustatakse. Nad kaovad mälust ja jäävad vaid raamatuisse. Vladimir Sergejevitš oli teaduse kindral ja haruldane inimene. Aga võimatu on püstitada ausambaid kõigile kindraleile ja kõigile haruldastele inimestele, liiatigi riikides, millega neil pole otseselt midagi pistmist, ja linnades, kust nad on ehk oma eluajal ainult läbi sõitnud...