Edgar Valter
Eno Raua kaks populaarset teost "Roostevaba Mõõk" (esmatrükk 1957) ja "Sõjakirves on välja kaevatud" (esmatrükk 1959) viivad lugeja kodanliku Eesti koolipoiste ellu, lastes neil kaasa elada poiste argipäevadele, põnevatele mängudele ja seiklustele.
Suvel sõbrunenud alevipoiste Meeliku, Jürnase, Kauri ning linnatüdruk Kärdi ja teiselt poolt kahe alevipoisi Peetri ja Riho seiklused jätkuvad (eelnevad osad on "Päris kriminaalne lugu" ja "Lugu lendavate taldrikutega"). Triloogia kolmandas osas tegeldakse varasemast veidi rohkem "südameasjadega". Kärdi suvevaheaeg maa-alevis hakkab lõppema ning Meelik kutsub ta surnuaiale, et talle "midagi tähtsat öelda". Kaur ja Jürnas märkavad Meeliku ja Kärdi kahtlast kadumist ning nad avastavad Jürnasel telepaatilised võimed, mille abil nad samuti surnuaiale saabuvad. Kärdi vastu on vahepeal hakanud huvi tundma ka Peetri sõber Riho, kes juba triloogia esimeses osas kujutatud Peetri väikevenna Madise kaudu proovib Kärdile läheneda. Tehakse plaan lüüa poiste ja Kärdi vahele "kiil", kasutades selleks jällegi Madist ning alevitüdrukut Marjut, kellega Rihol on hea läbisaamine. Peeter kutsub Kärdi jalutama ning "juhuslikult" satutakse Marju aeda. Algab luuremäng, mis lõpeb Riho armetu vahelejäämisega ja tema plaanide ilmsikstulekuga. Poiss hüppab tänava ääres seisva auto furgooni ning sõiduk liigub paigast - auto sõidutab Riho kaugele võõrale maanteele. Telepaatia abil ei õnnestu Jürnasel aga Rihot alevisse tagasi meelitada ning lapsed on sunnitud koos Riho isaga (kes on ametilt taksojuht) minema Rihot otsima. Poiss leitakse ning sõidutatakse rahvast täis tuubitud taksoga alevisse tagasi. Riho isa teatab, et sõidu eest tasub karistuseks Riho. Kärt aga peab ikkagi linna sõitma. Meelik ja Kärt lepivad kokku, et jäävad kirjasõpradeks.