.png)
Autobiograafiline romaan
New Yorgis loovkirjutamise õppejõuna 1960-ndatel tuntust kogunud McCourt (1930–2009) tõusis rambivalgusse 1996. aastal ilmunud autobiograafilise raamatuga „Angela tuhk". USA-s sündinud, kuid vaeses Iirimaa peres kasvanud autori lapsepõlvemälestusi koondanud teos võitis mitu auhinda, sealhulgas Pulitzeri preemia.
Mõne kriitiku väitel on „Angela tuhk" parim lihtsa inimese autobiograafia. Teos on tõlgitud 24 keelde.
Vanaisa…
Sind ei ole enam.
On ainult kujutlus.
Ma saan sind ette kujutada.
See on niisama hea kui mäletamine.
Niisama õige.
On ju?
See raamat räägib kahest nõukogude inimesest.
Vanaisast ja lapselapsest.
Mäletamise tungist.
Igatsusest.
„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks. Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.
"Eesti loodus" on matk mööda mu elu tuttavaid ja armsaid paiku. Mõni neist on koduks olnud päriselt, mõni vaid unistustes. Aga kus sa ka ei elaks – maal, metsas, mere ääres või fantaasiates –, igal pool elab su kõrval veel olendeid. Linde ja loomi, lilli ja inimesigi. Igal pool on omad taevad ja tuuled. Ja omad hääled. Kõigepealt olidki hääled, hääl: samanimeline saatesari Klassikaraadios. Kirjutasin neid raadiolugusid edasi ja lisaks otsisin jutule pildid juurde – ja nii saigi see isemoodi aruanne ühest rännakust, mis on kestnud juba päris palju aastaid. Tõnu Õnnepalu
Nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani (1918–2007) poolautobiograafilises teoses "Fanny ja Alexander" avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada, mida saadab ja peegeldab Shakespeare'i "Hamleti" lavastamine pereisa juhitavas teatris.
Enda sõnutsi on Bergman maalinud teoses oma lapsepõlvemaailma, püüdes tabada noorusaja paikade, inimeste ja ootamatuste lumma, mille juurde ta mälestustes meelsasti tagasi pöördus. Samanimeline linateos, mille Bergman ise lavastas ja mida kriitikud on nimetanud tema hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari.
Heelia Sillamaa "Filtriteta filtritest" on oma ülesehituselt segu teabetekstist ja ilukirjanduslikus stiilis, kuid 100% tõesti sündinud loost – keskpärasest Mustamäe tüdrukust, kes jõudis sotsiaalmeedias oma argiseid mõtteid jagades kaheksa aastaga justkui unistuste eluni. Eluni, kus sulle saadetakse tasuta kalleid asju ning sinu sissetulekud küündivad rekordilisel kuul 10 000 euroni. Mis peitub selle pealtnäha idüllilise elu taga aga päriselt? Mis juhtub, kui piir päriselu ja sotsiaalmeedia elu vahel häguneb? Mida peaksime me kõik sotsiaalmeedia telgitagustest teadma?
Raamatu keskmes on autor ise, igavene heidik rõõmutul elupõlisel teekonnal läbi natsismi ja kommunismi Ameerikasse maapakku. Ehkki Norman Manea raamat on mitmes mõttes memuaarne, on see samas sügavalt meelekujutuslik teos, mis hõlmab aega ja ruumi, elu ja kirjandust, unenägu ja tõelisust, minevikku ja olevikku. Eluloolised sündmused sulavad ühte ajalooliste seikadega, mis seovad üksikisiku ikka ja jälle kollektiivse saatusega. Manea räägib 20. sajandi kõige julmemast ajajärgust ning sellele järgnenud võistlushimulisest ja mõnikord küünilisest tänapäeva ühiskonnast.
Olles ühtaegu ahistav mälestusteraamat ja ambitsioonikas eepiline projekt, saavutab „Huligaani tagasitulek” eriomase sisemise harmoonia, kui äng läheb üle peeneks irooniaks ja burleskseks fantaasiaks. Huvitavalt kirjutatud ja säravalt sõnastatud teose autor tajub teravalt, milline tohutu vägi on inimlikul kurjusel ja headusel, kuulekusel ja ausameelsusel.
„Huligaani tagasitulek” ilmus 2003. aastal ja pälvis 2006. aastal maineka kirjanduspreemia Prix Médicis Étranger’.
„Kes tappis mu isa”, Édouard Louis’ kolmas teos, on pamfletilaadne tekst, kus autor sügavalt isiklike mälupiltide ja nende bourdieuliku analüüsi kaudu püüab selgusele jõuda, missugused sotsiaalsed ja majanduslikud faktorid põhjustasid tema isa elu hävingu viiekümnendaks eluaastaks. Nagu Louis’ puhul ikka, kasutab ta oma sõnumi edastamiseks meisterlikult kõikvõimalikke kirjanduslikke võtteid, kuid konstrueerib teose nii, et selle tegelik eesmärk on mõista mõnd reaalset probleemi ja – veel rohkem – mõjutada seda probleemi reaalsuses. Kuigi pealkiri „Kes tappis mu isa” algab küsisõnaga, ei ole see küsimus. Selle omamoodi süüdistuskõne lõpul jõuab Louis järeldusele, et domineeritute klassi elu ja surma üle – tema isa elu ja surma üle – ei otsusta mitte mingisugused abstraktsed, paratamatud, vääramatud jõud, vaid poliitikud, kellel on reaalsed nimed ja näod. Ja ta ütleb need nimed välja.
See raamat on niisiis korraga kirjandus ja relv, kirjandus ja poliitiline aktsioon – kirjandus, mis „ei pea täitma mitte kirjanduse, vaid paratamatuse ja meeleheite nõudeid” – see on tuli.
Édouard Louis (snd 1992) on 21-aastaselt oma suurt tähelepanu äratanud esikromaaniga „En finir avec Eddy Bellegueule” („Aitab Eddy Bellegueule’ist”) prantsuse kirjandusse maandunud autor, kelle autobiograafilised ja perekonnaloolised teosed lähenevad kirjandusele täiesti uuel moel. Tema loodud žanri on nimetatud „lüüriliseks sotsioloogiaks”, „kollektiivseks autobiograafiaks” ja „sotsioloogiliseks fiktsiooniks” – õigupoolest polegi sellel veel oma nime. Kuid oma rabavuses, värskuses, isiklikkuses, halastamatuses ja ühiskondlikus kriitilisuses on tema looming, nagu kirjutas Marek Tamm 2024. aasta veebruaris Tõnu Õnnepalu tõlkes ilmunud romaani „Muutuda: meetod” tutvustuses, „kõige tänapäevasem, kõige moodsam kirjandus, mida Prantsusmaal on pakkuda”.
Vene kirjaniku Varlam Šalamovi (1907–1982) ilukirjandusliku proosa kogumik „Kolõma jutud” avab lugejale ühe hirmsama peatüki Stalini aja Nõukogude Liidu ajaloos: kullakaevandamise Kaug-Põhjas, mida tegid sunnitöölaagri vangid. Sellel raamatul on olnud tähtis partii traagiliste häälte kooris, mis kirjeldavad seal peetud olelusvõitlust.
Autor, kes viibis ise vangina Kaug-Põhja laagrites 1937–1951, oli seda võitlust isiklikult kogenud. Vähetähtis pole seegi, et need lood valmisid vahetult pärast laagrist vabanemist aastatel 1954–1962, kui Šalamov oli oma loomejõu tipul. Olles läbi käinud kõigist põrguringidest, kirjeldab autor üleelatut napilt, külmalt ja jõuliselt.
Mälestuspilte ja lugusid kunstniku ja kirjaniku Jaan Vahtra (1882-1947) lapsepõlve- ja noorusmaalt.
Mis siis saab, kui oled sündinud madalal, kus inimese elutee peaks justkui mingi vääramatu seaduse käsul kulgema mööda ühtesid ja samu viletsuserööpaid, aga sinu hing ihkab midagi hoopis muud? See teistsugune maailm, kuhu sa tead end kuuluvat, on ju ometi kusagil olemas. On olemas inimesed, kelle jaoks see maailm on enesestmõistetav ja loomulik, kes on üles kasvanud teistsugustes majades, teistsuguste asjade ja ideede keskel, kelle kehadki on juba teistsugused. Kuidas nendeni jõuda? Kuidas murda välja oma paratamatusest, kui su ümbrus sind kõigest jõust sinna tagasi surub? Kuid alati, nagu selgub ka Édouard Louis’ kaasakiskuvast autobiograafilisest jutustusest, leidub selles ümbruses mõni inimene, kes arvab teisiti. Keegi, kes tuleb sulle appi, kes saab aru sinu metsikust soovist muutuda. Sa muutudki. Sinust saab keegi teine, kui oleks pidanud. Aga see on valus tee, sest eks tähenda muutumine mõnede arvates ka reetmist. Teiste jaoks saab su tunnistus oma muutumisest aga julgustuseks – muutuda ise, murda välja... Édouard Louis (snd 1992) maandus prantsuse kirjandusse 21-aastaselt suurt tähelepanu äratanud romaaniga "En finir avec Eddy Bellegueule" ("Aitab Eddy Bellegueule’ist") – niisugune oli nimelt tema sünninimi. "Muutuda: meetod" (2021) on tema autobiograafiliste ja perekonnalooliste teoste sarjast seni viimane ja omamoodi nende kõigi süntees. Édouard Louis’ raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse ja nende dramatiseeringuid toodud lavale mitme maa teatrites.
Mida saab nimetada armastuseks, millal võib öelda, et keegi on andnud tõelise nõusoleku? Nii küsib Vanessa Springora esikromaan, vahedapilguline sissevaade haavatava neljateistaastase mõttemaailma.
„Väike V“ kiirustab suureks saamisega ning astub vabatahtlikult otsekui lõksu – ebavõrdsesse suhtesse endast rohkem kui kolm korda vanema mehega, tunnustatud kirjanikuga. „Nõusolek“ tekitas Prantsusmaal intensiivse arutelu pedofiilia teemal ning viis konkreetsete sammudeni nõusoleku juriidilise määratluse muutmiseks.
Tõlge on valminud Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni noorte tõlkijate koolitusprogrammi raames. Teose väljaandmist on toetanud Prantsuse Suursaatkond, Prantsuse Instituut Eestis ning Eesti Kultuurkapital.
Kell saab üksteist ja väljas on metalne talvevalgus. Pisut alla nulli. Jah, selline valgus, mis on, kui talv on tõesti käes ja sa näed, et ta ongi käes. Lund pole. Meri: hall. Ma ei küsi endalt ammu, kus ma vea tegin. Ainult vigu olengi teinud. Kõige õigemad sammud on osutunud kõige suuremateks vigadeks. Vead kõiguvad mu selja taga nagu mets talvetuules, vaikselt kohisedes. 28.12.2019 "Palk" on ühe kaotuse kroonika. Ja siis veel teise, ootamatu. Või kas on olemas oodatud kaotusi? Me mängime ju elus ikka võidu peale. Ja kaotame. Ja kaotame. Ja kaotame. Aga imelik asi – kuskilt me võtame jõu ennast jälle püsti ajada ja minna. See on valus nagu sündimine. Ja ometi... võimalik?
"Kui lugeja soovib, võib ta seda raamatut pidada romaaniks," ütleb Ernest Hemingway eessõnas. Ent mitte ainult soov hüljata memuaaride tavapärane vorm ning kätkeda meenutatav eluperiood ilukirjanduslikku rüüsse ei takistanud teosel "Pidu sinus eneses" saada elusündmuste kroonikaks. Oleks rõhk asetatud faktide loetelule, oleks mälestusteraamat jäänud varem teadaoleva kordamiseks. Sest inglise keeles on avaldatud kümneid ja kümneid elulugusid, mälestusi ja kirjanduskriitilisi teoseid, milles kord suurema või väiksema sensatsioonihimuga, kord vägagi asjalikult ning ausalt meenutatakse, analüüsitakse või kommenteeritakse Ernest Hemingway elu ja loomingut.
Enn Soosaar
"Rukkirahu" on üks neid väikesi aurikuid, mis olid 1930-ndail aastail tegevuses kaubaveoga Läänemere sadamate vahel. Jutustus rajaneb autori mälestustel omaenda meremeheelust ja muul tõsielulisel materjalil. Auriku "Rukkirahu" "prototüüp" ja suurem osa selle meeskonnast hukkusid 1941. aastal enne Osmussaarel asunud Nõukogude garnisoni evakueerimist sakslaste eest.
Aristokraatlikus, kuid kommunismiideele andunud perekonnas kasvades põrkab Tamara juba varases nooruses stalinliku aja karidele. Ta kaotab järjepanu isa, ema ja õe. 22-aastaselt ta arreteeritakse ja saadetakse Siberisse. Noor ja märkimisväärselt kaunis neiu hakkab laagris tegelema teatriga ja viimastel vangistusaastatel saab temast laagri teatritrupi näitleja. Vanglasaatus viib Tamara kokku paljude rahvuste esindajatega, sealhulgas poolakate, juutide, tšehhide ja ka ühe eestlasega. Tamara elus tekib ridamisi olukordi, mis tavaliselt murravad elusaatusi ja muudavad inimese kibestunuks, kuid noor naine jääb alati väärikaks. Kõigi pettumuste, reetmiste ja kaotuste kiuste suudab ta endas säilitada inimliku veetluse. Tamara Petkevitši (1920–2017) haarav dokumentaalromaan annab karmi ülevaate vene rahva elust 1920.–1950. aastatel. Raamat on ühteaegu muserdavalt julm ja samas ka helge. Julm autorile osaks saanud saatuse, helge autori hingelise avatuse ja siiruse tõttu. 1970. aastatel valminud käsikiri avaldati Venemaal esmakordselt alles 1993. aastal.
Raamat on tõlgitud saksa, inglise, hispaania ja poola keelde. 1988. aastal pälvis Petkevitš Poola riigilt Rüütliristi teenete ordeni.
Prantslannast ema ja süürlasest isa vanima poja lugu viib meid kolonel al-Gaddafi Liibüast Hafez al-Assadi Süüriasse, põigates ka Bretagne’i, Rennes’i ja Cap Fréheli. Sarja teine osa hõlmab aastaid 1984–1985.
„Tuleviku araablane. Lapsepõlv Lähis-Idas (1978–2011)” on hinnatud koomiksikunstniku Riad Sattoufi 6-osaline autobiograafiline sari. See on üks viimase kümnendi menukamaid prantsuse graafilisi romaane, mida on kokku müüdud üle kolme miljoni eksemplari. Teos on pälvinud Prantsuse tähtsaima koomiksiauhinna Le Fauve d’or’i ning sari on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Aasta koomiksi auhinnaga on tunnustatud ka tõlkeid.
Riad Sattouf on prantsuse-süüria karikaturist, koomiksikunstnik ja filmirežissöör, kelle käekirja tunnevad lugejad üle maailma iseloomuliku graafilise joone ja satiiriliste argielu anekdootide poolest. Aastatel 2004–2014 töötas Sattouf Prantsuse satiirilises nädalalehes Charlie Hebdo, kus ilmus tema tuntud koomiksisari „Noorte salajane elu” („La vie secrète des jeunes”). Sattoufi meisterlikud ja leidlikud pildid on põimitud lapseliku naiivsuse, ajaloolise konteksti ja teravmeelse huumoriga sedavõrd tabavalt, et kutsuvad lugejas esile vaheldumisi külmavärinaid ja naerupuhanguid.
Jüri Remmelgas oli 14 aastat Tallinnas ajakirjanik. 1940. a pühkis N. Liidu okupatsioon oma teelt kõik vabad ajakirjanikud, nii ka Remmelga. Tööd otsides sattus ta nõukogude kunstide valitsusse ametnikuks J. Semperi ja A. Alle alluvusse. 1941. a sai temast II maailmasõja sõdur, vabatahtlik, kes esimeste eesti üksustega Idarindele läks.
Raamat "Tulises väravas" on vaba sõjajärgsetest poliitilistest klišeedest, kirja pandud just nõnda, nagu võis maailmasõda näha haritud, julge ja seiklushimuline eesti mees.
Uustrükk Stockholmi Välis-Eesti & EMP kirjastuses ilmunud teosest.
Isak Dineseni (Karen Blixeni) "Varjud rohul" on jätkuks 1937. aastal avaldatud mälestusraamatule "Aafrika äärel".
Autor naaseb mõttes veel kord armastatud ja kaotatud paikadesse, meenutab Aafrika-elu seiku ja kaaslasi. Nii mõnestki sündmusest jutustab ta uuesti, nendib aga, et aeg on möödunud ja muutusi toonud.
"Viimane sõna" pakub valiku tsitaate Tõnu Õnnepalu teostest. Aga see pole kõik. Raamatu eessõnaks ja vahetekstideks on pikem essee, suvepäevik, kus autor vaatab nii tänasesse päeva kui ka tagasi oma elule ja raamatutele. Kus ta vaidleb neile vastu, kus ta katsub aru saada, mis siis ikkagi on päriselt: "Sest kirjaniku kirjutamine on vastu kirjutamine. Maailma vastu, inimese vastu ja kõigepealt iseenda vastu. Kirjaniku töö on vastu kirjutamine. Maailmale, inimesele, iseendale ja sellele müstilisele teisele, keda iial pole ja kes on kõik – kirjutada talle vastu, vastata talle."