Kultuuriajalugu

Teatmeteos on tõlgitud saksa keelest Saksa Dv-s 1979. aastal ilmunud väljaande põhjal. Raamat sisaldab ligi 5000 artiklit, mis käsitlevad huvipakkuvalt vanaaja ajalugu, mütoloogiat, filosoofiat, teadust, tehnikat, kirjandust, kunsti, muusikat ja teisi ainevaldkondi.

Raamatus on rohkesti elavat, konkreetset materjali, mis illustreerib kujukalt inimkultuuri arengukäiku. Erilist huvi pakuvad loomulikult autori enda isiklikud etnograafilised tähelepanekud, kuid ka teiste etnograafide uurimustest võetud materjalid annavad palju uut. Kogu faktilise materjaliga tahab autor näidata üht: inimese loovate jõudude rikkust ja mitmekesisust, kõigi maade ja aegade inimeste tööarmastust ning leidlikkust, kõigi rahvaste osavõttu maailma kultuuri loomisest. Raamat õpetab austama kõiki rahvaid, sõltumata sellest, millisel arengutasemel nad asuvad, austama nende tööd ja loomingut.

Raamatus jutustatakse materiaalse ja vaimse kultuuri arengust Bütsantsis ja Araabia kalifaadis. Raamat on määratud õpilastele ning aitab avardada nende ajalooalast silmaringi.

Kroonika sisaldab tähtsamaid ja iseloomulikumaid fakte Eesti kunstielust alates rahvusliku kunsti sünniperioodist 1860-ndail aastail kuni nõukogude võimu kehtestamiseni 1940. a. suvel. Koostamisel on püütud tugineda võimalikult tolleaegsele allikmaterjalile - perioodikale ja kataloogidele.

Raamatu I osa sisaldab ülevaadet eesti pagulaste kirjastustegevusest välismaal maade ja kirjastanud organisatsioonide kaupa. Raamatu lõpus on kirjastustegevuse analüüs ja tabelid kirjastuste kohta. II osa on raamatukataloog, mis sisaldab üle 4000 raamatukirje pagulasmaade ja kirjastavate organisatsioonide kaupa.

Raamatu I osa sisaldab ülevaadet eesti pagulaste kirjastustegevusest välismaal maade ja kirjastanud organisatsioonide kaupa. Raamatu lõpus on kirjastustegevuse analüüs ja tabelid kirjastuste kohta. II osa on raamatukataloog, mis sisaldab üle 4000 raamatukirje pagulasmaade ja kirjastavate organisatsioonide kaupa. Lõpus on 100 illustratsiooni väljaantud raamatute kaanepiltidest.

Raamat käsitleb maffia ajalugu ja arengut, hõlmates teemasid nagu latifundiumide ja läänide alged, maffia tegevus pärast Itaalia ühendamist, fašismiaastate maffia, sõjajärgsed aastad, narkokaubandus, Cosa Nostra ja maffia suhted poliitikaga.

Kataloog tutvustab eesti restauraatoreid ja nende restaureeritud kunstiväärtusi.

Kultuur algetest peale

Sisaldab Matthias Johann Eiseni koha- ja mõningaid teisi kohtadega seotud muistendeid tema varasemast väljaandmisperioodist, koosnedes kolmest teosest: "Esivanemate varandus", "Kodused jutud" ja "Narvast-Tallinna".

Mõeldes antiiksele Roomale, kerkivad varem või hiljem silme ette gladiaatorite karmid kujud. Kuidas nad aga ise tajusid oma brutaalset ametit, kuidas läksid vastu oma verisele surmale? Philip Matyszaki kergesti loetavas vormis ning rohkete piltidega varustatud teos "Gladiaator. Rooma areenivõitleja (mitteametlik) käsiraamat" pakub haruldast sissevaadet gladiaatorite igapäevatööle Rooma areenidel ja amfiteatrites. Raamatu lehekülgedel võid kehastuda Rooma impeeriumis elavaks noormeheks, kel pole kurja saatuse või korda saadetud kuritegude tõttu just ülearu palju karjäärivalikuid. Meelelahutuslikuks mõõgavõitlejaks saamine oli sellises olukorras parem väljavaade kui orjaks müümine või risti löömine. Uusimaid uuringutulemusi ja kaasaegseid rekonstruktsioone kombineerides kirjeldab see raamat Rooma areenivõitleja karmi teekonda, milles ei puudunud ka ootamatud rõõmud, ning kubiseb üllatavatest detailidest nii gladiaatorite relvastuse, võitlustehnika, olme, kommete kui ka elusana sellest ametist lahkumise võimaluste kohta.

Eesti NSV Ajakirjanike Liidu väljaandesse on koondatud põimik meie ajalehtedes, ajakirjades ning ringhäälingus viimastel aastatel avaldatud sõnavõtte, mis nii autorite kui koostajate arvates on väärt kohta raamatukaante vahel. Rohkesti on fotosid ja karikatuure.

Sotsioloogi vaade viimase poolsajandi arengutele Eesti ühiskonnas ja kultuuris. Raamatu avaosa sisaldab artikleid murrangutest rahvuslikus identiteedis ja kultuuris. Teises osas vaatleb Aili Aarelaid meie nõukogudeaegseid paradokse avaliku elu ja kultuuritegelaste intervjuude kaudu.

 

Kas kataklüsmidest tiine 20. sajandi ajalugu on võimalik edasi anda ka lõhnade maailma kaudu? Raamatus „Impeeriumide lõhn" tuleb ajaloolane Karl Schlögel sellega mängleva elegantsiga toime. Ta tugineb kahele sajandi lõhnale: ühelt poolt parfüümile Chanel N° 5 ja teisalt lõhnaõlile Punane Moskva. Mõlemad pärinevad samast tüvest: 1917. aasta revolutsiooni keerises sattus Romanovite dünastia 300 aasta juubeliks loodud lõhna koostise saladus Prantsusmaale ning see sai aluseks nii Coco Chaneli loodud parfüümile Chanel N° 5 kui ka selle Nõukogude vastele, mida toodetakse Venemaal Punase Moskva nime all veel praegugi. Nende lõhnade saamislood ja loojate elukäigud kajastavad ilmekalt samal ajal eksisteerinud vastandlikke keskkondi, kultuuritaustu ja poliitilisi süsteeme.

Katoliku kiriku õudustäratav sünnitis – inkvisitsioon on nõudnud ajaloo vältel sadu tuhandeid ohvreid, kelle seas on olnud kuulsaid teadlasi, kirjanikke, kunstnikke ning oma aja väljapaistvaid poliitika- ja ühiskonnategelasi. Tänapäeva teoloogid püüavad inkvisitsiooni kuritegusid "õigustada" üksikute kirikutegelaste või ilmaliku võimu omavoliga. Ajaloodoktor, VNFSV teeneline teadlane J. Grigulevitš (Lavretski) toob oma teoses päevavalgele aga inkvisitsiooni tõelise palge.

Müüdid, Idamaade ja Euroopa armastuslood

Raamat jutustab keltidest, kes I aastatuhande teisel poolel e.m.a. asustasid laialdast maa-ala Väike-Aasiast Briti saarteni ja Vahemerest tänapäeva Poolani. Euroopa arheoloogia uusimail andmeil põhinev teos räägib köitvalt keldi kultuuri saavutustest ja mõjust eelgermaani, eelslaavi ja eelbalti hõimudele.

Käesolevas raamatus on antud võimalus teha retk aastatuhandete tagant pea tänapäeva välja, tutvuda prostituutide eluga lõbumajades, tänavail ja isegi templites. Oli aegu, mil oma ihu müüv naine oli haritum ja intelligentsem kui tuntuimad mehed riigis, lõbumaja aga auväärt asutus. Ent siis jõudsid kätte aastad, kus prostituuti ähvardasid timukakirves ning piinakamber. Seejärel muutus suhtumine taas inimlikumaks, tekkis abistamispüüd -- paraku sageli tagajärjetu. Selline arengukäik ilmnes kõikjal: Idamail, meie maailmajaos, Eestis...

Mees, kelle nimi oli Jeesus, rääkis kaks tuhat aastat tagasi sellest, et ligimest tuleb armastada nagu iseennast ning maise võimu ja mammona kogumise asemel on oluline teha head teistele. Ka meie tänapäevane eetika rajaneb suuresti tema öeldul. Kuidas sai aga juhtuda, et Jeesuse väljendatud tõdede järgijad on juba sajandeid valanud süütut verd, alistanud mõõga ja tulega terveid rahvaid ning petnud, röövinud ja liiderdanud? Teisalt, kuidas on võimalik, et Jeesuse sõnade tegelik sisu pole kõikide nende väärkohtlemiste kiuste ometigi tuhmunud, vaid inspireerib praegugi miljardeid inimesi püüdlema parema ja õiglasema elu poole? Imelise Ajaloo ülimenukas erinumber taas saadaval!

Eesti okupeerimise järel 1940 organiseerisid nõukogude võimud kapitaalse ajupesu, mis pidi Eesti ja teiste Balti riikide anastamise maskeerima rahva vabaks sooviks Nõukogude Liiduga ühineda, samuti okupatsioonitingimuste kiuste toimuva rahvusliku kultuurielu rüütama nõukogulikku ideaoloogiasse. Sellele kõigele usutavuse andmiseks tuli väita (näiliselt isegi tõestada), et kultuur Eesti Vabariigis oli ahistatud ning alles 1940. aasta suvest algas tõeline eesti kultuuri õitseng. Ja kui enne seda midagi saavutatigi, olid selle taga ainult üksikud progressiivsed loojad. Selle peapeale pööratud skeemi lammutamiseks on viimaseil aastail palju ära tehtud. Muu hulgas organiseeris TPÜ kultuuriteaduskond 1994. aastal Eesti sõjaeelset kultuuri käsitleva teaduskonverentsi ja järgmisel aastal ilmus TPÜ Toimetiste number A3 sama konverentsi ettekannetega

Paljudel kunstiteostel on olnud vaheldusrikas minevik, enne kui nad on leidnud koha mõnel muuseumistendil. Neid on ostetud, müüdud ja vahetatud, varastatud ja röövitud, kaotatud ja taasleitud, viidud varjule sõjategevuse eest, päästetud tulest ja veest...Raamat räägibki mitmete kuulsate teoste saatusest.

Valitsejad, teerajajad, teadlased, jõhkardid …

Teie ees on hulk lehekülgi, kust leiate põnevat lugemist ajaloo kuulsaimatest naistest. Mõned neist on kasutanud erakordselt jõhkraid võtteid, et võimule pääseda. Teised on käitunud ennastohverdavalt, et inimkonda aidata ja edasi viia. Kirjutame naistest, kes on läinud maailma ajalukku suurte valitsejatena. Ja räägime õrnema soo esindajatest, kes on olnud nii mitmeski mõttes teerajajateks.

Peatükk "Naised võtsid võimu":

• Vaarao tütar tegi riigipöörde
• Kuningannat tõmbas ristiretkele
• Caterina de’ Medici valitses varjust
• Printsess röövis keisrilt trooni
• Marie-Antoinette’i süüdistati intsestis
• Liignaine pettis mehi võimumängudes
• Victoriast sai maailmavalitseja
• Margaret Thatcherit armastati või vihati

Peatükk "Teadlased andsid endast kõik":

• Florence Nightingale tõrjus baktereid
• Pikas kleidis rändur avastas Aafrikat
• Radioaktiivsus tappis geniaalse teadlase
• Näitlejanna täiustas torpeedode juhtimist
• Gorillakari adopteeris Dian Fossey

Peatükk "Jõhkardid lasid verel voolata":

• Kleopatra võrgutas võimumehi
• Agrippina kõrvaldas rivaale
• Krahvinna noorendas end neitsiverega
• Prouad panid pomme
• Magda Goebbels tappis oma lapsed

Peatükk "Naised rajasid teed":

• Poksijad tampisid üksteist pudruks
• Neiud läksid meheks riietatuna madrusteks
• Ajakirjanik lasi end hullumajja panna
• Lendur päästis elusid õhukiirabiga
• Šokeeriv Joséphine Baker tantsis alasti

Timotheus Poluse (1599–1642) „Lõbus vaatelava“, mis trükiti 1639. aastal Lübeckis, on üks esimesi terviklikke ja suuremahulisi eesti kirjandusteoseid, kujutades endast kitsamalt võttes teatmeteost: entsüklopeediat kõikvõimalike erinevate ametite, seisuste ja ühiskonnagruppide kohta, alates käsitöölistega ja lõpetades kääbuste, türannide ja libahuntidega. Põhjus, miks sellest raamatust ja selle autorist kooli kirjandustundides pole juttu olnud, on see, et Polus oli sündinud Saksamaal, oli sakslane, eesti keelt ei osanud ega kirjutanud selles keeles, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud saksa keeles ning eestlasteni ei jõudnud – ei kaasajal ega hiljem. Põhjus, miks seda raamatut pidada eesti kirjandusteoseks, on see, et alates vähemalt 1628. aastast oli Polus Tallinna elanik, esmalt kooliõpetaja, seejärel 1631. aastal asutatud Tallinna Gümnaasiumis luulekunstiprofessor, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud Tallinnas ning nii autor kui ka teos osalesid 17. sajandi Eesti vaimses elus, protsessis, milles osalesid ka Heinrich Stahl ja Reiner Brockmann ning mis muuhulgas andis hoo sisse eestikeelsele kirjakultuurile. Timotheus Poluse „Lõbus vaatelava“ on eesti kirjandusteos samadel alustel, nagu Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“, ka olid mõlemad teosed oma aja Euroopas ühtviisi tuntud ja populaarne lektüür. Eestiga seotuks jäi Polus pärast surmagi, tema põrm puhkab teadmata kohas Niguliste kiriku ümbruses. „Lõbusa vaatelava“ kirjutamiseks võttis Polus eeskuju varasematest sellelaadsetest teostest, materjali lisades ja täiendades. Paaril korral on teoses juttu ka Eesti kohalikest oludest. Tänapäeva lugejale pakub see raamat niihästi hariva kogemuse kui ka meelt lahutava elamuse, maalides detailirohke ja kohati lausa jahmatava pildi sellest, mida üks 17. sajandi tippharitlane pidas ajalooliseks tõeks. Näeme siin fakte ja fantaasiat hämmastava kergusega ühte sulandumas, objektiivsuse püüdesse sekkumas Rootsi riigi saksa rahvusest alama kord luterlikku, kord varahumanistlikku isiklikku kommentaari. See on õpetlik ja huvitav ajalooline dokument, varajase eesti kirjanduse varjus püsinud suurteos, mis tänapäeva eesti lugejale on antud ohtrate selgituste saatel. Jaak Urmet

Saksamaal sündinud ja õppinud ning USA-s tegutsenud Leo Strauss (1899–1973) on üks intrigeerivamaid poliitilisi mõtlejaid pärast Teist maailmasõda. Tema peateos „Loomulik õigus ja ajalugu“ (1953) annab sissejuhatuse poliitilise filosoofia ajalukku. Raamat keskendub küsimusele, kuidas Lääne traditsioon on mõistnud õige ja väära eristuse vahekorda loodusega. Kas arusaamad heast ja kurjast, paremast ja halvemast elust on kokkuleppelised ja sõltuvad kultuurist või tulenevad millestki loomulikust, loodusest? Raamat käsitleb ajaloolist relativismi, Max Weberi väärtusvaba sotsiaalteadust, loomuliku õiguse idee päritolu ning Platoni, Aristotelese ja Cicero ideid. Süvenetakse Hobbesi, Locke’i, Rousseauja Edmund Burke’i katsetesse loomulikku õigust au sisse tõsta, mis siiski süvendasid filosoofia allakäiku. Tõlkija järelsõna avab Straussi mõtlemise tagamaid ja postuumset mõju USA poliitikale.

Autorid, Tartu Riikliku Ülikooli žurnalistika kateedri õppejõud ja Eesti Raadio erikorrespodent, käsitlevad raamatus elulaadi probleeme sotsiaalse statistika, sotsioloogiliste valikuurimuste ja konkreetsete elujuhtumite põhjal. Materjal pärineb TRÜ-s tehtud uurimustest ja Eesti Raadio saatesarjast "Meie elu lugu".Illustreeritud fotodega.

Käesolev raamatuke annab Kurgja külastajale kaasa väikese valiku C. R. Jakobsoni ülalpool käsitletud kirjadest. Neist on püütud välja valida igas suhtes iseloomu-likud, mis sisaldaksid maksimumi autori tundeid ja möt-teid, seejuures võmalikult olulisi ja udseid. Silmas on peetud ka eri aastate, samuti saksa- ja eestikeelsete kirjade igeid proportsioone. Kirjad nr. 4, 6 ja 10 on originaalis eestikeelsed, üle-jäänud — Leo Anveldi poolt saksa keelest tölgitud. Originaalselt eestikeelsed kirjad on redigeeritud tänapäeva ortograajiale vastavaks. Lauseehitus on jäänud muutmata, samuti on köik kuupäevad vana kalendri järgi. Väheoluliste kohtade arvel ruumi säāstmiseks tehtud kärped on tekstis märgitud. – Meelik Kahu

Kroonikas kajastatakse Nõukogude Eesti kunstielu tähtsamaid sündmusi ajavahemikus 1940-1965. Väljaspool Eesti NSV-d korraldatud eesti kunsti näituste, samuti eesti kunstnike esinemiste kohta vennasvabariikide ja välisriikide kunstinäitustel leidub allikates lünki, mistõttu kroonika selles osas on mõningaid puudujääke.

Hea lugeja,

„Oma päikese poole" toob Sinuni eestiaegse teatrikunsti tähtsaimad saavutused.
Tekstide ning rikkaliku fotomaterjaliga näitame teatriajalugu aastatest 1920 - 1940.
Selleks ajaks oli Eestis asutatud juba 4 kutselist teatrit - Vanemuine, Estonia, Endla ja Dramateater. Nüüd ootavad järge muudatused Draamateatri ümber, Ugala ja Tallinna Töölisteatri sünd. Sõnateatri kõrval pöörame tähelepanu ka
teistele teatrikunsti žanritele - ooperile, operetile ja balletile. Sellesse ajajärku jääb Hanno Kompuse ja Eino Uuli ooperirežii, Ida Urbeli ja Rahel Olbrei tantsuteater ning Agu Lüüdiku säravad operetilavastused primadonna
Milvi Laidiga eesotsas.

„Oma päikese poole" on järg juba ilmunud kataloogile „Sihiseadjad, alustajad". Ülevaade teatrilukku jätkub kolmanda osaga „Pilvede värvid", kus tähelepanu all on teatritegijad sõjajärgsest perioodist kuni tänaseni.

Piiblitekstid pakuvad huvi ennekõike usklikele, kuid ka ajaloolased on süvenenud vana ja uue testamendi maailma, et luua nende põhjal ettekujutus ajast, mil sündisid suured tsivilisatsioonid. Kuigi piiblilugude ajaloolisust ei saa enamasti tõestada, võivad need tugineda tegelikult toimunud sündmustele. Seetõttu otsivadki näiteks geoloogid jälgi veeuputusest, millest jutustab Noa laeva piiblilugu. Kliimateadlased ja bioloogid püüavad kindlaks teha, milliste sündmustega võiks seletada Egiptust kimbutanud nuhtlusi. Piibliteadlased murravad pead isegi selle üle, milline looduskatastroof võis hävitada Soodoma ja Gomorra. Kas piiblilood paradiisist, Moosesest ja Noa laevast võivad olla tõsi? Uurime lähemalt arheoloogide avastatud leide. Vana testament räägib juudi rahva kujunemisloost. Tegelikkus on keerulisem ning selgub, et juutide minevikust on üllatavalt vähe teada. Kuidas nägi välja Vahemere piirkond piiblis kirjeldatud sündmuste ajal? Vanad potitükid ja mesi annavad uusi teadmisi tolle aja kultuurist ja kliimast. Ajaloolased kalduvad arvama, et Jeesus oli ajalooline isik, kuid muus osas lähevad nende seisukohad Jumala ja Inimese Poja elust lahku. Kitsekarjuse poolt 1947. aastal Surnumere lähedalt leitud kirjarulle nimetati sajandi avastuseks. Nende tekst sisaldab iidse Juudamaa kohta väärtuslikku teavet. Teadlased murravad pead, kas juutide rangetel kommetel ja rituaalidel, näiteks ümberlõikamisel ja koššertoidul, võivad olla hügieenilised tagamõtted. Keskajal võis kirikuis leiduda meie mõistes lausa pornograafilist kunsti. Miks preestrid siivutuid teoseid talusid ja need isegi heaks kiitsid?

Kutseline teater aastatel 1945-1990.

Hea lugeja,

Eesti Teatri- ja Muusikamuseumi teatriajaloo sari on jõudnud peaaegu tänasesse päeva. Ja kuna viimane samm sai pikem kui eelmised, ühendab see sujuvalt sõja-aastad, Nõukogude Eesti ja taasiseseisvunud vabariigi. Aastad 1945 - 1990 sisaldavad endas palju erinevat, palju muutuvat, palju kordumatut. Üks jääb aga samaks - igal õhtul on kuskil etendus, igal õhtul koguneb publik saali ja laval sünnib teater. Ja see on korduv nähtus, mis loodetavasti iial ei katke.
"Pilvede värvid" heidab pilgu pöördelistele aastatele peale II maailmasõda, kaardistab teatrite saatused ja näitab uusi tuuli 1960. aastate lõpu teatris. Siia perioodi kuuluvad eesti teatri suurkujud Voldemar Panso, Kaarel Ird, Mikk Mikiver, Evald Hermaküla, Jaan Tooming, Kaarin Raid ja nii mitmedki teised, kelleta meie teatrilugu kirjutada pole võimalik.

Pilved on värvilised ja värvides peitub rikkusi, mida aeg aitab hinnata.

Laine Randjärve raamat põhineb koorijuhtide Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe kirjavahetuse analüüsil ja hõlmab laulupeoliikumisega seonduvaid sündmusi aastatel 1938 – 1980, mille vahele jäi peategelaste aktiivse tegevuse periood ning palju olulisi ning pöördelisi kultuuriajaloolisi sündmusi. Raamat toetub teaduslikele allikatele ning sisaldab muusikateoste ja isikunimede registreid ning on varustatud põhjalike viidetega.

„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade.

Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti. Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn. Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

* A. Moora. Eestlaste muistsest usundist * A. Vassar. Katoliku kiriku reaktsioonilisest osast eesti rahva ajaloos XII-XVI sajandil * E. Öpik. Protestantistlik kirik Eestis Rootsi koloniaalvõimu perioodil * Ü. Tedre. Riimiline rahvalaul võitluses kiriku vastu XIX sajandil * E. Jansen. Eesti valgustajad-demokraadid võitluses kiriku ja religioosse obskurantismi vastu * E. Laul. Looduseuurijate-materialistide võitlusest religiooni ja idealismi vastu Eestis (XIX sajandi lõpust 1917. aastani) * I. Solomõkova. Reaktsioonilise vaimulikkonna kriitika eesti demokraatlikus graafikas aastail 1905-1907 * G. Lukin. Töölisajakirjandus reaktsiooni- ja uue revolutsioonilise tõusu aastail võitluses usuliste eelarvamuste vastu (1907-1912) * E. Rannik. Kiriku ja riigi vahekord kodanlikus Eestis * H. Saarniit. Kirik kodanlike natsionalistide klassihuvide teenistuses aastail 1920-1940

Rüütel on vapper sõdalane: täies varustuses ja suurepärasel lahinguratsul paistab ta olevat võitmatu. Kui ta mõõka ja oda viibutades võitlusse ratsutab, ootavad teda kuulsus ja au. Tunnustatud keskajauurija Michael Prestwichi rikkalikult illustreeritud ja humoorikas toonis kirja pandud rüütliraamat annab vastused kõigile küsimustele, mis sellesse ametisse ihalejat võivad huvitada. Kuidas rüütliks hakata? Kus saada vajalik väljaõpe? Mil moel hankida varustus? Kuidas võidelda turniiridel ja käsitseda relvi? Kas oleks mõistlik minna ristisõtta? Kuidas piirata linnu ja linnuseid? Kui palju maksta lunaraha? Mida teha sõjasaagiga? Mis ootab langenud rüütlit teispoolsuses? Kujuta ette, et istud oivalise lahinguratsu seljas: sind ümbritseb särav turvis, sa viibutad mõõka ning hoiad käes kilpi. Või proovi mõelda, et oled õukonnas: sind saadab vapra mehe kuulsus ja ümbritsevad kaunid piigad. Otse loomulikult tahad sa rüütliks saada. 15. sajandi alguses pole see aga sugugi lihtne. Küsimus pole lihtsalt hobuse ja turvise hankimises – sul tuleb ka palju õppida. On raamatuid, mis harivad sind rüütliideaalide tundmises, ent need ei paku praktilisi näpunäiteid, mida tarvis läheb, kui oled otsustanud elada – ja üsna tõenäoliselt ka surra – lahingukuulsuse nimel. Neid saad sellest käsiraamatust.

Ajalooliatele allikmaterjalidele tuginev ülevaade eesti laulukultuuri kujunemisest varasemaist säilinud andmeist esimese üldlaulupeoni. Põhjalikult on käsitletud J. V. Jannseni osa meil muusikakultuuri arenguloos.

Inimesi on läbi aegade paelunud tuntud inimeste salaelu: avalikkuse eest kiivalt varjatud telgitagused, inimlikud tragöödiad ja peadpööritavad kired. Katariina Suur, Monaco printsess, Jim Morrison, Richard Nixon, Bill Clinton, Evita … Selles raamatus on juttu nii mineviku- kui ka tänapäeva kuulsustest – poliitikutest, filmitähtedest, rokkstaaridest ja kuningakoja liikmetest – ning nende pöörastest tegudest ja skandaalidest, millest on paljudel juhtudel kujunenud isegi ajaloo verstapostid.

Nelja esimese kutselise teatri – Vanemuise, Endla ja Draamateatri eellugu, sünd ning areng kuni 1920. aastani.

Hea lugeja,

2006. aasta on Eesti teatrile tähenduslik - möödub 100 aastat kutselise teatri sünnist. See ühtaegu lühike aeg sisaldab endas huvitavaid ja pöördelisi arenguid, silmapaistvaid isiksusi, kuid eelkõige sajandi pikkust loomingut. Teater kui kaduv kunst on suures osas jäädvustamatu, kuid üks on kindel - jäävad kirja pandud tõed ja jääb legend. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum oma näitusega "Sihiseadjad, alustajad" tahabki jutustada legendi läbi ajalooliste faktide. Abiks siin on rohke pildimaterjal ja unikaalsed arhiividokumendid muuseumi kogust. Ja eesmärk muidugi - jutustada eesti teatri lugu!

Eesti kutseline teater sai alguse 1906. aastal Vanemuisest. Sellele eelnes üle saja aasta pikkune saksa teatri periood Eestis - esimesed eestikeelsed dialoogid sakslase August von Kotzebue näidendites, esimene professionaalne eestlasest näitleja Peter Andreas Steinsberg Saksa teatri laval. Eesti rahvusliku teatri sünd Lydia Koidula "Saaremaa onupojaga" 1870. aastal Vanemuise seltsis. Wiera teatri esimesed Shakespeare'i lavastused ja Taara selts kutselise teatri taimelavana. Näitus vaatleb nelja esimese kutselise teatri - Vanemuise, Estonia, Endla ja Dramateatri loomist ning tegevust kuni 1920. aastani.

"Sihiseadjad, alustajad" on esimene osa Eesti teatri ajaloo ülevaatenäituste sarjast. 2005. aasta sügisel valmib muuseumil Il osa "Oma päikese poole", mis käsitleb iseseisvusaastate teatritegevust kuni sõjaajani. Ning suure juubeliaasta künnisel näeb ilmavalgust Ill osa, mis otsapidi tänapäeva välja jõuab. Kõik kolm näitust ühinevad 2006. aasta algul suureks teatriloo rändnäituseks, mis alustab oma teekonda üle Eesti Tallinnast.

Näituse koostasid Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi teadurid Kirsten Simmo, Simmo Priks ja Kalju Haan. Visuaalse külje eest hoolitses kunstnik Liina Unt. Näitust aitas rahastada Eesti Kutselise Teatri 100. aastapäeva programmi raames EV Kultuuriministeerium.

Parimate soovidega,
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

See raamat räägib Tallinna turgude ajaloost, mälestuste, artiklite ja arhiiviandmete põhjal. Lisaks heale ja odavale kaubale liikusid turul ka linna ja teda ümbritsevate valdade kuulujutud. Turul liikus ringi prohveteid, jõumehi, silmamoondajaid, mustkunstnikke ja leierkastimehi, samuti lihtsaid vargaid. Seetõttu on raamatu päris palju juttu ka erinevatest turul toimunud pettustest, keskajast kuni üsna hiljutise ajani. Kuigi praeguse aja uued turud on üsna palju muutunud, on inimestel endiselt huvi neid külastada ja midagi olemuslikku on neis ikka sama.

Õpiku võib jaotada kahte, nii ajaliselt haardelt kui mahult üsna ebavõrdsesse ossa. Esimene neist käsitleb viimast suust sõda meie planeedil, Teist maailmasõda, teine selle sõja järgset külma sõja maailma. Maailma aastani 1991. Õpik püüab kajastada nii maailma ja selle peamiste regioonide kui tähtsamate riikide ajalugu. Tema ülesehitus liigub maailma üldiselt arengult kõigepealt meile lähemale ja siis siit jälle kaugemale ning tuleviku poole.