Kultuuriajalugu

"Mir Iskusstva" oli vene kunstnike rühmitus või ühing, mis tekkis 19. sajandi lõpul ja sai tuntuks samanimelise ajakirja ning näituste kaudu. Ühing kuulutas oma eesmärgiks otsida kunstis uusi teid ning lõi lahku vene kunsti juhtivatest jõududest peredvižnikutest ja Kunstide Akadeemiast. Rohkete illustratsioonide ja reprodega raamat annab ülevaate rühmituse tegevusest ja selles tegutsenud kunstnike loomingust.

Teatmeteos on tõlgitud saksa keelest Saksa Dv-s 1979. aastal ilmunud väljaande põhjal. Raamat sisaldab ligi 5000 artiklit, mis käsitlevad huvipakkuvalt vanaaja ajalugu, mütoloogiat, filosoofiat, teadust, tehnikat, kirjandust, kunsti, muusikat ja teisi ainevaldkondi.

Raamatus on rohkesti elavat, konkreetset materjali, mis illustreerib kujukalt inimkultuuri arengukäiku. Erilist huvi pakuvad loomulikult autori enda isiklikud etnograafilised tähelepanekud, kuid ka teiste etnograafide uurimustest võetud materjalid annavad palju uut. Kogu faktilise materjaliga tahab autor näidata üht: inimese loovate jõudude rikkust ja mitmekesisust, kõigi maade ja aegade inimeste tööarmastust ning leidlikkust, kõigi rahvaste osavõttu maailma kultuuri loomisest. Raamat õpetab austama kõiki rahvaid, sõltumata sellest, millisel arengutasemel nad asuvad, austama nende tööd ja loomingut.

Raamatus jutustatakse materiaalse ja vaimse kultuuri arengust Bütsantsis ja Araabia kalifaadis. Raamat on määratud õpilastele ning aitab avardada nende ajalooalast silmaringi.

Kroonika sisaldab tähtsamaid ja iseloomulikumaid fakte Eesti kunstielust alates rahvusliku kunsti sünniperioodist 1860-ndail aastail kuni nõukogude võimu kehtestamiseni 1940. a. suvel. Koostamisel on püütud tugineda võimalikult tolleaegsele allikmaterjalile - perioodikale ja kataloogidele.

Rikkalikult illustreeritud raamatu "Eestimaa. Kultuurituristi teejuht". Reisijuht kirjeldab kultuurihuvilistele Eestimaa kirikuid, linnuseid, mõisaid, muuseume ja muid vaatamisväärsusi. Teejuht on üles ehitatud maakondade kaupa, eraldi tutvustatakse Tallinna ja Tartu turismiobjekte. Lisatud on kaardid, skeemid, joonised, arhitektuuriterminite sõnastik, turistile vajalikud telefoninumbrid ja muu teave.

Kataloog tutvustab eesti restauraatorite paarikümnesse aastasse ulatuvat ennistustööd. Näituse põhiekspositsioon koosneb restaureeritud esemetest ja selle töö üksikutest etappidest fotodokumentidena. Eksponeeritud on töid puidu, metalli, keraamika, tekstiili, paberi ja maali alalt.

Kataloog tutvustab eesti restauraatoreid ja nende restaureeritud kunstiväärtusi.

"Lühiülevaate" autorid on püüdnud saavutada järgmisi eesmärke: süstemaatiliselt käsitleda filosoofia arenemise põhietappe muinasajast meie päevini, analüüsida filosoofia peasuundade -- materialismi ja idealismi võitlust, valgustada dialektilise ja ajaloolise materialismi tekkimist ja arengut, kritiseerida kaasaegset kodanlikku filosoofiat, milles kajastub kapitalistliku süsteemi üldkriis. "Filosoofia ajaloo lühiülevaade" on mõeldud õppevahendiks humanitaaralade üliõpilastele ja ka neile, kes õpivad filosoofia ajalugu iseseisvalt.

Mõeldes antiiksele Roomale, kerkivad varem või hiljem silme ette gladiaatorite karmid kujud. Kuidas nad aga ise tajusid oma brutaalset ametit, kuidas läksid vastu oma verisele surmale? Philip Matyszaki kergesti loetavas vormis ning rohkete piltidega varustatud teos "Gladiaator. Rooma areenivõitleja (mitteametlik) käsiraamat" pakub haruldast sissevaadet gladiaatorite igapäevatööle Rooma areenidel ja amfiteatrites. Raamatu lehekülgedel võid kehastuda Rooma impeeriumis elavaks noormeheks, kel pole kurja saatuse või korda saadetud kuritegude tõttu just ülearu palju karjäärivalikuid. Meelelahutuslikuks mõõgavõitlejaks saamine oli sellises olukorras parem väljavaade kui orjaks müümine või risti löömine. Uusimaid uuringutulemusi ja kaasaegseid rekonstruktsioone kombineerides kirjeldab see raamat Rooma areenivõitleja karmi teekonda, milles ei puudunud ka ootamatud rõõmud, ning kubiseb üllatavatest detailidest nii gladiaatorite relvastuse, võitlustehnika, olme, kommete kui ka elusana sellest ametist lahkumise võimaluste kohta.

Eesti NSV Ajakirjanike Liidu väljaandesse on koondatud põimik meie ajalehtedes, ajakirjades ning ringhäälingus viimastel aastatel avaldatud sõnavõtte, mis nii autorite kui koostajate arvates on väärt kohta raamatukaante vahel. Rohkesti on fotosid ja karikatuure.

Teos on sisuliseks täienduseks 1976. aastal ilmunud "Hõbevalgele". autor esitab muinaskreeka teadlase Massalia Pythease uurimisreisi matemaatilise lahenduse ning osutab dokumentaalse esseistika laadis sellest tulenevale järeldustele, mis puudutavad eesti keelt, rahvaluulet ja kombestikku, nende vanimaid kajastusi kirjasõnas ja maakaartidel ning Läänemere ja siseveeteede osa Põhja-Euroopa rahvaste ja kultuuride lähendamisel.

Kas kataklüsmidest tiine 20. sajandi ajalugu on võimalik edasi anda ka lõhnade maailma kaudu? Raamatus „Impeeriumide lõhn" tuleb ajaloolane Karl Schlögel sellega mängleva elegantsiga toime. Ta tugineb kahele sajandi lõhnale: ühelt poolt parfüümile Chanel N° 5 ja teisalt lõhnaõlile Punane Moskva. Mõlemad pärinevad samast tüvest: 1917. aasta revolutsiooni keerises sattus Romanovite dünastia 300 aasta juubeliks loodud lõhna koostise saladus Prantsusmaale ning see sai aluseks nii Coco Chaneli loodud parfüümile Chanel N° 5 kui ka selle Nõukogude vastele, mida toodetakse Venemaal Punase Moskva nime all veel praegugi. Nende lõhnade saamislood ja loojate elukäigud kajastavad ilmekalt samal ajal eksisteerinud vastandlikke keskkondi, kultuuritaustu ja poliitilisi süsteeme.

Müüdid, Idamaade ja Euroopa armastuslood

Raamatus käsitletakse vestelises vormis mitmesuguseid armuelulisi teemasid Vana-Ida armastuskultuuridest tänapäeva seksuoloogia uusimate uurimistulemusteni.

Raamatus jutustatakse materiaalse ja vaimse kultuuri arengust keskajal, iseloomustatakse keskaegset teadust, haridust, kasvatust, antakse pilte feodaalide, talupoegade ja linlaste elust ning olustikust. Raamat on määratud üldharisukooli keskmiste ja vanemate klasside õpilastele ning aitab avardada nende ajalooalast silmaringi.

Käesolevas raamatus on antud võimalus teha retk aastatuhandete tagant pea tänapäeva välja, tutvuda prostituutide eluga lõbumajades, tänavail ja isegi templites. Oli aegu, mil oma ihu müüv naine oli haritum ja intelligentsem kui tuntuimad mehed riigis, lõbumaja aga auväärt asutus. Ent siis jõudsid kätte aastad, kus prostituuti ähvardasid timukakirves ning piinakamber. Seejärel muutus suhtumine taas inimlikumaks, tekkis abistamispüüd -- paraku sageli tagajärjetu. Selline arengukäik ilmnes kõikjal: Idamail, meie maailmajaos, Eestis...

Mees, kelle nimi oli Jeesus, rääkis kaks tuhat aastat tagasi sellest, et ligimest tuleb armastada nagu iseennast ning maise võimu ja mammona kogumise asemel on oluline teha head teistele. Ka meie tänapäevane eetika rajaneb suuresti tema öeldul. Kuidas sai aga juhtuda, et Jeesuse väljendatud tõdede järgijad on juba sajandeid valanud süütut verd, alistanud mõõga ja tulega terveid rahvaid ning petnud, röövinud ja liiderdanud? Teisalt, kuidas on võimalik, et Jeesuse sõnade tegelik sisu pole kõikide nende väärkohtlemiste kiuste ometigi tuhmunud, vaid inspireerib praegugi miljardeid inimesi püüdlema parema ja õiglasema elu poole? Imelise Ajaloo ülimenukas erinumber taas saadaval!

Ülevaade eesti teatriloost. Asjade algust teades on teatri tänane päev kindlasti paremini mõistetav. Mis on ühist Georg Lurichil ja Eesti teatri esmalavastustel? Millised emotsioonid ja kired on eesti teatriilmas möllanud? Milliseid vaatemänge pakkusid laulupeod? Hillar Palamets ei vaja tutvustamist. Tema mahlakad ja faktitäpsed ajaloojutustused, mis on kokku sobitatud omaaegsete kirglike mälestuskildudega, ei jäta kedagi külmaks. Raamatut võib häbenemata soovitada lugemiseks ka nooremale rahvale, sest põnevate lugude kaudu võib kultuuripisik täiesti märkamatult külge hakata.

Paljudel kunstiteostel on olnud vaheldusrikas minevik, enne kui nad on leidnud koha mõnel muuseumistendil. Neid on ostetud, müüdud ja vahetatud, varastatud ja röövitud, kaotatud ja taasleitud, viidud varjule sõjategevuse eest, päästetud tulest ja veest...Raamat räägibki mitmete kuulsate teoste saatusest.

Valitsejad, teerajajad, teadlased, jõhkardid …

Teie ees on hulk lehekülgi, kust leiate põnevat lugemist ajaloo kuulsaimatest naistest. Mõned neist on kasutanud erakordselt jõhkraid võtteid, et võimule pääseda. Teised on käitunud ennastohverdavalt, et inimkonda aidata ja edasi viia. Kirjutame naistest, kes on läinud maailma ajalukku suurte valitsejatena. Ja räägime õrnema soo esindajatest, kes on olnud nii mitmeski mõttes teerajajateks.

Peatükk "Naised võtsid võimu":

• Vaarao tütar tegi riigipöörde
• Kuningannat tõmbas ristiretkele
• Caterina de’ Medici valitses varjust
• Printsess röövis keisrilt trooni
• Marie-Antoinette’i süüdistati intsestis
• Liignaine pettis mehi võimumängudes
• Victoriast sai maailmavalitseja
• Margaret Thatcherit armastati või vihati

Peatükk "Teadlased andsid endast kõik":

• Florence Nightingale tõrjus baktereid
• Pikas kleidis rändur avastas Aafrikat
• Radioaktiivsus tappis geniaalse teadlase
• Näitlejanna täiustas torpeedode juhtimist
• Gorillakari adopteeris Dian Fossey

Peatükk "Jõhkardid lasid verel voolata":

• Kleopatra võrgutas võimumehi
• Agrippina kõrvaldas rivaale
• Krahvinna noorendas end neitsiverega
• Prouad panid pomme
• Magda Goebbels tappis oma lapsed

Peatükk "Naised rajasid teed":

• Poksijad tampisid üksteist pudruks
• Neiud läksid meheks riietatuna madrusteks
• Ajakirjanik lasi end hullumajja panna
• Lendur päästis elusid õhukiirabiga
• Šokeeriv Joséphine Baker tantsis alasti

Ülevaade Tallinna linna minevikust ja kaasajast, vaatamisväärsustest, igapäevaelust ja inimestest eri aastaaegadel läbi fotoobjektiivi nähtuna.

Timotheus Poluse (1599–1642) „Lõbus vaatelava“, mis trükiti 1639. aastal Lübeckis, on üks esimesi terviklikke ja suuremahulisi eesti kirjandusteoseid, kujutades endast kitsamalt võttes teatmeteost: entsüklopeediat kõikvõimalike erinevate ametite, seisuste ja ühiskonnagruppide kohta, alates käsitöölistega ja lõpetades kääbuste, türannide ja libahuntidega. Põhjus, miks sellest raamatust ja selle autorist kooli kirjandustundides pole juttu olnud, on see, et Polus oli sündinud Saksamaal, oli sakslane, eesti keelt ei osanud ega kirjutanud selles keeles, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud saksa keeles ning eestlasteni ei jõudnud – ei kaasajal ega hiljem. Põhjus, miks seda raamatut pidada eesti kirjandusteoseks, on see, et alates vähemalt 1628. aastast oli Polus Tallinna elanik, esmalt kooliõpetaja, seejärel 1631. aastal asutatud Tallinna Gümnaasiumis luulekunstiprofessor, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud Tallinnas ning nii autor kui ka teos osalesid 17. sajandi Eesti vaimses elus, protsessis, milles osalesid ka Heinrich Stahl ja Reiner Brockmann ning mis muuhulgas andis hoo sisse eestikeelsele kirjakultuurile. Timotheus Poluse „Lõbus vaatelava“ on eesti kirjandusteos samadel alustel, nagu Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“, ka olid mõlemad teosed oma aja Euroopas ühtviisi tuntud ja populaarne lektüür. Eestiga seotuks jäi Polus pärast surmagi, tema põrm puhkab teadmata kohas Niguliste kiriku ümbruses. „Lõbusa vaatelava“ kirjutamiseks võttis Polus eeskuju varasematest sellelaadsetest teostest, materjali lisades ja täiendades. Paaril korral on teoses juttu ka Eesti kohalikest oludest. Tänapäeva lugejale pakub see raamat niihästi hariva kogemuse kui ka meelt lahutava elamuse, maalides detailirohke ja kohati lausa jahmatava pildi sellest, mida üks 17. sajandi tippharitlane pidas ajalooliseks tõeks. Näeme siin fakte ja fantaasiat hämmastava kergusega ühte sulandumas, objektiivsuse püüdesse sekkumas Rootsi riigi saksa rahvusest alama kord luterlikku, kord varahumanistlikku isiklikku kommentaari. See on õpetlik ja huvitav ajalooline dokument, varajase eesti kirjanduse varjus püsinud suurteos, mis tänapäeva eesti lugejale on antud ohtrate selgituste saatel. Jaak Urmet

Autorid, Tartu Riikliku Ülikooli žurnalistika kateedri õppejõud ja Eesti Raadio erikorrespodent, käsitlevad raamatus elulaadi probleeme sotsiaalse statistika, sotsioloogiliste valikuurimuste ja konkreetsete elujuhtumite põhjal. Materjal pärineb TRÜ-s tehtud uurimustest ja Eesti Raadio saatesarjast "Meie elu lugu".Illustreeritud fotodega.

Põhjalik ülevaade Venemaa kultuuriloost 18. sajandi algusest tänapäevani.¤ Põnevad tõlgendused tuntud ja tundmatutest vene kultuuriloojatest (Dostojevskist ja Stravinskist nimetute külalaulikuteni).¤ Uudne vaade Venemaa, Aasia ja Euroopa vaimsetest suhetest.¤ Autoriks rahvusvaheliselt üks hinnatumaid Venemaa ajaloo uurijaid.

See raamat on juba aastakümneid olnud ammendamatuks muljete ja andmete allikaks kõigile, keda huvitab XX sajandi esimese kolmandiku vene kirjanduse ajalugu.

Kroonikas kajastatakse Nõukogude Eesti kunstielu tähtsamaid sündmusi ajavahemikus 1940-1965. Väljaspool Eesti NSV-d korraldatud eesti kunsti näituste, samuti eesti kunstnike esinemiste kohta vennasvabariikide ja välisriikide kunstinäitustel leidub allikates lünki, mistõttu kroonika selles osas on mõningaid puudujääke.

Hea lugeja,

„Oma päikese poole" toob Sinuni eestiaegse teatrikunsti tähtsaimad saavutused.
Tekstide ning rikkaliku fotomaterjaliga näitame teatriajalugu aastatest 1920 - 1940.
Selleks ajaks oli Eestis asutatud juba 4 kutselist teatrit - Vanemuine, Estonia, Endla ja Dramateater. Nüüd ootavad järge muudatused Draamateatri ümber, Ugala ja Tallinna Töölisteatri sünd. Sõnateatri kõrval pöörame tähelepanu ka
teistele teatrikunsti žanritele - ooperile, operetile ja balletile. Sellesse ajajärku jääb Hanno Kompuse ja Eino Uuli ooperirežii, Ida Urbeli ja Rahel Olbrei tantsuteater ning Agu Lüüdiku säravad operetilavastused primadonna
Milvi Laidiga eesotsas.

„Oma päikese poole" on järg juba ilmunud kataloogile „Sihiseadjad, alustajad". Ülevaade teatrilukku jätkub kolmanda osaga „Pilvede värvid", kus tähelepanu all on teatritegijad sõjajärgsest perioodist kuni tänaseni.

Mida tähendab see nii tuttav nimi Montmartre? Kuidas sai Pariisi kaitsjannaks Püha Genevicve? Kust said nime Nelja Venna tänav, Neitsi Veski tänav, Isaura tänav? Mida teeb pühakute ja kuningate, uhkete aadlimeeste ja kuulsate kirjanike ning lihtsalt pariislaste hulgas mustaverd sõraline?

Piiblitekstid pakuvad huvi ennekõike usklikele, kuid ka ajaloolased on süvenenud vana ja uue testamendi maailma, et luua nende põhjal ettekujutus ajast, mil sündisid suured tsivilisatsioonid. Kuigi piiblilugude ajaloolisust ei saa enamasti tõestada, võivad need tugineda tegelikult toimunud sündmustele. Seetõttu otsivadki näiteks geoloogid jälgi veeuputusest, millest jutustab Noa laeva piiblilugu. Kliimateadlased ja bioloogid püüavad kindlaks teha, milliste sündmustega võiks seletada Egiptust kimbutanud nuhtlusi. Piibliteadlased murravad pead isegi selle üle, milline looduskatastroof võis hävitada Soodoma ja Gomorra. Kas piiblilood paradiisist, Moosesest ja Noa laevast võivad olla tõsi? Uurime lähemalt arheoloogide avastatud leide. Vana testament räägib juudi rahva kujunemisloost. Tegelikkus on keerulisem ning selgub, et juutide minevikust on üllatavalt vähe teada. Kuidas nägi välja Vahemere piirkond piiblis kirjeldatud sündmuste ajal? Vanad potitükid ja mesi annavad uusi teadmisi tolle aja kultuurist ja kliimast. Ajaloolased kalduvad arvama, et Jeesus oli ajalooline isik, kuid muus osas lähevad nende seisukohad Jumala ja Inimese Poja elust lahku. Kitsekarjuse poolt 1947. aastal Surnumere lähedalt leitud kirjarulle nimetati sajandi avastuseks. Nende tekst sisaldab iidse Juudamaa kohta väärtuslikku teavet. Teadlased murravad pead, kas juutide rangetel kommetel ja rituaalidel, näiteks ümberlõikamisel ja koššertoidul, võivad olla hügieenilised tagamõtted. Keskajal võis kirikuis leiduda meie mõistes lausa pornograafilist kunsti. Miks preestrid siivutuid teoseid talusid ja need isegi heaks kiitsid?

Raamat koosneb peale sissejuhatuse ja lõppsõna kolmest peatükist: esimene peatükk räägib savipiipudest Eestis, teine peatükk eestlaste suitsetamisharjumustest, piibu tähendusest ning võitlusest suitsetamise vastu ning kolmas peatükk on pühendatud erinevast materjalist piipudele nii Eestis kui maailmas. Lisaks piibupildistustele on kasutatud päris palju ka fotosid. Raamat on eesti-inglisekeelse paralleeltestiga.

Kutseline teater aastatel 1945-1990.

Hea lugeja,

Eesti Teatri- ja Muusikamuseumi teatriajaloo sari on jõudnud peaaegu tänasesse päeva. Ja kuna viimane samm sai pikem kui eelmised, ühendab see sujuvalt sõja-aastad, Nõukogude Eesti ja taasiseseisvunud vabariigi. Aastad 1945 - 1990 sisaldavad endas palju erinevat, palju muutuvat, palju kordumatut. Üks jääb aga samaks - igal õhtul on kuskil etendus, igal õhtul koguneb publik saali ja laval sünnib teater. Ja see on korduv nähtus, mis loodetavasti iial ei katke.
"Pilvede värvid" heidab pilgu pöördelistele aastatele peale II maailmasõda, kaardistab teatrite saatused ja näitab uusi tuuli 1960. aastate lõpu teatris. Siia perioodi kuuluvad eesti teatri suurkujud Voldemar Panso, Kaarel Ird, Mikk Mikiver, Evald Hermaküla, Jaan Tooming, Kaarin Raid ja nii mitmedki teised, kelleta meie teatrilugu kirjutada pole võimalik.

Pilved on värvilised ja värvides peitub rikkusi, mida aeg aitab hinnata.

Käesolev raamat on Jean-Claude Schmitti laia rahvusvahelise tunnustuse ja menu pälvinud uurimus rahvauskumuste visast edasikestmisest keskaegses Lääne-Euroopas. Detektiivi põhjalikkusega analüüsib autor 13. sajandil tekkinud legendi hurdakoerast, kelle tema peremees oli ebaõiglaselt tapnud ning kelle haud ajapikku tõeliseks palverännaku kohaks muutus. Autor näitab, et veel möödunud sajandil leidus inimesi, kes pühakuks muutunud koera haual oma lastele tervist käisid nõutamas.

* A. Moora. Eestlaste muistsest usundist * A. Vassar. Katoliku kiriku reaktsioonilisest osast eesti rahva ajaloos XII-XVI sajandil * E. Öpik. Protestantistlik kirik Eestis Rootsi koloniaalvõimu perioodil * Ü. Tedre. Riimiline rahvalaul võitluses kiriku vastu XIX sajandil * E. Jansen. Eesti valgustajad-demokraadid võitluses kiriku ja religioosse obskurantismi vastu * E. Laul. Looduseuurijate-materialistide võitlusest religiooni ja idealismi vastu Eestis (XIX sajandi lõpust 1917. aastani) * I. Solomõkova. Reaktsioonilise vaimulikkonna kriitika eesti demokraatlikus graafikas aastail 1905-1907 * G. Lukin. Töölisajakirjandus reaktsiooni- ja uue revolutsioonilise tõusu aastail võitluses usuliste eelarvamuste vastu (1907-1912) * E. Rannik. Kiriku ja riigi vahekord kodanlikus Eestis * H. Saarniit. Kirik kodanlike natsionalistide klassihuvide teenistuses aastail 1920-1940

Rüütel on vapper sõdalane: täies varustuses ja suurepärasel lahinguratsul paistab ta olevat võitmatu. Kui ta mõõka ja oda viibutades võitlusse ratsutab, ootavad teda kuulsus ja au. Tunnustatud keskajauurija Michael Prestwichi rikkalikult illustreeritud ja humoorikas toonis kirja pandud rüütliraamat annab vastused kõigile küsimustele, mis sellesse ametisse ihalejat võivad huvitada. Kuidas rüütliks hakata? Kus saada vajalik väljaõpe? Mil moel hankida varustus? Kuidas võidelda turniiridel ja käsitseda relvi? Kas oleks mõistlik minna ristisõtta? Kuidas piirata linnu ja linnuseid? Kui palju maksta lunaraha? Mida teha sõjasaagiga? Mis ootab langenud rüütlit teispoolsuses? Kujuta ette, et istud oivalise lahinguratsu seljas: sind ümbritseb särav turvis, sa viibutad mõõka ning hoiad käes kilpi. Või proovi mõelda, et oled õukonnas: sind saadab vapra mehe kuulsus ja ümbritsevad kaunid piigad. Otse loomulikult tahad sa rüütliks saada. 15. sajandi alguses pole see aga sugugi lihtne. Küsimus pole lihtsalt hobuse ja turvise hankimises – sul tuleb ka palju õppida. On raamatuid, mis harivad sind rüütliideaalide tundmises, ent need ei paku praktilisi näpunäiteid, mida tarvis läheb, kui oled otsustanud elada – ja üsna tõenäoliselt ka surra – lahingukuulsuse nimel. Neid saad sellest käsiraamatust.

Inimesi on läbi aegade paelunud tuntud inimeste salaelu: avalikkuse eest kiivalt varjatud telgitagused, inimlikud tragöödiad ja peadpööritavad kired. Katariina Suur, Monaco printsess, Jim Morrison, Richard Nixon, Bill Clinton, Evita … Selles raamatus on juttu nii mineviku- kui ka tänapäeva kuulsustest – poliitikutest, filmitähtedest, rokkstaaridest ja kuningakoja liikmetest – ning nende pöörastest tegudest ja skandaalidest, millest on paljudel juhtudel kujunenud isegi ajaloo verstapostid.

Nelja esimese kutselise teatri – Vanemuise, Endla ja Draamateatri eellugu, sünd ning areng kuni 1920. aastani.

Hea lugeja,

2006. aasta on Eesti teatrile tähenduslik - möödub 100 aastat kutselise teatri sünnist. See ühtaegu lühike aeg sisaldab endas huvitavaid ja pöördelisi arenguid, silmapaistvaid isiksusi, kuid eelkõige sajandi pikkust loomingut. Teater kui kaduv kunst on suures osas jäädvustamatu, kuid üks on kindel - jäävad kirja pandud tõed ja jääb legend. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum oma näitusega "Sihiseadjad, alustajad" tahabki jutustada legendi läbi ajalooliste faktide. Abiks siin on rohke pildimaterjal ja unikaalsed arhiividokumendid muuseumi kogust. Ja eesmärk muidugi - jutustada eesti teatri lugu!

Eesti kutseline teater sai alguse 1906. aastal Vanemuisest. Sellele eelnes üle saja aasta pikkune saksa teatri periood Eestis - esimesed eestikeelsed dialoogid sakslase August von Kotzebue näidendites, esimene professionaalne eestlasest näitleja Peter Andreas Steinsberg Saksa teatri laval. Eesti rahvusliku teatri sünd Lydia Koidula "Saaremaa onupojaga" 1870. aastal Vanemuise seltsis. Wiera teatri esimesed Shakespeare'i lavastused ja Taara selts kutselise teatri taimelavana. Näitus vaatleb nelja esimese kutselise teatri - Vanemuise, Estonia, Endla ja Dramateatri loomist ning tegevust kuni 1920. aastani.

"Sihiseadjad, alustajad" on esimene osa Eesti teatri ajaloo ülevaatenäituste sarjast. 2005. aasta sügisel valmib muuseumil Il osa "Oma päikese poole", mis käsitleb iseseisvusaastate teatritegevust kuni sõjaajani. Ning suure juubeliaasta künnisel näeb ilmavalgust Ill osa, mis otsapidi tänapäeva välja jõuab. Kõik kolm näitust ühinevad 2006. aasta algul suureks teatriloo rändnäituseks, mis alustab oma teekonda üle Eesti Tallinnast.

Näituse koostasid Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi teadurid Kirsten Simmo, Simmo Priks ja Kalju Haan. Visuaalse külje eest hoolitses kunstnik Liina Unt. Näitust aitas rahastada Eesti Kutselise Teatri 100. aastapäeva programmi raames EV Kultuuriministeerium.

Parimate soovidega,
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Õpiku võib jaotada kahte, nii ajaliselt haardelt kui mahult üsna ebavõrdsesse ossa. Esimene neist käsitleb viimast suust sõda meie planeedil, Teist maailmasõda, teine selle sõja järgset külma sõja maailma. Maailma aastani 1991. Õpik püüab kajastada nii maailma ja selle peamiste regioonide kui tähtsamate riikide ajalugu. Tema ülesehitus liigub maailma üldiselt arengult kõigepealt meile lähemale ja siis siit jälle kaugemale ning tuleviku poole.

"Vägikaikavedu" on dokumentaarium Nõukogude Eesti poole sajandi pikkusest pingelisest ajast 1940–1990. Iseseisva Eesti riigiokupeeritud ja inkorporeerinud Nõukogude Liit oli totalitaarne suurriik. "Vägikaikavedu" pakub omapoolset lisa ja seda ennekõike kirjastustegevuse alalt, mida jälgisid hoolega Glavlit, EKP Keskkomitee ja Kirjastuskomitee.

"Vaibunud viiside kaja" on esimene katse vaadelda ajaloolise tervikuna Eesti levimuusika algusaastaid, selle arengut 1940. aastateni. Rahvusliku ärkamisaja lõpul hakkasid levima esimeste eesti heliloojate rahvalikud laulud. Linna- ja maarahva meelt lahutasid laulu- ja mänguseltside koorid ja orkestrid. Rahvalikud ringmängud taandusid järk-järgult seltskonnatantsude ees, kuni 20. saj. moetantsude laine tõi kaasa uueaegse tantsumuusika ning saksa, hiljem ameerika lööklaulude ja džässi mõjutusi. Palju tähelepanu on pööratud 1920.-1940. aastate tantsuorkestreile ning leviheliloojaile ja -lauljaile, heliplaatidele ja nooditrükistele, ka ringhäälingule ja lõbustusasutustele. Raamatus käsitletakse ka mitmete teenimatult unustatud levimuusikute (V. Compe, K. Strobeli, J. Pori, P. Tammeveski, A. Siiraku ja P. Veebeli) elu ja tegevust. Ajajärgu lõppu kuulub R. Valgre ja B. Kõrveri loometee algus. Teos on kavandatud kaheosalisena. II osa käsitleb Eesti levimuusikat alates aastast 1940. Et see ajajärk langeb kokku autori aktiivse teenistuskäiguga, on teises köites rohkem isiklikke tähelepanekuid muusikast, elust ja inimestest.