Kultuuriajalugu

Teatmeteos on tõlgitud saksa keelest Saksa Dv-s 1979. aastal ilmunud väljaande põhjal. Raamat sisaldab ligi 5000 artiklit, mis käsitlevad huvipakkuvalt vanaaja ajalugu, mütoloogiat, filosoofiat, teadust, tehnikat, kirjandust, kunsti, muusikat ja teisi ainevaldkondi.

Raamatus on rohkesti elavat, konkreetset materjali, mis illustreerib kujukalt inimkultuuri arengukäiku. Erilist huvi pakuvad loomulikult autori enda isiklikud etnograafilised tähelepanekud, kuid ka teiste etnograafide uurimustest võetud materjalid annavad palju uut. Kogu faktilise materjaliga tahab autor näidata üht: inimese loovate jõudude rikkust ja mitmekesisust, kõigi maade ja aegade inimeste tööarmastust ning leidlikkust, kõigi rahvaste osavõttu maailma kultuuri loomisest. Raamat õpetab austama kõiki rahvaid, sõltumata sellest, millisel arengutasemel nad asuvad, austama nende tööd ja loomingut.

Raamatus jutustatakse materiaalse ja vaimse kultuuri arengust Bütsantsis ja Araabia kalifaadis. Raamat on määratud õpilastele ning aitab avardada nende ajalooalast silmaringi.

Kroonika sisaldab tähtsamaid ja iseloomulikumaid fakte Eesti kunstielust alates rahvusliku kunsti sünniperioodist 1860-ndail aastail kuni nõukogude võimu kehtestamiseni 1940. a. suvel. Koostamisel on püütud tugineda võimalikult tolleaegsele allikmaterjalile - perioodikale ja kataloogidele.

Väljaanne sisaldab kommenteeritud folkloristlikke tekste rahvakalendri kombestiku kohta kevadisest pööripäevast kuni jüripäevani. Mitmesse tõekspidamiste kihistusse kuuluvad pärimused märgivad rahva praktilist meelt looduse jälgimisel ja maagilisel mõjutamisel (ilmaennustamine loodusnähtusi appi võttes, taotlus saada suuremaid viljasaake või karjaõnne jne).

Raamatu I osa sisaldab ülevaadet eesti pagulaste kirjastustegevusest välismaal maade ja kirjastanud organisatsioonide kaupa. Raamatu lõpus on kirjastustegevuse analüüs ja tabelid kirjastuste kohta. II osa on raamatukataloog, mis sisaldab üle 4000 raamatukirje pagulasmaade ja kirjastavate organisatsioonide kaupa.

Raamatu I osa sisaldab ülevaadet eesti pagulaste kirjastustegevusest välismaal maade ja kirjastanud organisatsioonide kaupa. Raamatu lõpus on kirjastustegevuse analüüs ja tabelid kirjastuste kohta. II osa on raamatukataloog, mis sisaldab üle 4000 raamatukirje pagulasmaade ja kirjastavate organisatsioonide kaupa. Lõpus on 100 illustratsiooni väljaantud raamatute kaanepiltidest.

Raamat käsitleb maffia ajalugu ja arengut, hõlmates teemasid nagu latifundiumide ja läänide alged, maffia tegevus pärast Itaalia ühendamist, fašismiaastate maffia, sõjajärgsed aastad, narkokaubandus, Cosa Nostra ja maffia suhted poliitikaga.

Kataloog tutvustab eesti restauraatoreid ja nende restaureeritud kunstiväärtusi.

Kultuur algetest peale

Album annab põhjaliku ülevaate Evald Okase eksliibriseloomingust.

„Filosoofia sünd" on raamat Lääne mõtte metsikutest lätetest. Giorgio Colli (1917‒1979) oli itaalia filosoof, filoloog ja kauaaegne Pisa ülikooli professor. Ta töötas välja originaalse lähenemise Lääne filosoofilisele traditsioonile, omalaadse „antifilosoofia". Oluline mõju selles on Friedrich Nietzschel, kellega liidab Collit kõigepealt suur huvi kreeka filosoofia ja seega ka Lääne mõtte alguse ja aluste vastu. Mõlemad on otsinud eelsokraatilistest mõtlejatest ning üldisemalt kreeka arhailisemast religioossest, müütilisest ja traagilisest maailmatunnetusest mõtlemise elulist lätet, mis hilisemas, Sokratese-järgses filosoofias taltsutati ja kõrvale tõrjuti. Seda iidset alget nimetab Colli „tarkuseks" ja vastandab filosoofiale kui pelgale „tarkusearmastusele". „Filosoofia sünd" ilmus esmakordselt 1975. aastal ja on kokkuvõte kolmeköitelisest teosest „Kreeka tarkus" („La sapienza greca", 1977–1980).

Uurimised aja- ning haridusloolisel väljal. Sisu: Eestlastest ja nende nimest, Keltlastest ning lätlastest, Rahvaste rändamisest meie kodumaal, nimelt Sakala maakonnas aastasadade eest, Toomapäeva õhtu Viljandi lossi õues aastal 1343, -vere ehk -ver (-fer) lõpuga kohanimedest, Arvud hariduse ajaloos, Mulk.

Mõeldes antiiksele Roomale, kerkivad varem või hiljem silme ette gladiaatorite karmid kujud. Kuidas nad aga ise tajusid oma brutaalset ametit, kuidas läksid vastu oma verisele surmale? Philip Matyszaki kergesti loetavas vormis ning rohkete piltidega varustatud teos "Gladiaator. Rooma areenivõitleja (mitteametlik) käsiraamat" pakub haruldast sissevaadet gladiaatorite igapäevatööle Rooma areenidel ja amfiteatrites. Raamatu lehekülgedel võid kehastuda Rooma impeeriumis elavaks noormeheks, kel pole kurja saatuse või korda saadetud kuritegude tõttu just ülearu palju karjäärivalikuid. Meelelahutuslikuks mõõgavõitlejaks saamine oli sellises olukorras parem väljavaade kui orjaks müümine või risti löömine. Uusimaid uuringutulemusi ja kaasaegseid rekonstruktsioone kombineerides kirjeldab see raamat Rooma areenivõitleja karmi teekonda, milles ei puudunud ka ootamatud rõõmud, ning kubiseb üllatavatest detailidest nii gladiaatorite relvastuse, võitlustehnika, olme, kommete kui ka elusana sellest ametist lahkumise võimaluste kohta.

Eesti NSV Ajakirjanike Liidu väljaandesse on koondatud põimik meie ajalehtedes, ajakirjades ning ringhäälingus viimastel aastatel avaldatud sõnavõtte, mis nii autorite kui koostajate arvates on väärt kohta raamatukaante vahel. Rohkesti on fotosid ja karikatuure.

Sotsioloogi vaade viimase poolsajandi arengutele Eesti ühiskonnas ja kultuuris. Raamatu avaosa sisaldab artikleid murrangutest rahvuslikus identiteedis ja kultuuris. Teises osas vaatleb Aili Aarelaid meie nõukogudeaegseid paradokse avaliku elu ja kultuuritegelaste intervjuude kaudu.

 

Kas kataklüsmidest tiine 20. sajandi ajalugu on võimalik edasi anda ka lõhnade maailma kaudu? Raamatus „Impeeriumide lõhn" tuleb ajaloolane Karl Schlögel sellega mängleva elegantsiga toime. Ta tugineb kahele sajandi lõhnale: ühelt poolt parfüümile Chanel N° 5 ja teisalt lõhnaõlile Punane Moskva. Mõlemad pärinevad samast tüvest: 1917. aasta revolutsiooni keerises sattus Romanovite dünastia 300 aasta juubeliks loodud lõhna koostise saladus Prantsusmaale ning see sai aluseks nii Coco Chaneli loodud parfüümile Chanel N° 5 kui ka selle Nõukogude vastele, mida toodetakse Venemaal Punase Moskva nime all veel praegugi. Nende lõhnade saamislood ja loojate elukäigud kajastavad ilmekalt samal ajal eksisteerinud vastandlikke keskkondi, kultuuritaustu ja poliitilisi süsteeme.

Theodore Zeldin (sünd. 1933) on mitmeid auhindu pävinud inglise ajaloolane, Oxfordi ülikooli St. Antony’s College’i õppejõud, kelle põhiline uurimisala on Prantsuse ajaloo kõrval olnud säärane uudne ja raskesti ligipääsetav valdkond nagu inimsuhted ja nende ajalugu. 1980. aastatel valis prantsuse kirjandusajakiri Magazine littéraire Theodore Zeldini saja tähtsama tänapäeva intellektuaali hulka.

Käesolev, algselt 1995 ilmunud raamat on vahest kõige tuntum Zeldini teos. See on mõtterohke ja südamlik käsitlus inimese eraelust, tunnetest ja nende ajaloost. Teose peatükid lähtuvad autori vestlustest lihtsate prantsuse naistega, kuid arenevad sealt kaugeid ajastuid ja maid haaravateks faktitihedateks esseedeks inimloomuse kohta. Kõne all on teemad nagu sugudevahelised suhted, vestluskunst, kokandus, emotsioonide areng jne. Raamatut iseloomustab humaanne ja soe stiil.

Mihkel Kunnus soovitab: “Leidsin selle raamatu ajaloosektsioonist, aga see võiks olla ka eneseabiraamatute või ilukirjanduse riiulis. Leebe ja erudeeritud humanist lepitab inimest iseenda ja maailmaga, süstib optimismigi ja toob hulgaliselt inspireerivaid näiteid. Suureks väärtuseks on ka soovituslik kirjandus vastaval teemal iga peatüki lõpus.”

Katoliku kiriku õudustäratav sünnitis – inkvisitsioon on nõudnud ajaloo vältel sadu tuhandeid ohvreid, kelle seas on olnud kuulsaid teadlasi, kirjanikke, kunstnikke ning oma aja väljapaistvaid poliitika- ja ühiskonnategelasi. Tänapäeva teoloogid püüavad inkvisitsiooni kuritegusid "õigustada" üksikute kirikutegelaste või ilmaliku võimu omavoliga. Ajaloodoktor, VNFSV teeneline teadlane J. Grigulevitš (Lavretski) toob oma teoses päevavalgele aga inkvisitsiooni tõelise palge.

Müüdid, Idamaade ja Euroopa armastuslood

Kui raisus on eesti keel? Miks mees naiseks muutub? Mitu riigikeelt peaks Eestis olema? Milleks meile Euroopa keelemapp? Kas dialekt ja dialektika on sugulased? Mida hakata Eestis peale kahe kirjakeelega? Millises järjekorras tuleks õppida võõrkeeli? Kas Euroopa Liidu ametlikud keeled on võrdsed? Kuidas sarnanevad võõrkeelte õpe ja kokakunst? Mitmendal kohal on maailmas ilu poolest eesti keel? Neile ja paljudele teistele küsimustele vastab siinne raamat.

Raamat jutustab keltidest, kes I aastatuhande teisel poolel e.m.a. asustasid laialdast maa-ala Väike-Aasiast Briti saarteni ja Vahemerest tänapäeva Poolani. Euroopa arheoloogia uusimail andmeil põhinev teos räägib köitvalt keldi kultuuri saavutustest ja mõjust eelgermaani, eelslaavi ja eelbalti hõimudele.

Käesolevas raamatus on antud võimalus teha retk aastatuhandete tagant pea tänapäeva välja, tutvuda prostituutide eluga lõbumajades, tänavail ja isegi templites. Oli aegu, mil oma ihu müüv naine oli haritum ja intelligentsem kui tuntuimad mehed riigis, lõbumaja aga auväärt asutus. Ent siis jõudsid kätte aastad, kus prostituuti ähvardasid timukakirves ning piinakamber. Seejärel muutus suhtumine taas inimlikumaks, tekkis abistamispüüd -- paraku sageli tagajärjetu. Selline arengukäik ilmnes kõikjal: Idamail, meie maailmajaos, Eestis...

Mees, kelle nimi oli Jeesus, rääkis kaks tuhat aastat tagasi sellest, et ligimest tuleb armastada nagu iseennast ning maise võimu ja mammona kogumise asemel on oluline teha head teistele. Ka meie tänapäevane eetika rajaneb suuresti tema öeldul. Kuidas sai aga juhtuda, et Jeesuse väljendatud tõdede järgijad on juba sajandeid valanud süütut verd, alistanud mõõga ja tulega terveid rahvaid ning petnud, röövinud ja liiderdanud? Teisalt, kuidas on võimalik, et Jeesuse sõnade tegelik sisu pole kõikide nende väärkohtlemiste kiuste ometigi tuhmunud, vaid inspireerib praegugi miljardeid inimesi püüdlema parema ja õiglasema elu poole? Imelise Ajaloo ülimenukas erinumber taas saadaval!

Eesti okupeerimise järel 1940 organiseerisid nõukogude võimud kapitaalse ajupesu, mis pidi Eesti ja teiste Balti riikide anastamise maskeerima rahva vabaks sooviks Nõukogude Liiduga ühineda, samuti okupatsioonitingimuste kiuste toimuva rahvusliku kultuurielu rüütama nõukogulikku ideaoloogiasse. Sellele kõigele usutavuse andmiseks tuli väita (näiliselt isegi tõestada), et kultuur Eesti Vabariigis oli ahistatud ning alles 1940. aasta suvest algas tõeline eesti kultuuri õitseng. Ja kui enne seda midagi saavutatigi, olid selle taga ainult üksikud progressiivsed loojad. Selle peapeale pööratud skeemi lammutamiseks on viimaseil aastail palju ära tehtud. Muu hulgas organiseeris TPÜ kultuuriteaduskond 1994. aastal Eesti sõjaeelset kultuuri käsitleva teaduskonverentsi ja järgmisel aastal ilmus TPÜ Toimetiste number A3 sama konverentsi ettekannetega

Paljudel kunstiteostel on olnud vaheldusrikas minevik, enne kui nad on leidnud koha mõnel muuseumistendil. Neid on ostetud, müüdud ja vahetatud, varastatud ja röövitud, kaotatud ja taasleitud, viidud varjule sõjategevuse eest, päästetud tulest ja veest...Raamat räägibki mitmete kuulsate teoste saatusest.

Valitsejad, teerajajad, teadlased, jõhkardid …

Teie ees on hulk lehekülgi, kust leiate põnevat lugemist ajaloo kuulsaimatest naistest. Mõned neist on kasutanud erakordselt jõhkraid võtteid, et võimule pääseda. Teised on käitunud ennastohverdavalt, et inimkonda aidata ja edasi viia. Kirjutame naistest, kes on läinud maailma ajalukku suurte valitsejatena. Ja räägime õrnema soo esindajatest, kes on olnud nii mitmeski mõttes teerajajateks.

Peatükk "Naised võtsid võimu":

• Vaarao tütar tegi riigipöörde
• Kuningannat tõmbas ristiretkele
• Caterina de’ Medici valitses varjust
• Printsess röövis keisrilt trooni
• Marie-Antoinette’i süüdistati intsestis
• Liignaine pettis mehi võimumängudes
• Victoriast sai maailmavalitseja
• Margaret Thatcherit armastati või vihati

Peatükk "Teadlased andsid endast kõik":

• Florence Nightingale tõrjus baktereid
• Pikas kleidis rändur avastas Aafrikat
• Radioaktiivsus tappis geniaalse teadlase
• Näitlejanna täiustas torpeedode juhtimist
• Gorillakari adopteeris Dian Fossey

Peatükk "Jõhkardid lasid verel voolata":

• Kleopatra võrgutas võimumehi
• Agrippina kõrvaldas rivaale
• Krahvinna noorendas end neitsiverega
• Prouad panid pomme
• Magda Goebbels tappis oma lapsed

Peatükk "Naised rajasid teed":

• Poksijad tampisid üksteist pudruks
• Neiud läksid meheks riietatuna madrusteks
• Ajakirjanik lasi end hullumajja panna
• Lendur päästis elusid õhukiirabiga
• Šokeeriv Joséphine Baker tantsis alasti

Timotheus Poluse (1599–1642) „Lõbus vaatelava“, mis trükiti 1639. aastal Lübeckis, on üks esimesi terviklikke ja suuremahulisi eesti kirjandusteoseid, kujutades endast kitsamalt võttes teatmeteost: entsüklopeediat kõikvõimalike erinevate ametite, seisuste ja ühiskonnagruppide kohta, alates käsitöölistega ja lõpetades kääbuste, türannide ja libahuntidega. Põhjus, miks sellest raamatust ja selle autorist kooli kirjandustundides pole juttu olnud, on see, et Polus oli sündinud Saksamaal, oli sakslane, eesti keelt ei osanud ega kirjutanud selles keeles, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud saksa keeles ning eestlasteni ei jõudnud – ei kaasajal ega hiljem. Põhjus, miks seda raamatut pidada eesti kirjandusteoseks, on see, et alates vähemalt 1628. aastast oli Polus Tallinna elanik, esmalt kooliõpetaja, seejärel 1631. aastal asutatud Tallinna Gümnaasiumis luulekunstiprofessor, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud Tallinnas ning nii autor kui ka teos osalesid 17. sajandi Eesti vaimses elus, protsessis, milles osalesid ka Heinrich Stahl ja Reiner Brockmann ning mis muuhulgas andis hoo sisse eestikeelsele kirjakultuurile. Timotheus Poluse „Lõbus vaatelava“ on eesti kirjandusteos samadel alustel, nagu Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“, ka olid mõlemad teosed oma aja Euroopas ühtviisi tuntud ja populaarne lektüür. Eestiga seotuks jäi Polus pärast surmagi, tema põrm puhkab teadmata kohas Niguliste kiriku ümbruses. „Lõbusa vaatelava“ kirjutamiseks võttis Polus eeskuju varasematest sellelaadsetest teostest, materjali lisades ja täiendades. Paaril korral on teoses juttu ka Eesti kohalikest oludest. Tänapäeva lugejale pakub see raamat niihästi hariva kogemuse kui ka meelt lahutava elamuse, maalides detailirohke ja kohati lausa jahmatava pildi sellest, mida üks 17. sajandi tippharitlane pidas ajalooliseks tõeks. Näeme siin fakte ja fantaasiat hämmastava kergusega ühte sulandumas, objektiivsuse püüdesse sekkumas Rootsi riigi saksa rahvusest alama kord luterlikku, kord varahumanistlikku isiklikku kommentaari. See on õpetlik ja huvitav ajalooline dokument, varajase eesti kirjanduse varjus püsinud suurteos, mis tänapäeva eesti lugejale on antud ohtrate selgituste saatel. Jaak Urmet

Saksamaal sündinud ja õppinud ning USA-s tegutsenud Leo Strauss (1899–1973) on üks intrigeerivamaid poliitilisi mõtlejaid pärast Teist maailmasõda. Tema peateos „Loomulik õigus ja ajalugu“ (1953) annab sissejuhatuse poliitilise filosoofia ajalukku. Raamat keskendub küsimusele, kuidas Lääne traditsioon on mõistnud õige ja väära eristuse vahekorda loodusega. Kas arusaamad heast ja kurjast, paremast ja halvemast elust on kokkuleppelised ja sõltuvad kultuurist või tulenevad millestki loomulikust, loodusest? Raamat käsitleb ajaloolist relativismi, Max Weberi väärtusvaba sotsiaalteadust, loomuliku õiguse idee päritolu ning Platoni, Aristotelese ja Cicero ideid. Süvenetakse Hobbesi, Locke’i, Rousseauja Edmund Burke’i katsetesse loomulikku õigust au sisse tõsta, mis siiski süvendasid filosoofia allakäiku. Tõlkija järelsõna avab Straussi mõtlemise tagamaid ja postuumset mõju USA poliitikale.

Käesolev raamat ei ole reisikirjeldus. Ta on pigem aastaid kestnud reisidel ja rännakutel saadud kogemuste ja tehtud vaatluste analüüs ja süntees. Autor pühendab kõige suurema tähelepanu tõusvale rasside konfliktile, mis on tema arvates vältimatu ja haarab teisi probleeme ainult kui mõjustavaid ja tingivaid kaasnähtusi. Ta arvab, et valge rassi ülemvõimu ajastu on lõplikult möödas. Ta peab Kaug-Ida kohaks, kus lahendatakse rasside konflikt ja kus antakse tagasilöök valgele rassile.

Autorid, Tartu Riikliku Ülikooli žurnalistika kateedri õppejõud ja Eesti Raadio erikorrespodent, käsitlevad raamatus elulaadi probleeme sotsiaalse statistika, sotsioloogiliste valikuurimuste ja konkreetsete elujuhtumite põhjal. Materjal pärineb TRÜ-s tehtud uurimustest ja Eesti Raadio saatesarjast "Meie elu lugu".Illustreeritud fotodega.

Raamat käsitleb Eesti muistseid asulakohtasid, linnuseid, matmispaiku, ohverdamiskohtasid, väikeselohulisi kultusekive, muid muistiseid, muistseid esemeid ning peit- ja aardeleiud. Fotoalbum arheoloogiamälestistest.

Vladimir Nemirovitš-Dantšenko mälestusteraamat.

Käesolev raamatuke annab Kurgja külastajale kaasa väikese valiku C. R. Jakobsoni ülalpool käsitletud kirjadest. Neist on püütud välja valida igas suhtes iseloomu-likud, mis sisaldaksid maksimumi autori tundeid ja möt-teid, seejuures võmalikult olulisi ja udseid. Silmas on peetud ka eri aastate, samuti saksa- ja eestikeelsete kirjade igeid proportsioone. Kirjad nr. 4, 6 ja 10 on originaalis eestikeelsed, üle-jäänud — Leo Anveldi poolt saksa keelest tölgitud. Originaalselt eestikeelsed kirjad on redigeeritud tänapäeva ortograajiale vastavaks. Lauseehitus on jäänud muutmata, samuti on köik kuupäevad vana kalendri järgi. Väheoluliste kohtade arvel ruumi säāstmiseks tehtud kärped on tekstis märgitud. – Meelik Kahu

"Neli veskit" on eesti kirjaniku ja luuletaja Artur Adsoni 1946. aastal paguluses (Vadstenas, kirjastus Orto) ilmunud mälestusteraamat. Selles teoses meenutab Adson soojuse ja nostalgiaga oma lapsepõlve ning poisieiga sajandivahetuse Võrumaal, kus tema mälestuste keskpunktiks ja mängumaaks olid neli kohalikku veskit.

„Nips" on kaasahaarav ajalugu naistest, kes naudivad seksi: iseendaga, üksteisega ja vahel ka meestega. Kate Lister juhatab meid läbi ajaloo alates muistsetest Mesopotaamia seksijumalannadest kuni rasestumisvastaste pillideni, et näidata, kuidas naiste seksuaalset naudingut on kontrollitud, mõistetud – ja ka täiel rinnal kogetud.

Kroonikas kajastatakse Nõukogude Eesti kunstielu tähtsamaid sündmusi ajavahemikus 1940-1965. Väljaspool Eesti NSV-d korraldatud eesti kunsti näituste, samuti eesti kunstnike esinemiste kohta vennasvabariikide ja välisriikide kunstinäitustel leidub allikates lünki, mistõttu kroonika selles osas on mõningaid puudujääke.

Hea lugeja,

„Oma päikese poole" toob Sinuni eestiaegse teatrikunsti tähtsaimad saavutused.
Tekstide ning rikkaliku fotomaterjaliga näitame teatriajalugu aastatest 1920 - 1940.
Selleks ajaks oli Eestis asutatud juba 4 kutselist teatrit - Vanemuine, Estonia, Endla ja Dramateater. Nüüd ootavad järge muudatused Draamateatri ümber, Ugala ja Tallinna Töölisteatri sünd. Sõnateatri kõrval pöörame tähelepanu ka
teistele teatrikunsti žanritele - ooperile, operetile ja balletile. Sellesse ajajärku jääb Hanno Kompuse ja Eino Uuli ooperirežii, Ida Urbeli ja Rahel Olbrei tantsuteater ning Agu Lüüdiku säravad operetilavastused primadonna
Milvi Laidiga eesotsas.

„Oma päikese poole" on järg juba ilmunud kataloogile „Sihiseadjad, alustajad". Ülevaade teatrilukku jätkub kolmanda osaga „Pilvede värvid", kus tähelepanu all on teatritegijad sõjajärgsest perioodist kuni tänaseni.