George Orwelli (kodanikunimega Eric Arthur Blair, 1903–1950) romaan „Pariisi ja Londoni heidikud“ ilmus 1933. aastal. Raamat ei leidnud kohe kirjastajate poolehoidu, see lükati mitu korda tagasi, mis pani kirjanikku julgust kaotama. Lõpuks leidis raamat vastuvõtu Gollanczi kirjastuse poolt, tingimusel, et teatud nimed muudetakse ja siivutud sõnad jäetakse välja, samuti tuli ümber teha üks osa. Autor oli nõus kasutama pseudonüümi ja nii saigi temast George Orwell.

 

«Vikerkaare» sündmustik algab 19. sajandi esimesel poolel, kui Nottinghamshire'i põlistalu perepoeg Torn Brangwen kosib endale aadlisoost poolatari Lydia Lensky, kel eelmisest abielust on tütreke Anna. Romaan keskendubki algul Torni suhetele oma aadlidaamist naisega ja kasutütrega, hiljem tõuseb teose keskmesse Anna abielu Torni sugulase Will Brangweniga. Lõpupeatükkides muutub peategelaseks juba Anna kõige vanem tütar Ursula – jõuline, suurte ihadega moodne naine, kelle seksuaalset nõudlikkust keskpärane mees rahuldada ei suuda.

Romaan on mõjuvõimas fresko kõigist Vasco Pratolini inimlikest ja kirjanduslikest kogemustest. Teose juhtmotiivile on ettehaaravalt vihjatud juba ta varasemais töödes. «Vaeste armastajate kroonikas» jõuab autor sünteesini, mida võime vaid harva kohata ühe kirjaniku loomingulises arengus.

Kuulsa saksa egüptoloogi ja kirjaniku Georg Ebersi (1837-1898) esikromaani ajalooliseks fooniks on nn Hilis-Egiptuse aeg, kui riik nõrgenes ja vallutati tugevneva Pärsia poolt. Põnevat, hoogsat, intriigiderohket süžeed juhib õnnetu vaaraotütre Nitetise ja ohjeldamatu Pärsia kuninga Kambysese armastuslugu.