Filosoofia

Intellektuaalne meelelahutus, mis meelitab lugejat põgenema maailma rõhuva, kuid lohutavalt näilise reaalsuse eest. Igapäevaelus ümbritseb meid kõikjal pragmaatiline edukultus, millest väljamurdmiseks pakutakse siin väikesi kavalaid filosoofilisi harjutusi. Näiteks mõjub kosutavalt enda nimepidi kutsumine, pimedal surnuaial kõndimine, juues urineerimine, tegevusetult ootamine jne. Iga harjutuse kohta on ära toodud selle orienteeruv kestus (ühest sekundist kuni terve eluni), vajaminevad abivahendid (sõltuvalt sellest, kui kogenud keegi on) ja harjutuse eeldatav mõju (leevendav, kosmiline, hirmutav jne). See raamat kujutab endast korraga nii vaimse teejuhi, ameerikaliku eneseabiõpiku, kokaraamtu kui joogakursuste iroonilist ristsugutist.

 

Käesolevas raamatus käsitletakse populaarses vormis marksistliku filosoofia aluseid. Raamat on mõeldud lugejale, kes asub esimest korda seda teadust ringides, seminarides või iseseisvalt õppima. Teine, parandatud ja täiendatud trükk.

Autori eessõnast: "Selle raamatu näol on tegemist praktilise filosoofiaraamatuga: ta annab kontseptuaalse raamistiku, mis on mõeldud tegevusjuhisena. Kõnealune raamistik on olnud mulle teejuhiks nii rahategemisel kui ka filantroopilises tegevuses ja ma olen veendunud, et see kehtib ühiskonna puhul ka üldises mõttes, sest see esitab globaalse avatud ühiskonna juhtpõhimõtted. Selle ambitsioonika ettevõtmise elluviimine nõuab minult laia haaret ja orienteerumist mitmel tasandil: filosoofilisel ja praktilisel, avalikul ja isiklikul."

Prantslane Blaise Pascal (1623-1662), geniaalne teadlane ja leidur, sügavamõtteline filosoof ning hiilgav kirjanik, on haruldasemaid kujusid Euroopa kultuuriloos. Raamatu autor, filosoofiakandidaat, vaatleb selle anderikka inimese dramaatilist elukäiku ning pöörab erilist tähelepanu tema filosoofiliste vaadete süstemaatilisele analüüsile. Nii leiavad käsitlemist Pascali ontoloogia, metodoloogia, gnoseoloogia, dialektika, õpetus inimesest, eetika ja muudki küsimused.

Oma aja inglise filosoofia suurkuju sir Bernard Arthur Owen Williamsi (1929–2003) 1985. a ilmunud peateos küsib, mille kohta eetiline mõte käib ja mida saab filosoofia selle heaks teha. Williams läheneb nendele küsimustele uudse rakursi alt, väites, et kuigi uusaeg on seadnud eetilisele mõttele enneolematuid ootusi, ei ole filosoofia nendele vastamisega toime tulnud. Raamat annab ülevaate peamistest teooriatest, mis on püüdnud vastata küsimusele, miks olla moraalne ja milline on moraalsuse proovikivi, keskendudes Aristotelese ja Kanti süsteemile, aga ka kontraktualismile ja utilitarismile. Kõne all on teemad nagu antiikmõtlejate erinevus uusaja mõtlejatest, õnn, kohus, relativism, objektiivsus, teadus ning eetilise teadmise võimalikkus. Williams püüab filosoofilist eetikat ümber orienteerida, nii et see ei üritaks formuleerida üldkehtivaid moraaliteooriaid ning loobuks keskendumast kohustustele ja tahtlusele. "Ratsionalistlike ratsionaalsuskontseptsioonide" järgimise asemel tuleks keskenduda karakterile ning inimelu "tõele, tõetruudusele ja üksikisiku elu mõttele". Raamatule on lisatud A. W. Moore'i teejuht, mis aitab Williamsi argumentatsioonis orienteeruda, ning tõlkija järelsõna "Moraali hauakaevaja". Tõlkinud Märt Väljataga

Artiklikogumik tähistab Tartu Ülikooli eetikakeskuse 10. sünnipäeva ning sisaldab artikleid keskuse tegevuse kohta, samuti eetika rollist teaduses ja ühiskonnas.

Araabia filosoofi Ibn Tufayli ehk ladinapäraselt Abubaceri (u 1110—1185) avicennismist ja sufismist inspireeritud filosoofiline jutustus räägib loo iseõppijast metsikust lapsest, kes kasvab üksikul saarel gaselli hoole all ning jõuab ümbritsevat tasapisi mõtestades ülima tõeni. Ehkki ta on ülejäänud inimkonnast eraldatud, tajub laps ometigi, et erineb teistest loomadest, olles neist kõrgem olend. Nii käsitleb uusplatonistlike sugemetega lühiteos allegoorilises võtmes inimese arenguteed tunnetuse kõrgeimale astmele, looduse, iseenda ja maailmakorra ning nende aluseks oleva printsiibi mõistmisele.

Esteetika kui teadus. Käsitletakse ilu ja teisi esteetilisi nähtusi, kunsti olemust ja dialektikat, kunsti ja ühiskonna suhteid, kunstiteose sündi ja elutsüklit, sotsialistliku kunsti probleeme ning rahva esteetilist kasvatamist kommunismi ehitamisel.

Rémi Brague (snd 08.09.1947) on prantsuse filosoof ja ajaloolane, kreeka filosoofia ning keskaja araabia ja juudi mõtteloo asjatundja, kes õpetab neid distsipliine Pariisi Panthéon-Sorbonne’i ülikoolis ning Müncheni Ludwig-Maximiliani ülikoolis. Rémi Brague on Institut de France’i liige.

Sügava ja erakordselt laialdase eruditsiooniga autorina (valdab paljusid keeli, sealhulgas vanu) on ta avaldanud paarkümmend raamatut, mis käsitlevad antiik- ja keskaja mõttelugu, kristluse kohta tänapäeval, hariduse temaatikat ja muud. Rahvusvaheliselt tuntuks sai ta käesoleva esseega, mis ilmus esmakordselt aastal 1992 ja mida ta sestpeale korduvalt on täiendanud ja ümber töötanud. Tema viimati ilmunud raamat (2018) kannab pealkirja „Sur la religion“ („Religioonist“).

Leksikonis, mille valmistas ette kvalifitseeritud autorite – filosoofide, sotsioloogide, psühholoogide, ajaloolaste suur kollektiiv, on esindatud filosoofiateaduse kõik osad. Raamat on mõeldud laiale lugejaskonnale. Tõlgitud 4. venekeelse väljaande järgi.

 

Leksikonis, mille valmistas ette kvalifitseeritud autorite -- filosoofide, sotsioloogide, psühholoogide, ajaloolaste suur kollektiiv, on esindatud filosoofiateaduse kõik osad. Raamat on mõeldud laiale lugejaskonnale. Tõlgitud 4. venekeelse väljaande järgi.

Filosoofia tähendab suuri küsimusi – Kust me tuleme? Miks me siin oleme? Mis tuleb pärast meid? – ja erinevaid vastuseid, mida inimesed taolistele küsimustele on andunud. See raamat juhib teid teel, mis kulgeb Aristotelese "Nikomachose eetikast" Aquino Thomase "Teoloogia summa" kaudu Descartes’i "Arutluseni meetodist" ja edasi Wittgensteini "Loogilis-filosoofilise traktaadini". Värskendavateks vahepeatusteks on Hume’i "Traktaat inimloomusest" ja Nietzsche "Nõnda kõneles Zarathustra". "FILOSOOFIA linnulennult" sisaldab selgitusi kõikide filosoofiasuundade olemuse kohta, jälgib inimmõtlemise ponnistusi elu mõtte otsinguil ning pakub kõikide tähtsamate filosoofide poolt kasutatud võtmemõistete kokkuvõtliku seletuse. Kui te arvate, et Heidegger on põllumajandusagregaat, siis on see raamat just teie jaoks. Neil Turnbull on poliitikafilosoofia ja ühiskonnateooria vanemlektor Nottinghami Trenti Ülikoolis Inglismaal.

„Filosoofia sünd" on raamat Lääne mõtte metsikutest lätetest. Giorgio Colli (1917‒1979) oli itaalia filosoof, filoloog ja kauaaegne Pisa ülikooli professor. Ta töötas välja originaalse lähenemise Lääne filosoofilisele traditsioonile, omalaadse „antifilosoofia". Oluline mõju selles on Friedrich Nietzschel, kellega liidab Collit kõigepealt suur huvi kreeka filosoofia ja seega ka Lääne mõtte alguse ja aluste vastu. Mõlemad on otsinud eelsokraatilistest mõtlejatest ning üldisemalt kreeka arhailisemast religioossest, müütilisest ja traagilisest maailmatunnetusest mõtlemise elulist lätet, mis hilisemas, Sokratese-järgses filosoofias taltsutati ja kõrvale tõrjuti. Seda iidset alget nimetab Colli „tarkuseks" ja vastandab filosoofiale kui pelgale „tarkusearmastusele". „Filosoofia sünd" ilmus esmakordselt 1975. aastal ja on kokkuvõte kolmeköitelisest teosest „Kreeka tarkus" („La sapienza greca", 1977–1980).

Eestikeelne väljaanne sisaldab 45 artiklit koos täiendustega. Prantsuse kirjaniku, filosoofi ja ajaloolase, Euroopa valgustusliikumise juhtiva tegelase Voltaire’i (1694–1778) peamisi filosoofilisi teoseid on „Filosoofiline sõnaraamat“ (esitrükk 1764), mille artiklitest käesolev väljaanne pakub ulatusliku valiku. Voltaire’ile eriomase teravmeelsuse ja elegantsiga käsitletakse selles inimese tõsiseid eluprobleeme, analüüsitakse tunnetusteoreetilisi ja usulis-kõlbelisi küsimusi, paljastatakse ühiskonnaelu ebakohti ja usufanatismi, astutakse välja inimväärikuse ja vaimuvabaduse kaitseks.

Sisaldab kolm lugu: Zadig ehk Saatus (idamaine lugu), Mikromegas (filosoofilne lugu) ja Candide ehk Optimism. Lisaks veel tõlkijate märkused ja Juri Lotmani "Groteski ja filosoofia maailmas"

Ülevaade Friedrich Engelsi (1820-1895) elust ja revolutsioonilistest vaadetest.

Õhtumaine ühiskond on sügavas kriisis, sest moraalitu heaolu ei kesta kaua. On vaid aja küsimus, kui tekib poliitiline surve muuta kurssi. Autor Jari Ehrnrooth näitab, et heaoluriigi kriisile on lahendus, aga see eeldab ühiskondliku mudeli põhimõttelist reformatsiooni. Lääne ühiskondadel on vaja see paratamatult läbida, kui tahetakse konkurentsis püsida ja üldse ellu jääda.

Raamat on pühendatud saksa filosoofi, kirjaniku ja folkloristi, "tormi ja tungi" liikumise teoreetiku J. G. Herderi loomingu vaatlusele. Autor annab valgustusajastu üldiseloomustuse ja lühiülevaate mõtleja elust. Herder on üks historismi loojaid: raamatus käsitletakse historismiidee kujunemist valgustaja mitmetes loomevaldkondades. Eripeatükk on pühendatud ajaloofilosoofiale. Põhjalikult on analüüsitud Herderi esteetikat, mis avaldas suurt mõju esteetilise mõtte edasisele arengule.

Soome filosoofi Pakka Himaneni teos on julge, väga omapärane ja uudne katse esitada inimelu igivanu põhiküsimusi kaasaegse lugeja jaoks haaraval kujul ja seejuures elegantses, juba antiikajast pärineva filosoofilise dialoogi vormis. See on raamat, mis võiks leida tänuliku lugejaskonna mis tahes elukutset esindavate mõtlevate inimeste hulgas; eriti õpilaste, üliõpilaste ja õpetajate näol. Raamatu lõpus on Kalle Kure kommentaarium koos mõtteülesannetega.

Karl Popperit, üht meie aja sügavalt algupärast ja loovat mõtlejat peetakse 20. sajandi suurimaks teadusfilosoofiks. Tema tähtsus teaduse metodoloogiale oli tohutu, hoolimata tema õpetuse hulgalisest vääritimõistmisest ja -tõlgendamisest, ning lisaks viljakale tööle loodusteaduste vallas on laialdaselt tuntud tema oluline panus poliitikateooriasse ja sotsioloogiasse. „Historitsismi viletsus“ on Popperi üks peateoseid.

Klassikalise saksa idealismi esindaja Johann Gottlieb Fichte (1762-1814) filosoofilise idealismi manifest "Inimese määratlus" (ilm. 1800) tähistab mõtleja evolutsioonis esimese suure, nn. kantiaanlik-eetilise perioodi lõppu ja ühtlasi üleminekut järgmisele, nn. metafüüsilis-müstilisele. Populaarses vormis resümeerib Fichte selles teoses oma algupärase, "teadusõpetuse" ideedele tugineva filosoofia, milles käesoleval juhul tõuseb kesksena esile absoluutse aktiivsuse ja inimese vabaduse probleem.

Küberneetika ja teised tõenäosuslikud teadused loodi selleks, et takistada jumala ja juhuse kokkumängimist teie vastu. Kui ka teil oleks võimalus astuda koalitsiooni, nimelt lõpmatusega, oleks teie võit koguni garanteeritud. On vaja, et teil oleks lõpmatult palju raha ja lõpmatult palju (või veidi rohkem) aega. Kuid ka sel juhul, kui teil millegipärast ei ole seda ega teist, annab küberneetika teile siiski mingisugused mõistlikud väljavaated. Sellest peaks jätkuma, et säilitada huvi mängu vastu, mille nimeks on elu.

Aastatuhandeid oli meie optimism rajatud jumala heatahtlikule kõikvõimsusele. Kõikvõimsust ilmutas jumal imedes, nähtustes, mis rikuvad loodusseadusi (mängureegleid). Newtoni füüsika triumfaalne võidukäik ja sellega kaasnenud tehniline progress lõi ettekujutuse, et jumal on lõpuks allutatud mängureeglitele ja mäng on muutunud võrdseks. Jumal muutus seega peaaegu et "üleliigseks hüpoteesiks" (Laplace).

„Isiksus. Ameerikas peetud loengud“ on India kirjaniku ja filosoofi Rabindranath Tagore essemate kogumik, mis ilmus eesti keeles 1995. aastal kirjastuses Olion. Raamat sisaldab tema Ameerika Ühendriikides peetud loenguid ja mõtisklusi, milles autor käsitleb inimese vaimset olemust, vabadust, suhet loodusega ning idamaise ja lääneliku maailmavaate erinevusi.

Peter Sloterdijki „Jumalahullus" arutleb selle üle, kuidas on sündinud ja millest on põhjustatud monoteistlike religioonide leppimatu omavaheline võitlus, mis tänapäeval jätkub reaalsete sõdadena. Raamatus võetakse vaatluse alla kolm põhilist monoteismi vormi – judaism, kristlus ja islam – ning visandatakse nende järkjärguline ilmumine ajaloolise konfliktina. Sloterdijk eritleb võimalikke rindejooni monoteismide vahel ja nende sees ning arendab lõpuks mõttekäiku, kuidas monoteismid võiksid oma ainutõe-taotlustest pikkamööda loobuda.

Karl Marxil oli suur mõju Leninile ja Mao Zedongile ning tema valitsevaid arusaamu purustavad teooriad panid aluse kahekümnenda sajandi suurtele poliitilistele muudatustele. Rohkem kui sajand pärast Karl Marxi surma peavad sotsiaal- ja majandusfilosoofid ikka veel silmas tema "Kommunistliku partei manifestis" ja "Kapitalis" kirjas olevaid maamärke. Raamatus on tähestikulises järjekorras ära toodud kuulsa reformaatori ütlused, mõisted, kontseptsioonid ja mõtted.

Eetikast ja eetikaprobleemidest. Mis teeb meie elu elamisväärseks? Mis annab talle sisu ja tähenduse, millest sõltub tema kordaminek või nurjumine? Sellele küsimusele otsivad väsimatult vastuseid kõikide aegade mõttetargad. Nii sündis üks huvitavamaid filosoofiaharusid – eetika. Eetikaprobleemide tihedat seost meie sajandi valude ja vaevadega näeb käesoleva raamatu autor erilise selgusega omaenda rikkalike elukogemuste varal.

Tema elu ja filosoofia

Konservatiivse eluhoiaku keskne idee on lihtne: me peaksime püüdma säilitada seda, mida me peame väärtuslikuks. See selge juhtlause kätkeb endas paraku vähemalt kolme küsimust: kes oleme meie? mis on väärtuslik? mida tähendab säilitamine keset kiirenevaid muutusi? Käesolevas raamatus pistab juhtiv Briti konservatiivne filosoof Roger Scruton rinda kõigi kolme probleemiga. Scrutoni sõnul on toimiva demokraatia eeltingimuseks poliitikaeelne jagatud arusaam mitmuse esimesest isikust. Poliitika kõrgeimaks väärtuseks peab olema selle „meie” alleshoidmine. Pöördeliste muutuste ajajärgul tähendab säilitamine paratamatult kohanemist, ent kohanemine tähendab ellujäämist ja ellujäämine tähendab säilitatud südamikku. Roger Scrutoni raamat pakub meile kõigile võimaluse oma säilitamist vääriva südamiku üle järele mõtelda.

Üks 20. sajandi originaalsemaid Ameerika filosoofe ja loogikuid Nelson Goodman argumenteerib mängleva rangusega omalaadse "irrealismi" kasuks – teoste ja teooriate loomiseks ja mõistmiseks ei tarvitse rääkida reaalsusest, mille kohta need käivad. Maailmu on sama palju kui nende kohta käivaid õigeid versioone. Kergejalgsel teekonnal peatutakse stiili mõistel, näidatakse, kuidas pildid saavad tsiteerida helisid, esitatakse kunsti definitsioon, tuuakse näiteid nägemistaju leidlikkusest, antakse ülevaade eelsokraatikutest, vaetakse testide, õigsuse ja kehtivuse vahekorda ning pakutakse kriteeriume maailmaversioonide hindamiseks. Juttu on kunstist ja näidistest, tõest, tajust ja tunnetusest, faktidest ja fabritseeringuest, tegelikkusest ja tehislikkusest, väidetest ja värvustest. Järelsõna Goodmani elust ja tööst on kirjutanud Tartu ülikooli professor Daniel Cohnitz koos Marcus Rossbergiga.

Raamat sisaldab tuntud filosoofi, muusiku ning arsti Albert Schweitzeri (1875–1965) neljaosalisena kavandatud „Kultuurifilosoofia“ kaks esimest osa: „Kultuuri allakäik ja taasloomine“ ning „Kultuur ja eetika“ (esitrükk 1923). Teoses analüüsitakse kultuuri mandumise põhjusi ja osutatakse ühtlasi kultuuri uuestisünni võimalustele. Pühendades palju tähelepanu eetilise mõtte ajaloole, eritleb autor kriitiliselt eetikasüsteeme Vana-Kreekast kuni läinud sajandi lõpuni. Uut optimistlikku maailmavaadet otsides jõuab mõtleja oma humanistliku eetika põhiprintsiibini „aukartus elu ees“. Tänapäevale nii haruldase mõtlejatüübina, kelle filosoofia ja võltsimatu humanism, kõlbeliselt terviklik elu ja tegevus ajastu vaimsele situatsioonile mõju avaldasid, väärivad Schweitzeri ideed loovat suhtumist seoses mitmete nüüdisprobleemidegagi.

Veerand sajandit on Ruth Benedicti raamat Kultuurimustrid pakkunud meile hästi sõnastatud ja provokatiivset sissejuhatust antropoloogia mõistmiseks. See teos, mida on tõlgitud neljateistkümnesse keelde ning mida ainuüksi Mentor'i väljaandena on trükitud rohkem kui 800 000 eksemplari, on aidanud ühendada reaal- ja humanitaarteadusi ajal, mil need on teineteisest üha rohkem kaugenenud. Kui Ruth Benedict 1921. aastal oma tööd antropoloogia valdkonnas alustas, siis oli sõna "kultuur", nagu me seda vanematelt lastele edasi antava õpitud käitumise süsteemse kogumi tähistamiseks tänapäeval kasutame, vaid väikese elukutseliste antropoloogide rühma tehnilise sõnavara osa. See, et kaasaegne maailm kultuuri mõiste nüüdseks nii hästi omaks on võtnud ning et sellised väljendid nagu "meie kultuuris" libisevad haritud meeste ja naiste huultelt peaaegu niisama vabalt nagu ajale ja kohale viitavad fraasid, on väga suures osas just selle raamatu teene.

"Kunsti keeled" on teedrajav käsitlus märgisüsteemidest, mida inimene kasutab oma maailma tunnetamiseks ja kujundamiseks.

Lisaks igapäevasele asjaajamisele, teadusele ja tehnikale rakendatakse neid ka kunstides: maalis, skulptuuris, arhitektuuris, muusikas, tantsus, teatris, kinos ja kirjanduses. Nelson Goodman uurib, mille poolest erineb (visuaalne) kujutamine (verbaalsest) kirjeldamisest, miks perspektiiv ja realism on midagi harjumuslikku, millised tähistamisviisid on üldse võimalikud, mis on fiktsioon, metafoor ja väljendus, mille poolest erineb teose võltsing originaalist, millistele tingimustele peab vastama ideaalne märkimisviis ja kuidas eri kunstid nendele vastavad. Viimane peatükk esitab kognitiivse käsitluse kunstist kui maailma tunnetamise vahendist ning pakub välja mõned esteetilisuse sümptomid. Tõlkija saatesõna keskendub Goodmani teooriate radikaalsusele ja konventsionaalsusele.

Nelson Goodman (1906–1998) oli üks 20. sajandi Ameerika tähtsamaid filosoofe ja loogikuid. Eesti keeles on ilmunud tema raamat "Kuidas tehakse maailmu" (EKSA, 2014).

Suurte mõtlejate isiksustesse ja nende mõttekäikudesse süvenemise kaudu annab teos ülevaate Lääne-Euroopa mõtlemise ajaloost. Autori julgelt subjektiivne hoiak lisab tekstile omaette värvingu. Sellesama julgusega valib autor ka isikud, kelle kaudu ta pildi visandab – eelistades vaid suuri mõtlejaid ja jättes välja "filosoofia töölised" – ning vastavalt on teoses esindatud ka Nietzsche ja Kierkegaard, kes tavaliselt säärastest ülevaadetest kõrvale jäetakse. Esa Saarinen kaitses filosoofiadoktori kraadi väga noorelt ning on Põhjamaades populaarne samuti eelkõige noorte hulgas.

Ma pean jätkama oma tegevust niikaua, kuni ma suudan vastaseid veenda või jään kaotajaks. Sest mu missioon on kõigi indialaste, isegi inglaste ja lõpuks kogu maailma pööramine vägivallatuse teele, et reguleerida sel viisil poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja religioosseid vahekordi.

White’i sõnul alustavad ajaloolased oma tööd sündmuste kroonika koostamisest, mis tuleb organiseerida ühtseks looks. Need on kaks eeletappi enne materjali töötlemist süžeeks, mis väidetavalt väljendab ideoloogiat. Seega on ajalooteos "verbaalne struktuur narratiivse proosajutustuse vormis, mis väidetavalt on minevikustruktuuride ja protsesside mudel või ikoon, et selgitada, millised need olid, neid esindades".

Inglise filosoofi David W. Hamlyni (1924–2012) ülevaateraamat "Metafüüsika" (originaalis 1984) viib lugeja uurimisretkele läbi teaduse olevast kui olevast. Alguses eristatakse kahte filosoofialoos esinenud arusaama metafüüsikast. Üks ulatub tagasi Aristoteleseni ja keskendub ontoloogiale, uurides, mis peab olemas olema selleks, et meiesugused olendid saaksid olemas olla. Teine eristab nähtumusi ja reaalsust, üritades kindlaks teha, mille olemasolu on tõeline. Hamlyni poolehoid kuulub esimesele lähenemisviisile ning ta käsitleb selle valguses omavahel läbipõimunud teemasid, nagu ontoloogia printsiibid, substants, üksik ja üldine, üks ja palju, aeg ja ruum, vaim ja keha, mina ja isikuidentsus. Teemade mitmekesisusest koorub välja üldine tees, et kuna meie ise ei saa ennast mõista üldomaduste esinemisjuhtudena, siis ei saa äärmusratsionalistlik metafüüsika paika pidada. See, kuidas me maailma tunnetame, sõltub avalikest normidest ja eluvormidest. See eeldab kuulumist kogukonda ning tunnetaja peab olema ka tundeline, tahteline ja kehaline tegutseja. Tõlkija järelsõna aitab lugejal raamatus orienteeruda, võttes kokku teekonna põhiteemad ja pidepunktid.

Metafüüsika aineks on tõeluse kui terviku fundamentaalne struktuur. E. J. Lowe’i "Metafüüsika ülevaade" on asjatundlik ja usaldusväärne teejuht nüüdisaegsesse analüütilisse metafüüsikasse, mis käsitleb selle kõiki peamisi alasid.

Raamat jaguneb kuude ossa ja kahekümnesse peatükki, keskendudes järgmistele teemadele: identsus ja muutus, paratamatus, olemus ja võimalikkus, põhjuslikkus, agentsus ja sündmused, aeg ja ruum ning universaalid ja partikulaarid. Kuigi ülevaade tutvustab mitmesuguseid seisukohti, ei taotle autor neutraalsust, vaid esitab ka omaenda positsiooni.

Raamat sobib filosoofiaõppuritele ja huvilistele, kes soovivad nüüdismetafüüsikast süstemaatilist ülevaadet või arusaamist selle üksikküsimustest. 

Edward Jonathan Lowe (1950–2014) oli Durhami ülikooli professor, kes tegi palju metafüüsika tagasitoomiseks ingliskeelse filosoofia keskmesse. Ta töötas välja nelja kategooria ontoloogia, mille järgi olev jaguneb liikideks, omadusteks, substantsideks ja troopideks. Eesti keeles on varem ilmunud Lowe’i "Sissejuhatus vaimufilosoofiasse" (2008).

See raamat tahab näidata, kuidas suhestuvad Nietzsche ja Heideggeri filosoofia järeldused, millele siin pidevalt viidatakse, hiljutisemate modernse ajastu lõpu ja postmodernsuse diskursustega. Seada need kaks filosoofia valda otsesesse kokkupuutesse, nagu seda hiljuti on hakatud tegema, tähendab meie väitel tõe uute ja rikkamate aspektide avastamist. Alles nietzscheliku igavese taastuleku problemaatikaga ning heideggerliku metafüüsika ületamise problemaatikaga seostatult omandavad laialivalguvad ja mitte alati koherentsed postmodernsuse teoretiseeringud ranguse ja filosoofilise väärikuse; ja alles seoses sellega, mida toovad ilmsiks hilistööstusliku maailma uute eksistentsitingimuste postmodernsed kajastused, saab kindlalt kinnitada, et Nietzsche ja Heideggeri filosoofilised intuitsioonid pole puhtakujuliselt taandatavad tervet varase XX sajandi filosoofiat ja kultuuri läbivale Kulturkritikile. Võtta Heideggeri humanismikriitikat või Nietzsche kuulutust nihilismi täidesaamisest kui "positiivseid" momente filosoofia ümbertegemise tarvis, nagu seda teevad selle teose kaks esimest peatükki, ja mitte ainuüksi kui dekadentsi sümptomeid ja teadustusi, on võimalik üksnes siis, kui meil on julgust – loodetavasti mitte vaid ettevaatamatust – kuulata tähelepanelikult kunstide, kirjanduskriitika, sotsioloogia diskursusi postmodernsuse ja selle iseloomulike joonte kohta.

"Moodne filosoofia" annab ettekujutuse sellest, millega nüüdisaegne filosoofia tegeleb: mis on selle teemad ja probleemid ning milliste meetoditega neid käsitletakse. Elavas ja selges stiilis raamat aitab lugejal aru saada peamistest vaidlusküsimustest ilma tehnilisse erialakeelde takerdumata. Ülevaate all on kõik filosoofiavaldkonnad alates matemaatika- ja keelefilosoofiast kuni esteetika ja riigifilosoofiani. Kõike seda käsitletakse isikupärasest, mõnikord poleemilisest perspektiivist, mis ei jäta varju autori enese eelistusi ja antipaatiaid.

Käsitlust läbivaks juhtlõngaks on subjekti-problemaatika, mida järgitakse alates Descartes'ist läbi Kanti kuni Wittgensteinini koos kõrvalepõigetega Fichte, Sartre'i jt juurde. Raamatusse kuulub õpijuht, mis sisaldab üksikasjalikke kirjandussoovitusi ja küsimusi edasimõtlemiseks. Tõlkija järelsõna "Paistvuste päästja" visandab Roger Scrutoni kui filosoofi põhitaotluse – kaitsta kollektiivset inimmaailma, selle tähenduslikkust ja näivusi niihästi subjektivismi kui ka loodusteadusliku objektivismi äärmuste eest.

Roger Scruton (1944–2020) oli silmapaistev Inglise avalik intellektuaal, aga ka professionaalne ja originaalne filosoof.

Sööstame tulevikku, mis eeldab kardinaalselt uusi oskusi: terviklikolemist, empaatiavõimet ja tundlikku märkamist. Muutusesse vormumise, pideva õppimise ja kohanemisvajaduse sundus pelutab, samas on neist võimalik arendada sisemise kasvamise ime. Muutumised kannustab usaldama ebatäiuslikkust ja innustab arenema oma tingimusi seades. See annab julgust kardinaalselt teisiti mõelda ja tegevust peatada kõikelamestaval teerullil. Eesmärgiks on muutumine, mis ei järgi enam harjumuspärast voolusängi ja murrab välja etteseatud rööbastest. Muutumised on väljakutse julgeks dialoogiks - samm välja ahistavatest kambrikestest, valmidus kuulata ja näha. Oled alati märksa enamat kui ükskõik milline kujutlus iseendast.