Filosoofia

Käesolevas raamatus käsitletakse populaarses vormis marksistliku filosoofia aluseid. Raamat on mõeldud lugejale, kes asub esimest korda seda teadust ringides, seminarides või iseseisvalt õppima. Teine, parandatud ja täiendatud trükk.

Autori eessõnast: "Selle raamatu näol on tegemist praktilise filosoofiaraamatuga: ta annab kontseptuaalse raamistiku, mis on mõeldud tegevusjuhisena. Kõnealune raamistik on olnud mulle teejuhiks nii rahategemisel kui ka filantroopilises tegevuses ja ma olen veendunud, et see kehtib ühiskonna puhul ka üldises mõttes, sest see esitab globaalse avatud ühiskonna juhtpõhimõtted. Selle ambitsioonika ettevõtmise elluviimine nõuab minult laia haaret ja orienteerumist mitmel tasandil: filosoofilisel ja praktilisel, avalikul ja isiklikul."

"Ühe põhjuse leidmist pean ma paremaks Pärsia kuningatrooni omandamisest." "Kuivõrd vabadus on eelistatavam orjusest, sedavõrd on vaesus demokraatlikus riigis eelistatavam sellest, mida ainuvõimu riigis õnneks nimetatakse." Raamat on pühendatud antiikatomistika väljapaistva esindaja Demokritose (u. 460-u. 370 e.m.a.) elu ja õpetuse vaatlusele. Demokritost on näidatud sügavamõttelise õpetlasena, kirgliku tõeotsijana, oma aja usundilis-mütoloogiliste kujutluste vastu võitlejana. Tema geniaalsed natuurfilosoofilised aimused, viljakad mõtted sotsiaalfilosoofia ja eetika vallas, mida arendasid edasi Epikuros ja Lucretius, on jätnud sügava jälje teaduse ja filosoofia ajalukku.

Oma aja inglise filosoofia suurkuju sir Bernard Arthur Owen Williamsi (1929–2003) 1985. a ilmunud peateos küsib, mille kohta eetiline mõte käib ja mida saab filosoofia selle heaks teha. Williams läheneb nendele küsimustele uudse rakursi alt, väites, et kuigi uusaeg on seadnud eetilisele mõttele enneolematuid ootusi, ei ole filosoofia nendele vastamisega toime tulnud. Raamat annab ülevaate peamistest teooriatest, mis on püüdnud vastata küsimusele, miks olla moraalne ja milline on moraalsuse proovikivi, keskendudes Aristotelese ja Kanti süsteemile, aga ka kontraktualismile ja utilitarismile. Kõne all on teemad nagu antiikmõtlejate erinevus uusaja mõtlejatest, õnn, kohus, relativism, objektiivsus, teadus ning eetilise teadmise võimalikkus. Williams püüab filosoofilist eetikat ümber orienteerida, nii et see ei üritaks formuleerida üldkehtivaid moraaliteooriaid ning loobuks keskendumast kohustustele ja tahtlusele. "Ratsionalistlike ratsionaalsuskontseptsioonide" järgimise asemel tuleks keskenduda karakterile ning inimelu "tõele, tõetruudusele ja üksikisiku elu mõttele". Raamatule on lisatud A. W. Moore'i teejuht, mis aitab Williamsi argumentatsioonis orienteeruda, ning tõlkija järelsõna "Moraali hauakaevaja". Tõlkinud Märt Väljataga

Artiklikogumik tähistab Tartu Ülikooli eetikakeskuse 10. sünnipäeva ning sisaldab artikleid keskuse tegevuse kohta, samuti eetika rollist teaduses ja ühiskonnas.

Kes Sa oled? Kas Sa tahaksid kujundada oma karakterit, tunda oma hingemustrit? Siis süvene Schopenhaueri „Elutarkusesse”! Oli aasta 1957, kui ostsin antikvariaadist „Elutarkuse”. Süvenesin raamatusse täielikus üksinduses ja eraldatuses kahel nädalal. See oli võimas, kogu elu määrav impulss. Minu maailmatahe – elutahe – sai eesmärgistatud ja muutus ideed teenivaks tahtejõuks. Filosoofia ei ole mingi targutamise teema intelligentidele, vaid tegutsemise ideoloogia. Mõte ilma teota on haigus. Tegu määrab lõpuks kõik. Filosoofiaga ei tegeleta, filosoof ollakse. Olla filosoof tähendab üle kõige armastada tõde ja püüda elada selles vaimus. Einar Laigna, teoloog ja ajaloofilosoof

Käesolev teos koosneb kahest osast, teoreetilisest ja ajaloolisest – kahest iseseisvast raamatust, mis teineteist vastastikku täiendavad. Teoreetilise osa tuumiku moodustab käsitlus pealkirjaga “Esteetika kui väljendusteaduse ja üldlingvistika põhiteesid”, ette kantud Napoli Pontanianuse Akadeemia istungitel 18. veebruaril, 18. märtsil ja 6. mail 1900. aastal, hiljem avaldatud akadeemia toimetiste XXX köites. Ettekannet ümber töötades on autor selle põhiseisukohti muutnud õige vähe, kuigi materjali tublisti täiendanud ja arendanud, küll aga on lihtsuse ja selguse huvides muudetud teemade järjestust. – Mis puutub esteetika ajaloo käsitlusse, siis on ainult selle esimesed viis peatükki varem trükivalgust näinud: Napoli ajakirjas Flegrea (aprillis 1901) pealkirjas all “Giambattista Vico – esteetikateaduse esmaavastaja”; ka neid on autor laiendanud ja teose teiste osadega kooskõlastanud.

"Lühiülevaate" autorid on püüdnud saavutada järgmisi eesmärke: süstemaatiliselt käsitleda filosoofia arenemise põhietappe muinasajast meie päevini, analüüsida filosoofia peasuundade -- materialismi ja idealismi võitlust, valgustada dialektilise ja ajaloolise materialismi tekkimist ja arengut, kritiseerida kaasaegset kodanlikku filosoofiat, milles kajastub kapitalistliku süsteemi üldkriis. "Filosoofia ajaloo lühiülevaade" on mõeldud õppevahendiks humanitaaralade üliõpilastele ja ka neile, kes õpivad filosoofia ajalugu iseseisvalt.

Ülevaade Friedrich Engelsi (1820-1895) elust ja revolutsioonilistest vaadetest.

Raamat on pühendatud saksa filosoofi, kirjaniku ja folkloristi, "tormi ja tungi" liikumise teoreetiku J. G. Herderi loomingu vaatlusele. Autor annab valgustusajastu üldiseloomustuse ja lühiülevaate mõtleja elust. Herder on üks historismi loojaid: raamatus käsitletakse historismiidee kujunemist valgustaja mitmetes loomevaldkondades. Eripeatükk on pühendatud ajaloofilosoofiale. Põhjalikult on analüüsitud Herderi esteetikat, mis avaldas suurt mõju esteetilise mõtte edasisele arengule.

Soome filosoofi Pakka Himaneni teos on julge, väga omapärane ja uudne katse esitada inimelu igivanu põhiküsimusi kaasaegse lugeja jaoks haaraval kujul ja seejuures elegantses, juba antiikajast pärineva filosoofilise dialoogi vormis. See on raamat, mis võiks leida tänuliku lugejaskonna mis tahes elukutset esindavate mõtlevate inimeste hulgas; eriti õpilaste, üliõpilaste ja õpetajate näol. Raamatu lõpus on Kalle Kure kommentaarium koos mõtteülesannetega.

Klassikalise saksa idealismi esindaja Johann Gottlieb Fichte (1762-1814) filosoofilise idealismi manifest "Inimese määratlus" (ilm. 1800) tähistab mõtleja evolutsioonis esimese suure, nn. kantiaanlik-eetilise perioodi lõppu ja ühtlasi üleminekut järgmisele, nn. metafüüsilis-müstilisele. Populaarses vormis resümeerib Fichte selles teoses oma algupärase, "teadusõpetuse" ideedele tugineva filosoofia, milles käesoleval juhul tõuseb kesksena esile absoluutse aktiivsuse ja inimese vabaduse probleem.

Jaapani klassikalise kirjanduse üks tuntumaid nimesid õpetaja Kenkō (u 1283–1350) teenis pea paarkümmend aastat keisri õukonnas eri ametikohtadel, laskis end seejärel tendai koolkonna budistlikus kloostris mungaks pügada ja asus elama Hiei mäe jalamil asuvasse Shūgaku-ini kloostrisse. Umbes sellest ajast ongi tõenäoliselt pärit ka esimesed ülestähendused „Jõudeaja võrsetest“, mis arvatakse olevat kirja pandud aastatel 1331–1332. „Jõudeaja võrsed“ on Sei Shōnagoni „Padjamärkmete“ kõrval tuntuim zuihitsu žanri teos – omamoodi fragmentaarium, mis koondab arutlusi, mõtisklusi, mõistulugusid ja ka lihtsalt praktilise tarkuse terakesi. Käsitletavad teemad on mitmekesised, leidub poeetilisi ja meditatiivseid loodusvaatlusi, filosoofilisi mõtisklusi elu mõttest, aga ka humoorikat inimlike nõrkuste pilkamist. Valiku koostaja Rein Raud on lisanud kuldsarja väljaandesse uusi tõlkeid ja kirjutanud kogumikule ka uue saatesõna, mis tutvustab autori elu ja loomingut ning avab teose ajaloolist ja kultuurilist tausta.

Missugune on juhuse osa meie elus? Kes on mõelnud selle küsimuse üle, see on kindlasti märganud, kuivõrd me sõltume juhusest. Juhuslikkus ümbritseb meid igast küljest.

Konservatiivse eluhoiaku keskne idee on lihtne: me peaksime püüdma säilitada seda, mida me peame väärtuslikuks. See selge juhtlause kätkeb endas paraku vähemalt kolme küsimust: kes oleme meie? mis on väärtuslik? Mida tähendab säilitamine keset kiirenevaid muutusi? Käesolevas raamatus pistab juhtiv Briti konservatiivne filosoof Roger Scruton rinda kõigi kolme probleemiga. Scrutoni sõnul on toimiva demokraatia eeltingimuseks poliitikaeelne jagatud arusaam mitmuse esimesest isikust. Poliitika kõrgeimaks väärtuseks peab olema selle "meie" alleshoidmine. Pöördeliste muutuste ajajärgul tähendab säilitamine paratamatult kohanemist, ent kohanemine tähendab ellujäämist ja ellujäämine tähendab säilitatud südamikku. Roger Scrutoni raamat pakub meile kõigile võimaluse oma säilitamist vääriva südamiku üle järele mõtelda.

Üks 20. sajandi originaalsemaid Ameerika filosoofe ja loogikuid Nelson Goodman argumenteerib mängleva rangusega omalaadse "irrealismi" kasuks – teoste ja teooriate loomiseks ja mõistmiseks ei tarvitse rääkida reaalsusest, mille kohta need käivad. Maailmu on sama palju kui nende kohta käivaid õigeid versioone. Kergejalgsel teekonnal peatutakse stiili mõistel, näidatakse, kuidas pildid saavad tsiteerida helisid, esitatakse kunsti definitsioon, tuuakse näiteid nägemistaju leidlikkusest, antakse ülevaade eelsokraatikutest, vaetakse testide, õigsuse ja kehtivuse vahekorda ning pakutakse kriteeriume maailmaversioonide hindamiseks. Juttu on kunstist ja näidistest, tõest, tajust ja tunnetusest, faktidest ja fabritseeringuest, tegelikkusest ja tehislikkusest, väidetest ja värvustest. Järelsõna Goodmani elust ja tööst on kirjutanud Tartu ülikooli professor Daniel Cohnitz koos Marcus Rossbergiga.

Raamat sisaldab tuntud filosoofi, muusiku ning arsti Albert Schweitzeri (1875-1965) neljaosalisena kavandatud "Kultuurifilosoofia" kaks esimest osa: "Kultuuri allakäik ja taasloomine" ning "Kultuur ja eetika" (esitrükk 1923). Teoses analüüsitakse kultuuri mandumise põhjusi ja osutatakse ühtlasi kultuuri uuestisünni võimalustele. Pühendades palju tähelepanu eetilise mõtte ajaloole, eritleb autor kriitiliselt eetikasüsteeme Vana-Kreekast kuni läinud sajandi lõpuni. Uut optimistlikku maailmavaadet otsides jõuab mõtleja oma humanistliku eetika põhiprintsiibini "aukartus elu ees". Tänapäevale nii haruldase mõtlejatüübina, kelle filosoofia ja võltsimatu humanism, kõlbeliselt terviklik elu ja tegevus ajastu vaimsele situatsioonile mõju avaldasid, väärivad Schweitzeri ideed loovat suhtumist seoses mitmete nüüdisprobleemidegagi.

Veerand sajandit on Ruth Benedicti raamat Kultuurimustrid pakkunud meile hästi sõnastatud ja provokatiivset sissejuhatust antropoloogia mõistmiseks. See teos, mida on tõlgitud neljateistkümnesse keelde ning mida ainuüksi Mentor'i väljaandena on trükitud rohkem kui 800 000 eksemplari, on aidanud ühendada reaal- ja humanitaarteadusi ajal, mil need on teineteisest üha rohkem kaugenenud. Kui Ruth Benedict 1921. aastal oma tööd antropoloogia valdkonnas alustas, siis oli sõna "kultuur", nagu me seda vanematelt lastele edasi antava õpitud käitumise süsteemse kogumi tähistamiseks tänapäeval kasutame, vaid väikese elukutseliste antropoloogide rühma tehnilise sõnavara osa. See, et kaasaegne maailm kultuuri mõiste nüüdseks nii hästi omaks on võtnud ning et sellised väljendid nagu "meie kultuuris" libisevad haritud meeste ja naiste huultelt peaaegu niisama vabalt nagu ajale ja kohale viitavad fraasid, on väga suures osas just selle raamatu teene.

"Kunsti keeled" on teedrajav käsitlus märgisüsteemidest, mida inimene kasutab oma maailma tunnetamiseks ja kujundamiseks. Lisaks igapäevasele asjaajamisele, teadusele ja tehnikale rakendatakse neid ka kunstides: maalis, skulptuuris, arhitektuuris, muusikas, tantsus, teatris, kinos ja kirjanduses. Nelson Goodman uurib, mille poolest erineb (visuaalne) kujutamine (verbaalsest) kirjeldamisest, miks perspektiiv ja realism on midagi harjumuslikku, millised tähistamisviisid on üldse võimalikud, mis on fiktsioon, metafoor ja väljendus, mille poolest erineb teose võltsing originaalist, millistele tingimustele peab vastama ideaalne märkimisviis ja kuidas eri kunstid nendele vastavad. Viimane peatükk esitab kognitiivse käsitluse kunstist kui maailma tunnetamise vahendist ning pakub välja mõned esteetilisuse sümptomid. Tõlkija saatesõna keskendub Goodmani teooriate radikaalsusele ja konventsionaalsusele. Nelson Goodman (1906–1998) oli üks 20. sajandi Ameerika tähtsamaid filosoofe ja loogikuid. Eesti keeles on ilmunud tema raamat "Kuidas tehakse maailmu" (EKSA, 2014).

Raamat annab võimalikult süstemaatilise ülevaate marksistlik-leninliku esteetika põhiküsimustest. Marksistlik-leninliku esteetika tähtsamaks iseärasuseks ja peamiseks jooneks on tihe side eluga, kommunistliku ülesehituse praktikaga, kunstipraktikaga; ta üldistab teoreetiliselt kunstikultuuri arengu kogemusi ja väljendab rahva huve ning kunstilisi tarbeid. Meie esteetika on marksistlik-leninliku maailmavaate koostisosa.

Raamat käsitleb süstemaatiliselt dialektilist ja ajaloolist materialismi. Raamat on mõeldud kõrgemate õppeasutuste üliõpilastele, parteiharidusvõrgu kuulajatele ja iseseisvalt õppijatele.

Sisukord: Kaks ajakirjandusässa liituvad Eesti Päevalehega - Argo Ideon / Maksuameti suhtejuhi kannatuste aasta - Sissejuhatus - Jevgeni Golikov / Suhtlemisvõimetus ja kultuur - Oliver Kruuda / Tööstust arendab kohalik omanik - Joel Luhamets / Meil tuleb valida jumala ja inimeste seaduste vahel - Valitsuse korruptsioonivastase võitlemise kava "Aus riik" / Evelyn Sepp, Riigikogu; Eiki Nestor, Riigikogu; Ken-Martin Vaher, justiitsminister; Margus Kurm, justiitsministeerium - Isa Roman / Kahe kultuuri piirialal tuleb olla kannatlik - Indrek Pertelson / Sport kasvatab vastutustundliku kodaniku - Juhan Partsi valitsuse esimene tööaasta / Siiri Oviir, Riigikogu; Siim Kallas, Riigikogu; Juhan Parts, peaminister; Villu Reiljan, keskkonnaminister - Kihistumine - sotsiaalne, kultuuriline, poliitiline... / Evelyn Sepp, Riigikogu; Jaak Allik, Riigikogu; Urmas Krull, Reformierakond; Urmas E. Liiv, filmirežissöör - Jüri Lina / "Olen Euroopa Liidu vaenlane."; Kellele lüüakse hingekella? - Rein Lang / Eestis on liidrikriis; Milleks meile moraal?; Partnerid, kliendid, konkurendid ja kameeleonid; Meie usaldus, valik, tulemus; Sõbrad, vaenlased ja rehepapid; Kuidas kasvatada juhid? - Villu Reiljan / Ökoloogiline maksureform on mõtteviisi muutus; Kas Palts on maksupettur? - Aivar Pohlak / "Ma ei suuda olla nii küüniline, et poliitikas edu saavutada." - Mart Helme, Kaur Kender / Kas maa tuleb täita lastega? - Miks Estonia huku kohalt ei haju kahtluspilved? / Jutta Rabe, ajakirjanik; Helje Kaskel, Estonia Omaste Ühing; Andres Björkman, laevandusekspert; Christopher Bollyn, ajakirjanik - Mart Helme / Naiivsuses jääme maailmale jalgu; Tallinn ja Herbert George Wellsi "Maailmade sõda"; Hanschmidt, Eesti äri ja russofoobia - Vootele Hansen - Mida õpetab indulgents?; Kommudest, gaastorust ja vägivallast Prantsusmaal - Ülo Kess / Infoühiskonnast teadmusühiskonda; Unistustevabadus ja vabaduseunistus; Millisena paistab meie ühiskond? - Philippe Jourdan / Euroopa skeptitsism tuleneb hingetusest; Jumal ootab kaua, aga maksab protsendiga - Jaak Jõerüüt / "Ma tahaksin elada nii, et mu süda on rahul."; Blatnoi-bolševism - Eesti rahva enesetapp. - Einar Laigna / Tõde teeb vabaks; Mees ja naine - kas sugude kokkupõrge? Ei - filosoofiate!; Kas viimane eestlane?! - Toivo Ninnas /Varjatud võrgustik ei valitse veel Eestit. - Urmas Paet / Ajaloo haavad ei ole veel armistunud. - Koit Luus / Milleks pürgida kõrgemale?!

White’i sõnul alustavad ajaloolased oma tööd sündmuste kroonika koostamisest, mis tuleb organiseerida ühtseks looks. Need on kaks eeletappi enne materjali töötlemist süžeeks, mis väidetavalt väljendab ideoloogiat. Seega on ajalooteos "verbaalne struktuur narratiivse proosajutustuse vormis, mis väidetavalt on minevikustruktuuride ja protsesside mudel või ikoon, et selgitada, millised need olid, neid esindades".

Inglise filosoofi David W. Hamlyni (1924–2012) ülevaateraamat "Metafüüsika" (originaalis 1984) viib lugeja uurimisretkele läbi teaduse olevast kui olevast. Alguses eristatakse kahte filosoofialoos esinenud arusaama metafüüsikast. Üks ulatub tagasi Aristoteleseni ja keskendub ontoloogiale, uurides, mis peab olemas olema selleks, et meiesugused olendid saaksid olemas olla. Teine eristab nähtumusi ja reaalsust, üritades kindlaks teha, mille olemasolu on tõeline. Hamlyni poolehoid kuulub esimesele lähenemisviisile ning ta käsitleb selle valguses omavahel läbipõimunud teemasid, nagu ontoloogia printsiibid, substants, üksik ja üldine, üks ja palju, aeg ja ruum, vaim ja keha, mina ja isikuidentsus. Teemade mitmekesisusest koorub välja üldine tees, et kuna meie ise ei saa ennast mõista üldomaduste esinemisjuhtudena, siis ei saa äärmusratsionalistlik metafüüsika paika pidada. See, kuidas me maailma tunnetame, sõltub avalikest normidest ja eluvormidest. See eeldab kuulumist kogukonda ning tunnetaja peab olema ka tundeline, tahteline ja kehaline tegutseja. Tõlkija järelsõna aitab lugejal raamatus orienteeruda, võttes kokku teekonna põhiteemad ja pidepunktid.

Metafüüsika aineks on tõeluse kui terviku fundamentaalne struktuur. E. J. Lowe’i "Metafüüsika ülevaade" on asjatundlik ja usaldusväärne teejuht nüüdisaegsesse analüütilisse metafüüsikasse, mis käsitleb selle kõiki peamisi alasid. Raamat jaguneb kuude ossa ja kahekümnesse peatükki, keskendudes järgmistele teemadele: identsus ja muutus, paratamatus, olemus ja võimalikkus, põhjuslikkus, agentsus ja sündmused, aeg ja ruum ning universaalid ja partikulaarid. Kuigi ülevaade tutvustab mitmesuguseid seisukohti, ei taotle autor neutraalsust, vaid esitab ka omaenda positsiooni. Raamat sobib filosoofiaõppuritele ja huvilistele, kes soovivad nüüdismetafüüsikast süstemaatilist ülevaadet või arusaamist selle üksikküsimustest. Edward Jonathan Lowe (1950–2014) oli Durhami ülikooli professor, kes tegi palju metafüüsika tagasitoomiseks ingliskeelse filosoofia keskmesse. Ta töötas välja nelja kategooria ontoloogia, mille järgi olev jaguneb liikideks, omadusteks, substantsideks ja troopideks. Eesti keeles on varem ilmunud Lowe’i "Sissejuhatus vaimufilosoofiasse" (2008).

Järgnevatel lehekülgedel antakse eesti lugejatele edasi tugevasti lühendatud ja kohati lihtsustatud kujul Helsingi ülikooli filosoofiaprosessori dr. phil. Eino Kaila teose „Persoonallisuus" (Otava, Helsinki 1934) teine osa. Nad moodustavad loomuliku jätku sama teose juba varem eestistatud esimesele osale ("Mis on hing?" „Elav Teadus" 36, 1934), kuid küllalt ka iseseisvalt lugedes. Lühendusi on tehtud peamiselt näidete ja seniste „Elava Teaduse" teiste vihkude kaudu eesti lugejale juba tuttavaid küsimusi käsitlevate osade arvel.

See raamat tahab näidata, kuidas suhestuvad Nietzsche ja Heideggeri filosoofia järeldused, millele siin pidevalt viidatakse, hiljutisemate modernse ajastu lõpu ja postmodernsuse diskursustega. Seada need kaks filosoofia valda otsesesse kokkupuutesse, nagu seda hiljuti on hakatud tegema, tähendab meie väitel tõe uute ja rikkamate aspektide avastamist. Alles nietzscheliku igavese taastuleku problemaatikaga ning heideggerliku metafüüsika ületamise problemaatikaga seostatult omandavad laialivalguvad ja mitte alati koherentsed postmodernsuse teoretiseeringud ranguse ja filosoofilise väärikuse; ja alles seoses sellega, mida toovad ilmsiks hilistööstusliku maailma uute eksistentsitingimuste postmodernsed kajastused, saab kindlalt kinnitada, et Nietzsche ja Heideggeri filosoofilised intuitsioonid pole puhtakujuliselt taandatavad tervet varase XX sajandi filosoofiat ja kultuuri läbivale Kulturkritikile. Võtta Heideggeri humanismikriitikat või Nietzsche kuulutust nihilismi täidesaamisest kui "positiivseid" momente filosoofia ümbertegemise tarvis, nagu seda teevad selle teose kaks esimest peatükki, ja mitte ainuüksi kui dekadentsi sümptomeid ja teadustusi, on võimalik üksnes siis, kui meil on julgust – loodetavasti mitte vaid ettevaatamatust – kuulata tähelepanelikult kunstide, kirjanduskriitika, sotsioloogia diskursusi postmodernsuse ja selle iseloomulike joonte kohta.

"Moodne filosoofia" annab ettekujutuse sellest, millega nüüdisaegne filosoofia tegeleb: mis on selle teemad ja probleemid ning milliste meetoditega neid käsitletakse. Elavas ja selges stiilis raamat aitab lugejal aru saada peamistest vaidlusküsimustest ilma tehnilisse erialakeelde takerdumata. Ülevaate all on kõik filosoofiavaldkonnad alates matemaatika- ja keelefilosoofiast kuni esteetika ja riigifilosoofiani. Kõike seda käsitletakse isikupärasest, mõnikord poleemilisest perspektiivist, mis ei jäta varju autori enese eelistusi ja antipaatiaid. Käsitlust läbivaks juhtlõngaks on subjekti-problemaatika, mida järgitakse alates Descartes'ist läbi Kanti kuni Wittgensteinini koos kõrvalepõigetega Fichte, Sartre'i jt juurde. Raamatusse kuulub õpijuht, mis sisaldab üksikasjalikke kirjandussoovitusi ja küsimusi edasimõtlemiseks. Tõlkija järelsõna "Paistvuste päästja" visandab Roger Scrutoni kui filosoofi põhitaotluse – kaitsta kollektiivset inimmaailma, selle tähenduslikkust ja näivusi niihästi subjektivismi kui ka loodusteadusliku objektivismi äärmuste eest. Roger Scruton (1944–2020) oli silmapaistev Inglise avalik intellektuaal, aga ka professionaalne ja originaalne filosoof.

Blaise Pascal (1623—1662) oli prantsuse matemaatik ja füüsik, kes lühikeseks jäänud elu jooksul jõudis panna aluse nii tõenäosusteooriale, Pariisi ühistranspordile, baromeetrile kui ka paljudele muudele avastustele, andes sel moel määrava panuse reaalteaduste arengusse. Ehkki Pascal oli teadusliku lähenemise veendunud praktiseerija, leidis ta, et kogu inimlik teadus välistest asjadest on abitu ja tühine ning seda, mis tõeliselt tähtis, saab tunnetada üksnes Jumala antud vahetu, südame teadmise kaudu. Elu viimasel perioodil pühendus Pascal suurejoonelise kogumiku kirjutamisele, millest pidi saama ristiusu apoloogia. Pascali meelest on inimese maine elu tühine ja armetu, ent igas inimeses peitub jumalikku suurust, mis tõstab ta muust loodust kõrgemale.

Owen Barfield (1898–1997) oli üks möödunud sajandi põnevamaid ingliskeelseid mõtlejaid väljaspool akadeemilist maailma. Tema esseed käsitlesid keele ja mõtlemise eelajalugu, poeetilist keelekasutust, vaimu ja looduse suhteid ning lunastuslugu, lähtudes moodsast loodusteadusest, radikaalsest historismist ja antroposoofiast. Käesolevate kaante vahele on võetud kaks Barfieldi teost. 1965. aastal Ameerikas peetud loengud "Kõneleja tähendus" käsitlevad semantilist lähenemist ajaloole, kujundlikkust keeles ja luules, inspiratsiooni ja kujutlust ning inimvaimu muutumist koos keelega. 1957. aastal ilmunud "Nähtumuste päästmine" on kõige hõlmavam sissejuhatus Barfieldi mõttemaailma. See esitab ajas tagasi liikudes visandi inimteadvuse evolutsioonist Läänemaailmas läbi kolme aastatuhande. Peatutakse "animismil", teaduslikul revolutsioonil, keskaja mõtlemisel, klassikalisel vaimul, Iisraeli ilmutusel ja evangeeliumide tähendamissõnadel. Tõlkija saatesõna paigutab Owen Barfieldi ideed 20. sajandi mõtteloo konteksti.

Filosoof, teoloog ja luuletaja Tommaso Campanella (1568–1639) oli kahtlemata üks silmapaistvamaid renessansiaja utopiste. Ketserluses ja võimudevastasele mässule õhutamises süüdistatud vaimulikku karistati korduvalt nii vabadusekaotuse kui ka piinamisega. Vanglas teeskles ta hullumeelset ning tänu veenvale esitusele pääses hukkamisest, vangistuses olles sündis 1602. aastal ka „Päikeselinna“ käsikiri, mis suure saladuskatte all leht lehe haaval vanglast välja toimetati. Oma tuntuimas teoses visandab Campanella ideaalriigi, mille kodanikud elavad omalaadses kommuunis: eraomandit seal ei tunta, kõik tööd tehakse ära ühiselt ning igaüks saab pidada ametit, „mille peale tal kõige rohkem soont ja hakkamist on“. Ridade vahele on mõistagi pikitud ka kriitikat autori kaasaegsete elukorralduse ja tol ajal valitsenud mõtteviiside pihta. Campanella lootis, et Päikeselinna-sarnast ideaalriiki on võimalik ka tegelikkuses ellu kutsuda, ja eri vahendeid appi võttes prooviski ta seda korduvalt teha. Tema katsed olid küll määratud läbikukkumisele, ometi leidsid mitmed tema ideed hiljem edasi arendamist, need oli eeskujuks nii prantsuse revolutsionääridele kui ka XIX sajandi positivistidele ja sotsialistidele. „Päikeselinna“ uustrükk ilmub redigeeritud tõlkes ning täiendatud kommentaaride ja saatesõnaga.

Kas on võimalik elada 21. sajandil "normaalset" elu – töö, lapsed, eluasemelaen, puhkusereisid – ja samal ajal kohelda hoolivalt inimesi ja keskkonda? Leo Hickman teeb ühe aasta jooksul läbi ebatavalise eksperimendi, üritades jälgida, et kõik tema igapäevased valikud ja otsused oleksid eetilised. Ta kutsub endale appi kolm "eetika audiitorit", kes sobravad läbi tema elu pisimadki sopid; palunud abi ja juhtnööre internetist, mattub ta soovituste tulva alla: "Hambaid pese soola ja söögisoodaga!", "Kas sa oled proovinud prügikastist riideid otsida?", "Nõudepesulapi saab ise heegeldada!", "Laste saamine on kõige ebaeetilisem tegu üldse, nii et sellega võiksid nüüd lõpu teha." Ühtaegu vaimukas ja inspireeriv, on see asendamatu käsiraamat kõigile südametunnistusega inimestele.

Mida ihkab Karupoeg Puhh üle kõige? Õigus -- mett, palju mett! Mõelgem nüüd, mis võiks olla see, mida ihkame ise. Ehk on see ühel kuulsus, teisel vara, kolmandal tervis, neljandal hingerahu, viiendal mine tea mis veel. Ilmas on palju, mida ihata. Niisama palju on unistusi Edust. Oma kolmandas Puhhi-raamatus annavad autorid meile pihku niidiotsa, mis aitab igaühel sammuda Unistuste poole, olgu see mis tahes. Iseenesest mõista lööb selles seikluses Edu poole kaasa Puhh oma Metsa-sõpradega. Aga kes ei teaks, et Puhhiga juba rappa ei lähe -- kui ei olda just Iiah. Niisiis teele -- igamees oma meepoti poole!

Kristlus on kriisis, märgib kirjanik ja psühhoterapeut Mark Vernon (snd 1966). Õpetused, mis aastasadu inimesi vaimselt toitsid, ei ole juba ammu suutnud seda teha nii nagu varasematel aegadel.

E. J. Lowe pakub oma raamatus selge ja laiahaardelise sissejuhatuse nüüdisaegsesse angloameerika vaimufilosoofiasse. Ta alustab traditsioonilise keha-vaimu probleemi üldisest uurimisest ja liigub edasi konkreetsemate filosoofiliste teemade juurde nagu aisting, taju, mõtlemine ja keel, ratsionaalsus, tehisintellekt, toimimisteooria, isikusamasus ja eneseteadmine. Autori käsitluse silmatorkavaks jooneks on see, et metafüüsiliste ja "pärisfilosoofiliste" küsimuste kõrval pööratakse küllaltki palju tähelepanu ka moodsa teadusliku psühholoogia andmetele ja teooriatele. Raamat on mõeldud eeskätt filosoofiaüliõpilastele, kuid pakub huvi ka professionaalsetele filosoofidele, psühholoogidele ja arvutiteadlastele. Ohtralt mõtlemismaterjali ja inspiratsiooni leiab siit iga lugeja, kellel on olemas algteadmised kaasaegsest filosoofiast. E. J. Loew on filosoofia professor Durhami ülikoolis Suurbritannias.

Tõlkeraamatus antakse lühiülevaade vanakreeka filosoofi Sokratese (470/469-399 e.m.a.) elust ja analüüsitakse tema õpetust. Autor mõtestab lahti Sokratese panuse dialektilise meetodi kujunemisse, käsitleb tema eetilisi vaateid ja näitab ühtlasi Sokratese filosoofia suurt tähtsust antiikfilosoofia edasisele arengule. Sokratese vaimset pärandit hinnates osutab autor tema eetikaõpetuse aktuaalsusele nüüdisajal.

„Süsteemimõtlemise alused“ on hädavajalik teejuht kõigile, kes soovivad mõista süsteemide – olgu need siis majanduslikud, ökoloogilised või sotsiaalsed – toimimist meie ümber. Donella Meadows, tunnustatud keskkonnateadlane ja süsteemimõtlemise teerajaja, selgitab keerulisi mõisteid läbi lihtsate ja köitvate näidete. Donella Meadows (1941-2001) oli Rooma Klubi 1972. aastal avaldatud raporti „Kasvu piirid“ juhtiv autor. Tema ja kaasautorite toonaseid hoiatusi peetakse tänapäeval kõige täpsemateks ennustusteks sellest, kuidas pidev rahvastiku ja tarbimise kasv võib tõsiselt kahjustada elu toetavaid öko- ja sotsiaalsüsteeme, ning et piiramatu majanduskasvu püüd võib lõpuks segi paisata palju kohalikke, piirkondlikke ja globaalseid süsteeme.

Tänapäeval on laialdaselt tunnustatud, et süsteemimõtlemine on paljude kogu maailma ees seisvate keskkonna, poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamise tähtis tööriist. Nii suured kui ka väikesed süsteemid võivad käituda sarnaselt ja nende mõistmine on ehk meie parim lootus püsivate muutuste tegemiseks paljudel aladel. See raamat muudab fundamentaalselt teie arusaama maailmast ja annab praktilised tööriistad keerukate probleemide lahendamiseks. Sobib nii algajatele kui ka kogenud praktikutele, kes soovivad süvendada oma arusaama süsteemidest.

„Süsteemimõtlemise alused“ on ühtaegu nii praktiline käsiraamat kui ka sügav filosoofiline teekond, mis aitab teil näha suuremat pilti ja leida tõhusamaid lahendusi tänapäeva keerulistele väljakutsetele. See raamat on kohustuslik lugemine kõigile poliitikakujundajatele, juhtidele, ettevõtjatele ning kõikidele teistele, kellel on ambitsioon vedada eest ühiskondlikke muutusi.

Väliseesti autori raamat, milles jälgitakse filosoofilise mõtte arengu põhijooni antiigist kuni selle sajandi kuuekümnendate aastateni. Teos käsitleb aja ja ruumi, elu ja kultuuri olemuslikke probleeme erinevate, peamiselt Õhtumaa filosoofide õpetuste läbi.

Suure belgia dramaatiku ja filosoofi Maurice Maeterlincki teos on 20.sajandi esimese poole vaimuelu ühe säravaima esindaja usutunnistus. See on ülemlaul vaimsele vaprusele, õhutus võitlusele inimese elu määrava saatusega ja selle saatuse võitmine hingelise vabaduse ning siirusega. Siin leiab väljendust vaimustatud panteism, mille allikaid tuleb otsida keskaegsete müstikute, vanade hindude ja nende uusaegsete järglaste, nagu Novalise ja Emersoni, juures. Ometi ei lange selles teoses, nagu teisteski Maeterlincki filosoofilisis kirjutisis, pearõhk seevõrra ainese teaduslikule küljele kui vormi ning keele kaunidusele, esitamisviisi sugestiivsusele ja mõtte haaravusele.