Filosoofia

"Bhagavadgītā" (sanskriti keeles 'Isanda laul') on üks hinduismi pühadest tekstidest. Gita on eepose "Mahābhārata" osa, kuid seda käsitletakse sageli eraldiseisva religioosse tekstina. Ülesehituselt on Gita dialoog sõdalase Arjuna ning Krishna vahel, kes ilmutab ennast Gitas absoluudina. Gita moodustavad 18 peatükki "Mahābhārata" kuuendast raamatust "Bhîshmaparvanist" ("Raamat Bhîshmast").

Pole juhus, et Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste algatatud "Sõjandusvaramu Klassika" sari valis oma avaköiteks just selle ajaproovile vastu pidanud teksti, mida väejuhid Idas ja Läänes on rakendanud oma strateegia ja taktika kujundamiseks juba üle kahe aastatuhande. Vana-Hiina legendaarse väejuhi ja sõjafilosoofi Sun Zi (6.-5. saj e.m.a) ning tema järeltulija, jalutu strateegi Sun Bini (4. saj e.m.a) näpunäited ja elutarkused, kuidas toimida sõjaolukorras ehk üldse igasuguses kriisi ja vastasseisu puhul, neid arukalt ja võimalikult väheste kaotustega lahendada, on igikestvad ja rakendatavad tänapäeval samavõrd kui Vana-Hiinas. Muistsete sõjatarkade õpetuse kvintessentsi võib kokku võtta kolme lausega. Parim sõda on sõda, mis jääbki pidamata. Parim taktika on taktika, millega vaenlane kaasa läheb, pidades seda enda omaks. Iga vastasseisu parim lahendus on selline, kust mõlemad pooled väljuvad rahuloleva ja võitjana. Sun Zi esimene eestikeelne väljaanne on tõlkija poolt rikkalikult kommenteeritud. Mahukas saatesõna ja lisad teevad sellest Vana-Hiina ajaloo väikese käsiraamatu.

Küberneetika ja teised tõenäosuslikud teadused loodi selleks, et takistada jumala ja juhuse kokkumängimist teie vastu. Kui ka teil oleks võimalus astuda koalitsiooni, nimelt lõpmatusega, oleks teie võit koguni garanteeritud. On vaja, et teil oleks lõpmatult palju raha ja lõpmatult palju (või veidi rohkem) aega. Kuid ka sel juhul, kui teil millegipärast ei ole seda ega teist, annab küberneetika teile siiski mingisugused mõistlikud väljavaated. Sellest peaks jätkuma, et säilitada huvi mängu vastu, mille nimeks on elu.

Aastatuhandeid oli meie optimism rajatud jumala heatahtlikule kõikvõimsusele. Kõikvõimsust ilmutas jumal imedes, nähtustes, mis rikuvad loodusseadusi (mängureegleid). Newtoni füüsika triumfaalne võidukäik ja sellega kaasnenud tehniline progress lõi ettekujutuse, et jumal on lõpuks allutatud mängureeglitele ja mäng on muutunud võrdseks. Jumal muutus seega peaaegu et "üleliigseks hüpoteesiks" (Laplace).

Ma pean jätkama oma tegevust niikaua, kuni ma suudan vastaseid veenda või jään kaotajaks. Sest mu missioon on kõigi indialaste, isegi inglaste ja lõpuks kogu maailma pööramine vägivallatuse teele, et reguleerida sel viisil poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja religioosseid vahekordi.

Armastus on usk ja kellel on vähe usku, sellel on ka vähe armastust. Tõeline armastus avaneb vaid neile, kes ei teeni mingit eesmärki. Tõelise armastuse ühisjooned on hoolitsus, vastutus, lugupidamine ja teadmised. Kes iganes on võimeline andma, on rikas.

Õhtumaine ühiskond on sügavas kriisis, sest moraalitu heaolu ei kesta kaua. On vaid aja küsimus, kui tekib poliitiline surve muuta kurssi. Autor Jari Ehrnrooth näitab, et heaoluriigi kriisile on lahendus, aga see eeldab ühiskondliku mudeli põhimõttelist reformatsiooni. Lääne ühiskondadel on vaja see paratamatult läbida, kui tahetakse konkurentsis püsida ja üldse ellu jääda.

Milline on religiooni roll tänapäeva ühiskonnas? Mis suunas liigub demokraatlik riigikord? Tänapäeva silmapaistvamaid prantsuse filosoofe analüüsib Prantsusmaa näitel religiooni ja poliitika vahekorda läänemaailmas, osutades suurtele muutustele, mis demokraatlikke ühiskondi on viimastel aastakümnetel tabanud.

Rémi Brague (snd 08.09.1947) on prantsuse filosoof ja ajaloolane, kreeka filosoofia ning keskaja araabia ja juudi mõtteloo asjatundja, kes õpetab neid distsipliine Pariisi Panthéon-Sorbonne’i ülikoolis ning Müncheni Ludwig-Maximiliani ülikoolis. Rémi Brague on Institut de France’i liige.

Sügava ja erakordselt laialdase eruditsiooniga autorina (valdab paljusid keeli, sealhulgas vanu) on ta avaldanud paarkümmend raamatut, mis käsitlevad antiik- ja keskaja mõttelugu, kristluse kohta tänapäeval, hariduse temaatikat ja muud. Rahvusvaheliselt tuntuks sai ta käesoleva esseega, mis ilmus esmakordselt aastal 1992 ja mida ta sestpeale korduvalt on täiendanud ja ümber töötanud. Tema viimati ilmunud raamat (2018) kannab pealkirja „Sur la religion“ („Religioonist“).

Konservatiivse eluhoiaku keskne idee on lihtne: me peaksime püüdma säilitada seda, mida me peame väärtuslikuks. See selge juhtlause kätkeb endas paraku vähemalt kolme küsimust: kes oleme meie? mis on väärtuslik? mida tähendab säilitamine keset kiirenevaid muutusi? Käesolevas raamatus pistab juhtiv Briti konservatiivne filosoof Roger Scruton rinda kõigi kolme probleemiga. Scrutoni sõnul on toimiva demokraatia eeltingimuseks poliitikaeelne jagatud arusaam mitmuse esimesest isikust. Poliitika kõrgeimaks väärtuseks peab olema selle „meie” alleshoidmine. Pöördeliste muutuste ajajärgul tähendab säilitamine paratamatult kohanemist, ent kohanemine tähendab ellujäämist ja ellujäämine tähendab säilitatud südamikku. Roger Scrutoni raamat pakub meile kõigile võimaluse oma säilitamist vääriva südamiku üle järele mõtelda.

Oma eelmisesse, 1985. aastal ilmunud raamatusse "Uusvasakpoolsed mõtlejad" kogusin ma kokku The Salisbury Review’s ilmunud artiklid. Ma olen need nüüd üle vaadanud, jätnud välja sellised subjektid nagu R. D. Laing ja Rudolf Bahro, kes meile praegu enam midagi ei ütle, ja võtnud juurde järjest olulisemaid arenguid kajastavat uut materjali – nagu näiteks Lacani, Deleuze’i ja Guattari leiutatud jalustrabava „mõttetusemasina”, Edward Saidi meie „koloniaalsele” pärandile sooritatud hävitava rünnaku ja Badiou ning Žižekiga seostatava „kommunistliku hüpoteesi” hiljutise taassünni.

Intellektuaalne meelelahutus, mis meelitab lugejat põgenema maailma rõhuva, kuid lohutavalt näilise reaalsuse eest. Igapäevaelus ümbritseb meid kõikjal pragmaatiline edukultus, millest väljamurdmiseks pakutakse siin väikesi kavalaid filosoofilisi harjutusi. Näiteks mõjub kosutavalt enda nimepidi kutsumine, pimedal surnuaial kõndimine, juues urineerimine, tegevusetult ootamine jne. Iga harjutuse kohta on ära toodud selle orienteeruv kestus (ühest sekundist kuni terve eluni), vajaminevad abivahendid (sõltuvalt sellest, kui kogenud keegi on) ja harjutuse eeldatav mõju (leevendav, kosmiline, hirmutav jne). See raamat kujutab endast korraga nii vaimse teejuhi, ameerikaliku eneseabiõpiku, kokaraamtu kui joogakursuste iroonilist ristsugutist.

Arne Hiobi teos heidab valgust vene religioonifilosoofia kujunemisele, klassikalisele kõrgajale ning religioonifilosoofia põhiprobleemidele. Tutvustatakse tähtsamaid filosoofe ning nende töid Venemaal ja välismaal. Raamatus leiavad käsitlemist slavofiilid (Homjakov, Kirejevski , Danilevski, Leontjev) ja suured kirjanikud (Tolstoi, Dostojevski, Solženitsõn), Solovjovist lähtuv vool (Florenski, Bulgakov, Berdjajev, Iljin) ja „euraaslaste koolkond" (Trubetskoi, Gumiljov, Dugin), samuti Venemaa bütsantsi traditsioon (Florovski, Schmemann, Men) jt.

Briti biokeemik dr Rupert Sheldrake (snd 1942) ühendab vaimsed otsingud teadlase vaatepunktiga. Raamat on jätk teosele „Teadus ja vaimne praktika" (eesti keeles 2020). Sheldrake näitab, et vaimsele sfäärile võib läheneda väga erineval viisil ning kõigil suundadel on teaduslikult mõõdetav mõju. Mida rohkem teadlased selliste praktikate ja teadvuse uurimisega tegelevad, seda kiiremini mureneb barjäär, mille oleme ise teaduse ja vaimse sfääri vahele ehitanud. Kui eelmises raamatus vaatles Sheldrake eri religioonidele iseloomulikke tegevusi, siis nüüd on luubi all praktikad, mida tavaliselt ei seostata vaimsete kogemustega nagu näiteks õppetunnid loomadelt ja sportlikud harrastused.

Tuntud filosoofi pikem mõtisklus ristiusu olemusest. Raamat sisaldab ülevaadet ristiusu ajaloost – tekkest, reformatsioonist, usupuhastusest, Lutherist, ristiusu arenguloo dialektikast. Aga ka autori seisukohti ja vaieldavaid märkmõtteid. Huvitav lugemine inimesele, kes huvitub süvitsi ristiusu olemusest ja selle jõudmisest Eestimaale ning eestlaste suhtumisest sellesse.

Arnold Toynbee (1889-1975) ütleb, et iga ajaloolase mõttetööd mõjutab tugevasti see üürike ühiskondlik ümbrus, milles too juhtub elama, ja lubab otsida mõistmiseks küllaldast uurimisvälja, mis oleks ajalikest-kohalikest mõjuteguritest sõltumatu. "Uurimus ajaloost" kujutab endast XX sajandi ühe suurima ajaloofilosoofi põhiteose kokkuvõtlikku esitust.

Teose tõlkija Anu Põldsam ütleb oma saatesõnas, et judaism on kirju nii horisontaalses plaanis ehk oma esindajate poolest kui ka sügavuti minnes ehk selle õpetuse tõlgendamise ja selle järgi elamise osas ning lisaks sellele on ta pidevas endaksjäämise ja kohanemise protsessis, muutudes ning oma olemuse juurde jäädes. Leo Baeck oli mõtleja ja õpetlane, ent samal ajal ka rabi ja kogukonna juht. "Judaismi olemus" nägi ilmavalgust aastal 1905 vastusena protestantliku teoloogi Adolf von Harnacki aastal 1900 avaldatud teosele "Kristluse olemus". Baecki jaoks oli kristlus romantiline ja judaism klassikaline religioon. Kui kristlus oli tema arvates suunatud üksikute hingede päästmisele, siis judaismi eesmärgiks on kogu inimkonna kollektiivne lunastus.

Autori eessõnast: "Selle raamatu näol on tegemist praktilise filosoofiaraamatuga: ta annab kontseptuaalse raamistiku, mis on mõeldud tegevusjuhisena. Kõnealune raamistik on olnud mulle teejuhiks nii rahategemisel kui ka filantroopilises tegevuses ja ma olen veendunud, et see kehtib ühiskonna puhul ka üldises mõttes, sest see esitab globaalse avatud ühiskonna juhtpõhimõtted. Selle ambitsioonika ettevõtmise elluviimine nõuab minult laia haaret ja orienteerumist mitmel tasandil: filosoofilisel ja praktilisel, avalikul ja isiklikul."

Artiklite kogumik, milles meie vabariigi ideoloogiatöötajad, ühiskonna- ja kunstiteadlased käsitlevad isiksuse ja kultuuri arengut, ühiskondliku teadvuse ja vaimse kultuuri probleeme ning kunstikultuuri küsimusi. Kogumik on mõeldud kasutamiseks poliitharidussüsteemis, kõrgkoolides ning enesetäiendamiseks.

„Süsteemimõtlemise alused“ on hädavajalik teejuht kõigile, kes soovivad mõista süsteemide – olgu need siis majanduslikud, ökoloogilised või sotsiaalsed – toimimist meie ümber. Donella Meadows, tunnustatud keskkonnateadlane ja süsteemimõtlemise teerajaja, selgitab keerulisi mõisteid läbi lihtsate ja köitvate näidete. Donella Meadows (1941-2001) oli Rooma Klubi 1972. aastal avaldatud raporti „Kasvu piirid“ juhtiv autor. Tema ja kaasautorite toonaseid hoiatusi peetakse tänapäeval kõige täpsemateks ennustusteks sellest, kuidas pidev rahvastiku ja tarbimise kasv võib tõsiselt kahjustada elu toetavaid öko- ja sotsiaalsüsteeme, ning et piiramatu majanduskasvu püüd võib lõpuks segi paisata palju kohalikke, piirkondlikke ja globaalseid süsteeme.

Tänapäeval on laialdaselt tunnustatud, et süsteemimõtlemine on paljude kogu maailma ees seisvate keskkonna, poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamise tähtis tööriist. Nii suured kui ka väikesed süsteemid võivad käituda sarnaselt ja nende mõistmine on ehk meie parim lootus püsivate muutuste tegemiseks paljudel aladel. See raamat muudab fundamentaalselt teie arusaama maailmast ja annab praktilised tööriistad keerukate probleemide lahendamiseks. Sobib nii algajatele kui ka kogenud praktikutele, kes soovivad süvendada oma arusaama süsteemidest.

„Süsteemimõtlemise alused“ on ühtaegu nii praktiline käsiraamat kui ka sügav filosoofiline teekond, mis aitab teil näha suuremat pilti ja leida tõhusamaid lahendusi tänapäeva keerulistele väljakutsetele. See raamat on kohustuslik lugemine kõigile poliitikakujundajatele, juhtidele, ettevõtjatele ning kõikidele teistele, kellel on ambitsioon vedada eest ühiskondlikke muutusi.

Raamat on pühendatud saksa filosoofi, kirjaniku ja folkloristi, "tormi ja tungi" liikumise teoreetiku J. G. Herderi loomingu vaatlusele. Autor annab valgustusajastu üldiseloomustuse ja lühiülevaate mõtleja elust. Herder on üks historismi loojaid: raamatus käsitletakse historismiidee kujunemist valgustaja mitmetes loomevaldkondades. Eripeatükk on pühendatud ajaloofilosoofiale. Põhjalikult on analüüsitud Herderi esteetikat, mis avaldas suurt mõju esteetilise mõtte edasisele arengule.

Klassikalise saksa idealismi esindaja Johann Gottlieb Fichte (1762-1814) filosoofilise idealismi manifest "Inimese määratlus" (ilm. 1800) tähistab mõtleja evolutsioonis esimese suure, nn. kantiaanlik-eetilise perioodi lõppu ja ühtlasi üleminekut järgmisele, nn. metafüüsilis-müstilisele. Populaarses vormis resümeerib Fichte selles teoses oma algupärase, "teadusõpetuse" ideedele tugineva filosoofia, milles käesoleval juhul tõuseb kesksena esile absoluutse aktiivsuse ja inimese vabaduse probleem.

Vahetult enne oma vaimset murdumist 1889. aasta jaanuari esimestel päevadel Torinos valmis saksa filosoofil Friedrich Nietzschel (1844–1900) viis teost, millest kaks olid pühendatud helilooja Richard Wagnerile, näitamaks tema alustrajavat rolli mitte ainult muusika, vaid kogu Euroopa kunsti allakäigus. Miks otsustas Nietzsche, kes oli filosoofina tuule tiibadesse saanud just Wagneri isiku ja loomingu innustusel, lõpetada selle vaimse suhte nii ränga akordiga? Nietzsche ideoloogilisi põhjendusi analüüsib ja täiendab psühholoogilise nurga alt tõlkija Jaan Unduski järelsõna.

Saksa-korea filosoof Byung-Chul Han (snd 1959) lähtub oma essees mõttest, et läänelikes ühiskondades on toimunud paradigmavahetus. Viiruseajastust on astutud neuronaalsesse ajastusse, kus ajastuomaseid haigusi ei tekita enam immunoloogilise teise negatiivsus, vaid valitsev ülemäärane positiivsus. Saavutusühiskonnas on igast indiviidist saanud iseenda tööandja, kes ekspluateerib ennast ise. Koos sellega levib depressioon, ATH ja läbipõlemissündroom. Autor vaatleb nende juurpõhjusi ning otsib väsimuse loovat ja ravivat tähendust. „Väsimuseühiskond“ kuulub mõisteliselt kokku Byung-Chul Hani esseega „Läbipaistvusühiskond“, mis ilmus Loomingu Raamatukogus kolm aastat tagasi. Raamatut saatis Hasso Krulli lühike ülevaade Hani kui „filosoofia rokkstaari“ mõtlemise pidepunktidest.

Filosoof, teoloog ja luuletaja Tommaso Campanella (1568–1639) oli kahtlemata üks silmapaistvamaid renessansiaja utopiste. Ketserluses ja võimudevastasele mässule õhutamises süüdistatud vaimulikku karistati korduvalt nii vabadusekaotuse kui ka piinamisega. Vanglas teeskles ta hullumeelset ning tänu veenvale esitusele pääses hukkamisest, vangistuses olles sündis 1602. aastal ka „Päikeselinna“ käsikiri, mis suure saladuskatte all leht lehe haaval vanglast välja toimetati. Oma tuntuimas teoses visandab Campanella ideaalriigi, mille kodanikud elavad omalaadses kommuunis: eraomandit seal ei tunta, kõik tööd tehakse ära ühiselt ning igaüks saab pidada ametit, „mille peale tal kõige rohkem soont ja hakkamist on“. Ridade vahele on mõistagi pikitud ka kriitikat autori kaasaegsete elukorralduse ja tol ajal valitsenud mõtteviiside pihta. Campanella lootis, et Päikeselinna-sarnast ideaalriiki on võimalik ka tegelikkuses ellu kutsuda, ja eri vahendeid appi võttes prooviski ta seda korduvalt teha. Tema katsed olid küll määratud läbikukkumisele, ometi leidsid mitmed tema ideed hiljem edasi arendamist, need oli eeskujuks nii prantsuse revolutsionääridele kui ka XIX sajandi positivistidele ja sotsialistidele. „Päikeselinna“ uustrükk ilmub redigeeritud tõlkes ning täiendatud kommentaaride ja saatesõnaga.

Jaapani klassikalise kirjanduse üks tuntumaid nimesid õpetaja Kenkō (u 1283–1350) teenis pea paarkümmend aastat keisri õukonnas eri ametikohtadel, laskis end seejärel tendai koolkonna budistlikus kloostris mungaks pügada ja asus elama Hiei mäe jalamil asuvasse Shūgaku-ini kloostrisse. Umbes sellest ajast ongi tõenäoliselt pärit ka esimesed ülestähendused „Jõudeaja võrsetest“, mis arvatakse olevat kirja pandud aastatel 1331–1332. „Jõudeaja võrsed“ on Sei Shōnagoni „Padjamärkmete“ kõrval tuntuim zuihitsu žanri teos – omamoodi fragmentaarium, mis koondab arutlusi, mõtisklusi, mõistulugusid ja ka lihtsalt praktilise tarkuse terakesi. Käsitletavad teemad on mitmekesised, leidub poeetilisi ja meditatiivseid loodusvaatlusi, filosoofilisi mõtisklusi elu mõttest, aga ka humoorikat inimlike nõrkuste pilkamist. Valiku koostaja Rein Raud on lisanud kuldsarja väljaandesse uusi tõlkeid ja kirjutanud kogumikule ka uue saatesõna, mis tutvustab autori elu ja loomingut ning avab teose ajaloolist ja kultuurilist tausta.

Me peame alati vaatama, kuhu me tahame teel olla ja vastavalt sellele tegutsema. Selle, kuhu maailm läheb, jätame Jumala hooleks, tema on maailma loonud ja mingid eesmärgid on tal selle loomisega olnud.

Küsimusi esitades või hinnangut andes peame meeles pidama, et vastused, mida saame, võivad olla väga erinevad, olenedes sellest, kellelt ja mida me küsime.

Tänane inimene ei ole üldsegi originaalne. Tal pole vaja usku, sest tema elu probleemid lahendab tehnika ja mäng.

Haljand Udam

Kui otsite vastuseid oma elu paljudele küsimustele, on teile suureks abiks, isegi sõbraks õpetlase, esseisti ja Idamaade tarkuse asjatundja Haljand Udami (1936–2005) uus raamat „Traditsiooni jõud”. Siit leiate valiku Udami enamikus seni avaldamata suulisest ja kirjalikust mõtteloost.

Teosest võib leida kinnituse, et teaduslikud tõed, majandussuhted ja poliitiline kord ei oma inimühiskonna üle nii suurt võimu, nagu on arvatud, ega ka mõjuta inimesi sel viisil, nagu seda teevad kultuur, traditsioonide jõud, vaimsed ja spirituaalsed tõekspidamised.

Taani karismaatilise filosoofi, eksistentsialismi eelkäija tööde esmaväljaanne eesti keeles. Kierkegaardi võitlus kõigi valmis mõttesüsteemide vastu ja individuaalse eksistentsi väärtustamine on tänapäeva massiühiskonnas aktuaalsemgi , kui see oli läinud sajandil.

Herbert Marcuse "Ühemõõtmeline inimene" oli üks 1960ndate aastate olulisematest raamatutest. Esmakordselt 1964. aastal ilmununa tunnustati seda kohe kui kaasaja kaalukat kriitilist diagnoosi, mille esilekerkinud uusvasakpoolsed meelsasti üles korjasid kui kapitalistlikke ja kommunistlikke kaasaegseid lääne ühiskondi hukkamõistva süüdistusakti. Kavandatuna ja kirja panduna 1950ndatel ja varajastel 1960ndatel, peegeldab see raamat ajastu lämmatavat konformsust ning avaldab jõulist kriitikat valitsemise ja sotsiaalse kontrolli uute mooduste aadressil. Ometi väljendab see ka radikaalse filosoofi lootusi, et inimese vabadust ja õnne võiks tublisti laiendada väljapoole kehtivas ühiskonnas võimutsevat ühemõõtmelist mõtlemist ja käitumist. Järgides oma varasemas raamatus "Eros ja tsivilisatsioon" sõnastatud nägemust vabanemisest, toonitab Marcuse oma valitsemis- ja rõhumisvormide kriitikas, et seda, mis on, tuleb lakkamatult võrrelda sellega, mis võiks olla – vabama ja õnnelikuma inimeksistentsi laadiga.

Quentin Skinneri raamat uurib poliitilise mõtte arengut 13. sajandi lõpust 16. sajandi lõpuni – otsustaval üleminekuperioodil keskaegselt uusaegsele poliitikateooriale. Teos on mõeldud ühtaegu nii tudengitele sissejuhatuseks sellesse ajastusse kui ka ühe konkreetse ajalooliste tekstide tõlgendamisviisi esituseks ja õigustuseks. Quentin Skinner annab ülevaate kõigist selle perioodi peamistest tekstidest, käsitledes järgemööda nii Dante, Marsiglio, Bartoluse, Machiavelli, Erasmuse kui teiste, aga ka Lutheri ja Calvini, Bodini ja kalvinistlike revolutsionääride tähtsamaid poliitilisi teoseid. Aga ta vaatleb ka väga paljusid vähemtähtsaid autoreid, et heita valgust üldisele sotsiaalsele ja intellektuaalsele kontekstile, milles nood juhtivad teoreetikud töötasid. Nõnda ei esita ta ajalugu mitte "klassikaliste tekstide" rongkäiguna, vaid teeb selle vahetumalt mõistetavaks. Sel teel jälgib ta uusaegse poliitilise mõtte terminoloogia, eriti aga keskse tähtsusega Riigi-mõiste, järk-järgulist esiletõusu.

Agamben on sündinud 1942. aastal Roomas, praegu töötab ta Veneetsia Ülikooli arhitektuuri instituudi esteetikaprofessorina. Ta lõpetas Rooma Ülikooli 1965. aastal väitekirjaga Simone Weili poliitilisest mõttest; 1960. aastate lõpul osales ta Le Thoris Martin Heideggeri seminarides. Elanud ja töötanud on Agamben ka Pariisis, kus ta suhtles Jean-Luc Nancy, Jacques Derrida ning Jean-François Lyotard'iga.

Veerand sajandit on Ruth Benedicti raamat Kultuurimustrid pakkunud meile hästi sõnastatud ja provokatiivset sissejuhatust antropoloogia mõistmiseks. See teos, mida on tõlgitud neljateistkümnesse keelde ning mida ainuüksi Mentor'i väljaandena on trükitud rohkem kui 800 000 eksemplari, on aidanud ühendada reaal- ja humanitaarteadusi ajal, mil need on teineteisest üha rohkem kaugenenud. Kui Ruth Benedict 1921. aastal oma tööd antropoloogia valdkonnas alustas, siis oli sõna "kultuur", nagu me seda vanematelt lastele edasi antava õpitud käitumise süsteemse kogumi tähistamiseks tänapäeval kasutame, vaid väikese elukutseliste antropoloogide rühma tehnilise sõnavara osa. See, et kaasaegne maailm kultuuri mõiste nüüdseks nii hästi omaks on võtnud ning et sellised väljendid nagu "meie kultuuris" libisevad haritud meeste ja naiste huultelt peaaegu niisama vabalt nagu ajale ja kohale viitavad fraasid, on väga suures osas just selle raamatu teene.

"Kunsti keeled" on teedrajav käsitlus märgisüsteemidest, mida inimene kasutab oma maailma tunnetamiseks ja kujundamiseks. Lisaks igapäevasele asjaajamisele, teadusele ja tehnikale rakendatakse neid ka kunstides: maalis, skulptuuris, arhitektuuris, muusikas, tantsus, teatris, kinos ja kirjanduses. Nelson Goodman uurib, mille poolest erineb (visuaalne) kujutamine (verbaalsest) kirjeldamisest, miks perspektiiv ja realism on midagi harjumuslikku, millised tähistamisviisid on üldse võimalikud, mis on fiktsioon, metafoor ja väljendus, mille poolest erineb teose võltsing originaalist, millistele tingimustele peab vastama ideaalne märkimisviis ja kuidas eri kunstid nendele vastavad. Viimane peatükk esitab kognitiivse käsitluse kunstist kui maailma tunnetamise vahendist ning pakub välja mõned esteetilisuse sümptomid. Tõlkija saatesõna keskendub Goodmani teooriate radikaalsusele ja konventsionaalsusele. Nelson Goodman (1906–1998) oli üks 20. sajandi Ameerika tähtsamaid filosoofe ja loogikuid. Eesti keeles on ilmunud tema raamat "Kuidas tehakse maailmu" (EKSA, 2014).

Owen Barfield (1898–1997) oli üks möödunud sajandi põnevamaid ingliskeelseid mõtlejaid väljaspool akadeemilist maailma. Tema esseed käsitlesid keele ja mõtlemise eelajalugu, poeetilist keelekasutust, vaimu ja looduse suhteid ning lunastuslugu, lähtudes moodsast loodusteadusest, radikaalsest historismist ja antroposoofiast. Käesolevate kaante vahele on võetud kaks Barfieldi teost. 1965. aastal Ameerikas peetud loengud "Kõneleja tähendus" käsitlevad semantilist lähenemist ajaloole, kujundlikkust keeles ja luules, inspiratsiooni ja kujutlust ning inimvaimu muutumist koos keelega. 1957. aastal ilmunud "Nähtumuste päästmine" on kõige hõlmavam sissejuhatus Barfieldi mõttemaailma. See esitab ajas tagasi liikudes visandi inimteadvuse evolutsioonist Läänemaailmas läbi kolme aastatuhande. Peatutakse "animismil", teaduslikul revolutsioonil, keskaja mõtlemisel, klassikalisel vaimul, Iisraeli ilmutusel ja evangeeliumide tähendamissõnadel. Tõlkija saatesõna paigutab Owen Barfieldi ideed 20. sajandi mõtteloo konteksti.

Mõjukas ameerika filosoof Thomas Nagel kaitseb siin raamatus ratsionaalsust selle subjektiivse mõtestamise ehk relativismi eest. Kõige sügavamad tõed loogikas, matemaatikas, aga ka loodusteadustes, ajaloos ja eetikas ei ole lihtsalt inimeste isiklikud või kollektiivsed tõekspidamised. Neid ei saa vaidlustada väljastpoolt, näiteks sotsioloogiliselt või bioloogiliselt kui huvide ja kohastumuste saadusi. Viimane sõna neis valdkondades jääb valdkonna enese sisse.

"Vagurate aaret" võib lugeda mitut moodi. XIX sajandi lõpu arvustajad nägid selles eeskätt üleskutset avastada saladusi ja sügavusi, mis inimeses ja teda ümbritsevas maailmas peituvad. XXI sajandil on seda kõige sagedamini käsitletud Maeterlincki sümbolistlike draamade kommentaarina. Ometi on "Vagurate aare" täiesti iseseisev teos, mille mõistmiseks ei pea sugugi Maeterlinckiga tuttav olema, ja selles võib näha nii filosoofilist mõtisklust inimese suhetest kõige tundmatu ja nähtamatuga, mis teda ümbritseb, kui ka – nagu Aleksander Aspel kunagi tema teose "Tarkus ja saatus" kohta ütles – "tõelise lohutuse ja optimismi allikat". Kogumikku kuulub kolmteist esseed. Need ei ole kronoloogiliselt järjestatud – viimasena kirjutatud "Vaikus" (1895) avab kogumiku, kõige varasem tekst – "Ruysbroeck Imetlusväärne" (1889) – asub hoopis keskel. "Vagurate aarde" kompositsioon on temaatiline: "Vaikust" võib käsitleda avamänguna, mis avab ukse nähtamatusse maailma. Selle seadustest annavad esimese ülevaate hingele, saatusele ja surmale pühendatud "Hinge ärkamine", "Teadjad", "Naistest" ja "Müstiline moraal". Seejärel kutsub Maeterlinck lugejat järgima kolme suursuguse hinge – Jan van Ruysbroecki, Ralph Waldo Emersoni ja Novalise – teekonda, et inimese suhetest tundmatuse ja lõpmatusega pikemalt mõtiskleda, peatub üksikasjalikumalt saatuse teemal ("Argipäevane traagika" ja "Täht") ning jõuab lõpetuseks headuse, ilu ja armastuse juurde ("Nähtamatu headus", "Sügav elu", "Sisemine ilu"). Nood on omased igale hingele ja seega ka inimesele ning lubavad saatusega leppida.

David Hume'i (1711–1776) kaks elegantset "Uurimust" kuuluvad kõige tähtsamate filosoofiatekstide hulka. Hume kaitseb siin kogemusest lähtuvat arutlemist metafüüsilise "sofistika ja illusiooni" vastu. Esimene "Uurimus" kaalub inimese mõtlemise lähtekohti ja protsesse, jõudes järelduseni, et me ei jõua kunagi täieliku arusaamiseni loodusest ega omaenda mõistusestki. Mõlemas vallas tuleb vaistlikult õppida kogemusest ning tunnistada aru piiratust ja loomset loomust. Säärane skepsis peaks looma aluse teadusele inimesest, vabastades selle metafüüsilisest ja religioossest ebausust. Teist "Uurimust" pidas Hume oma kirjatöödest "võrratult parimaks". Selles selgitab ta moraali põhinemist tunnetel ja mitte teadmisel. Inimesed hindavad teistes kõrgelt nii neile enestele kui ka teistele kasulikke ja meeldivaid omadusi. Igaühe loomuses peitub sümpaatia ja humaansus – kaasaelamine kõikide teiste inimestega. "Uurimused" annavad ülevaate Hume'i seisukohtadest inimmõistuse, põhjuslikkuse, tahtevabaduse, imede, õigluse, vooruste jm vallas. Tema mõtlemisest täielikuma pildi andmiseks on köitesse lisatud Hume'i peateose "Traktaat inimloomusest" peatükid isikuidentsusest ning kokkuvõte "Traktaadist". Tõlkija järelsõna keskendub Hume'i naturalismile ning mõistuse ja tunnete vahekorrale tema süsteemis.

Olen neil lehekülgedel võtnud eesmärgiks ajakohastada, kokku võtta ja selgitada oma mitmeti põimuvaid vaateid kognitiivsele tähendusele, objektiivsele osutusele ning teadmise alustele. Osa edasiminekust on seletav ja osa sisuline. See sisu on esile kerkinud hooti viimase kümne aasta jooksul, osalt loengutel, vabas arutelus ja juhuartiklites. Neid mõtteid omavahel seostades olen vahetevahel leidnud vigaseid ühenduspunkte ning olen nüüd andnud neile kuju, mis mind rahuldab. Adresseerin selle raamatukese niihästi oma vanadele kui uutele lugejatele ning seetõttu esitan lühemalt neid teemasid, mida olen teistes raamatutes juba käsitlenud. Siiski kordan tuttavat mõttekäiku kohtades, kus näen idees või tema esitusviisis edasiminekut, ja ka seal, kus uus lugeja vajab kaasatulekuks lühikest eelkokkuvõtet.

Tõe küsimuse eest ei pääse keegi. Aga kas "tõde" on üldse olemaski? Kas ta pole mattunud tõlgendustesse, nagu oletas Nietzsche? Antiigist alates on filosoofe vaevanud küsimus, kas tõde on absoluutne või suhteline. Simon Blackburn alustabki oma käsitlust absolutismi ja relativismi konfliktist; kaalub seejärel Nietzsche arusaamu tõe ja illusiooni kasulikkusest; eristab filosoofilisi suhtumisi meie arusaamade staatusse (eliminativism, realism, kvietism, konstruktivism); uurib objektiivse tunnetuse võimalikkust loodus- ja inimteadustes, teaduse ja pseudoteaduse vahekordi, sallivust ja religiooni, uskumist ja aktsepteerimist, tõesse suhtumise moraalseid ja poliitilisi järeldusi ning kultuuridevahelisi arusaamisprobleeme. Raamatus peatutakse Platonil ja sofistidel, Thomas Nagelil, David Hume'il, Friedrich Nietzschel, William Jamesil, Richard Rortyl, Bas van Fraassenil jt ning püütakse leida absolutistide ja relativistide vahelist keskteed. Simon Blackburn (sünd. 1944) on õpetanud Oxfordis, Cambridge'is ja mitmel pool Ameerikas ning kuulub Briti Akadeemiasse. Temalt on varem eesti keeles ilmunud kõrgelt hinnatud teatmeteos "Oxfordi filosoofialeksikon" (Vagabund, 2002).

Veel pole kaugel aeg, mil mõnuga maitsti laia maailma kuriositeete ega lahutatud loomade vaatlemisest saadud õppetunde neist, mida pakkusid antiiksed kombed või kaugete maade tavad. Kõikjal valitses jagamatult "üks ja seesama loodus", puistates kõigile õiglaselt tehniliste oskuste, elukommete ja arutlusviiside ande, nii et oma osa said inimesed ja oma osa mitteinimesed. Kuid vähemalt õpetlaste jaoks lõppes see ajajärk mõnikümmend aastat pärast Montaigne'i surma, kui loodus lakkas olemast see kaadervärk, mis isegi kõige hajusamaid asju ühendas, ja muutus objektide vallaks, mida valitsesid autonoomsed seadused ning mille taustal võis särama lüüa inimlike askelduste meelevaldsus. Oli sündinud uus kosmoloogia, vägev kollektiivne leiutis, millest sai enneolematu raamistik teadusliku mõtte arengule ja mis püsib veel praegugi, 21. sajandi algul, kus meist on saanud selle mõnevõrra hooletumad hoidjad. Niisuguse lihtsustuse hinnaks oli muuhulgas üks eksitus, mis jäi paraku märkamata, sest me ise ei pidanud selle eest maksma: modernsed inimesed avastasid küll, et metslased ja barbarid kipuvad kõike mugavalt oma mõõdupuuga mõõtma, aga meie endi etnotsentrism peideti ratsionaalse tunnetuse taha, tajumata enam selle rutiinsust. Hakati arvama, et kõikjal laiub ikka ja igavesti seesama loodus, tumm ja impersonaalne, mida inimesed püüavad võimalikult usutavalt tõlgendada ja vahelduva eduga ära kasutada; tavade ja pruukide rohkus ei tähendanud enam midagi, seda seostati vaid looduslike seaduspäradega, mida neile alluvad inimesed mõistsid kas paremini või halvemini. Nii muudeti meie arusaam asjadest ja olenditest otsustava jõuvõttega normiks, mille eest enam kellelgi pääsu polnud.

"Moodne filosoofia" annab ettekujutuse sellest, millega nüüdisaegne filosoofia tegeleb: mis on selle teemad ja probleemid ning milliste meetoditega neid käsitletakse. Elavas ja selges stiilis raamat aitab lugejal aru saada peamistest vaidlusküsimustest ilma tehnilisse erialakeelde takerdumata. Ülevaate all on kõik filosoofiavaldkonnad alates matemaatika- ja keelefilosoofiast kuni esteetika ja riigifilosoofiani. Kõike seda käsitletakse isikupärasest, mõnikord poleemilisest perspektiivist, mis ei jäta varju autori enese eelistusi ja antipaatiaid. Käsitlust läbivaks juhtlõngaks on subjekti-problemaatika, mida järgitakse alates Descartes'ist läbi Kanti kuni Wittgensteinini koos kõrvalepõigetega Fichte, Sartre'i jt juurde. Raamatusse kuulub õpijuht, mis sisaldab üksikasjalikke kirjandussoovitusi ja küsimusi edasimõtlemiseks. Tõlkija järelsõna "Paistvuste päästja" visandab Roger Scrutoni kui filosoofi põhitaotluse – kaitsta kollektiivset inimmaailma, selle tähenduslikkust ja näivusi niihästi subjektivismi kui ka loodusteadusliku objektivismi äärmuste eest. Roger Scruton (1944–2020) oli silmapaistev Inglise avalik intellektuaal, aga ka professionaalne ja originaalne filosoof.