Teiste riikide ajalugu
Raamat XVIII sajandi inglise sõja- ja riigimehe Oliver Cromwelli elust. Selle mehe nimi seostub Euroopas esimese, inglise kodanliku revolutsiooniga. Tema loos on mõndagi õpetlikku meie nüüdisajaloo seisukohalt.
Elizabeth II oli kõige pikemalt troonil olnud valitseja Suurbritannia ajaloos Ajendatud kohusetundest ja toetatud usust, õnnelik oma koerte ja hobuste seltsis, oli ta austatud ja imetletud üle kogu maailma. Tema matus oli üleilmne sündmus, teda jäid leinama miljonid inimesed. Ta nägu oli meile tuttav markidelt ja teleriekraanilt, enam kui 96 aasta vältel pildistati teda loendamatuid kordi ja kujutati kunstis. Kuid milline oli ta tegelikult? Kes ta oli? Ja mis oli see, mis tegi ta nii eriliseks?
Gyles Brandreth kohtus kuningannaga esmakordselt 20-aastasena. Järgneva viiekümne aasta jooksul kohtuti palju kordi nii avalikel kui ka eraviisilistel üritustel. Sõprus Edinburghi hertsogiga tagas Brandrethile privilegeeritud juurdepääsu Elizabeth II-le. Ta tegi aastate jooksul märkmeid, mis kõik põhinesid kohtumistel ja vestlustel kuningannaga, tema perekonna ja sõpradega, ja just need lähedased tähelepanekud teevad selle väga isikliku ülevaate kuninganna erakordsest elust ainulaadselt põnevaks.
Alates Elizabethi lapsepõlvest 1920. aastatel kuni Harry ja Meghani ajastuni 2020. aastatel, tema Windsori lossis veedetud sõja-aastatest kuni surmani Balmoralis jäädvustab käesolev raamat nii kuningliku ajaloo rahutu sajandi kui ka tõeliselt tähelepanuväärse naise intiimse portree.
Gyles Brandreth on tunnustatud biograaf ja bestsellerite autor, kunagine Chesteri linna parlamendisaadik ning praegune Chesteri ülikooli kantsler. Ta on asutanud projekti Poetry Together, mis toob kokku koolilapsed ja hoolduskodude elanikud tassi tee ja koogi juurde luulet kuulama; koos oma tütre Aphraga teeb ta 2022. aastal alustatud Rahvaste Ühenduse luule taskuhäälingut eesmärgiga tunnustada Rahvaste Ühendust luule kaudu.
See raamat on oma esmaväljaandest (1992) alates olnud maailmas üks populaarseimaid Kolmandat Riiki käsitlevaid teoseid. Selles haaravas uurimuses vaadeldud kindralite, admiralide, tankikomandöride, allveeässade ja lahingulendurite seas leiame tuntuimatest isikutest Hermann Göringi, Wilhelm Keiteli, Karl Dönitzi ja Walter Modeli, kuid ka vähem tuntud, ent nendega võrdväärselt huvitavad tegelased: Erhard Milchi, juudi apteekri poja, kellest sai Luftwaffe's mees number kaks, Theodor Eicke, koonduslaagrite võrgu arhitekti ja kuulsa SS-Totenkopf'i diviisi looja, allveelaevakapten Wolfgang Lüthi, kes on vastutav 43 laeva uputamise eest, SS-Hauptsturmführer Michael Wittmanni, kes hävitas ühes lahingus 30 Nõukogude tanki, ja palju teisi.
Raamat annab nende Saksa väejuhtide iseloomujoontest, võimetest ja puudustest tõepärase ülevaate, heites kõrvale levinud eelarvamused. Tulemuseks on paljastav mosaiikpilt neist, kes juhtisid 20. sajandi kõige brutaalsemat sõjamasinat. Autorid: Dr. Samuel W. Mitcham Jr. on endine Henderson State University, Georgia Southern University ja University of Louisiana (Monroe) professor ning West Pointi Sõjaväeakadeemia külalisprofessor. Ta on rohkem kui 40 Suur-Saksamaa relvajõude käsitleva raamatu autor. Dr. Gene Mueller on Idaho Lewis and Clark University, Henderson State University ja Texas A & M University (Texarkana) endine professor ja dekaan, alates 2009 on ta pensionil. Tema koostatud feldmarssal Wilhelm Keiteli biograafia on leidnud positiivset vastukaja.
11. sajandil janunesid Põhjamerd ümbritsevate maade valitsejad võimu järele. Võimu haaramiseks vajasid nad sõjamehi, sõjameeste värbamiseks vajasid nad hõbedat ning hõbeda hankimiseks polnud muud võimalust kui sõda. See nõiaring tõmbas Põhjamaade valitsejad jõhkrasse võitlusesse ülemvõimu ja ellujäämise nimel, mille tulemusel hävisid kuningriigid ning sündis impeerium.
"Huntide aeg" viib lugeja haaravale reisile läbi Inglismaa ja Skandinaavia ühise verise ajaloo, läbi varakeskaegse Euroopa, metsikute Norra fjordide ja jõukate Andaluusia linnade.
Tore Skeie dramaatiline, suuresti saagadel ja skaldiluulel põhinev teos toob elavalt ja värvikalt meieni viikingite ja anglosakside maailma täis sõdu, vandenõusid, reetmist ja äraostmist.
Jeruusalemm on universaalne linn, kahe rahva pealinn, kolme usundi pühamu; ta on impeeriumide auhind, kohtupäeva toimumispaik ning tänapäeva tsivilisatsioonide kokkupõrke lahinguväli. Kuningas Taavetist Barack Obamani, judaismi sünnist, kristlusest ja islamist Iisraeli-Palestiina konfliktini – see on 3000 aasta pikkune ajalugu, millesse mahuvad usk, veresaunad, fanatism ja kooseksisteerimine.
Kuidas sai sellest väikesest, suurkeskustest eemal asuvast linnast Püha linn, „maailma keskpunkt” ja tänase Lähis-Ida rahuprotsessi võti? Haaravas jutustuses näitab Simon Sebag Montefiore seda alaliselt muutuvat linna tema paljudes inkarnatsioonides, esitades iga ajastut ja iseloomu ääretult elutruult. Jeruusalemma biograafiat jutustatakse meeste ja naiste – kuningate, keisrinnade, prohvetite, poeetide, pühakute, vallutajate ja hoorade – sõdade, armulugude ning ilmutuste kaudu. Kõik need inimesed lõid, hävitasid, jäädvustasid ja uskusid Jeruusalemma. Lisaks paljudele lihtsatele jeruusalemlastele, kes on jätnud linnale oma jälje, kuuluvad selle tegelaste hulka Saalomon, Saladin ja Suleiman Tore, Kleopatra, Caligula ja Churchill, Aabraham, Jeesus ja Muhamed, Iizebel, Nebukadnetsar, Heroodes ja Nero, keiser Wilhelm II, Disraeli, Mark Twain, Rasputin ja Araabia Lawrence.
Toetudes uutele arhiivimaterjalidele, viimase aja uurimustele, oma perekonna ürikutele ja elupõlisele uurimistööle, avab Montefiore oma ainulaadses kroonikas pühaduse ja müstika, identiteedi ja impeeriumide olemust. See on raamat linnast, kus paljude uskumust mööda toimub kord apokalüpsis, ainsast linnast, mis eksisteerib nii taevas kui ka maa peal.
Uuendatud ja ajakohastatud kordustrükk.
Äärmiselt põnevalt kirjutatud raamatus on juttu laevakaptenite, madruste, salakaubavedajate ja Aafrikast toodud orjade värvikatest ja tihti traagilistest seiklustest. Ajalooline jutustus 16.-19. saj. orjakaubandusest; haigustest, korruptsioonist ja meresõidu ajaloost.
Peruu poeedi, kriitiku, nimeka prosaisti ja ajaloolase Ricardo Palma (1833-1919) raamat on elurõõmus ja värvikas panoraam Peruu kirevast ajaloost. Ajaloolise taustaga lood annavad kujuka pildi meile (veel) võõra maa kommetest ja tavadest ning parandavad nii mõnegi väärkujutluse. Käesoleva raamatu ilmumine on mõeldud tähistama 500 aasta möödumist Ameerika avastamisest Kolumbuse poolt.
"Prantsusmaa. Ajalugu seiklustes" on isikupärane ja haarav jutustus, millest õhkub autori elu jooksul kogutud tarkust ja kirge.
Siin ühinevad romaanikirjaniku stiil ja õpetlase sügavad teadmised. Kohati naljakasse, pidevalt üllatavasse jutustusse pole kuhjatud fakte ja aastaarve, selle asemel loob autor Prantsusmaast hämmastava sümfoonilise panoraami Gallia ja Rooma aegadest kuni liikumiste #MeToo ja Black Lives Matter ning kollavestide ja Covid-19 aastateni.
Kirjaniku Prantsusmaal elamise, töötamise ja reisimise aegsed seiklused ning avastused seovad müstilise rännaku ajas ja ruumis maalähedaste kogemustega. Sõja- ja revolutsioonistseenid Provence’i tasandikest Pariisi slummide ja bulvariteni ning mõned tegelased – Caesar, Karl Suur, Louis XIV, Napoléon Bonaparte, kindral de Gaulle – võivad olla tuttavad, kuid kõiki näidatakse siin veidi teises valguses.
Paljud teised sündmused, kohad ja inimesed ei ole Prantsusmaad käsitlevates ajalootekstides kunagi varem esinenud – aurumasin gooti katedraalis, hiiglaslik puu Prantsusmaa keskpunktis, salapärased katsed kippuda autori elu kallale…
Ligi pool sajandit uurimistööd ja kondiauruga liikuval kaherattalisel ajamasinal – jalgrattal – läbitud viiskümmend tuhat kilomeetrit – nii on valminud see raamat, mida lugedes võivad paadunumadki frankofiilid ehk imestada, kas nad ikka üldse tunnevad seda terra incognita’t Euraasia läänepoolses servas, mis praegu kannab nime Prantsusmaa.
Graham Robb on sündinud 1958. aastal Manchesteris, õppinud ja ka töötanud Oxfordis Exeteri kolledžis. Ta on kirjutanud Prantsusmaa ajaloost ja kirjandusest. Eesti keelde on seni tõlgitud tema Whitbreadi auhinna võitnud biograafia "Victor Hugo" (Varrak, 2000), nii Duff Cooperi kui ka Kuningliku Kirjandusühingu Ondaatje auhinnaga pärjatud "Prantsusmaa avastamine" (Varrak, 2010) ja "Pariislased" (Varrak, 2012), mille eest autasustas Pariisi linn teda linna aumedaliga. Graham Robb elab Inglismaa ja Šotimaa piirialal.
„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade.
Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti. Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.
Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn. Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.
„Riigijuht mõtleb ja tegutseb kahe telje ristumispunktis: üks paikneb mineviku ja tuleviku, teine aga tema juhitavate inimeste püsiväärtuste ja püüdluste vahel,” kirjutab Henry Kissinger selles kaasakiskuvas raamatus. Säärase vaistliku suunataju abil ning oma minevikuteadmisi ja tulevikuaimust tasakaalustades saab riigijuht sihte seada ja strateegiat kehtestada.
Kissinger analüüsib kuue erakordse riigijuhi tegevust nende igaühe eriomase strateegilise hoiaku alusel. Konrad Adenauer järgis alandlikkuse strateegiat, et tuua maailmasõjas purustatud ja kõlbeliselt laostunud Saksamaa rahvusvahelisse ellu tagasi. Charles de Gaulle tõstis tahte strateegia toel Prantsusmaa võidukate liitlaste kõrvale ja püüdis taastada oma kodumaa ajaloolist hiilgust. Richard Nixon tagas külma sõja ajal USA-le geostrateegilise eelise tasakaalu strateegia abil. Anwar Sadat andis pärast 25 aastat kestnud konflikti Lähis-Idale rahuvisiooni, kasutades ületamise strateegiat. Lee Kuan Yew kujundas Singapurist olude kiuste võimsa linnriigi tipptaseme strateegia varal. Margaret Thatcher, kelle valitsemise algusajal peeti Suurbritanniat Euroopa haigeks meheks, tugevdas oma rahva vaimu ja riigi rahvusvahelist positsiooni veendumuse strateegia abil.
Autor ei vaatle neid riigijuhte pelgalt ajaloolisel taustal, vaid ka omaenda kogemuse najal, sest ta tundis neid kõiki isiklikult ja osales paljudes kirjeldatud sündmustes.
Henry Kissinger (1923–2023) oli Richard Nixoni ja Gerald Fordi riikliku julgeoleku nõunik ja välisminister ning andis välispoliitilist nõu veel mitmele USA presidendile. Tema rohketest raamatutest on eesti lugejale tuttavad „Diplomaatia” ja „Maailmakord”.
18. sajandi alguses tajusid Euroopa mõtlejad, et esimest korda pärast Rooma impeeriumi langust ollakse jõudnud heledasti valgustatud mäeharjale, kust võib üle vahepealsete "pimedate" sajandite vaadata võrdsena silma klassikalise antiigi suurmeestele.
Sajandeid kestnud vägikaikaveos kirikuga oli ilmalik mõte lõpuks endale eluõiguse kätte võidelnud; geotsentrilise maailmapildi langedes oli Maa vabastatud talle kiriku poolt peale sunnitud positsioonist universumi kinniskeskmena ja loodusteadlaste vabadus uurida maailma kammitsematult teoloogilistest seisukohtadest aina avardus.
Koos edusammudega teaduses tõusis eneseusaldus teisteski vaimutöö valdades, ja ehkki 17. sajandi pikas nn. vanade ja uute tülis vanad – st klassikalise antiigi ülimuse kaitsjad – tugevat vastupanu avaldasid, oli 18. sajandi alguseks selgesti ülekaalus uute veendumus, et antiigiga on võimalik võistelda ja selle saavutusi isegi ületada. Aegamisi oli oma kesksest positsioonist sunnitud taanduma ka Jumal: läbi 17. sajandi olid ametliku kiriku dogmasid murendanud mitmesugused ketserlikud voolud – sotsiniaanlus, arminiaanlus, kveekerlus jne –, valmistades pinda deismi esiletõusuks.
Koos usu kadumisega aktiivselt maailma asju juhtivasse Jumalasse pidi aga paratamatult hingusele minema ka seni valitsenud teoloogiline, inimühiskondi ja nende ajalugu jumaliku lunastusplaani suure täideminekuna käsitlenud ajalootõlgendus.
Müüme komplektina I ja II köide koos.
Jätkusõja alates valmistus Soome Karjala kannast tagasi vallutama. Rünnakut valmistati ette, saates Karjala kannasele kaugluureüksusi koguma andmeid vaenlase vägede grupeeringute kohta ja häirima transpordiühendusi. Esimene neist kaugüksustest oli üksus Tolvanen. Missioonile saadeti kaheksa Karjala kannasel üles kasvanud noort meest, kes naasid mööda metsi oma kodukanti – seekord relvastatult. "Rünnaku eel" räägib nende loo. Raamat põhineb kaugüksuse luurajate meenutustel ja ulatuslikul arhiivimaterjali läbitöötamisel. Teos kirjeldab Soome eriüksuste sünnihetke ja äärmuslikke tingimusi, milles kaugluureüksused viibisid. Sõjaajaloolane Mikko Porvali kirjeldab tavapärasest põhjalikumalt nii operatsioonil osalenud kaugpatrulli mehi kui ka ekspeditsiooni eesmärke, elluviimist ja tähendust. Teose erakordselt ulatuslik allikmaterjal pakub lugejale haruldase killu autentsest luureajaloost.
Varem on Mikko Porvalilt eesti keeles ilmunud raamat "Operatsioon Hokki".
"Seksuaalvägivald ei ole ainult naiste asi, see on kogu maailma asi."
Venemaa pommitab Ukrainas sünnitushaiglaid, kasutab seksuaalvägivalda sõjarelvana, häbistab ja ähvardab ohvreid sotsiaalmeedias. Vene sõdurid piinavad ja vägistavad valimatult. Esimesed pealkirjad Venemaa sõjakuritegudest Ukrainas jahmatasid kogu maailma. Läänest vaadatuna jõhker, mõistuse ja südamega käsitamatu vägivald on Kremli jaoks kainelt kaalutletud tegevus, põliste valitsemistavade ainuloomulik jätk. Keskvõimu paanilise püüdlusega riigis võim säilitada käib kaasas eesmärk vaigistada naiste hääled. Venemaa on Ukrainas kasutusele võtnud oma igivana vallutuste käsiraamatu, mille põhjal tegutses Krimmis juba Katariina II ja mille laiendatud versiooni rakendas Nõukogude Liidus Stalin.
See sügavalt mõjuv essee käsitleb agressioonisõda Ukrainas Venemaa imperialismi ja mineviku valguses ning lahkab põhjuseid, miks Moskva huvi on vaigistada just naised, nii oma riigis kui mujal. Venemaa sõda Ukrainas on ühtlasi sõda võrdõiguslikkuse vastu. Veendumusi on raske murda, isegi kui tõsiasjad on kandikul kätte toodud.
Sofi Oksanen avab sõdadevaba Euroopa illusioonis suikuva lugeja silmad. Autori sirgjooneline käsitlus ei kõneta läbi lillede, vaid läbi faktide, laskmata pilku ära pöörata.
