Eestlased

"Igatahes oli naisel tol romantilisel ajal suurem mõju tööliste massile kui mehel. Eriti noorel naisel. Nad hakkasid teda jumaldama, uskuma temasse kui kõrgemasse olevusse, läkitatud kustki teisest ilmast neid rõhutuid ja vaevatuid päästma." Marta Lepp

Selles raamatus on portreelood inimestest, kellel on teiste aitamise vajadus. Nende tegevuses on erilisuse võlu. Nad kiirgavad headust ja säravate isiksustena on nad paljudel aidanud avada ust heategevuses osalemiseks. Need kaheksa portreelugu on ka Eesti aja lood. Igaühe lugu on nagu aja sild lähiminevikust tänapäeva. Rännak koos nende armsate ja ärksate kaasteelistega on emotsionaalselt rikastav ning annab elujõudu ja julgust ka neile, kes on eluraskustesse sattunud. Raamatus jagavad oma kogemusi Ester Laos, Katarina Seeherr, Meelis Luks, Urmas Soomere, Alina Nüganen, Ingergerd Pihlak, Mary Lindkvist ja Õie Orulaid.

Debora Vaarandi alustab oma noorusaegade mälestusteraamatu kirjutamist sõnadega: "Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus." Debora Vaarandi mälestused on kirja pandud väga haaravalt, lisaks rohkelt fotosid. Kirjanik Ülo Tuulik on Debora Vaarandi kohta kirjutanud: "Läbi oma aastakümnete silmapaistvamaid eesti luuletajaid. Püüdkem kujutleda, kui vaene nende aegade luule temata oleks. Ja äkki tajume, kui oluline Debora Vaarandi meile on. Hea inimene kurjadelgi aegadel."

Mitme huvi, ande ja nimekujuga mehe elu oli pikk, tähelepandavalt aktiivne ja muutusterohke. Teekond algas Võrumaalt Orava vallast Päevakeste talust aastal 1886 ja lõppes New Yorgis aastal 1971. Selle ülesjoonistamiseks läheks vaja suuremat osa gloobusest. Eestlaste seas, kes 20. sajandil avalikku elu elasid, oli ta isiku ja toimijana dünaamilisemaid: revolutsionäär, tegevpoliitik, kirjanik, maailmarändur, ajakirjanik, diplomaat. "Aegade sadestuse" esimene osa "Noorusmaa", mis maalib värvika ja tundeerksa pildi kirjaniku lapsepõlvest ja kooliajast Võru-, Setu- ja Petserimaal, ilmus 1963.a. Lundis. Teine osa "Punane ja must" (ilmunud Lundis 1965) annab pildi sajandialguse Tartust ja kirjaniku põgusast maapaost Šveitsis. Lõpetamata jäänud kolmas, pealkirjata osa, on varem ilmunud üksnes ajakirja "Tulimuld" lehekülgedel. Nüüd on nad saanud kõik ühte raamatusse.

Karl Ast Rumori mälestused, mida ta kirjutas kõrges eas ja Eestist kaugel. Mitme huvi, ande ja nimekujuga mehe elu oli pikk, aktiivne ja muutusterohke, teda teatakse revolutsionääri, poliitiku, kirjaniku, ajakirjaniku, diplomaadi ja maailmarändurina. Teekond algas Võrumaalt Orava vallast Päevakeste talust aastal 1886 ja lõppes New Yorgis aastal 1971."Aegade sadestuse" esimene osa "Noorusmaa", mis maalib värvika ja tundeerksa pildi kirjaniku lapsepõlvest ja kooliajast Võru-, Setu- ja Petserimaal, ilmus 1963. a Lundis.

Selle raamatu sünnisõnad lausuti enam kui kakskümmend aastat tagasi. Pühapäeval, 4. novembril 1951 olin konservatooriumis Helena Futtari etlemisõhtul. Publiku hulgas nägin tollaseid professoreid Aarne Anttilat ja Martti Haaviot. Vaheajal vaatasid nad teineteisele kavalalt otsa, sosistasid midagi omavahel ja kutsusid siis minu enda juurde. Martti Haavio tegi ettepaneku, et ma hakkaksin kirjutama Aino Kallase elulugu, mille jaoks tema surnud naine Elsa Enajärvi-Haavio oli materjali kogunud. Antti Haavio lisas, et see oleks hea väitekirja teema. Ettepanek äratas mu fantaasia ja pärast järelemõtlemist nõustusin sellega. Ma ei võinud siis teada, millega olin nõustunud ja kui kaua see töö aega nõuab. Liiatigi ei võinud ma toona aimata, et kumbki ettepaneku tegijaist ei näe selle töö valmimist. Aarne Anttila sai juba aasta pärast traagiliselt surma. Martti Haavio surmateade saabus just siis, kui olin selle teose käsikirja ülikooli viimas. Habent sua fata libelli.

Raamat sisaldab 35 intervjuud Eesti ühiskonnaelu tegelaste ning arvamusliidritega alates president Toomas Hendrik Ilvesest rahvakirjanik Andrus Kivirähkini. Siim Kallas, Mart Laar, Peeter Tulviste, Tiit Pruuli, Marju Lauristin, Mart Poom, Villu Reiljan olgu vaid üksikud näited sellest säravast nimekirjast, keda autor oma raamatus portreteerinud on.

Unikaalseks muudab "Ajastu Märgid" tõsisasi, et intervjuud kõigi peategelastega on autori poolt tehtud kahes järgus, esimene aastatel 2000-2003 ning teine aastatel 2007-2008. See ajaline puhver annab lugejale hea võimaluse vaadelda ning võrrelda meie arvamusliidrite mõtteid aastatuhande algul ning täna.

Oli aasta 1936, kui isa minule Tallinnas Tornide väljakul üht linna kaunistavat fontääni tutvustas. Ennäe, seal ta meid ootaski, imeilus pronksi valatud noorik, pea kohal lai vaagen, millelt nirisemas õrnad veejoad metalasele tumedale ihule. Küllap rõõmustas ta meiega kohtumise üle. Salapärane naisefiguur keset sillerdavat veepinda, mida ümbritses massiivne Soome graniidist peenelt viimistletud ääris. Tookord ei osanud ma arvatagi, et see punakas graniiditükk võib saada mind isaga ühendavaks sümboolseks lüliks.

Raamatu koostaja, kirjandusmuuseumi teadusdirektori Sirje Oleski sõnul saatis Orase-Ivaski kirjavahtuse Iirimaalt Eestisse Astrid Ivask. Raamatusse on kogutud 200 kirja ehk kogu Orase-Ivaski 24 aastat väldanud kirjavahetus. Tegu on esimese raamatuga, mis on koostatud Eestisse saadetud pagulasmaterjalide, arhiivimaterjalide põhjal. See peaks näitama, et väliseestlased võivad siia kultuuriloolist materjali rahus saata - need võetakse vastu ja neist tehakse midagi.

Mälestusteraamat autori kujunemisest väga mitmekesisel ajajärgul. On ta ju sündinud Eesti Vabariigis, elanud üle kahe riigi okupatsioonid, maailmasõja, küüditamisperioodid, õppinud arstiks, töötanud maal ja merel, nii Seewaldis kui ministeeriumis, osalenud Eesti vabadusvõitluses nii kodus kui Kremli lahinguväljal, olnud kolme Riigikogu liige, keskkonnakomisjoni esimees ja praegu pensionil.

Eesti džässi esileedi Anne Erm nimetab oma armastuseks number üks muusikat ning on öelnud sedagi, et džässifestivalid on tema elu. Kui Anne Erm poleks omal ajal Jazzkaart tegema hakanud, kui palju teaksid eestlased siis maailma supernimedest ja vastupidi – kui palju teaks maailm eesti džässist. See raamat kõnelebki sellest, mida õigupoolest tähendab kutsumusele elatud elu, mida tähendavad Annele inimesed tema ümber ja teda ümbritsevatele inimestele Anne ise. Kas pühendumine ja loobumine käivad käsikäes?

Palvadre oli iseseisva Eesti esimese põlvkonna riigimees, õigusteadlane, kohtunik, poliitik, lõpuks õiguskantsler. Üks neist, kelleta Eesti riigiõiguse kujunemislugu poleks tervik. Ja paraku üks neist paljudest, kelle Nõukogude okupatsioonivõim aastatel 1940–1941 esimeses järjekorras hävitas. Seetõttu pole vast liialdus väita, et Palvadre elukäigust ja tegevusest vaatab vastu Eesti riigi paljulubava alguse ning ülimalt traagilise lõpuga epohh. Fotod on pärit Eesti Filmiarhiivi, Eesti Kirjandusmuuseumi, Rahvusarhiivi, Tallinna Kirjanduskeskuse, Tartu Linnamuuseumi, Valga Muuseumi ja Viljandi Muuseumi kogudest. Ümbrise esikaanel foto Eesti Filmiarhiivist (EFA.36.A.103.105) ja tagakaanel Eesti Ajaloomuuseumist (AM N 5631:1412) Uurimistööd toetas õiguskantsleri asutatud stipendium Eesti Vabariigi esimese õiguskantsleri Anton Palvadre eluloo uurimiseks.

Tiia sündis 1967. aasta 23. veebruaril. Arstid ei märganud tema eluohtlikku seisukorda ning saatus aheldas ta eluks ajaks ratastooli külge. Hoolimata invaliidsusest püüdis Tiia elada sellist elu nagu kõik teised, tunda end õnnelikuna, armastada ja olla armastatud. 1990. aasta jõulude ajal abiellus ta Aivariga, kes oli alguses väga mõistev, toetav ja julgustava abikaasa ning tegi Tiia kolmekordseks õnnelikuks emaks. Mõne aasta pärast oli aga kõik ilus asendunud õudusega - igapäevaeluks said peksmised, solvamised ja mõnitamised. Nüüd, hetkel, mil Aivar vangis istub, on Tiialt ära võetud tema kolm last. Kuid Tiia on kõike muud kui allaandja...

Rannaaine käsitlejana tõusis August Mälk (1900-1987) 1930-ndail aastail eesti silmapaistvamate prosaistide hulka. Samal ajal kasutas ta ka ajaloolist ainest ning esines populaarse näitekirjanikuna. 1944. aastal pagulusse siirdunud, jätkas Mälk proosa ja draama alal, püüdes nüüd elunähtusi sügavamalt mõtestada. Kodu-Eestis aastakümneid mahavaikitud kirjaniku elu ja loomingu vaatlus käesolevas lühimonograafias toob esile palju senitundmatut faktilist ja kirjandusloolist materjali.

2. täiendatud trükk

Saksa Demokraatliku Vabariigi ajalugu kubiseb uskumatutest lugudest. Kõige kurioossematest jutustab selles raamatus Ida-Saksamaal üles kasvanud kirjanik Jakob Hein

Dagmar Normet on Tartu Ülikooli haridusega kehalise kasvatuse õpetaja, kelle esimene raamat ilmus 1948. Aastast 1956 vabakutseline kirjanik, kelle sulest ilmunud lasteraamatuid, näidendeid ja stsenaariume. Käesolevas raamatus kirjeldab autor värvikalt teda ümbritsenud elu alates varasest lapsepõlvest kahekümnendate aastate Eestis kuni Teise maailmasõja puhkemiseni. Sellesse vahemikku mauvad õpingud Tallinna Saksa Tütarlaste Gümnaasiumis, Inglise Kolledžis ja Tartu Ülikoolis ning arvukad kokkupuued paljude täna tuntud inimestega, nende hulgas Helga Tõnson, Helene Kuma, Ernst Idla, Ilmar Laaban, Dina Slutsk jpt.

Dagmar Normeti esmakordselt ühiste kaante vahel ilmuvad mälestused kannavad endas 1920-ndatel Eestis sündinud põlvkonna saatust. Mälestuste taustaks on 1920-ndatel Eestis sündinute saatus. Nad alustasid õnnelikult, oli oma riik, nad said hea hariduse, küll mitte kõik. Maailm avardus ja oli täis kutsuvaid võimalusi – paraku üürikeseks ajaks.

Nende kaante vahele on talletatud Tiiu Randviiru mälestused lapsepõlvest ja kooliajast, aga muidugi ka tema erakordsest tantsijakarjäärist ning silmapaistvatest kaasteelistest ja õpilastest. Abiks mälestuste talletamisel oli Arne Mikk, niisiis kirjutasid selle raamatu kaks kauaaegset estoonlast.

Tiiu Randviir on Eesti tuntuimaid priimabaleriine ja balletipedagooge. Ta on lõpetanud Eesti Riikliku Koreograafilise Kooli ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri. Tema rohkelt nii Eestis kui ka mujal tunnustust leidnud lavakarjäär lõppes 1979. aastal, pärast seda töötas ta balletipedagoogina Eestis, Saksamaal, Austrias ja Soomes. Tema õpilaste hulgas on näiteks Irina Härm, Tatjana Voronina, Kaie Kõrb, Marina Kesler, Age Oks, Maria Seletskaja ja Ketlin Oja.

Arne Mikk on rikkaliku kogemustepagasiga lavastaja ja teatritegelane. Ta on lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi, kus õppis Aleksander Arderi lauluklassis. Ta on palju lavastanud nii kodu- kui välismaal ning oli üks Estonia Seltsi taasasutajatest. Aastatel 2008–2024 oli ta Saaremaa ooperipäevade kunstiline juht. Kogu tema teguderohke elu on olnud seotud Rahvusooper Estoniaga.

Raamat sisaldab 88 energeetika veterani või nende lähedaste meenutusi olulisematest sündmustest nii tööl kui ka väljaspool seda ja võimalusel ka tööga seotud fotosid.

Kirja pandud mälestuskillud omavad suurt ajaloolist väärtust mitte ainult Eesti energeetika rajamise ja arengu seisukohalt, vaid võimaldavad meil heita pilke ka vanema põlvkonna tööelule ja harrastustele. Meenutused pärinevad üsna pikast perioodist ning ulatuvad peaaegu Eesti tööstuse algaegadesse. Kõige vanemad mälestused pärinevad inimestelt või on koostatud nende lähedaste poolt, kelle sünniaeg jääb 20. sajandi algusesse (1902, 1910, 1914 jne). See on austust vääriv generatsioon, kes püüdis arendada Eesti energiamajandust oma parimal moel. Kuigi iga uus lahendus tõi kaasa vastuolusid, tähendas see neile vaid põnevaid väljakutseid ning võimalusi järjekordsete eesmärkide püstitusteks. Vaid tänu sellele on Eesti energeetika jõudnud praeguse tasemeni.

Jätkuks kogumiku esimesele osale. Raamat sisaldab 38 energeetika veterani või nende lähedaste meenutusi olulisematest sündmustest nii tööl kui ka väljaspool seda ja võimalusel ka tööga seotud fotosid.

Anonüümse Eesti modelli lugu elust enesest

Tissident taskuhääling sai alguse 2018. aastal, mil saate autorid Marianne Ubalcht ja Sille-Kadri Simer istusid esimest korda stuudios laua taha ning hakkasid omavahel tuttavaks saama. Naiste omavahelistest vestlustest kasvas välja pikaaegne sõprus ning nende lugude rääkimise kõrvale hakkas saade-saatelt aina enam saabuma kuulajatelt kirju nende eludest. Sellesse raamatusse on kokku pandud 50 lugu Eesti naistelt, neis leidub palju rõõmu, muret, armastust, südamevalu, õnne ja kurbust. Igaüks neist omamoodi, ent samas nii tuttav. Seda raamatut lugedes saavad naised kinnitust sellele, et Eestis naisena kasvades kogeme paljuski samasuguseid asju. Mehed, kes raamatut loevad, saavad selgeks, mida naised päriselt läbi elavad. Kutsume sind sellele teekonnale kaasa.

Iga inimese elust võib kirjutada raamatu. Selle teose autoriks on eesti rahvas saja eri vanuses esindaja kaudu. Raamatusse ei pääsenud inimesed mingil erilisel moel, vaid enda kirjutatud ja Eesti Kirjandusmuuseumisse saadetud elulugude kaudu. Nii jutustavad teile oma loo tugevad ja veidi nõrgemad, saatuse lemmikud ja elu hammasrataste vahele jäänud. Jutustavad tavalised eesti inimesed, kellest igaüks võib öelda: "See on minu ainukordne elu."

Iga inimese elust võib kirjutada raamatu. Selle teose autoriks on eesti rahvas saja eri vanuses esindaja kaudu. Raamatusse ei pääsenud inimesed mingil erilisel moel, vaid enda kirjutatud ja Eesti Kirjandusmuuseumisse saadetud elulugude kaudu. Nii jutustavad teile oma loo tugevad ja veidi nõrgemad, saatuse lemmikud ja elu hammasrataste vahele jäänud. Jutustavad tavalised eesti inimesed, kellest igaüks võib öelda: "See on minu ainukordne elu".

Teose "Eesti rahva elulood" III osa vaatab elu nõukogude ajal läbi erinevate inimeste silmade. Raamatusse on valitud elulood 2000. aasta sügisel välja kuulutatud eluloovõistlusele "Minu ja minu pere Eesti NSV-s ja Eesti Vabariigis" laekunud kaastöödest. Lisatud on eluloointervjuud inimestega, kelle jaoks mitmed olulised sündmused just nõukogude ajal toimusid. Oma lugudes jutustavad inimesed elu pahupidi pööramisest 1940. aasta okupatsioonis ja nõukoguliku elu paradoksidest, aga ka oma saavutustest ja rõõmudest. Sest inimene sünnib riigikorrale vaatamata.

Dr. Heinrich Rosenthali mälestused on ühe saksastunud keskkonnast pärit, kuid eesti rahvuslikuks tegelaseks tõusnud vastuolulise mehe mälestused, mis kirja pandud saksa keeles ja sakslastele mõistmaks eestlaste püüdlusi. Ta sündis 25.06.1846, Tartus ja suri 28.05.1916, Tallinnas. Õppis 1865–1871 Tartu ülikoolis arstiteadust. Oli üks Kalevipoja õhtute algatajaid ja 1869 I üldlaulupeo pidukomitee liige. 1870. a. "Vanemuises" etendunud esimeses Eesti näitemängus, L. Koidula eestistatud "Saaremaa onupoeg" oli Heinrich Rosenthal üks osatäitjatest. Oli 1884–1895 EÜS-i vilistlaskogu esimees ehk vilistlaste talitaja, auvilistlaseks valiti 1895. a.

Raamatus analüüsitakse eestlaste rännet Aserbaidžaani territooriumile XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul, eestlastest asunike tegevus sel perioodil, sh Bakuu Eesti Seltsi ja eesti riigi ametliku esinduse tegevust Aserbaidžaanis, ning kahe riigi – Eesti ja Aserbaidžaani – vastastikuseid suhteid. Raamat on mõeldud ajaloolastele, poliitikutele, õppejõududele ja magistrantidele, aga ka kõigile, keda huvitab väliseestlaste elu.

Näitleja ja lavastaja Eino Baskin on 80 eluaasta jooksul nullist üles ehitanud kaks teatrit, teinud säravaid rolle nii teatri- kui ka estraadilaval ning lavastanud ülimenukaid tükke. Aastaid publikut naerutanud mehe eraellu aga on jätkunud hoopis nukramaid toone. Ta on pidanud matma nii abikaasa kui ka pisitütre. Pärast infarkti vaakus ta 47 päeva elu ja surma piiril. Kaks korda on ta trellide taha saadetud. Eino Baskin avalikustab siin raamatus esimest korda enda vangistamise loo noorpõlves ja räägib avameelselt pornoprotsessist, mis kuulutati kinniseks.

Raamatu "Tundeline teekond" keskmes on Eino Tamberg - eesti muusika grand old man , kes helilooja ja kompositsiooniprofessorina on mõjutanud eesti muusikaelu rohkem kui pool sajandit. Unikaalse foto- ja pildimaterjaliga kogumiku põhiosadeks on Märt-Matis Lille ulatuslik intervjuu heliloojaga, Evi Arujärve ülevaade Eino Tambergi loomingust ja Raili Sule artikkel lavamuusikast. Kogumik sisaldab ka helilooja teoste täieliku nimekirja, diskograafia ja bibliograafia.

"Eksistentsiaalne Eesti" sisaldab eesti kultuuri ja kirjanduse uurija, Tallinna Ülikooli kultuuriloo professori Rein Veidemanni kõige värskemaid mõtisklusi. Kogumik on sobiv lugemisvara nii eesti keele ja kirjanduse õpetajatele, üliõpilastele kui ka lihtsalt eesti kultuuri ja kirjanduse huvilistele ja sõpradele. 

Kogumiku sügavam eesmärk, nagu ütleb autor eessõnas, on katse mõista üht imet – kuidas arvult ja keeleliselt levialalt vägagi piiratud ja heitliku saatusega rahvakild on suutnud luua keskkonna, mis on toetanud tema eksistentsi ja võimaldanud end loovalt teostada.

Tuntud kirjandusteadlase ja folkloristi August Annisti (1899-1972) artiklid aastatest 1932-1969.

Elu jõud. Tuntud eestlaste elulood jäädvustab kuue tunnustatud inimese elu nii, et nad ise räägivad oma senise elu loo. Meenutuslikud fotohetked otsis iga tegelane isiklikust kogust. Kahtlemata väärib igaüks selle raamatu kuuest isiksusest eraldi, ainult tema elule ja tööle pühendatud raamatut. Elu jõud on vaid üheks võtmeks Eestile oluliste inimeste tähtsuse mõistmisel.

• Kaljo Kiisk
• Valve Kirsipuu
• Jaan Talts
• Helgi Sallo
• Voldemar Kuslap
• Ivo Linna

Vene keeles sõna "kodu" puudub. Inglane ütleb : "My home is my castle." Selles raamatus esineb nimi "Lõusa" 62 korda.

Elo Tuglase päevik, mille olemasolust ta eluajal teadsid väga vähesed, koosneb õigupoolest kahest teineteisest nii sisult kui ka meeleolult kontrastselt erinevast osast. Neist esimene algab ilma vähimagi sissejuhatuseta särav-sädeleva sukeldumisega Pariisi kirevasse kultuuri- ja seltskonnaellu sügisel 1928 ning päädib ohu- ja muretunnetest kantud nappide märkustega sõjasuvel 1941. Kirjutamispaus hõlmab aastaid 1942-1951. Päeviku teist, eesti lugejale siinkohal esmakordselt publitseeritavat osa alustab autor raudselt toimiva hirmusündroomi kiuste totaalse absurdiühiskonna kõige süngematel aegadel. Et kuue aasta pärast lõpetada - taas ilma mingi kokkuvõtva arutluseta - sünnilinnas Tartus, taustaks läbi Eestimaa sooritatud automatkast sugenenud resignatsioon ning tervisehädadest tingitud tusameel. Ühe päevikulehe serval on Elo Tuglase hilisem märkus: Miks olen ma seda kõike kirjutanud? Hävitada! Kui hea, et ta oma ähvardust täide ei viinud. August Eelmäe

Sõjajärgne provintslik väikelinn, kitsad olud, vaimne surutis... Ent viimaseid aastaid tegutsenud Haapsalu seminar koondas nii õpilaste kui õpetajate näol väga ärksat ja esinduslikku seltskonda, noorusaeg on vähemalt tagasivaates enamasti ikka ilus ning noored - lihtsalt noored oma unistuste ja püüdlustega, millest osal oli määratud täituda, osal mitte. Kultuuriloolane ja ajaloodoktor Aare Laanemäe meenutab selles raamatus oma õpinguid Haapsalu Pedagoogilises Koolis aastail 1952-1956, hilisstalinismi ja sulale ülemineku ajajärgul. Raamat on järjeks (või pigem alguseks) autori varasematele teostele "Kuldsed kuuekümnendad" (2011), "Kümme aastat Valges majas" (2013) ning "Ussipesa Tõnismäel ja teisi meenutusi" (2015).

Mitmed eestlased on käinud ennast avastamas kloostrites üle maailma. Käesolevas raamatus jagavad nad oma kogemusi ka lugejatega. Kuidas ja misläbi nad usku pöördusid? Millised on nende tõekspidamised? Miks nad kloostrisse läksid ja mida sealt leidsid? Mida nad pidid seal üle elama? Mida nad tundsid ja kuidas arenesid? Kuidas muutus nende suhe välismaailmaga? Juttu tuleb budismist, joogast, Hare Krišna liikumisest ja õigeusust. Põhjalikud kommentaarid usunditest on lisanud Martti Kalda. Raamatus on antud ülevaade kloostrite ja eraklate ülesehituse kunstiajaloolisest vaatenurgast ja hoonete funktsioonidest. Samuti kloostri päevaplaanist ja korrast ning inimsuhetestki.

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album XI. Album ilmus Seltsi 70-ndaks aastapäevaks.

Gustav Suitsu, meie moodsa luule looja ja kirjandusteadusele põhjapanija sünnist möödus 1963. aastal 80 aastat. Noore Suitsu huvitavast ning käänakulisest eluteest pole üldsusel seni kuigi palju andmeid. Käesolevas teoses annab omaaegne Tartu ülikooli soome keele lektor proua Aino Suits uutest andmetest tulvil ülevaate noorest Suitsust mälestuste, päevikumärkmete ja paljude kirjade järgi. Luuletaja seesmise arengu ja ta kujunemise jälgimine ulatub meile võtme mitte ainult Suitsu hilisema kuju ja ta luule, vaid ka kogu ajajärgu mõistmiseks.

Ühe sõjapõgeniku autobiograafiline jutustus. "Kõik sündmused selles raamatus on ka tegelikult olnud, kuid tegelaskujud on autori fantaasia, nii et igasugune sarnasus tõeliselt elanud inimestega on puhtjuhuslik."

Lustakas lühilugudega fotoraamat "Harilik eestlane" on jäädvustanud põnevalt tänapäeva eestlase igapäevaelu, hinge- ja mõttemaailma. Selle raamatu on loonud eesti rahvas iseendast kasutades selleks modernset sotsiaalmeediat. Raamat katab kõik olulised eestlast iseloomustavad teemad, alates eestlase iseloomust kuni söögikommeteni, just need asjad, mille kohta välismaalased kõige sagedamini küsivad või mis ühte rahvast iseloomustades olulised on. Raamatus on kasutatud lühikesi rahvalugusid, vanasõnu, huvitavad fakte ja humoorikaid fotosid ning koostoimes loovad nad mõnusa terviku nüüdisaja eestlasest. Raamat on suurepärane teejuht välismaalasele, mõistmaks muidu kinnise iseloomuga eestlast ja integreerumaks Eesti ühiskonda. Eestlasest raamatuhuviline tunneb raamatut sirvides mõnusat äratundmisrõõmu. Head eestlase olemuse avastamist!