Ma mäletan, et 24. veebruaril 1994 jäid ülikoolis loengud ära. Ööpäeva jooksul lugesin läbi Emil Tode „Piiririigi“ ja Püha Augustinuse „Pihtimused“. Mäletan, et need teosed moodustasid selge paari, rääkisid samast asjast. Mäletan ühtlasi, et „Piiririik“ äratas minus kustunud huvi uue eesti kirjanduse vastu.

Marek Tamm

„Piiririigi“ esmatrükk ilmus lugejate ette 1993. aasta novembris. Kodumaal saatis romaani poleemika, mujal nähti selles huvitavat tunnistust ida ja lääne kohtumisest pärast raudeesriide langemist. Teos on tõlgitud umbes kahekümnesse keelde.

Käesolev väljaanne on pühendatud esmatrüki kolmekümnendale aastapäevale ja ilmub autori järelsõnaga.

Kui meie keha jääb haigeks, tahab ta, et teadvustaksime enda kohta midagi olulist, uuriksime oma hinge, muudaksime oma mõtteid ja tegutsemisviisi. Haigus on hingeelu tasakaalutuse väljenduseks materiaalses maailmas. Meie tark keha püüab seda sisemist tasakaalu taastada ja annab meile haigusega teada: on aeg pöörduda tagasi armastuse ja harmoonia rajale!

Inimese hinge ei saa tablettide ja skalpelliga ravida. Tunnistab ju tavameditsiingi, et 75% haigustest on psühhosomaatilised, st neil on nii füüsilised, emotsionaalsed kui hingelised põhjused. See ongi Lise Bourbeau metafüüsilise lähenemise põhisõnum: tõeliseks tervenemiseks on vaja vaadata inimest kui tervikut.
Nagu järeldub raamatu pealkirjast, on iga haigus meeldetuletuseks, et meil on vaja end armastada. Kui armastame ennast, saab meie sees olevast loomulikust väest haiguste tõeline tervendaja ja nii saab keha taastada tervise ning jõuda taas armastuse ja harmoonia seisundisse.

Eesti keeles on ilmunud ka Lise Bourbeau „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina”, mida võib pidada põhjalikuks teejuhiks kõigi haiguste põhjuste juurde.

Lewis Carrolli legendaarne lugu "Alice Imedemaal" ilmus esmakordselt aastal 1865. Nüüdseks juba ajatuks klassikaks saanud lasteraamat ei paelu üksnes väikseid lugejad, vaid on oma satiirilise ja vaimuka mõttemaailma ning mänguliste seiklustega ka täiskasvanud lugejate suur lemmik. Raamatu peategelane Alice järgneb küülikule auku ning satub isemoodi fantaasiamaailma, kus teda ootavad kohtumised Irvik Kassi, Hertsoginna, Unihiire, Kübarsepa ja loomulikult Märtsijänesega. Tüdruku seiklused sel imedemaal on väga veidrad, kuid õpetlikud ja põnevad.

Elmar Tambeki mälestused katavad ajavahemiku 1926–1944. Vahel põikab ta tagasi ka varasemasse aega, eeskätt alapeatükkides, kus ta kirjeldab oma täide läinud unenägusid. Ka toona oli üleloomulike asjadega tegelemine populaarne haritud seltskonnaski. Tambek oli tunnustatud kaardipanija ja ettekuulutaja, kuid mälestustes hoiab ta unenäod ja tegelikkuse rangelt lahus. Me võime Elmar Tambekit pidada ka üheks kõige pikema staažiga Eesti riigiametnikuks. Pagulasvalitsuse peaminister presidendi ülesandeis Tõnis Kint nentis oma käskkirjas 1973. aasta detsembris: "Vabariigi presidendi kantselei töötab katkestamatult pädevuse alusel edasi. President K. Päts'i poolt ametisse nimetatud jur. Elmar Tambek'i juhtimisel." Kuni Tambeki surmani uut direktorit ei määratud. Tambeki pärast sõda Saksamaal alustatud mälestusi lugedes tuleb silmas pidada, et tema 1941. aastal Punaarmeesse mobiliseeritud poeg elas Eestis ja Tambek teadis seda, nagu ka enamlaste kommet vanemate patte laste kaela nuhelda.