Kirjutatud Eestist eemal

Prantsusmaal elanud eesti kirjaniku novellikogu. Jaks oli eesti lühiproosa markantsemaid viljelejaid.

Temale omase terava pilguga ja taltsutamatu huviga inimhinge salajasemate soppide pahupidipööramise vastu esitab kirjanik meile ka selles novellikogus inimesi nii, nagu nad ise endid näha ei tahaks, jõudes sel viisil tõele ja reaalsusele ligemale kui mõnigi ainult elu pealispinda vaatlev realist.

Ilmar Jaks võtab uurimise alla ka nähtused, mis tavalise silmaga vaadates vaevalt teadvuse pealispinnale on kerkinud ja toob need terveni ning viimaste konsekventsideni päevavalgele. Autor ei pea suuremat lugu juba sõnakõlksudeks kulunud ideaalidest, põhilise ketserina ründab ta teravalt niinimetatud üldisi tõdesid.

Elu ja olemasolu põhilised probleemid peidetuna igapäevaste sündmuste argikuube – see on Valev Uibopuu teose väline raamistik.

Nendes vormikindla ülesehitusega lugudes elab oma elu küla, see ürgseim ja primitiivseim ühiskondlik eluvorm, mis elu selgeima võrdkujuna on igavene ning kõigutamatu, vähemalt niikaua kui elab põlduhariv inimene. Selline on ka autori eestiline küla – igavene oma selguses ja lihtsuses, heas ja kurjas, rõõmus ja kurbuses – säärane, nagu me teda kõik veel mäletame. 

 

Valimik sisaldab sadakond luuletust Rootsis elanud eesti luuletaja Arno Vihalemma (1911-1990) viiest värsiraamatust.

Sisu:

Kaja kivi südames

Consolationes Tsoo-loogia ehk ingel lindudega

Ühe keelega kannel

Viis on viis

Eesti kirjandusklassiku Eduard Vilde (1865-1933) paguluses kirjutatud ja esmakordselt 1909. aastal ilmunud noore taani töölise kujunemisromaan, milles näeme, kuidas ja miks algas Jens Nielseni klassiteadvuse ärkamine. Seitsmes trükk.

Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varje” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama. Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.

Väliseesti kirjaniku Arved Viirlaiu (s 1922) romaan "Märgitud" jutustab eesti noormeeste traagilisest saatusest II maailmasõja keerises ja selle järellainetuses. Faktidele rajatud sündmustiku aluseks on Soome armees vabatahtlikena teeninud ja sinna elama jäänud sõjameeste deporteerimine N. Liitu 1947. a. Ainsana õnnestub pääseda romaani peategelasel Eigo Argetil, kes on Siberi teekonna kord juba Punaarmeesse mobiliseerituna läbi teinud. Ergo Argeti elukäigu kaudu tuuakse lugejani ka tööpataljoni ränkrasked päevad 1941.-42. a.

Aino Tamjärve igatsev-lüürilise luule läbi jõuab meieni oma saatusest üle oleva inimese vaikne õnnelikkus, mis tõestab, et kodu on kõikjal, kus valitseb armastus ja hoolimine. Aino Tamjärvelt, Stockholmis elavalt eestlannalt, on varem ilmunud luulekogu ka rootsi keeles. Siinne kogu sisaldab lisaks eestikeelsetele algupäranditele autori enda tõlkeid algselt rootsi keeles kirja pandud luuletustest. Selle raamatu näol on tegemist autori valikuga oma lähedastele ja lähedastest elu jooksul kirja pandud mõtteid ja pühendusi, et jagada neid peale oma sõprade teistegi lugejatega.

Eesti esimene elukutseline tantsijanna Ella Ilbak (1895-1997), kes kahe maailmasõja vahelisel perioodil Euroopa linnade eliitlavadel menukalt esinedes Eesti Vabariigi nime ainult heast küljest propageeris, ei leidnud võrdväärset tunnustust kodumaal ja juba enne pöördelisi aegu siit lõplikult eemale jäi. 1952. aastal Prantsusmaal kirjapandud mälestustes on elu- ja loomesündmuste kõrval ehk rohkemgi juttu sisemise inimese kujunemisest ja enesekujundamisest. Raamat ilmus esmakordselt 1953. aastal Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandel Rootsis. Ella Ilbaku memuaarteose praegune väljaanne ilmub USA-s elava autori isiklikul loal ja on täiendatud Lea Tormise järelsõnaga. Ella Ilbaku esimene iseseisev tantsuõhtu toimus 1918. aastal Tartus ja teadaolev viimane esinemine 1967. aastal New Yorgis. Mälestusteraamatus on lugejale avatud kõrgemale eesmärgile pühendunud üksildase ja tundliku hinge ideaaliotsingud, ilutunnetus, valu ja osakssaanud ülekohus. Rahvuslasest maailmakodanik, rändlind (ometi mitte juurtetu ja kodutu), keda usk, tolerantsus ja mulgi kangus on aidanud elus läbi lüüa, sai 1990. aastal 95-aastaseks. Raamat on illustreeritud fotodega.

Maailmakuulsa draamakirjaniku Hella Wuolijoe (21.07.1886-02.02.1954) eesti rahvaluule ainesel põhinev teos on väljapaistvaks saavutuseks teiste samasuunaliste seas. Koostaja kommentaarid lisavad omalt poolt raamatule huvitavust ja kaalu.

Haapsalu oli baltisaksa kirjaniku Fred von Hoerschelmanni (1901–1976) kodulinn, kus ta elas kuni 1939. aastani. Tema isa oli tuntud kuurordiarst Martin von Hoerschelmann, Martini isa, vanaisa ja vanavanaisa olid kõik Haapsalu lossikiriku ja Jaani kiriku pastorid. Siinse kogumiku jutustused on kirjutatud 1930. aastatel ja 1940. aastate lõpus, kuid avaldati Lääne-Saksamaal alles 1950. aastal. Kaheksakümmend aastat hiljem ilmuvad need esmakordselt eesti keeles. "Tondilinna" lugudes avaldub Fred von Hoerschelmanni tihe side Haapsalu ja Läänemaa looduse ning inimestega. Neis jutustustes väljendub sügav igatsus ja melanhoolia.

Kümneaastase vaikimise järel astub autor uuesti lugejate ette ilukirjandusliku teosega. Selles leidub jutustusi, novelle ja dialooge, mis on korraldatud kolme tsüklisse: Meie aja muinasjutte, Kahekõned ja Lugusid paradoksaalsest olendist. Sümmeetriliselt üles ehitatud teose üldpealkiri pärineb raamatu pikimast novellist. Teose keskseiks motiivideks on aeg ja inimene. Autori sõrm on pingsalt ajatuiksoonel jälgides inimest ja tema käitumist tänapäeva katsumistes. Otsekui peeglist näeme tegelaste hingeliigutusi ja käitumisajendeid «meie ajas», ükskõik kas Platoni tehnikat meenutavais kahekõnedes või klassikalise tehnika järgi komponeeritud pikemais või lühemais novellides, mille taust on aktuaalne ja kõigile äratuntav. Raamat on samal ajal niihästi autori novellikunsti küpsusnäide kui ka tõetruu ajakujutus.

Jüri Remmelgas oli 14 aastat Tallinnas ajakirjanik. 1940. a pühkis N. Liidu okupatsioon oma teelt kõik vabad ajakirjanikud, nii ka Remmelga. Tööd otsides sattus ta nõukogude kunstide valitsusse ametnikuks J. Semperi ja A. Alle alluvusse. 1941. a sai temast II maailmasõja sõdur, vabatahtlik, kes esimeste eesti üksustega Idarindele läks.

Raamat "Tulises väravas" on vaba sõjajärgsetest poliitilistest klišeedest, kirja pandud just nõnda, nagu võis maailmasõda näha haritud, julge ja seiklushimuline eesti mees.

Uustrükk Stockholmi Välis-Eesti & EMP kirjastuses ilmunud teosest.

"See raamat on egotsentriline lühiülevaade viimasest viiekümnest aastast – elamusest, mida ma nende jooksul läbi elasin, ja sündmustest, mida ma kaasa elasin. Ta pole täielik. Valik on suurelt osalt juhuslik. /…/

Lahkudes 1944. aastal olin ma 15-aastane poiss. Nüüd – 50 aastat hiljem – olen ma pensioniealine vanur. Pealegi teatud tervisehäiretega. Tahaksin olla noor, elujõuline, terve; olla Eestis, aidata kaasa Eesti ülesehitamisele. Kuid ajaratas on teinud oma töö. Ta on kulutanud meid kõiki, ilma ise kulumata. Ta on kulutanud ka mind – vastu tahtmist. Seetõttu pean vähemalt esialgu jääma edasi välismaale – vastu tahtmist. Siin loodan korda saata veel üht-teist, millest on Eestile kasu. Ja Eesti kasuks töötamine ei ole vastu tahtmist."