Kirjutatud Eestist eemal
Pane oma teadmised proovile Rahvusarhiivi kodulehel: VÄLIS-EESTI KIRJANIKUD
Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c´est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nigov on autor. Viibides Tõnu Õnnepalu nime all Pariisis ja juhatades sealset Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.
Väliseesti kirjaniku Arved Viirlaiu (s 1922) romaan "Märgitud" jutustab eesti noormeeste traagilisest saatusest II maailmasõja keerises ja selle järellainetuses. Faktidele rajatud sündmustiku aluseks on Soome armees vabatahtlikena teeninud ja sinna elama jäänud sõjameeste deporteerimine N. Liitu 1947. a. Ainsana õnnestub pääseda romaani peategelasel Eigo Argetil, kes on Siberi teekonna kord juba Punaarmeesse mobiliseerituna läbi teinud. Ergo Argeti elukäigu kaudu tuuakse lugejani ka tööpataljoni ränkrasked päevad 1941.-42. a.
Ilona Laamani debüüdist peale on toonitatud tema isiklikku omapära; nüüd võib ehk öelda, et ta on arenenud laiale üldsusele arusaadavamaks saamise suunas, ilma et ta siiski oma isikupära sealjuures oleks kaotanud. Võiks ka öelda, et ta on muutunud teravamaks ja samaaegselt humoorikamaks. Käesolevas luulekogus kirjutab ta poliitikast, armastusest, kirjanike tingimusist, lastest jne. On näha, et ta sügavasti tunnetab tõika, et ta siin Rootsis võib väljendada vaateid "ridade peal", millest kodumaal võib kirjutada ainult "ridade vahel".
Mälestusteraamat "Päike ja jõgi: Mälestusi noorusmaalt" (1951) on ilmunud postuumselt. Visnapuu alustas selle kirjutamist Saksamaal, kodumaa kaotuse, pagulaselu traagika ja okupeeritud Eesti saatuse muremõtete varjutuses. Sündmused algavad noorusmaaga ning jõuavad vaimsete otsingute kirjelduse ja "Siuru" kevade ning Saksa okupatsiooni aja kaudu välja Vabadussõjani. See oli tiibhobuse märgi all Rootsis tegutsema hakanud Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuse esimene raamat.
"Peotäis mulda, lapike maad", sündis Käbi Laretei soovist end kriisist välja kirjutada ja mälestustes korda luua. Teoses vahelduvad mälupildid päevaraamatuga, mis kaardistab meenutustööga kaasnevat habrast hingeseisundit. Selle kõrval pakub päevaraamat ka vaateid ühe rahvusvahelise kunstniku elule: elu vaikivas Stockholmis vaheldub reisidega Mandri-Euroopasse. Ennekõike iseloomustab teost siiski mineviku ja oleviku tihe ühtesidumine, mida ei takista ei ajaline ega ruumiline vahemaa.
Kanadas elava eesti kirjaniku A. Viirlaiu (s. 1922) romaan (1952) annab pildi traagilistest sündmustest sõjajärgses Eestis. Mahuka 2-köitelise romaani 1. osas, mille tegevus algab 1944. a. oktoobris, jutustatakse kodumaale naasnud soomepoiste saatusest, nurjunud emigreerimiskatsetest, NKVD vanglakoledustest ning meeste siirdumisest metsade rüppe.
Käesolevaga jõuab kodumaise lugejani üks enim tõlgitud ja kuulsamaid paguluses kirjutatud eesti romaane. Olles pääsenud eluga vabasse maailma, ei ole autor unustanud hukkunud kaaslasi ja on tundnud end pääsemise eest saatusele võlgu olevat. Elanud on A. Viirlaid 1944. aastani Eestis, siis lühikest aega Rootsis, 1945-1953 Inglismaal ja sealtpeale Kanadas. Romaani 2. osa tegevus keskendub metsavendade elu ja võitluse kujutamisele. Traagiliste sündmuste ahelat seob peategelase Taavi Raudoja perekonna saatus - oma poja elu hinnaga on Taavi sunnitud lunastama vabaduse endale ja võitluskaaslastele.
Maailmakuulsa draamakirjaniku Hella Wuolijoe (21.07.1886-02.02.1954) eesti rahvaluule ainesel põhinev teos on väljapaistvaks saavutuseks teiste samasuunaliste seas. Koostaja kommentaarid lisavad omalt poolt raamatule huvitavust ja kaalu.