kirjutatud Eestist eemal
Pane oma teadmised proovile Rahvusarhiivi kodulehel: VÄLIS-EESTI KIRJANIKUD
Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c´est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nigov on autor. Viibides Tõnu Õnnepalu nime all Pariisis ja juhatades sealset Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.
Romaan "Jäälätted" (esmatrükk Rootsis 1958) kuulub Bernard Kangro loomingu tippu ja annab pildi ülikoolist 1930. aastatel. Tegemist on esimese raamatuga kirjaniku kuueosalisest romaanisarjast, nn Tartu-tsüklist, ja seda on peetud eesti proosa poeetilisimaks Tartu-kujutuseks. Kahtlemata tugineb autor ka omaenda mälestustele üliõpilasajast, mis päädis 1938. a. magistrikraadiga eesti soneti ajaloo uurimise eest.
Romaani tegevuskohaks on kolmekümnendate lõpu aegne Tartu oma üliõpilasromantika ja päevamuredega. Allikad, mis sügavate maakihtide alt talve külmast hoolimata välja pulbitsevad, näitavad sümboolselt inimestegi püüet eneseteostusele, olgu need püüdlused kasvõi nende kandjaid hukkumisele tõukavad. See psühholoogilise koega romaan paistab silma sisulise mitmekesisuse, tegelaste plastilise kujunduse, omapäraste kompositsioonivõtete ja kergeltloetavusega.
Väliseesti kirjaniku Arved Viirlaiu (s 1922) romaan "Märgitud" jutustab eesti noormeeste traagilisest saatusest II maailmasõja keerises ja selle järellainetuses. Faktidele rajatud sündmustiku aluseks on Soome armees vabatahtlikena teeninud ja sinna elama jäänud sõjameeste deporteerimine N. Liitu 1947. a. Ainsana õnnestub pääseda romaani peategelasel Eigo Argetil, kes on Siberi teekonna kord juba Punaarmeesse mobiliseerituna läbi teinud. Ergo Argeti elukäigu kaudu tuuakse lugejani ka tööpataljoni ränkrasked päevad 1941.-42. a.
Ilona Laamani debüüdist peale on toonitatud tema isiklikku omapära; nüüd võib ehk öelda, et ta on arenenud laiale üldsusele arusaadavamaks saamise suunas, ilma et ta siiski oma isikupära sealjuures oleks kaotanud. Võiks ka öelda, et ta on muutunud teravamaks ja samaaegselt humoorikamaks. Käesolevas luulekogus kirjutab ta poliitikast, armastusest, kirjanike tingimusist, lastest jne. On näha, et ta sügavasti tunnetab tõika, et ta siin Rootsis võib väljendada vaateid "ridade peal", millest kodumaal võib kirjutada ainult "ridade vahel".
Mälestusteraamat "Päike ja jõgi: Mälestusi noorusmaalt" (1951) on ilmunud postuumselt. Visnapuu alustas selle kirjutamist Saksamaal, kodumaa kaotuse, pagulaselu traagika ja okupeeritud Eesti saatuse muremõtete varjutuses. Sündmused algavad noorusmaaga ning jõuavad vaimsete otsingute kirjelduse ja "Siuru" kevade ning Saksa okupatsiooni aja kaudu välja Vabadussõjani. See oli tiibhobuse märgi all Rootsis tegutsema hakanud Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuse esimene raamat.
"Peotäis mulda, lapike maad", sündis Käbi Laretei soovist end kriisist välja kirjutada ja mälestustes korda luua. Teoses vahelduvad mälupildid päevaraamatuga, mis kaardistab meenutustööga kaasnevat habrast hingeseisundit. Selle kõrval pakub päevaraamat ka vaateid ühe rahvusvahelise kunstniku elule: elu vaikivas Stockholmis vaheldub reisidega Mandri-Euroopasse. Ennekõike iseloomustab teost siiski mineviku ja oleviku tihe ühtesidumine, mida ei takista ei ajaline ega ruumiline vahemaa.
Kanadas elava eesti kirjaniku A. Viirlaiu (s. 1922) romaan (1952) annab pildi traagilistest sündmustest sõjajärgses Eestis. Mahuka 2-köitelise romaani 1. osas, mille tegevus algab 1944. a. oktoobris, jutustatakse kodumaale naasnud soomepoiste saatusest, nurjunud emigreerimiskatsetest, NKVD vanglakoledustest ning meeste siirdumisest metsade rüppe.
Käesolevaga jõuab kodumaise lugejani üks enim tõlgitud ja kuulsamaid paguluses kirjutatud eesti romaane. Olles pääsenud eluga vabasse maailma, ei ole autor unustanud hukkunud kaaslasi ja on tundnud end pääsemise eest saatusele võlgu olevat. Elanud on A. Viirlaid 1944. aastani Eestis, siis lühikest aega Rootsis, 1945-1953 Inglismaal ja sealtpeale Kanadas. Romaani 2. osa tegevus keskendub metsavendade elu ja võitluse kujutamisele. Traagiliste sündmuste ahelat seob peategelase Taavi Raudoja perekonna saatus - oma poja elu hinnaga on Taavi sunnitud lunastama vabaduse endale ja võitluskaaslastele.
Maailmakuulsa draamakirjaniku Hella Wuolijoe (21.07.1886-02.02.1954) eesti rahvaluule ainesel põhinev teos on väljapaistvaks saavutuseks teiste samasuunaliste seas. Koostaja kommentaarid lisavad omalt poolt raamatule huvitavust ja kaalu.
B. Kangro pagulasaastate luules on kõige tundeerksamaks süvahoovuseks vastuolu ta tõsihella kodumaasse-juurdumuse ja ta maapakku kandunud valiksaatuse vahel. Eredad lüürilised pildistused selle elukonflikti ümber voogavast pingeväljast on hästi mõistetavad Läänemere mõlemal kaldal. Jaan Kross KÜNDJA Must kabi vajub nätskes künnivaos, all pingul naha puusal paisub lihas ja poripritsmeist laigulisel pihal aeg-ajalt pingutusest naksub taos. Hallpruune saviviirge kõrvu laob tuhm adraleht kui pikas tihkjas vihas ja higist määrdind laubal tuhkjas kihar kui räbal kleepub külmas ähinsaos. Niisama mõtteta kui hobu astub, mees rambind käsi hoiab adrapääd. On mulla ligi hämar taevakaar end surund lamedaks, kuid siiski sääl, kus ader pöörab sitket savimaad, üks rahvas tõuseb valgusele vastu.