Kirjutatud Eestist eemal

Prantsusmaal elanud eesti kirjaniku novellikogu. Jaks oli eesti lühiproosa markantsemaid viljelejaid.

Temale omase terava pilguga ja taltsutamatu huviga inimhinge salajasemate soppide pahupidipööramise vastu esitab kirjanik meile ka selles novellikogus inimesi nii, nagu nad ise endid näha ei tahaks, jõudes sel viisil tõele ja reaalsusele ligemale kui mõnigi ainult elu pealispinda vaatlev realist.

Ilmar Jaks võtab uurimise alla ka nähtused, mis tavalise silmaga vaadates vaevalt teadvuse pealispinnale on kerkinud ja toob need terveni ning viimaste konsekventsideni päevavalgele. Autor ei pea suuremat lugu juba sõnakõlksudeks kulunud ideaalidest, põhilise ketserina ründab ta teravalt niinimetatud üldisi tõdesid.

Elu ja olemasolu põhilised probleemid peidetuna igapäevaste sündmuste argikuube – see on Valev Uibopuu teose väline raamistik.

Nendes vormikindla ülesehitusega lugudes elab oma elu küla, see ürgseim ja primitiivseim ühiskondlik eluvorm, mis elu selgeima võrdkujuna on igavene ning kõigutamatu, vähemalt niikaua kui elab põlduhariv inimene. Selline on ka autori eestiline küla – igavene oma selguses ja lihtsuses, heas ja kurjas, rõõmus ja kurbuses – säärane, nagu me teda kõik veel mäletame. 

 

Leo Talgre sündis 3. veebruaril 1919 Vastseliinas, Võrumaal. Oli eesti luuraja. Põgenes 1941. aasta märtsis Nõukogude okupatsiooni eest suuskadel Soome. Liitus sama aasta juunis Erna salgaga, heideti 27. juulil 1941 langevarjuga Viitna lähedal. Osales radisti-luurajana Erna lahingutes. 1941 liitus Saksa luureüksuse Cellariusega, autasustati II klassi Raudristiga. Aastatel 1943–1944 oli Haukka grupi põhiorganiseerija. Elas varjunime all Tallinnas, nn "kindralite majas", mida ENSV ajal hakati nimetama „"valitsuse majaks". 17. detsembril 1944 hukkus Leo Talgre kinnipidamiskatsel. Tema hukkumisega seoses on levinud mitmeid versioone.

Kogumik esitab sündmusi, situatsioone ja tähelepanekuid tänapäevast ja minevikust. Peamiseks tegevuspaigaks on Stockholm, aga ka autori noorpõlve vana Võrumaa. Raamatus on 58 lugu ja 161 illustratsiooni, mis algselt avaldatud ajalehes "Teataja" aastatel 1981-87.

Valimik sisaldab sadakond luuletust Rootsis elanud eesti luuletaja Arno Vihalemma (1911-1990) viiest värsiraamatust.

Sisu:

Kaja kivi südames

Consolationes Tsoo-loogia ehk ingel lindudega

Ühe keelega kannel

Viis on viis

Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varje” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama. Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.

Väliseesti kirjaniku Arved Viirlaiu (s 1922) romaan "Märgitud" jutustab eesti noormeeste traagilisest saatusest II maailmasõja keerises ja selle järellainetuses. Faktidele rajatud sündmustiku aluseks on Soome armees vabatahtlikena teeninud ja sinna elama jäänud sõjameeste deporteerimine N. Liitu 1947. a. Ainsana õnnestub pääseda romaani peategelasel Eigo Argetil, kes on Siberi teekonna kord juba Punaarmeesse mobiliseerituna läbi teinud. Ergo Argeti elukäigu kaudu tuuakse lugejani ka tööpataljoni ränkrasked päevad 1941.-42. a.

Aino Tamjärve igatsev-lüürilise luule läbi jõuab meieni oma saatusest üle oleva inimese vaikne õnnelikkus, mis tõestab, et kodu on kõikjal, kus valitseb armastus ja hoolimine. Aino Tamjärvelt, Stockholmis elavalt eestlannalt, on varem ilmunud luulekogu ka rootsi keeles. Siinne kogu sisaldab lisaks eestikeelsetele algupäranditele autori enda tõlkeid algselt rootsi keeles kirja pandud luuletustest. Selle raamatu näol on tegemist autori valikuga oma lähedastele ja lähedastest elu jooksul kirja pandud mõtteid ja pühendusi, et jagada neid peale oma sõprade teistegi lugejatega.

Eesti esimene elukutseline tantsijanna Ella Ilbak (1895-1997), kes kahe maailmasõja vahelisel perioodil Euroopa linnade eliitlavadel menukalt esinedes Eesti Vabariigi nime ainult heast küljest propageeris, ei leidnud võrdväärset tunnustust kodumaal ja juba enne pöördelisi aegu siit lõplikult eemale jäi. 1952. aastal Prantsusmaal kirjapandud mälestustes on elu- ja loomesündmuste kõrval ehk rohkemgi juttu sisemise inimese kujunemisest ja enesekujundamisest. Raamat ilmus esmakordselt 1953. aastal Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandel Rootsis. Ella Ilbaku memuaarteose praegune väljaanne ilmub USA-s elava autori isiklikul loal ja on täiendatud Lea Tormise järelsõnaga. Ella Ilbaku esimene iseseisev tantsuõhtu toimus 1918. aastal Tartus ja teadaolev viimane esinemine 1967. aastal New Yorgis. Mälestusteraamatus on lugejale avatud kõrgemale eesmärgile pühendunud üksildase ja tundliku hinge ideaaliotsingud, ilutunnetus, valu ja osakssaanud ülekohus. Rahvuslasest maailmakodanik, rändlind (ometi mitte juurtetu ja kodutu), keda usk, tolerantsus ja mulgi kangus on aidanud elus läbi lüüa, sai 1990. aastal 95-aastaseks. Raamat on illustreeritud fotodega.

XX sajandi esimesel kolmandikul sündinud eesti naiskirjanike hulgas kuulub Asta Willmann esimese viie hulka Betti Alveri, Käbi Laretei, Kersti Merilaasi ja Debora Vaarandi kõrval. "Peotäis tuhka, teine mulda" on nimetatud eesti pikimaks armastusromaaniks. Koos Maria Metsa - Iia - kujunemis- ja armastuslooga kandub aga meieni ehedalt Eesti Vabariigi aegne elu, õhustik ja väärtused.

“Peotäis tuhka, teine mulda” on nimetatud eesti pikimaks armastusromaaniks. Koos Maria Metsa – Iia – kujunemis- ja armastuslooga kandub aga meieni ehedalt Eesti Vabariigi aegne elu, õhustik ja väärtused, mis kõigil, kes seda aega näinud, on selgelt meeles. Need, kes Eesti ajast vaid mälestuste ja jutustuste põhjal kuulnud on, satuvad seda romaani lugedes otse sellesse olustikku.

Sarja viimases köites tiheneb tegevus maailma vapustanud sõjakogemuste taustal otsekui iga üksiku tegelase küpsuseksamiks. Kronoloogiliselt kulgeva välise sündmustiku varjus areneb teine, psühholoogiline sündmustik, liikudes ajas edasi-tagasi, sidudes ja lahti mõistatades mälestuste kaudu eilset ja tänast. Elav, isiklik kogemus põimub ajaloolise kogemusega, asetades eelmistest köidetest omaseks saanud kujud järjest uute otsuste ette, nii reetes kui palju ja mida on settinud iga üksiku tunde- ja vaimumaailma.

EV100 juubelitrükk.

"Purjetamine Vabadusse" on rahvusvaheliselt läbi aegade üks kuulsamaid eesti merelugusid. See on põgenemislugu, kus mehed, naised ja lapsed seisavad silmitsi punavõimudega ja ookeaniga.

"Purjetamine vabadusse" jutustab kuueteistkümne eestlase, kelle hulgas neli väikest last, riskiderohkest 8247 meremiili pikkusest mereretkest üle Atlandi väikesel rannasõidupurjekal. Oma teekonnal tõotatud maale läbib purjekas Erma maalilise Göta kanali Rootsimaal, tormise ja miine täis Põhjamere, purjetab läbi Loch Nessi ja Kaledoonia kanali ning jõuab pärast seiklusrikast Atlandi ületamist Ameerikasse. Eestlaste ilmumisest Norfolki sadamasse 1945. aasta detsembris sai suursündmus, millest kirjutas rahvusvaheline press üle terve maailma ja mille kohta võttis hiljem sõna ka president Truman isiklikult.

Voldemar Veedami ja Carl B Wall'i poolt 1952. aastal New Yorgis kirjapandud lugu eesti paadipõgenikest sai pärast selle ilmumist rahvusvaheliseks menukiks, mida tõlgiti kokku 30 keelde ja mis 1960'ndatel oli väga lähedal Hollywoodi mängufilmiks saamisele. Nõukogude ajal ei lubatud raamatut Eestis trükkida ja seetõttu on see üks kuulsamaid eesti merelugusid meil ikka veel vähetuntud.

EV100 juubelitrükk sisaldab hulgaliselt ajaloolisi fotosid mereretkest, teekonnakaarti, arhiivimaterjale, infot autorite kohta ja merendussõnastikku.

Eessõna ja tutvustavad tekstid: Meelis Niinepuu ja Matthew B Wall.

Kanadas elava eesti kirjaniku A. Viirlaiu (s. 1922) romaan (1952) annab pildi traagilistest sündmustest sõjajärgses Eestis. Mahuka kaheköitelise romaani 1. osas, mille tegevus algab 1944. aasta oktoobris, jutustatakse kodumaale naasnud soomepoiste saatusest, nurjunud emigreerimiskatsetest, NKVD vanglakoledustest ning meeste siirdumisest metsade rüppe.

"Taevased ratsanikud" on kirjaniku viimane paguluses valminud teos, kuid selle loomiskavatsus tekkis kirjanikul kümmekond aastat varem, ühteaegu emigratsiooni siirdumisega. Autori sõnutsi on "Taevased ratsanikud" üks ta väheseid novelle, mille "matemaatilise" kompositsiooniga kirjanik ise rahule jäi. Neist autori antud eeldustest lähtudes on selle mõttemahukate kujundielementidega novelli sümboolset suurlinnamudelit tõlgendatud kui omalaadset kokkuvõtet kirjaniku pagulasaastate Euroopa-nägemusest.

Haapsalu oli baltisaksa kirjaniku Fred von Hoerschelmanni (1901–1976) kodulinn, kus ta elas kuni 1939. aastani. Tema isa oli tuntud kuurordiarst Martin von Hoerschelmann, Martini isa, vanaisa ja vanavanaisa olid kõik Haapsalu lossikiriku ja Jaani kiriku pastorid. Siinse kogumiku jutustused on kirjutatud 1930. aastatel ja 1940. aastate lõpus, kuid avaldati Lääne-Saksamaal alles 1950. aastal. Kaheksakümmend aastat hiljem ilmuvad need esmakordselt eesti keeles. "Tondilinna" lugudes avaldub Fred von Hoerschelmanni tihe side Haapsalu ja Läänemaa looduse ning inimestega. Neis jutustustes väljendub sügav igatsus ja melanhoolia.

See Ain Kalmuse ajalooline romaan käsitleb meie kodumaa üht heroilisemat perioodi. Teos algab piiskop Alberti võõruspeoga, kus vangistatakse Liivi maavanemad, ja lõpeb Tallinna lahinguga ning linna vallutamisega taanlaste poolt. Peategelaseks on autori eelmisest romaanist «Jumalad lahkuvad maalt» tuttav Tabelinus, kes elab läbi sügavaid pettumusi ja irdub ristiusust. Tema saatus ongi romaani tulipunktiks, millele ajajärgu dramaatika moodustab ereda tausta.

Romaan vaatleb 1944. aastal Eestist pagulasena lahkunud Peep Mijeksenaari elukäiku. Laevakaptenina töötanud isa hukkus sõjas, ema abiellus uuesti madalmaade rügementi kuulunud hollandlasega ja nii Peep lapsena Hollandisse sattuski. Poiss ei unusta aga võõrsil eesti keelt ja soovib isa eeskujul meremeheks saada. Saatus viib ta kokku Eestist pärit ja võõrsil elava meremehe Juhan Laugalaasiga, kes on nõus poisi oma laeva tööle võtma.