Rootsis (Lundis) elava eesti kirjaniku (s.1910) romaan sõjaeelsest Tartu üliõpilaselust, mis on ühtlasi esimene raamat Tartu-ainelises kaksiktriloogias. Romaan on kirjutatud 1958.a.

Käesolev teos on uut laadi Kangro romaanitoodangus. Tuttavast Tartust ja tunasest Eestist on siirdutud mujale ja meie ajast hoopis kaugele - 12- ja 13-ndasse sajandisse. Ometi pole ka «Kuus päeva» Eestist ja selle probleemidest kaugel - käsitletakse Muinas-Eesti kristianiseerimise aega ja selle plaanitsejat ja läbiviijat, Lundi peapiiskop Andreas Sunepoega. Teose pealkiri on võetud Piiblist loomisloo sümboolika alusel. Mitte ainult, et Andreas, kes oli kirjanik, teadlane, kuninga asehaldur ja misjonär, kirjutas selleteemalise eepose, vaid kuus päeva sümboolses mõttes kulub ka inimese küpseks saamiseks nii elu kui ka surma jaoks.õ

Käesolev teatmik on raamat raamatutest, ülevaade trükistest, mis on ilmunud väljaspool Eestit aastail 1944-1986. Selles antakse andmed ka raamatute autoritest, kes on elanud sel ajal eksiilis. Bibliograafiline ülevaade ja lühike biofraafiline teatmik on valik umbes 2600-st eestikeelsest trükisest ja nende autoreist.

Bernard Kangro "Seitsmes päev" on Linus Asseri, ühe eestlasest literaadi, päevik Lundis septembris/oktoobris 1972, kus ta uurib Tallinna asutaja, Lundi peapiiskop Andreas Sunepoja elu, tegevust, haigusi ja surma.

Tartu-ainelise kaksiktriloogia teine osa, mis keskendub 1930ndate üliõpilaselule, mille tähtsündmused on volbriöö tähistamine, ball Vanemuises ja paadiretk Emajõel.

Bernard Kangro (1910–1994) esikromaani sündmused leiavad aset autori kodusel Võrumaal XIX sajandi lõpukümnendil. Romaani kõiki keskseid tegelasi – endist külarätsepat Margus Päiva, kes on pruudi kaasavaraga talu ostnud, raamatuhuvilist vaeslapsest karjapoissi Jass Siilivaske (mõlemad on aastakümneid tagasi halastamatult vitstega pekstud ja kodust välja aetud ning Siberisse saadetud maameeste pojapojad), endist soldatit ja nüüd talusulast Vidrikut, pikalt ametis olnud vallakirjutajat Teoviili, poolearulist vallasanti ja luuletajat Jukupoega (kelle ilmne eeskuju on autorile olnud Juhan Liiv) – ühendab igatsus oma maa, priiuse ja vaimuvalguse järele. Et Võrumaa-romaanid on kirjutanud luuletajakogemustega autor, seda tõendavad stiilikindlad ja meeleolukad loodusekirjeldused. Kangro sõnavara on rikas, ta kasutab kirjakeelt ka dialoogides, kuid annab sellele siiski mõnede elementidega kerget lõunaeestilikku värvingut.

Romaani „Igatsetud maa“ avaldas Orto kirjastus Rootsis 1949. aastal. 1950. aastal avaldas ta teise Võrumaa romaani „Kuma taevarannal“.