KÕIK RAAMATUD
VÕTI "Me lähme nüüd... Jääb siia sulle võti... Saad ise välja ja saad ise sisse..." Nii öeldi mulle kauges lapsepõlves, kui hommikuti mindi ametisse. Siis ütles sõber kuhugile sõites: "Sul tüdruk on, kuid tuba teil ei ole... Ma jätan sulle siia oma võtme... Sa ära kaota seda... Teist mul enam pole..." Ja ütles ema oma viimsel tunnil, kui lamas haiglas sidemetes peaga: "Ma lähen ära... Võta minu võti... Suur poiss ju oled... Muud eks ise tea sa..." Ma tean: nii järg see minunigi jõuab. Ja siis ka mina teisiti ei mõtle. "Te jääte siia... Siia jääb mu võti... Te ärge kaotage..." ma ütlen, andes võtme.
Soome korrespondendi mälestuste raamat Eestis veedetud aastatest
Elust, kunstist ja muusikast inspireeritud luulet.
Mõtteline järg Dagmar Normeti eelmisele mälestusteraamatule, kus vaadeldi elu Teise maailmasõja eelses Eestis. Sedapuhku kirjeldab autor elu Nõukogude tagalas Teise maailmasõja ajal. Huvitavalt on antud edasi tookordne miljöö ja see, mida tundsid ja mõtlesid inimesed, kes olid sunnitud oma kodu ja endise elu maha jätma ning tundmatusele vastu minema.
Mõnikord ma neelan toidu nii kiiresti alla, et ei saa arugi, et oleksin söönud. Kas see on ohtlik? Miks ma ei suuda kontrollida oma juhuslikku soovi magada inimestega, isegi võõrastega? Miks ma tunnen vastupandamatut vajadust püherdada kalarapetel, rebase väljaheidetel ja muul sarnasel, mida inimesed peavad eemaletõukavaiks. Miks ma armastan oma naissoost inimest, kuid vihkan tema abikaasat?
1812. aasta Isamaasõja sündmused veeresid Eesti lähedusse. Riia eeslinnad põlesid, Kuramaal käisid verised lahingud. Ka tuhanded mehed Eestist ja Lätist kaitsesid sõdurite või maakaitseväelastena riiki vaenlase sissetungi vastu. Koos teiste Venemaa rahvastega tuli eestlastel ja lätlastel anda võidu heaks moona, varustust, hobuseid ja mis kõige kallim – inimesi. Mitmete NSV Liidu arhiivide materjalide põhjal vaatleb Rein helme oma monograafias esmakordselt 1812. aasta keerulist ajalugu Eestis ja Lätis.