Nagu oma loomingus enamasti, nii käsitleb autor ka selles romaanis tänapäevaprobleeme. Peategelaseks on kaks keskikka jõudnud naist, kes on mitmesugustel põhjustel jäänud üksikuks. Kujutades nende käekäiku, rõhutab autor töörõõmu ja kindlate eesmärkide tähtsust inimese elus.

- Seitsmendas läänes,
- Nelikümmend küünalt,
- Jumalat ei ole kodus.

Viimaseks jäänud romaanis vaatab kirjanik tagasi oma lapsepõlvele. Kirjeldab oma esimesi mälestusi, koolitee algust, esimest suurt armastust ning katsetusi kirjanikuna jõudes viimaks II maailmasõja algusaastaisse, kus temast oli sirgunud 14-aastane noormees.

Romaan viib lugeja haiglamiljöösse. Sugestiivselt on kujutatud inimeste mehisust ja hingejõudu raske haiguse talumisel; sündmuste käigus on teravalt vastandatud üllas inimlikkus ja hingetu ratsionalism.

Esmakordselt 1985. aastal ilmunud teose peategelasteks on kaks keskikka jõudnud naist, kes on mitmesugustel põhjustel jäänud üksikuks. Kujutades nende käekäiku, rõhutab autor töörõõmu ja kindlate eemärkide tähtsust inimese elus.

Oma kolmeteistkümnendas raamatus jälgib autor ühe maakooli igapäevast elu, mille kujutamise kaudu on tähelepanu keskpunkti toodud meie koolielu aktuaalsed, lahendamist ootavaid probleeme. Pearõhk on õpetajate isiksuste vaatlusel - oleneb ju noorsoo eetiline ja vaimne kujunemine suurel määral just õpetajaist.

Romaan jutustab meie esimesest nõukogulikust põlvkonnast, kes alustas oma töömeheteed juba uues ühiskonnas. Romaani peategelane, Nõukogude armeest demobiliseerunud leitnant Kristjan Kaarep asub tööle kodulinna trammipargis. Tema sooviks on, piltlikult väljendatult, tõusta koos oma rahvaga kõrgele maailmakatusele ja vaadata sealt oma maa suurt ning lootusrikast tänapäeva heledas keskpäevavalguses. Ent selleks tuleb tal läbi käia pikk ja ka konarlik tee.