Nagu oma loomingus enamasti, nii käsitleb autor ka selles romaanis tänapäevaprobleeme. Peategelaseks on kaks keskikka jõudnud naist, kes on mitmesugustel põhjustel jäänud üksikuks. Kujutades nende käekäiku, rõhutab autor töörõõmu ja kindlate eesmärkide tähtsust inimese elus.

- Seitsmendas läänes,
- Nelikümmend küünalt,
- Jumalat ei ole kodus.

Viimaseks jäänud romaanis vaatab kirjanik tagasi oma lapsepõlvele. Kirjeldab oma esimesi mälestusi, koolitee algust, esimest suurt armastust ning katsetusi kirjanikuna jõudes viimaks II maailmasõja algusaastaisse, kus temast oli sirgunud 14-aastane noormees.

Ma oleksin pidanud selle loo üles kirjutama palju varem. Miks ma seda ei teinud? Miks asun ma nonde sündmuste kallale alles nüüd, mil kõigest on möödas juba kaheksa aastat? Mulle tundub, et ma sarnanesin tollal mehega, kes on kuskil meres laevalt vette kukkunud, endalegi teadmata kuidas pärast tundidepikkust olemisse jäämise ja olemisest lahkumise vahel pendeldamist kaldale jõudnud ja nüüd kohkvelsilmi vaatab tagasi kohale, kus õnnetus juhtus. Ta püüab seostada paika, kus ta viibib, paigaga, kus ta oli enne neid tunde, ning aimab, et see kipub tal üle jõu käima.

Romaan viib lugeja haiglamiljöösse. Sugestiivselt on kujutatud inimeste mehisust ja hingejõudu raske haiguse talumisel; sündmuste käigus on teravalt vastandatud üllas inimlikkus ja hingetu ratsionalism.

Esmakordselt 1985. aastal ilmunud teose peategelasteks on kaks keskikka jõudnud naist, kes on mitmesugustel põhjustel jäänud üksikuks. Kujutades nende käekäiku, rõhutab autor töörõõmu ja kindlate eemärkide tähtsust inimese elus.

Oma kolmeteistkümnendas raamatus jälgib autor ühe maakooli igapäevast elu, mille kujutamise kaudu on tähelepanu keskpunkti toodud meie koolielu aktuaalsed, lahendamist ootavaid probleeme. Pearõhk on õpetajate isiksuste vaatlusel - oleneb ju noorsoo eetiline ja vaimne kujunemine suurel määral just õpetajaist.