Romaani tegelaste noorus ja keskkoolilõpp jääb veel iseseisva Eesti Vabariigi aega, kuid peagi algab Teine maailmasõda ja lööb kõigi plaanid segi. Jah, me kõik olime ja oleme kuhugi teel. Võib süüdistada aega, võib süüdistada eeltingimusi, mis paljudest meist aitasid teha seda, mis nad olid. Võib otsida arvutuid põhjendusi ja vabandusi. Aga kaks asja on selged. On ümberlükkamatud. On alati olnud. Inimesel on alati olnud ja on võime mõelda. Kellel on võime mõelda, sellel on võime valida. M e i l oli võime ja võimalus valida. N e i l seal klassis on võime ja võimalus valida. Ja keegi ei suuda kummutada ajaloo igavest seadust: me otsustame ja peame otsustama inimeste üle selle järele, mida nad tegid ning teevad, mitte selle järele, mida nad oleksid võinud teha, kui... kui...kui... Inimkonna elu ei tunne "kuisid" ja "olekseid". Ja hinnang iga inimese elule antakse alati selle järgi, mis o l i.

Nagu oma loomingus enamasti, nii käsitleb autor ka selles romaanis tänapäevaprobleeme. Peategelaseks on kaks keskikka jõudnud naist, kes on mitmesugustel põhjustel jäänud üksikuks. Kujutades nende käekäiku, rõhutab autor töörõõmu ja kindlate eesmärkide tähtsust inimese elus.

- Seitsmendas läänes,
- Nelikümmend küünalt,
- Jumalat ei ole kodus.

Romaani sündmustik algab Siberi laagri poole sõitvas tapirongis. Surev poliitvang teeb oma kaaslasele ettepaneku nimed ära vahetada: seeläbi saaks ellujääja, pikaks ajaks kinnimõistetud Verner Kivistik, palju varem vabadusse. Vahetus saabki teoks ja edasises ongi jälgitud Verner Kivistiku elu võõra nime all.

Romaan viib lugeja haiglamiljöösse. Sugestiivselt on kujutatud inimeste mehisust ja hingejõudu raske haiguse talumisel; sündmuste käigus on teravalt vastandatud üllas inimlikkus ja hingetu ratsionalism.

Romaan käsitleb vanemate ja laste suhteid. Kust algab allakäigutrepp, millele on astunud teose üks peategelasi 16-aastane Birgit ja tema semud? Kust tulevad Sindi ja Kaagvere erikooli kasvandikud? Paljude võimalike vastuste hulgast on autori tähelepanu keskmes vanemate egoism oma mitmekesistes, paiguti vastandlikeski avaldumisvormides.

Autentsel materjalil rajanevad lood räägivad Vorkuta vangilaagritest stalinistliku terrori ajal 40-ndate aastate teisel poolel.

Esmakordselt 1985. aastal ilmunud teose peategelasteks on kaks keskikka jõudnud naist, kes on mitmesugustel põhjustel jäänud üksikuks. Kujutades nende käekäiku, rõhutab autor töörõõmu ja kindlate eemärkide tähtsust inimese elus.

Oma kolmeteistkümnendas raamatus jälgib autor ühe maakooli igapäevast elu, mille kujutamise kaudu on tähelepanu keskpunkti toodud meie koolielu aktuaalsed, lahendamist ootavaid probleeme. Pearõhk on õpetajate isiksuste vaatlusel - oleneb ju noorsoo eetiline ja vaimne kujunemine suurel määral just õpetajaist.

Romaan jutustab meie esimesest nõukogulikust põlvkonnast, kes alustas oma töömeheteed juba uues ühiskonnas. Romaani peategelane, Nõukogude armeest demobiliseerunud leitnant Kristjan Kaarep asub tööle kodulinna trammipargis. Tema sooviks on, piltlikult väljendatult, tõusta koos oma rahvaga kõrgele maailmakatusele ja vaadata sealt oma maa suurt ning lootusrikast tänapäeva heledas keskpäevavalguses. Ent selleks tuleb tal läbi käia pikk ja ka konarlik tee.

Romaani peategelase teadlik elu on kulgenud nõukogude võimu aastakümnetel. Minevikumeenutuste ja nüüdispiltide põimingus teeb autor omamoodi kokkuvõtte sellest ajast, mis on kujundanud meie tänase ühiskonna - ühiskonna, kus elurõõmus, omakasupüüdmatu, kindlustunnet sisendav inimene osutub harulduseks ja uskumatuks nagu laev keset rägastikku.