Salaühingud ja vandenõud
Mäletan, kuidas ma esmakordselt Luure Keskagentuuri mälestusseina ees seisin. Minu tähelepanu köitis vestibüüli põhjasein. Selles nägin hulka valgesse vermonti marmorisse raiutud musti tähti. Vasemal seisis riigilipp, paremal CIA oma. Astusin lähemale. Tähtede kohale olid raiutud sõnad: «LUURE KESKAGENTUURI TÖÖTAJATE AUKS, KES KODUMAAD TEENIDES OMA ELU OHVERDASID». Tähti oli viie rea jagu. Lugesin need ükshaaval kokku. Ühtekokku kuuskümmend kaheksa tähte. Tähtedest madalamal seisis roostevabast terasest ja klaasist kast. Kast oli lukus. Selles oli mingi raamat. Seda nimetati auraamatuks ja peeti agentuuris nii pühaks, nagu sisaldaks selle köide kilfu õnnistegija risti küljest. See oli rohmakalt lahtilõigatud lehtedega õhuke lahtine raamat, mille avatud lehtede vahele oli torgatud punutud must järjehoidja, tutt otsas. Raamatusse olid korralike mustade tähtedega kirjutatud CIA ohvitseride surma-aastad. Kahekümne ühksal juhul oli aasta kõrvale kirjutatud ka hukkunu nimi. Enamiku aastaarvude kõrval polnud aga nimesid, olid ainult tähed. Nelikümmend nimetut tähte, väiksed nagu trükishrifti tärnid, igaüks tähistamas üht CIA ülesande täitmisel hukkunud salaluure ohvitseri. Selliseid nimetuid tähti oli seina sisse raiutud poole sajandi jooksul. «Kes peituvad nende tähtede taga?» küsisin ma endalt. Kus ja kuidas nad hukkusid? Millised missioonid nõudsid nende elu? Ted Gup
Wilhelm Dietl, üks juhtivaid Saksa salateenistuse eksperte, on paljude aastate jooksul kohtunud nii endiste kui ka veel tegutsevate, kuulsate ja avalikkusele alles tundmatute naisspioonidega ning lasknud neil jutustada oma elust.
Tema kokkuvõte kõlab: olgu instinkti, kavaluse või kapitaalsete teadmiste abiga, kuid naissoost salaagendid saavutavad ikka oma eesmärgi, ja tänapäeval veel rohkem kui kunagi varem.
Pikka aega kasutati neid üksnes seksipüünistena, peibutuslindudena armutus spionaaziäris. Seejuures on aga Jane Bondid olnud ikka ja jälle meessoost kolleegidest edukamad.
Autor laseb lugejal heita pilgu tarkade naiste suuremalt jaolt varjatud maailma sellistes legendaarsetes salateenistustes nagu CIA, MI5, KGB, Mossad, BND ja MfS – need on jutustused piiritust triumfist ja isiklikest lüüasaamistest, kibedast armastusest ja alatust reetmisest.
Wilhelm Dietl (snd 1955) juhtis aastail 1982-1993 Bundesnachrichtendiensti informaatoreid Lähis- ja Kesk-Idas. Viimase 25 aasta jooksul on ta tegutsenud ajakirjanikuna Sterni, Spiegeli ja Focuse juures, samuti Esseni Terrorismiuurimise ja Julgeolekupoliitika Instituudi asedirektorina.
Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid terrorismi ja salateenistuste kohta.
Sisukord:
- Eessõna Jane Bond - maakuulaja nähtamatul rindejoonel
- Dominique Guillaume Saatanlik operatsioon
- Stella Rimington Koduperenaisest superspioon
- Melissa Boyle Mahle Rahupoliitika hõng
- Marita Lorenz Elu kuristiku serval
- Violetta Seina KGB mesilõks
- Aliza Magen Elu Mossadis
- Erika Maria Chambers Kättemaks Iisraeli sportlaste eest
- Gabriele Gast See, kes tantsis Wolfiga
- Romeo-ja-Julia-printsiip
- Margret Höke Agendiks armastusest
- Ulla Kirmsse Salakuulaja
- Martha Hille Kaadriülem
- Claudia Schmid Telefonikõnest piisab
Vähem kui 50 000 aastat tagasi polnud inimkonnal kunsti, religiooni, keerukat sümbolismi ega innovatiivset mõtlemist. Ent siis ilmusid kõik need oskused ja omadused peaaegu täielikult väljakujunenuna, nagu oleksid mingid peidetud jõud need meile annetanud. Raamatus "Üleloomulik" uurib Graham Hancock mõistatuslikku "enne ja pärast" hetke, et avada tõde ning välja selgitada mõjud, mis vormisid nüüdisinimese mõistuse. Tema otsingud viisid ta Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia koopamaalingute juurde, Lõuna-Aafrika mägede kaugetesse kaljuvarjetesse ning Amazonase vihmametsadesse, et juua taimedest saadud vägevat hallutsinogeeni ayahuasca't koos indiaanlastest šamaanidega, kelle maalingutel on kujutatud samasuguseid inimeste ja loomade hübriide nagu esiajaloolistes koobastes ning kaljuvarjetes.
Kui keegi tuleks tänapäeval lagedale jutuga, et metsas elavad haldjad ja järvesügavuses sulistab mingit laadi vetevana, naerdaks ta päris kindlasti välja. Ometi on olnud ajaloos pikki ajajärke, kus üleloomulike nähtuste olemasolus sugugi ei kaheldud. Need moodustasid nähtamatu, salapärase, ent eksisteeriva osa maailmapildist.
Usk varjatusse ei ole kuhugi kadunud. Müütiliste tegelaste asemel on nüüd paljude mõttemaailmas koha sisse võtnud vandenõuteooriad. Osa neist on lihtsasti ümber lükatavad kui täiesti ebausutavad, ent need võivad teha ikkagi palju kahju. Halb on see, kui need tõmbavad tähelepanu tegelikelt, reaalsetelt probleemidelt.
Selles raamatus vaatleme eri teooriaid ning esitame fakte ja vastuargumente, mida vandenõuteoreetikud sageli unustama kipuvad, kui nad end selle salapärase maailma mõttelõngadesse mässivad.