Salaühingud ja vandenõud
Mäletan, kuidas ma esmakordselt Luure Keskagentuuri mälestusseina ees seisin. Minu tähelepanu köitis vestibüüli põhjasein. Selles nägin hulka valgesse vermonti marmorisse raiutud musti tähti. Vasemal seisis riigilipp, paremal CIA oma. Astusin lähemale. Tähtede kohale olid raiutud sõnad: «LUURE KESKAGENTUURI TÖÖTAJATE AUKS, KES KODUMAAD TEENIDES OMA ELU OHVERDASID». Tähti oli viie rea jagu. Lugesin need ükshaaval kokku. Ühtekokku kuuskümmend kaheksa tähte. Tähtedest madalamal seisis roostevabast terasest ja klaasist kast. Kast oli lukus. Selles oli mingi raamat. Seda nimetati auraamatuks ja peeti agentuuris nii pühaks, nagu sisaldaks selle köide kilfu õnnistegija risti küljest. See oli rohmakalt lahtilõigatud lehtedega õhuke lahtine raamat, mille avatud lehtede vahele oli torgatud punutud must järjehoidja, tutt otsas. Raamatusse olid korralike mustade tähtedega kirjutatud CIA ohvitseride surma-aastad. Kahekümne ühksal juhul oli aasta kõrvale kirjutatud ka hukkunu nimi. Enamiku aastaarvude kõrval polnud aga nimesid, olid ainult tähed. Nelikümmend nimetut tähte, väiksed nagu trükishrifti tärnid, igaüks tähistamas üht CIA ülesande täitmisel hukkunud salaluure ohvitseri. Selliseid nimetuid tähti oli seina sisse raiutud poole sajandi jooksul. «Kes peituvad nende tähtede taga?» küsisin ma endalt. Kus ja kuidas nad hukkusid? Millised missioonid nõudsid nende elu? Ted Gup
Vandenõude ajalugu on pikk – see ulatub Vana-Egiptusest tänapäeva Pakistanini. Käesolev raamat justkui kataloogibki mitmesuguseid salasepitsusi, mida ühendab üks asjaolu – nimelt on nende kõikide puhul võimatu öelda, mis siiski täpselt juhtus või kes olid vandenõusse kaasatud. "Lahendamata vandenõudesse" on koondatud ajaloo kõige hämmastavamad vandenõud, kinni mätsitud lood ja libaoperatsioonid ning raamatus püütakse vastata näiteks niisugustele küsimustele: Kas Aleksander Suur mõrvati? Kas Ameerika Ühendriikide valitsus oli seotud 11. septembri rünnakutega? Kas Philadelphia eksperiment leidis tõepoolest aset? Kas Bilderbergi grupp kujutab endast tõesti salajast maailmavalitsust? Kas president John F. Kennedy tappis üksik laskur või osalesid atentaadis teisedki inimesed? Kõikide selliste põnevate juhtumite käsitlemisel antakse lühike, kuid põhjalik ülevaade nende kulgemisest, esitletakse võtmeisikuid ja vahel pakutakse välja lausa üllatavaid alternatiivseid teooriaid. Raamatus on üle 150 foto, maali, joonistuse ja kaardi, mis aitavad lugejal mõistatuslike sündmuste taga peituvatest faktidest suuremat pilti kokku panna.
Roheline tsoon, Bagdad, 2003: müüriga ümbritsetud, ujumisbasseinide ja luksuslike mugavustega kompleksis alustavad Paul Bremer ja tema koalitsiooni ajutine valitsus (CPA) uue, demokraatliku Iraagi kujundamist. Personaliks idealistlikud abid, kes olid valitud oma kohale peamiselt tänu vaadetele sellistes küsimustes nagu abort ja surmanuhtlus, veetis CPA okupatsiooni esimese, otsustava aasta, püüeldes eesmärkide poole, millel oli sõjajärgse riigi pakiliste vajadustega väga vähe pistmist.
Rajiv Chandrasekaran, ajalehe The Washington Post Bagdadi büroo endine juhataja, pakub meile intiimset pilguheitu sellesse võlur Ozi Smaragdlinna meenutavasse mulli, mis ei lasknud end segada väljaspool müüre aina kasvavast kaosest.
Teos kirjeldab inimeste kaudu USA valitsuses sõja alguses valitsenud ideoloogiat, mis võib olla poliitikutele tuttav ja tavapärane, kuid seda tülgastavam tavalisele inimesele. Raamat võiks olla kohustuslik lgemine neile, kes on valmis uskuma valitsejaid kinnisilmi, kellele eesmärk pühendab alati abinõu. Iraagi sõja teemaga pisutki kursis olevale lugejale nauditav raamat.