Salaühingud ja vandenõud
Mäletan, kuidas ma esmakordselt Luure Keskagentuuri mälestusseina ees seisin. Minu tähelepanu köitis vestibüüli põhjasein. Selles nägin hulka valgesse vermonti marmorisse raiutud musti tähti. Vasemal seisis riigilipp, paremal CIA oma. Astusin lähemale. Tähtede kohale olid raiutud sõnad: «LUURE KESKAGENTUURI TÖÖTAJATE AUKS, KES KODUMAAD TEENIDES OMA ELU OHVERDASID». Tähti oli viie rea jagu. Lugesin need ükshaaval kokku. Ühtekokku kuuskümmend kaheksa tähte. Tähtedest madalamal seisis roostevabast terasest ja klaasist kast. Kast oli lukus. Selles oli mingi raamat. Seda nimetati auraamatuks ja peeti agentuuris nii pühaks, nagu sisaldaks selle köide kilfu õnnistegija risti küljest. See oli rohmakalt lahtilõigatud lehtedega õhuke lahtine raamat, mille avatud lehtede vahele oli torgatud punutud must järjehoidja, tutt otsas. Raamatusse olid korralike mustade tähtedega kirjutatud CIA ohvitseride surma-aastad. Kahekümne ühksal juhul oli aasta kõrvale kirjutatud ka hukkunu nimi. Enamiku aastaarvude kõrval polnud aga nimesid, olid ainult tähed. Nelikümmend nimetut tähte, väiksed nagu trükishrifti tärnid, igaüks tähistamas üht CIA ülesande täitmisel hukkunud salaluure ohvitseri. Selliseid nimetuid tähti oli seina sisse raiutud poole sajandi jooksul. «Kes peituvad nende tähtede taga?» küsisin ma endalt. Kus ja kuidas nad hukkusid? Millised missioonid nõudsid nende elu? Ted Gup
Tuhandeid aastaid tagasi juhtisid elu arengut Maal ebatavalised olendid, kes panid aluse inimkonna eksistentsile sellisel kujul, nagu me seda tänapäeval tunneme. Nende kõikvõimsate ja kõiketeadvate olendite vaim ilmneb salapärastes Stonehenge’i monoliitides ning kummalistes, kuid ülimalt tähenduslikes kontsentrilistes kiviringides Golani kõrgendikul – mõlemad eeldasid sügavaid astronoomiaalaseid teadmisi. Õpetades inimest taevasse vaatama, pärandasid nad meile kosmilise koodi. See raamat on hoolsa uurimustöö tulemus, mis käsitleb inimese loomist ja selle põhjusi ning sedastab, et inimkonnale on määratud elada halastamatu ettemääratuse ja tujuka saatuse meelevallas.
Zecharia Sitchin söandab tuua muistsete, isegi piiblist vanemate sumeri tekstide sügavusest päevavalgele prohvetluse olemuse ja ajaloolised tõed, mis on kaua olnud umbusu ja vääritimõistmise varjus – koodi, mida kasutasid meie liigi loomiseks tähtedelt tulnud geniaalsed olendid.
Küsimused, kas tulnukad on olemas ja kust nad tulevad, on inimeste meeli ikka erutanud. Mida nad meist tahavad, miks nad on Maast huvitatud? Paljud inimesed usuvad, et tulnukad võivad pärineda mõnelt planeedilt, kus ei saa enam elada, ja nad otsivad uut elukohta. Teised on veendunud, et nad muretsevad inimeste pärast, kes hävitavad end selliste „mänguasjadega“ nagu näiteks tuumaenergia.
Küsimusele, kas tulnukad on olemas, ei ole teaduslikult tõendatud vastust. Küll aga on ufoloogid registreerinud üle 40 miljoni ülestähenduse tundmatutest lendavatest objektidest ja kontaktidest ufonautidega.
Vähem kui 50 000 aastat tagasi polnud inimkonnal kunsti, religiooni, keerukat sümbolismi ega innovatiivset mõtlemist. Ent siis ilmusid kõik need oskused ja omadused peaaegu täielikult väljakujunenuna, nagu oleksid mingid peidetud jõud need meile annetanud. Raamatus "Üleloomulik" uurib Graham Hancock mõistatuslikku "enne ja pärast" hetke, et avada tõde ning välja selgitada mõjud, mis vormisid nüüdisinimese mõistuse. Tema otsingud viisid ta Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia koopamaalingute juurde, Lõuna-Aafrika mägede kaugetesse kaljuvarjetesse ning Amazonase vihmametsadesse, et juua taimedest saadud vägevat hallutsinogeeni ayahuasca't koos indiaanlastest šamaanidega, kelle maalingutel on kujutatud samasuguseid inimeste ja loomade hübriide nagu esiajaloolistes koobastes ning kaljuvarjetes.
Kui keegi tuleks tänapäeval lagedale jutuga, et metsas elavad haldjad ja järvesügavuses sulistab mingit laadi vetevana, naerdaks ta päris kindlasti välja. Ometi on olnud ajaloos pikki ajajärke, kus üleloomulike nähtuste olemasolus sugugi ei kaheldud. Need moodustasid nähtamatu, salapärase, ent eksisteeriva osa maailmapildist.
Usk varjatusse ei ole kuhugi kadunud. Müütiliste tegelaste asemel on nüüd paljude mõttemaailmas koha sisse võtnud vandenõuteooriad. Osa neist on lihtsasti ümber lükatavad kui täiesti ebausutavad, ent need võivad teha ikkagi palju kahju. Halb on see, kui need tõmbavad tähelepanu tegelikelt, reaalsetelt probleemidelt.
Selles raamatus vaatleme eri teooriaid ning esitame fakte ja vastuargumente, mida vandenõuteoreetikud sageli unustama kipuvad, kui nad end selle salapärase maailma mõttelõngadesse mässivad.