Eesti ajalugu
Raamatusari „101 Eesti ...“ käsitleb ülevaatlikult erinevaid Eesti kultuuri, ajaloo, looduse ja muuga seotud teemasid. Iga raamatu autor on oma valdkonna tunnustatud spetsialist, kes on raamatusse valinud 101 just tema jaoks kõige olulisemat sündmust või märksõna. Sarja avaraamat on Mart Laari koostatud „101 Eesti ajaloo sündmust“. Teos algab esimeste inimeste jõudmisest Eesti alale ja lõpeb meie lähimineviku sündmustega, nagu Eesti astumine Euroopa Liitu ja NATO-sse, hõlmates nõnda Eesti loo kogu tema ulatuses ja olles heaks sissejuhatuseks sarja järgmistele raamatutele.
Siia raamatusse on koondatud 101 arheoloogilise leiu lood. Kaugelt üle miljoni meie muuseumites hoitava leiu hulgast moodustavad need vaid väikese osa, ent nende lugude abil oleme püüdnud näidata, kuidas arheoloogid esemeid uurivad, kuidas saadakse teada esemete vanus ning kasutusviisid ja kuidas on võimalik jõuda vaid mõne leiu järgi tõlgendusteni ammu kadunud ühiskondadest ja inimestest.
Arheoloogia, nagu ka kõik teised teadused, on dünaamiline ja pidevalt muutuv. Nii ei saagi loodud tõlgendusi võtta lõplikena ning uute teadmiste lisandudes või hoopis arheoloogide endi maailmavaate ja teoreetiliste lähtekohtade ümberhindamisel võivad muutuda ka tõlgendused. Siingi raamatus on mitmeid näiteid, kus aastakümneid püsinud tõlgendustele on lisandunud hoopis uued arusaamad. Uued uurimismeetodid ja kiiresti arenevad tehnoloogiad võimaldavad muidu „tummadest“ arheoloogilistest leidudest teada saada senisest palju põnevamaid lugusid. Loodetavasti näitab see raamat lugejatele, et ei ole olemas igavaid leide ja ka üksik potikild võib jutustada midagi täiesti uut.
Tõnno Jonuks (snd 1974) on arheoloog. Ta on oma senistes uurimustes keskendunud mineviku religioonidele, viimastel aastatel on põhirõhk kandunud esemeuurimustele. Tegeleb samuti Eesti loodususundi kontseptsiooniga, eriti selle ajalise mõõtmega. Tartu ülikoolis õppis Jonuks vastavatud usuteaduskonnas ning seejärel lõpetas filosoofiateaduskonna ajaloo osakonna. Ta on tegelenud ka Skandinaavia viikingiaegse religiooniga ja tõlkinud vanaislandi keelest. Praegu töötab Jonuks Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadurina.
Kristiina Johanson (snd 1980) on arheoloog. Tema peamine uurimisvaldkond on kiviaeg ning viimastel aastatel on ta uurinud Eesti tulekivileidude geoloogilist päritolu. Lisaks sellele huvitab teda, kas ja kuidas on võimalik uurida maagiliste praktikate kajastumist ning maagilisi esemeid arheoloogias. Praegu töötab ta Tartu ülikoolis arheoloogia teadurina.
Filmikriitik Tristan Priimägi on valinud nende kaante vahele 101 Eesti filmi, mis annavad meie rohkem kui saja-aastasest filmiloost värvika läbilõike. Raamat aitab lugejal tõlgendada neid filme ajalises kontekstis, toob võrdlusi üleilmsete tähtteoste ja suundumustega, tunnustab arengut, uudseid mõtteid ja filmitehnilisi võtteid, puistab fakte ja põnevaid kaadritaguseid lugusid, selgitab seoseid ja viskab vihjeid, intrigeerib edasi mõtlema ja vanu filme uue pilguga uuesti vaatama. Raamatu filmiregistrist võib leida peaaegu 500 pealkirja ja isikunimede registrist ligi 800 nime.
Kullal ja hõbedal on inimkonna ajaloos olnud erakordselt suur roll. Neil on palju väärtuslikke omadusi: nad on säravad, vastupidavad ja kergesti töödeldavad, nad on haruldased ja seetõttu kallid ja ihaldusväärsed. Ent praktilise väärtuse kõrval on alati olnud oluline ka kuld- ja hõbeesemete sümboolne tähendus. Raamatus ei ole esemeid mitte üksnes kirjeldatud, vaid jutustatakse ka lugusid sellest, milleks neid loodi ja mis puhuks kingiti, kuidas kasutati ja kaunistati, mida tähendavad neil leiduvad märgid ja sümbolid ning kuidas esemete omanikud või kinkijad end hõbeteostel jäädvustasid. Samuti saab lugeda kullasseppadest, kes neid esemeid lõid: nende päritolust, loomingust ja karjäärimustritest. Selleks, et huvilistel oleks võimalik kirjeldatud aardeid oma silmaga muuseumides kaeda, on ära märgitud ka nende praegused asukohad (mis alati ei kattu muuseumiga, mille kogusse ese kuulub).
Nende kaante vahel on 65-aastase Eesti teleajaloo värvilisemad killud. Need on moodustunud koroonakevade rütmis pikkade telefonikõnede, kogutud mälestuste, tarkade meeste teleajaloo uuringute ning kuhjade viisi loetud artiklite ja tudengitööde tulemusena. Saateid raamatusse valides alustasin algusest – esimene lastesaade, populaarseim lauluvõistlus, pikim ajaloosaade, kõige kauem eetris püsinud saade, esimesed telestaarid, esimene formaadisaade jne, jne. Saate sünni- ja eluloo kõrval leiab huviline eetriaastad, esimeste/olulisemate tegijate nimed, aga ka esmaeetri täpse kuupäeva ja kellaaja. Raamatu kirjutamise algusest on juba palju muutuda jõudnud: TV3 kavas on taas „Eestimaa uhkus“, uute tegijatega „Öö-TV“ otsib veel oma kohta ja nii mõnedki tegijad on kanalit/ametit vahetanud või sootuks taevatähtede taha sõudnud. Kõik saated raamatusse paratamatult ei mahtunud, ja paljusid ei oska lühikese ajalise distantsi tõttu veel hinnatagi, kuid küllap teeb Aeg kindlaks tänagi eetris olevate saadete kullaproovi.
1905. aasta revolutsioon oli pöördepunktiks eesti rahva ajaloos, andes võimsa tõuke ühiskonna uuenemisele ja valmistades ette teed Eesti riiklikule iseseisvusele. Esimest korda haaras võitlus vabaduse eest suuri inimhulki linnas ja maal. Tsaarivalitsus surus rahvaliikumise maha massiivse sõjalis-politseilise terroriga, karistussalkade ja sõjakohtute käe läbi hukkus sadu inimesi.
See raamat räägib revolutsioonisündmustest nendes osalenute ja kaasaegsete silmade läbi. Lugejani tuuakse valik enamasti seniavaldamata mälestusi Eesti arhiividest, mille üleskirjutused pärinevad 1930. aastatest. Valdavalt on need intervjuud, mida 1905. Aasta Selts valmistas ette publitseerimiseks teose „Punased aastad, I“ (1932) järjena, kuid mis jäid ilmumata.
Kogumikus avaldatakse tervikuna Voldemar Juhandi kogutud ja koostatud kaheosaline mälestuste kogu „Rahvamälestisi 1905. aastast Eestis“, mis valmis 1934. aastal Juhandi uurimismatkade tulemusena Harju-, Lääne-, Järva- ja Pärnumaale mõisapõletamise alale. Raamat on kolmas köide autori Toomas Karjahärmi kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist „1905. aasta Eestis“.
1905. aasta demokraatlik revolutsioon oli pöördepunktiks Vene impeeriumi rahvaste ajaloos. Moodsa vabadusmõtte kandjaks sai esmakordselt ühiskonna eri kihte haarav laialdane rahvaliikumine. See raamat räägib sotsiaaldemokraatlike organisatsioonide tekkimisest Eestis ja nende võitlusest isevalitsusliku korra vastu rõhuasetusega võitlusvahenditele ning vägivalla ja terroriga seotud aspektidele. Vaatluse all on sotsialistide valmisolek relvastatud ülestõusuks, nende üleskutsed lendlehtedes ja tegelikud sammud. Toomas Karjahärm on analüüsinud ja kirjeldanud vägivaldseid episoode linnas ja maal, mis olid suunatud mõisnike ja võimuesindajate vastu.
Uurimuse juurde kuulub kroonika tähtsamatest sündmustest Eestis, Venemaal, Lätis ja Soomes aastail 1904–1907, mis tugineb uuematele käsitlustele ja on abiks raamatu peateemas orienteerumiseks. Lisatud on valik teemakohaseid dokumente, sh VSDTP kongresside otsused, Lenini tööd ja eesti sotsialistide seisukohad terrori küsimuses, samuti Eestis väljaantud ja levitatud lendlehed. Autor järeldab, et spontaanselt vallandunud kättemaksuterrori tagamõte oli mõisnike klassi ja mõisamaavalduse kaotamine, mis oli kooskõlas eesti rahva enamuse ajaloolise õigusteadvusega.
Raamat on teine köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist „1905. aasta Eestis“.
Albumis saab läbi ajalooliste fotode ja viimaste Vanalinna Päevade reportaažide elada kaasa ainulaadsele õhustikule, osadusele ja rõõmule, millest ammutab oma jõu nüüd juba veerand sajandit kestnud rahvapidu. Albumis saavad sõna ka mitmed läbi aegade Vanalinna Päevade korraldamist juhtinud inimesed.
"Kui me 1980. aastal 40 kirja nime all tuntuks saanud läkitust koostasime, siis oli meil jätkuvas venestamissurves oluline, et Eestit ei antaks ära jälle ühegi püssipauguta. See meie suure riigimehe Jaan Tõnissoni väljend oli nüüd muidugi sümboolse tähendusega: lahing käis vaid keele ja kultuuri eest, maa oli Vene vägede sissemarsiga 40. aasta juunis juba läinud. Kõik kirjale eelnev ja järgnev andis nii palju huvitavat materjali meie ühiskonna kohta, et rohkem kui ühel meist süvenes veendumus – kõigest sellest tuleb kirjutada. Küsimus oli, millal see kord võimalikuks osutub. Teade juhtunust pidi ulatuma järgmiste põlvedeni."
See raamat on pühendatud inimtekkelise absurdi vahest ehk kõige võimsamale õiele kogu inimkonna senises ajaloos – Nõukogude Liidule. Seal viljeldud absurd sai alguse väheste inimeste eluvõõrastest ideedest, kuid need arenesid edasi ja haarasid endaga üha uusi inimesi, kuni hakkasid iseennast omaenda sisemisest jõust taastootma. Absurdsed ideed sünnitasid absurdseid lahendusi, need omakorda nõudsid uusi absurdseid meetmeid, viimased uusi absurdseid ideid ja lõpuks ei saanud enam keegi aru, kust see kõik tuleb. Ainuke, mida võis mõista, oli see, et elu on muutunud košmaarseks, arusaamatuks, totraks ja et pole mingit lootust sellele vastu hakata, sest absurd valitseb kõikjal – polnud lihtsalt jõudu, mille abil absurdi lammutama hakata.
7. detsembril 1999 Tallinnas toimunud konverentsi "Eesti lähiajaloo metodoloogilisi probleeme" materjalid.
Sisukord:
- Saateks
- Pertti Grönholm "Jutustus ja argumentatsioon. Diskursianalüüs nukogude ajalookirjutuse kriitilises lähivaates"
- Kalervo Hovi "Rahvusvaheliste suhete ajaloo metodoloogiast"
- Kalev Katus "Neli kildu rahvastikuteaduse metodoloogiast"
- Anu Mai Kõll "Majandusajaloo metodoloogiast"
- Priit Pirsko "Arhiivinduse metodoloogilisi sõlmküsimusi, eriti lähiajaloo kontekstis"
- Enn Tarvel "Ajaloolase analüüsist"
- Nimeregister
1919. aasta oli Baltikum üks poliitiliselt rahutuim piirkond maailmas. Soome mässas, Saksa armee trampis läbi Eesti, Läti ja Leedu ja valgete väed marssisid revolutsioonilise Petrogradi peale. Selles meeletult rahutus õhkkonnas pöördusid äsja isiseisvunud Balti riigid abi saamiseks lääneliitlaste poole. Suurbritannia saatis appi väikese kerge ristlejate ja destroierite flotilli, keda juhtis kontraadmiral Walter Cowan. Omamata selgeid juhiseid, pidi Cowan ise välja töötama oma strateegia, mille ta ka tõhusalt teostas. Pärast hulljulge ja kartmatu taktika rakendamist, millele kaasnes rünnak peaaegu vallutamatuks peetud Vene mereväebaasi Kroonlinna südamesse, trumpasid Inglise laevad kavalate manöövritega üle sakslased ja venelased. See operatsioon ei taganud mitte ainult (ajutise) vabaduse Eestile, Lätile ja Leedule, vaid lõi ka püsivad sidemed nende riikide ja Suurbritannia vahel. Raamatut, mille esmatrüki pealkiri oli "Cowaki sõda" on täiendanud uue materjaliga autori poeg, kes on kirjutanud ka eessõna eestikeelsele väljaandele.
Vabadussõjast on palju kirjutatud nii oma vabaduse ja iseseisvuse eest võidelnud eestlaste kui ka punaste seisukohast, kuid siinsete baltisakslaste vaatepunkti on eestikeelses trükisõnas kajastatud väga vähe. Ometi on seegi vaatenurk toimunule olemas ning Eesti ja Läti ala sakslastel oli nendel pöördelistel aegadel täita oma roll. Mõneti aitab nende vaade meil nüüd toona toimunut selgemini mõista.
Eesti- ja lätisakslaste teed läksid neis sündmustes mõnevõrra lahku. Suur osa siinseid baltisakslasi – nii aadlikke kui ka mitteaadlikke – astus Vabadussõja ajal omaenda rahvuslikku väeossa Eesti rahvaväes, Balti pataljoni, ja tegi sõja läbi koos eestlastega. Lätisakslaste enamik astus Balti Landeswehri, mis alustas ja lõpetas oma tee samuti iseseisva Läti armee koosseisus, kuid vahepeale jäi muudki. Nii eesti- kui ka lätisakslaste soov oli siiski hoida oma Heimat’it, kodumaad, bolševike pealetungi eest. Nooruse uljuses ja hulljulguses asusid need enamasti pea poisieas mehed võitlusse oma kodu ja perekonna kaitsel.
See kogumik toob lugeja ette kolme baltisaksa noormehe sõjamälestused, mis näitavad toona toimunut eri nurkade alt. Heinrich von Dehni meenutused Balti pataljoni ratsaeskadroni sõjateest aastail 1918–1920 saavad alguse pataljoni eelkäija, Eesti rahvaväe 5. polgu ratsakuulipildujate komando moodustamisega Rakveres ning päädivad sõja lõpukuudel positsioonilahingutega Narva all. Oswald Hartge, tollal õigusteadusüliõpilane, liitus formeeritava Balti pataljoniga 1918. aasta jõulude eel, enne kui enamlased jõudsid Tartu hõivata, ja tegi selle koosseisus kaasa kogu Vabadussõja. Krahv Alexander Stenbock-Fermor astus Riia reaalgümnaasiumi kõigest kuueteistkümneaastase õpilasena vabatahtlikuna Landeswehri ridadesse ja temal tuli eestlastega kohtuda lahinguväljal kui vastastega.
Ehkki need sõjamälestused on kõigest killukesed baltisakslaste mälestuse kirevas mosaiigis, aitavad need mõista toonaseid meeleolusid, asjaosalisi ja valikuid ning näha nendes noortes meestes mitte meie vihaseid vaenlasi, vaid osalisi meie ühise kodumaa ajaloo olulistes sündmustes.
1983. a. ilmus Kanada ajalehes "Vaba Eestlane" tundmatu autori joonealune "1944. aasta". See põhiliselt 1944. a. sõjasündmusi Eestis käsitlev järjejutt on kahel korral eraldi raamatuna avaldatud ka Soomes. Tundmatu autor on loo kirja pannud loetavalt, ülevaatlikult ja küllaltki haaravalt, nii et see on sobiv lugemiseks igas vanuses ja erineva haridusega inimesele.
Raamatus on toodud Eesti abiturientide loend 1937. a. koolide kaupa koos fotodega.
Kutsume lugeja teekonnale läbi rahvusliku kooli ajaloo, taustaks Eesti rahva ja riigi sündmusterikas heitlik saatus I maailmasõja lõpust kuni 2018. aastani. Esimeses osas jälgitakse, kuidas aastail 1918‒1940, rööbiti riigivalitsemise õppimisega, kujundati eesti kool ajatormidele vastupidavaks. Teine osa näitab, et võõrvõimu aastakümneil (1940‒1991), ka kõige inimvaenulikumatel aegadel, hoidsid eestlased oma kooli, säilitades emakeelse hariduse kõrgkoolidiplomini. Impeeriumi langedes oli meil kuus eestikeelset ja -meelset kõrgkooli. Kolmas osa viib lugeja taas vaba ja demokraatliku Eesti hariduse rõõmude ja murede keskele.
"Eesti iseseisvuse sünd" on unikaalne ühemehe teos eesti rahva visast võitlusest omariikluse eest ärkamisajast kuni Eesti Vabariigi sünnini.
"Eesti iseseisvuse sünd" on unikaalne ühemehe teos eesti rahva visast võitlusest omariikluse eest ärkamisajast kuni Eesti Vabariigi sünnini.
"Eesti iseseisvuse sünd" on unikaalne ühemehe teos eesti rahva visast võitlusest omariikluse eest ärkamisajast kuni Eesti Vabariigi sünnini.
