Eesti ajalugu

Dramaatilisel 1944. aasta suvel evakueeritakse Rootsi teenistuses oleva SS-ohvitseri Ludwig Lienhardi kaasabil Eestist rannarootslasi. Kolm aastat hiljem on Lienhard ise põgeniku rollis. Rootsist lahkuma sunnitud ning tagaotsitav nii lääneriikide kui NSV Liidu poolt, võtab ta purjekal "Falken" ette dramaatilise põgenemisreisi üle talvetormise Läänemere ja Atlandi ookeani Argentiinasse. Tänapäeval on Ludwig Lienhardi nimi peaaegu unustatud, ent kunagi sõltus temast tuhandete Eesti inimeste saatus. Raamat kirjeldab haaravalt Lienhardi elu ja eriti tegevust Teise maailmasõja ajal ja järel, millest mitmed episoodid on siiani mässitud saladusteloori. Marcus Wallén on sündinud 1972. aastal Mariehamnis ning üles kasvanud Rootsis ja Ahvenamaal. Kaks aastakümmet on ta olnud ajalehe "Expressen" Stockholmi toimetuse ajakirjanik ja juht. 2019. aastal ilmus tema debüütraamat "Natside kuld ja hästi hoitud saladus" ("Naziguldet och de invigdas hemlighet", eesti keeles 2020).

See ei ole eesti ajakirjanduse ajalugu, mida tervikliku teosena siiani olemas ei olegi. See ei ole ka ühesuguste piltide rida nagu lood kirjandus- või kunstiteostest. Siin raamatus leidub lugusid lehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiosaadetest. Nende seas on algatajad, nagu Perno Postimees ja Eesti Ekspress, institutsioonideks muutunud metuusalad, nagu Postimees ja "Aktuaalne kaamera". Või märgilised üksikhetked, nagu "Täna 25 aastat tagasi" ja "Horoskoop". Samuti on lood ajakirjandusinimestest, tihti koos väljaandega, mis neile kuulsuse tõi või mille nemad kuulsaks tegid. Siin on kõigile teada tegelased, nagu J. V. Jannsen, Jaan Tõnisson või Valdo Pant. Aga ka sellised, kellest laiem üldsus palju ei tea, nagu Harald Wellner või Voldemar Koch-Kures. Leidub lugusid erinevatest ajakirjanduslikest nähtustest: uudis ja surmakuulutus, tsensuur ja honorarid, toimetuseruumid ja ajakirjanike harimine jne. Juttu tuleb ka eesti ajakirjanduse märgiliste sõnade ja fraaside tekkimisest, nagu hapukurgihooaeg või Rakvere raibe. Ja lõpuks tulevad kõneks ka mõned ajakirjandusloo murdehetked, nagu maailmasõjad või uue aja murrangud 1990. aastatel.

Raamatusari "101 Eesti...", käsitleb ülevaatlikult erinevaid Eesti kultuuri, ajalugu, loodust jm teemasid. Igal raamatu autor on oma valdkonna tunnustatud spetsialist, kes on raamatusse valinud 101 just tema jaoks kõige olulisemat sündmust või märksõna. Sarja avaraamat on Mart Laari koostatud "101 Eesti ajaloo sündmust". Teos algab esimeste inimeste jõudmisest Eesti alale ja lõpeb meie lähimineviku sündmustega, nagu Eesti astumine Euroopa Liitu ja NATO-sse, hõlmates nõnda Eesti loo kogu tema ulatuses ja olles heaks sissejuhatuseks sarja järgmistele raamatutele.

Siia raamatusse on koondatud 101 arheoloogilise leiu lood. Kaugelt üle miljoni meie muuseumites hoitava leiu hulgast moodustavad need vaid väikese osa, ent nende lugude abil oleme püüdnud näidata, kuidas arheoloogid esemeid uurivad, kuidas saadakse teada esemete vanus ning kasutusviisid ja kuidas on võimalik jõuda vaid mõne leiu järgi tõlgendusteni ammu kadunud ühiskondadest ja inimestest. Arheoloogia, nagu ka kõik teised teadused, on dünaamiline ja pidevalt muutuv. Nii ei saagi loodud tõlgendusi võtta lõplikena ning uute teadmiste lisandudes või hoopis arheoloogide endi maailmavaate ja teoreetiliste lähtekohtade ümberhindamisel võivad muutuda ka tõlgendused. Siingi raamatus on mitmeid näiteid, kus aastakümneid püsinud tõlgendustele on lisandunud hoopis uued arusaamad. Uued uurimismeetodid ja kiiresti arenevad tehnoloogiad võimaldavad muidu "tummadest" arheoloogilistest leidudest teada saada senisest palju põnevamaid lugusid. Loodetavasti näitab see raamat lugejatele, et ei ole olemas igavaid leide ja ka üksik potikild võib jutustada midagi täiesti uut. Tõnno Jonuks (snd 1974) on arheoloog. Ta on oma senistes uurimustes keskendunud mineviku religioonidele, viimastel aastatel on põhirõhk kandunud esemeuurimustele. Tegeleb samuti Eesti loodususundi kontseptsiooniga, eriti selle ajalise mõõtmega. Tartu ülikoolis õppis Jonuks vastavatud usuteaduskonnas ning seejärel lõpetas filosoofiateaduskonna ajaloo osakonna. Ta on tegelenud ka Skandinaavia viikingiaegse religiooniga ja tõlkinud vanaislandi keelest. Praegu töötab Jonuks Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadurina. Kristiina Johanson (snd 1980) on arheoloog. Tema peamine uurimisvaldkond on kiviaeg ning viimastel aastatel on ta uurinud Eesti tulekivileidude geoloogilist päritolu. Lisaks sellele huvitab teda, kas ja kuidas on võimalik uurida maagiliste praktikate kajastumist ning maagilisi esemeid arheoloogias. Praegu töötab ta Tartu ülikoolis arheoloogia teadurina.

Filmikriitik Tristan Priimägi on valinud nende kaante vahele 101 Eesti filmi, mis annavad meie rohkem kui saja-aastasest filmiloost värvika läbilõike. Raamat aitab lugejal tõlgendada neid filme ajalises kontekstis, toob võrdlusi üleilmsete tähtteoste ja suundumustega, tunnustab arengut, uudseid mõtteid ja filmitehnilisi võtteid, puistab fakte ja põnevaid kaadritaguseid lugusid, selgitab seoseid ja viskab vihjeid, intrigeerib edasi mõtlema ja vanu filme uue pilguga uuesti vaatama. Raamatu filmiregistrist võib leida peaaegu 500 pealkirja ja isikunimede registrist ligi 800 nime.

Kullal ja hõbedal on inimkonna ajaloos olnud erakordselt suur roll. Neil on palju väärtuslikke omadusi: nad on säravad, vastupidavad ja kergesti töödeldavad, nad on haruldased ja seetõttu kallid ja ihaldusväärsed. Ent praktilise väärtuse kõrval on alati olnud oluline ka kuld- ja hõbeesemete sümboolne tähendus. Raamatus ei ole esemeid mitte üksnes kirjeldatud, vaid jutustatakse ka lugusid sellest, milleks neid loodi ja mis puhuks kingiti, kuidas kasutati ja kaunistati, mida tähendavad neil leiduvad märgid ja sümbolid ning kuidas esemete omanikud või kinkijad end hõbeteostel jäädvustasid. Samuti saab lugeda kullasseppadest, kes neid esemeid lõid: nende päritolust, loomingust ja karjäärimustritest. Selleks, et huvilistel oleks võimalik kirjeldatud aardeid oma silmaga muuseumides kaeda, on ära märgitud ka nende praegused asukohad (mis alati ei kattu muuseumiga, mille kogusse ese kuulub).

"Sport on mõnus mängumaa, millel paremusjärjestus tavaliselt mustvalgelt ja ajalookindlalt kirjas seisab. Ent Eesti spordi 101 sündmust tähtsuse järjekorras kirja panna või ülepea jäägitu erapooletusega välja valida pole võimalik. Kes ütleks, kas Ernst Idla loodud üle-eestiline võimlemisvaimustus oli rohkem või vähem tähtis kui Kristjan Palusalu kaks olümpiakulda? Või malegeenius Paul Kerese kogu maailmas hinnatud härrasmehelik käitumine tähtsam kui tema tööd jäädvustanud Valter Heueri meistrisulg? Kas Heino Lipp tõstis meie rahva pead rohkem punavõimudest aheldatuna või tõstnuks olümpiavõitjana? Kas laitmatu Gerd Kanter on väärtuslikum kui ürgsed hambad-risti-mehed Aavo Pikkuus, Jüri Jaanson ja Erki Nool? Siinne on Tiit Karuksi valik. Igal teisel olnuks oma eelistused ja teine stiil, aga üks on kindel: Karuks on isikupärases stiilis võtnud kokku Eesti Spordi Loo." Gunnar Press, raamatu toimetaja.

Nende kaante vahel on 65-aastase Eesti teleajaloo värvilisemad killud. Need on moodustunud koroonakevade rütmis pikkade telefonikõnede, kogutud mälestuste, tarkade meeste teleajaloo uuringute ning kuhjade viisi loetud artiklite ja tudengitööde tulemusena. Saateid raamatusse valides alustasin algusest – esimene lastesaade, populaarseim lauluvõistlus, pikim ajaloosaade, kõige kauem eetris püsinud saade, esimesed telestaarid, esimene formaadisaade jne,. jne. Saate sünni- ja eluloo kõrval leiab huviline eetriaastad, esimeste/olulisemate tegijate nimed, aga ka esmaeetri täpse kuupäeva ja kellaaja. Raamatu kirjutamise algusest on juba palju muutuda jõudnud: TV3 kavas on taas “Eestimaa uhkus”, uute tegijatega “Öö-TV” otsib veel oma kohta ja nii mõnedki tegijad on kanalit/ametit vahetanud või sootuks taevatähtede taha sõudnud. Kõik saated raamatusse paratamatult ei mahtunud, ja paljusid ei oska lühikese ajalise distantsi tõttu veel hinnatagi, kuid küllap teeb Aeg kindlaks tänagi eetris olevate saadete kullaproovi.

Mälestusteraamat juuniküüditamisest 1941.

Sisukord:
Saateks
Instruktsioon operatsiooni "Nõukogudevastase elemendi väljasaatmine Leedust, Lätist ja Eestist" läbiviimise korra kohta
Mälestusi Siberisse sõidul
Lapsena külmal maal
Ühe naise mälestusi
Rein Vare päevik

1905. aasta revolutsioon oli pöördepunktiks eesti rahva ajaloos, andes võimsa tõuke ühiskonna uuenemisele ja valmistades ette teed Eesti riiklikule iseseisvusele. Esimest korda haaras võitlus vabaduse eest suuri inimhulki linnas ja maal. Tsaarivalitsus surus rahvaliikumise maha massiivse sõjalis-politseilise terroriga, karistussalkade ja sõjakohtute käe läbi hukkus sadu inimesi. See raamat räägib revolutsioonisündmustest nendes osalenute ja kaasaegsete silmade läbi. Lugejani tuuakse valik enamasti seniavaldamata mälestusi Eesti arhiividest, mille üleskirjutused pärinevad 1930. aastatest. Valdavalt on need intervjuud, mida 1905. Aasta Selts valmistas ette publitseerimiseks teose "Punased aastad, I" (1932) järjena, kuid mis jäid ilmumata. Kogumikus avaldatakse tervikuna Voldemar Juhandi kogutud ja koostatud kaheosaline mälestuste kogu "Rahvamälestisi 1905. aastast Eestis", mis valmis 1934. aastal Juhandi uurimismatkade tulemusena Harju-, Lääne-, Järva- ja Pärnumaale mõisapõletamise alale. Raamat on kolmas köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".

1905. aasta demokraatlik revolutsioon oli pöördepunktiks Vene impeeriumi rahvaste ajaloos. Moodsa vabadusmõtte kandjaks sai esmakordselt ühiskonna eri kihte haarav laialdane rahvaliikumine. See raamat räägib sotsiaaldemokraatlike organisatsioonide tekkimisest Eestis ja nende võitlusest isevalitsusliku korra vastu rõhuasetusega võitlusvahenditele ning vägivalla ja terroriga seotud aspektidele. Vaatluse all on sotsialistide valmisolek relvastatud ülestõusuks, nende üleskutsed lendlehtedes ja tegelikud sammud. Autor on analüüsinud ja kirjeldanud vägivaldseid episoode linnas ja maal, mis olid suunatud mõisnike ja võimuesindajate vastu. Uurimuse juurde kuulub kroonika tähtsamatest sündmustest Eestis, Venemaal, Lätis ja Soomes aastail 1904–1907, mis tugineb uuematele käsitlustele ja on abiks raamatu peateemas orienteerumiseks. Lisatud on valik teemakohaseid dokumente, sh VSDTP kongresside otsused, Lenini tööd ja eesti sotsialistide seisukohad terrori küsimuses, samuti Eestis väljaantud ja levitatud lendlehed. Autor järeldab, et spontaanselt vallandunud kättemaksuterrori tagamõte oli mõisnike klassi ja mõisamaavalduse kaotamine, mis oli kooskõlas eesti rahva enamuse ajaloolise õigusteadvusega. Raamat on teine köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".

Estonia hukk, lindiskandaal, rublaskandaal, Iisraeli relvatehing, jäägrikriis, Laari kukutamine, Meri tagasivalimine.
1990ndad olid pöörased sündmuste tulvalt, kui vaat et iga päev sündis midagi sellist, mille puhul annaks kasutada väljendeid nagu uus, esimene, tähenduslik, märgiline.
1990ndad olid pöörased sündmuste tummiselt olemuselt. Sündmuste kiires paisuvas tulvas kohtas ka vaat et iga päev midagi pöörast ning seda nii heas kui ka halvas tähenduses.
Päev päevalt pööraste 1990ndate sündmustikku käsitlev raamat on järg augustis 2011 ilmunud kogumikule „20 aastat uut Eestit. 1. osa. Valimised, valitsused, peaministrid, presidendid. Murrangulised 1991, 1992.”

Raamat käsitleb päev päeva haaval 1997., 1998. ja 1999. aasta sündmustikku taasiseseisvunud Eestis. See on kolmas osa sarjast, mis kirjutab lahti pööraste 1990ndate sündmused. Perioodi iseloomustavad kiired muutused, olulised sündmused ning nii positiivsed kui ka negatiivsed pöördelised hetked Eesti ajaloos.

Albumis saab läbi ajalooliste fotode ja viimaste Vanalinna Päevade reportaažide elada kaasa ainulaadsele õhustikule, osadusele ja rõõmule, millest ammutab oma jõu nüüd juba veerand sajandit kestnud rahvapidu. Albumis saavad sõna ka mitmed läbi aegade Vanalinna Päevade korraldamist juhtinud inimesed.

Raamatus "314 meetrit vabadust" räägitakse lühidal ja kujundlikul moel Teletorni sünni ja taassünni lugu, mille taustaks ja läbivaks teemaks üldine eesti rahva vabadusepüüdlus läbi aegade (lisaks graafiline ajatelg). Raamat algab 1991. aasta pöördeliste sündmuste kirjeldamisega, jutustatakse Nõukogude ajast ning torni taasavamisest ja seal aset leidvatest sündmustest.

"Kui me 1980. aastal 40 kirja nime all tuntuks saanud läkitust koostasime, siis oli meil jätkuvas venestamissurves oluline, et Eestit ei antaks ära jälle ühegi püssipauguta. See meie suure riigimehe Jaan Tõnissoni väljend oli nüüd muidugi sümboolse tähendusega: lahing käis vaid keele ja kultuuri eest, maa oli Vene vägede sissemarsiga 40. aasta juunis juba läinud. Kõik kirjale eelnev ja järgnev andis nii palju huvitavat materjali meie ühiskonna kohta, et rohkem kui ühel meist süvenes veendumus – kõigest sellest tuleb kirjutada. Küsimus oli, millal see kord võimalikuks osutub. Teade juhtunust pidi ulatuma järgmiste põlvedeni."

Esimesed kirjalikud ülestähendused viinast Eestis pärinevad 1485. aastast, mil pruulijate Revali Suurgildi poolt anti välja seadus, mis keelas linnalähedaste asulate elanikel linnas viina müüa. Seda aastat loetakse piirituse valmistamise algusaastaks Eestis. Müügiks võisid viina valmistada üksnes Suurgildi liikmed, kaupmehed ja nende lesed. Raamat annab ülevaate piiritusetootmise ajaloost Eestis minevikus ja kaasajal.

Kogumik sisaldab Arnold Rüütli juubelikonverentsil peetud ettekandeid artikliteks vormistatud kujul. Käsitletakse teemasid nagu õigeusku minek, Saaremaa ajalugu, põllumajanduse ajalugu, Karl Vaino aeg ja kultuuriline vastupanu, Eesti NSV valitsemine ja Eesti riigi taassünd.

See raamat on pühendatud inimtekkelise absurdi vahest ehk kõige võimsamale õiele kogu inimkonna senises ajaloos – Nõukogude Liidule. Seal viljeldud absurd sai alguse väheste inimeste eluvõõrastest ideedest, kuid need arenesid edasi ja haarasid endaga üha uusi inimesi, kuni hakkasid iseennast omaenda sisemisest jõust taastootma. Absurdsed ideed sünnitasid absurdseid lahendusi, need omakorda nõudsid uusi absurdseid meetmeid, viimased uusi absurdseid ideid ja lõpuks ei saanud enam keegi aru, kust see kõik tuleb. Ainuke, mida võis mõista, oli see, et elu on muutunud košmaarseks, arusaamatuks, totraks ja et pole mingit lootust sellele vastu hakata, sest absurd valitseb kõikjal – polnud lihtsalt jõudu, mille abil absurdi lammutama hakata.

7. detsembril 1999 Tallinnas toimunud konverentsi "Eesti lähiajaloo metodoloogilisi probleeme" materjalid.

Sisukord:

• Saateks
• Pertti Grönholm "Jutustus ja argumentatsioon. Diskursianalüüs nukogude ajalookirjutuse kriitilises lähivaates"
• Kalervo Hovi "Rahvusvaheliste suhete ajaloo metodoloogiast"
• Kalev Katus "Neli kildu rahvastikuteaduse metodoloogiast"
• Anu Mai Kõll "Majandusajaloo metodoloogiast"
• Priit Pirsko "Arhiivinduse metodoloogilisi sõlmküsimusi, eriti lähiajaloo kontekstis"
• Enn Tarvel "Ajaloolase analüüsist"
• Nimeregister

Viktor Amani (1912–2009) ülevaade eestirootslaste lahkumisest Rootsi avaldati esmakordselt 1961. aastal koguteose "En bok om Estlands svenskar" I köites. Ülevaates kirjeldatakse ümberasumise tagamaid, erinevaid ümberasumise viise ja eestirootslaste sulandumist Rootsi ühiskonda

Uurimusi Jüri Seliranna auks

Eestimaa Rahvarinde Eestseisuse liige Lembit Koik käsitleb Eesti 1988. ja 1989. aasta sündmusi nii, nagu ta ise need läbi elas, toetudes dokumentidele, toonastele väljaannetele ja isiklikele mälestustele. Ta kirjeldab neid kahte otsustavat aastat Eesti rahva ja riigi saatuse määramisel vastavalt tegelikult toimunule. Autor meenutab Baltimaade kolme rahva ühisrinnet võitluses vabaduse eest ning kodu- ja väliseestlaste koostööd. Rohkel pildimaterjalil võivad paljud iseend ja oma tuttavaid ära tunda ning neid mälestusväärseid sündmusi südamesoojusega meenutada.

1919. aasta oli Baltikum üks poliitiliselt rahutuim piirkond maailmas. Soome mässas, Saksa armee trampis läbi Eesti, Läti ja Leedu ja valgete väed marssisid revolutsioonilise Petrogradi peale. Selles meeletult rahutus õhkkonnas pöördusid äsja isiseisvunud Balti riigid abi saamiseks lääneliitlaste poole. Suurbritannia saatis appi väikese kerge ristlejate ja destroierite flotilli, keda juhtis kontraadmiral Walter Cowan. Omamata selgeid juhiseid, pidi Cowan ise välja töötama oma strateegia, mille ta ka tõhusalt teostas. Pärast hulljulge ja kartmatu taktika rakendamist, millele kaasnes rünnak peaaegu vallutamatuks peetud Vene mereväebaasi Kroonlinna südamesse, trumpasid Inglise laevad kavalate manöövritega üle sakslased ja venelased. See operatsioon ei taganud mitte ainult (ajutise) vabaduse Eestile, Lätile ja Leedule, vaid lõi ka püsivad sidemed nende riikide ja Suurbritannia vahel. Raamatut, mille esmatrüki pealkiri oli "Cowaki sõda" on täiendanud uue materjaliga autori poeg, kes on kirjutanud ka eessõna eestikeelsele väljaandele.

Vabadussõjast on palju kirjutatud nii oma vabaduse ja iseseisvuse eest võidelnud eestlaste kui ka punaste seisukohast, kuid siinsete baltisakslaste vaatepunkti on eestikeelses trükisõnas kajastatud väga vähe. Ometi on seegi vaatenurk toimunule olemas ning Eesti ja Läti ala sakslastel oli nendel pöördelistel aegadel täita oma roll. Mõneti aitab nende vaade meil nüüd toona toimunut selgemini mõista.

Eesti- ja lätisakslaste teed läksid neis sündmustes mõnevõrra lahku. Suur osa siinseid baltisakslasi – nii aadlikke kui ka mitteaadlikke – astus Vabadussõja ajal omaenda rahvuslikku väeossa Eesti rahvaväes, Balti pataljoni, ja tegi sõja läbi koos eestlastega. Lätisakslaste enamik astus Balti Landeswehri, mis alustas ja lõpetas oma tee samuti iseseisva Läti armee koosseisus, kuid vahepeale jäi muudki. Nii eesti- kui ka lätisakslaste soov oli siiski hoida oma Heimat’it, kodumaad, bolševike pealetungi eest. Nooruse uljuses ja hulljulguses asusid need enamasti pea poisieas mehed võitlusse oma kodu ja perekonna kaitsel.

See kogumik toob lugeja ette kolme baltisaksa noormehe sõjamälestused, mis näitavad toona toimunut eri nurkade alt. Heinrich von Dehni meenutused Balti pataljoni ratsaeskadroni sõjateest aastail 1918–1920 saavad alguse pataljoni eelkäija, Eesti rahvaväe 5. polgu ratsakuulipildujate komando moodustamisega Rakveres ning päädivad sõja lõpukuudel positsioonilahingutega Narva all. Oswald Hartge, tollal õigusteadusüliõpilane, liitus formeeritava Balti pataljoniga 1918. aasta jõulude eel, enne kui enamlased jõudsid Tartu hõivata, ja tegi selle koosseisus kaasa kogu Vabadussõja. Krahv Alexander Stenbock-Fermor astus Riia reaalgümnaasiumi kõigest kuueteistkümneaastase õpilasena vabatahtlikuna Landeswehri ridadesse ja temal tuli eestlastega kohtuda lahinguväljal kui vastastega.

Ehkki need sõjamälestused on kõigest killukesed baltisakslaste mälestuse kirevas mosaiigis, aitavad need mõista toonaseid meeleolusid, asjaosalisi ja valikuid ning näha nendes noortes meestes mitte meie vihaseid vaenlasi, vaid osalisi meie ühise kodumaa ajaloo olulistes sündmustes.

See teos käsitleb põhiliselt 18. sajandi tallinlaste "varandusi". Literaatide-köite eessõnas loetleb Raimo Pullat üles rea võimalusi, mida varandusloendid allikana uurijale pakuvad: eelkõige on need informatiivsed linna-eliidi uurijale, võimaldavad jälgida mitte pelgalt varanduslikku seisu, vaid kultuuritarbimist kõige üldisemalt, muu hulgas teha järeldusi ka ühe või teise sotsiaalse grupi/konkreetse isiku väärtushoiakute kohta. Inventaride rõivanimistud on hindamatu allikas ajastu moeteadlikkuse analüüsimisel, sisustuse, lauanõude ja -kommete ning reisimise uurimisel.

Raamatus "Eesti 100 sündmust" püüab autor otsida vastust küsimusele, mis on kõige tähtsam sündmus Eesti ajaloos. Muidugi on ajaloosündmuste pingeritta seadmine vaieldav ja subjektiivne, kuid sellega kutsub autor lugejat kaasa mõtlema ja mõttes oma pingerida koostama. Valikus olevast sajast Eesti ajaloosündmusest on enamik toimunud viimasel sajandil, sest meid kõnetab rohkem lähemas minevikus toimunu. Et igal põlvkonnal on oma lugu, ka ajalugu, siis võib siinses sündmuste valikus näha ka autori põlvkonna arusaama minevikust, kuid tähelepanuta pole jäänud ka varasematel Eesti ajalooperioodidel toimunu. Seega, kes on vähegi mõelnud minevikusündmuste põhjuste ja tagajärgede, aga ka mõju üle, leiab siit raamatust uut mõtlemisainet. On selge, et ajalugu on üks suur tõlgendamine, milles kajastub vahendaja enda arusaam ja toimunusse suhtumine. Seetõttu ei tasu siit otsida lõplikku tõde, küll aga tahab autor ärgitada mõtlema Eesti ajaloos toimunu üle ja sellele oma tähendust andma. Sündmustest ülevaadete kirjutamisel on tuginetud rohkem kui 200 allikale. INDREK RIIGOR (s. 1978) Tartu ja Tallinna ülikoolis tudeerinud Indrek Riigor töötas 15 aastat ajaloo, ühiskonnaõpetuse ja filosoofia õpetajana mitmes Eesti koolis. Õpetajatöö kõrval on ta aktiivselt osalenud Eesti hariduselus ja võtnud sõna haridusteemadel. Aastaid esindas ta õpetajaid eri tasanditel, olles sealhulgas Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seltsi esimees ja Tallinna ülelinnalise ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajate aineühenduse juhataja. Ta on avaldanud mitmeid õppematerjale. Raamat "Eesti 100 sündmust" on sümboolne teetähis tema senises elutöös, mis nüüd jätkub koolijuhtimise valdkonnas.

1983. a. ilmus Kanada ajalehes "Vaba Eestlane" tundmatu autori joonealune "1944. aasta". See põhiliselt 1944. a. sõjasündmusi Eestis käsitlev järjejutt on kahel korral eraldi raamatuna avaldatud ka Soomes. Tundmatu autor on loo kirja pannud loetavalt, ülevaatlikult ja küllaltki haaravalt, nii et see on sobiv lugemiseks igas vanuses ja erineva haridusega inimesele.

Raamatus on toodud Eesti abiturientide loend 1937. a. koolide kaupa koos fotodega.

Eesti ajakirjanduse algus aastatel 1766-1857.

Lisaks kaartidele sisaldab atlas rohket illustratiivset materjali. Nii kaardid kui ka illustratsioonid on varustatud selgitavate tekstidega, mis võimaldab atlast kasutada iseseisva õppematerjalina. Eesti ajaloo atlas on mõeldud kasutamiseks Eesti ajaloo kursuse lisamaterjalina peamiselt põhi- ja keskkoolis, kuid väljaannet saab kasutada õppevahendina ka kõrgkoolides ning see peaks huvi pakkuma laiemale ajaloohuvilisele lugejaskonnale.

Kogumik lisamaterjale õpetajale, mõeldud vene õppekeelega koolidele, et toetada ajalooõpetuse kvaliteeti ja üleminekut eestikeelsele õppele.

Käesolevas gümnaasiumiõpikus sisalduv kujutab endast põhikoolis läbitud Eesti ajaloo kursuse suhtes n-ö teist kontsentrit. See võimaldas autoreil keskenduda olulisemale. Õpiku eesmärgiks on ärgitada noort inimest oma teadmistele lisa otsima, saadud tebe põhjal iseseisvalt mõtlema ja järeldama. Seda eesmärki teenivad vabam kirjastiil, rohke allkirjadega pildimaterjal, arvukad kaardid ja skeemid ning kordamisküsimused. Eesti ajalugu on püütud vaadelda Euroopa ja maailma ajaloo taustal. N-ö raudvara on ülejäänud tekstist selgelt välja toodud. Õpik on koostatud kehtiva ainekava põhjal.

Käesolevas raamatus on esitatud Eesti ajaloo ühe perioodi akademiline käsitlus Tartu Ülikoolis ajaloo-osakonnas loetava Eesti ajaloo põhikursuse tasemel. Teos võiks käsiraamatuna abiks olla kõigile, kelle töö või huvialad seonduvad Eesti ajalooga. Raamatu lõpus värvilised reproduktsioonid.

Autori saatesõna: Järgnev valik Eesti sise- ja välispoliitilist olukorda käsitlevaid kirjutisi pärineb aastatest 1995-1999. Enamik neist on varem ilmunud eestikeelsetes perioodilistes väljaannetes Eesti Päevaleht, Rahva Hääl, Sõnumileht, Äripäev, Sirp, Kultuurileht, Looming. Olen neid pisut kohendanud ning lühendanud, mõned ka kokku liitnud, kuid vältinud tagantjärele targa parandusi. Sestap on tihtipeale mõttekas heita pilk loo lõpus seisvale kirjutamise kuupäevale. Kahjuks ei ole ma suutnud kaotada paljusid kordamisi, mis säärastes enam-vähem regulaarselt avaldatud seisukohavõttudes ning lühikommentaarides on vältimatud. Kolme-nelja-viie aasta taguseid kirjutisi üle lugedes võisin hea meelega tõdeda, et aeg ei seisa paigal ja nii mõnigi mure ning probleem, mis nõudis veel hiljuti suurt tähelepanu, on tänases Eesti riigis kaotanud toonase tähenduse ning tähtsuse. Muu hulgas püüab see valik kaardistada ning meenutada üht lühikest lõiku teel, mida oleme käimas.

Monograafia eesmärk on anda žanri üldistatud arengulugu aastail 1900-1940.

Aastaraamat annab põhjaliku ülevaate kultuuripärandi kaitsest ja arhitektuuri restaureerimisest Eestis.

Kogumik annab ülevaate Eesti erakondade tegevusest viimasel kümnendil. Käsitletakse parteide arenguid, liikmeskondi ja toetajaskondi, vaadeldakse nende paigutumist vasak-parempoolsuse skaalal ning tegevust Eesti võimuparteidena. Autor on võrrelnud Eesti erakondi nii teiste riikide erakondadega kui valdkonna teooriaga. Huvitavaks teevad faktitiheda materjali minevikust kuni 2010. aasta lõpuni toimunud olulisemate poliitiliste sündmuste kirjeldused ning arvukad graafikud ja tabelid. Et viimane taoline ülevaade Eesti erakondadest ilmus 1999. aastal, on k. o kogumik heaks lugemiseks nii igale poliitikule kui valijale.

Laiale lugejaskonnale määratud ning rikkalikult illustreeritud (ligi 300 kaarti, fotot ja skeemi) koguteos, uusim ja ainus täielik kokkuvõte senise arheoloogilise uurimistöö tulemustest Eesti NSV-s. Autorid on jälginud Eesti muistse elanikkonna majanduse, ühiskondlike ja etniliste suhete ning kogu muistse kultuuri arengut. Eesti esiajalugu on seejuures käsitletud seostatuna naaberaladel toimunud arenguga.