Psühholoogia ja psühhiaatria
Tehnoloogia aheldab meid töö külge nutitelefonide ja produktiivsusrakenduste, nagu Slacki ja Teamsi abil ning enamik töötajatest loeb nutitelefonis regulaarselt oma e-kirju; telefon on meil aga alati kaasas, seda ka õhtul pärast tööpäeva lõppu ja puhkusel. Kaugtöö populaarsuse kasv tähendab, et töö ja eraelu ei ole enam teineteisest eraldatud ning piir kodu ja töö vahel on hägune. Niisugune on meie uus töösõltuvust soosiv töömaailm; oleme tööga aina tihedamalt kokku seotud, tööpäevad on märkamatult veninud üha pikemaks ning läbipõlemist ja stressi on rohkem kui eales varem. See läheb aga nii organisatsioonidele kui ka töötajatele kalliks maksma. Pealegi on purustatud müüt, et töösõltlased saavad rohkem tööd tehtud. Töösõltuvus ei pruugi üldse väljenduda töötundide arvus. See on kõhus keerav tunne, mis ütleb sulle, et sa ei tohi puhata, et sa peaksid kogu aeg töötama.
Töösõltuvus tähendab ka süütunnet ja ärevust, mis tekivad siis, kui sa parasjagu ei tööta. Isegi siis, kui sa füüsiliselt tööd ei tee, mõtled pidevalt e-kirjale, mille peaksid ära saatma, juurdled ees ootava tööprojekti üle või ketrad üha uuesti peas midagi, mis päeval tööl juhtus. See tähendab elu pidevas hirmus, et sa jääd millestki ilma – staatusest, rahast või tööst endast, kui sa tööd ei tee. Töösõltuvus ei mõjuta mitte ainult sind ennast, vaid ka sinu lähedasi – peret, kolleege, sõpru –, niisiis tuleb probleemiga tegeleda.
Malissa Clark käsitleb raamatus töösõltuvust laiemalt: ühest küljest aitab ta sul endas ja teistes ära tunda töösõltuvuse märke, kuid peale selle pakub mitmesuguseid võimalusi, kuidas aidata organisatsioonidel muutuda, hoolimata sellest, kas sa ise oled töösõltlane. Millised on ohumärgid, et sinu alluv või ülemus on töösõltlane? Mida ettevõtted valesti teevad? Mida nad õigesti teevad? Kas sinu organisatsioon toetab heaolu soodustavaid algatusi – sageli parimate kavatsustega –, kuid saadab samas töötajatele välja segaseid signaale selle kohta, mida asutuses väärtustatakse ja premeeritakse?
Raamat "Alati tööpostil" pakub innustust astuda samme tervislikuma töökultuuri suunas nii organisatsiooni kui ka üksikisiku tasandil. On aeg hakata arutlema, milline peaks olema uus ideaalne töötaja või milline on ideaalne töökoht. Organisatsioon võib olla üliedukas, väärtustades nii tulemuslikkust kui ka töötajate tervist ja heaolu.
Kuigi viimastel aastatel on tehtud olulisi edusamme, et aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH) mõista ja ravida, on teadmatus jätkuvalt suur. Paljud arvavad tänini, et tegemist on lastehaigusega, millest kasvatakse välja. Need, kes näivad olevat seda teinud, on lihtsalt õppinud häiret paremini kompenseerima.
ATH võib olla vaibumatu, terve elu kestev katsumus, mis ilmutab end teinekord alles täiskasvanueas. Sageli siis, kui elu seab nõudmised, millega on raske toime tulla. ATH võib olla põhjus, miks geniaalne inimene ei saavuta kunagi edu, vaid liipab läbi elu, kogedes frustratsiooni, häbi ja ebaõnnestumisi, taustaks rahulolematusehüüded, mis ärgitavad rohkem pingutama, mõne abiprogrammiga liituma, täiskasvanuks saama või muul moel end muutma.
ATH-d puudutav teadmatus läheb maksma sõna otseses mõttes elusid. Valdkonna üks tippspetsialiste, psühholoog Russell Barkley, võtab ATH-ga seotud ohud kokku karmi statistikaga: kui suitsetamine vähendab eluiga 2,4 aastat, suhkruhaigus ja rasvumine paar aastat, kõrge kolesteroolitase 9 kuud, siis umbes kahel kolmandikul ATH all kannatajatel väheneb oodatav eluiga kuni 21 aastat. Ja seda mitte üksnes enesetappude ja erinevate sõltuvuste, vaid ka kuritegeliku elustiili tõttu: vanglad on täis diagnoosimata ATH-ga inimesi.
ATH võib olla lõputute kannatuste, aga ka andekuse ja loovuse allikas, kui vaid osata seda häiret taltsutada. Lisaks traditsioonilisele ravimikapile pakuvad hõlpu käitumise ja elustiiliga seotud strateegiad, kinnitavad raamatu autorid, ATH-diagnoosiga psühhiaatrid Edward Hallowell ja John Ratey, kes on aastatega kogutud teadmiste ja uurimistulemuste põhjal kirjutanud kahepeale kokku seitse raamatut.
Nende tipptasemel teadusuuringutele toetuv „ATH 2.0 lapsepõlvest täiskasvanueani“ keskendub ATH-aju mõistmisele, pakkudes konkreetseid strateegiaid ATH-lastele ning -täiskasvanutele, aga ka -kolleegidele ja -peredele, et minimeerida häirega kaasnevaid negatiivseid külgi ning maksimeerida üüratut potentsiaali ja eeliseid.
Kas oled kohanud inimesi, kes on tarmukad, loomingulised, kartmatud, skeptilised, paindlikud, isepäised ja initsiatiivikad? Inimesi, kes mõtlevad sageli loovalt ja paistavad iga tagasilöögiga hõlpsasti toime tulevat? Võib-olla oled ka sina selline? Sind võib üllatada asjaolu, et säärased positiivsed jooned on omased just ATH-ga inimesele! Oleme ju seda tähelepanuväärset diagnoosi pikalt vaid probleemide allikaks pidanud. Praegu usutakse, et just nood osaliselt pärilikud loomuomadused aitasid meie esivanematel ellu jääda. Kui sa ei suutnud savannis saaki tabada või süvitsi keskenduda, siis surid nälga või langesid ise metsloomade küüsi. Teatud omadused olid tol ajal suureks eeliseks, täna käsitleme neid aga diagnoosina. Me teame ka, et vähemal või rohkemal määral peitub meis kõigis ATH jooni. Samuti paikneme kõik skaalal – mõned ühes, teised kaugel teises otsas. Saa teada, kuidas diagnoos enda kasuks tööle panna, puudutab see siis sind ennast või sinu last, ja kuidas tulla toime ka puudustega. Me kõik oleme erinevad ja nii ka meie isiksuseomadused, ning selles peitub nii mõndagi positiivset. Erinevus rikastab meid – nii kodus kui tööl!
See raamat on ühe suurte teadmistega autisti “laiendatud” autobiograafia, süvauurimus iseendast ja autismist, kirja pandud harvaesineva põhjalikkuse ja kirega. Mul pole vähimatki aimu, kas kõik selles raamatus esitatud mõtted ja seisukohad peavad tingimata vett, kuid kindlasti on see suureks toeks autistliku meelelaadiga inimestele ja nende lähedastele. Miski selles raamatus hämmastas mind. Olles lugemise lõpetanud, jäi kummitama ainult üks mõte: “Ma tahaksin olla autist!” – Valdur Mikita kirjanik ja semiootik
Väga põhjalik ja sisukas ülevaade autismist ja autistlike inimeste sisemaailmast. Minu jaoks teeb raamatu eriti väärtuslikuks just see, et autor teab täpselt, millest ta räägib. Autismis ja autistlike inimeste maailmatajus on midagi, millest on meil kõigil üht-teist õppida. – Ivica Mägi autismivaldkonna arendaja, koolitaja, nõustaja
Kaarel Veskis on õppinud Tartu ülikoolis kirjandust, keeleteadust ja arvutilingvistikat ning töötanud sealsamas ülikoolis aastaid keeletehnoloogia spetsialistina, hetkel töötab Eesti Kirjandusmuuseumis. Tema vabatahtlik töö Eesti Aspergerite ühingus on viimase paari aasta jooksul hõlmanud autismist ja Aspergeri sündroomist kirjutamist ja rääkimist, aspidest täiskasvanutele tugigruppide korraldamist ning lisaks ka autistidega oma töös kokku puutuvate täiskasvanute ja autistidest lastega vanemate nõustamist nii päriselus kui mitmesuguste elektrooniliste kanalite (foorumid, sotsiaalmeedia, Skype) kaudu.
Vaimse häirega lapse eest hoolitsemine paneb proovile viimse kui ühe veendumuse, mida vanemaks olemise kohta teame. Suzanne Alderson kirjeldab isikliku kogemuse põhjal, kuidas olla vaimselt hapras seisus lapsele toeks, pakkudes talle traditsioonilise vanemaks olemise asemel partnerlust.
Aldersoni ajendas raamatut kirjutama soov jagada oma õppetunde ja kogemusi ajast, mil ta hoolitses depressioonis tütre eest. Izzy lõpetas söömise, ta ei maganud ja tema kodust välja saamine oli muutunud pea võimatuks. Suzanne tunnistab, et ta polnud pikalt valmis teadvustama, et tema tütar kannatab depressiooni ja ärevuse all, mis nõuab viivitamatut sekkumist. Ta lootis, et kui kirjutada muutused koolikiusamise või teismeea eripärade arvele, või kui lisada veel rohkem taktikalist toetust, saab olukord peagi kontrolli alla. Kuniks perearst teatas, et tema kallil tütrel on enesetapumõtted: Izzy'l on selleks isegi plaan, ja et ta kavatseb selle peagi ellu viia.
Kui lapse vaimne tervis murdub, leiab vanem end tihti olukorrast, kus tal puuduvad vahendid, et tulla toime šoki, hirmu ja häbiga. Nii käivitus ka Aldersoni peas lakkamatu karussell küsimustega: „Mis pagana päralt küll toimub?“, „Mida ma nüüd teen?“, „Kuidas ma selle asja korda ajan?“, „Kas tal on üldse tulevikku?“, „Kas mina olen selles süüdi?“. Nad olid ju armastav perekond, kus lapse vajadused olid alati esikohal.
Lapse vaimse tervise haiguse mõjud jätavad sügava jälje tervele perele. Haigus muutis Issy´t ja ka tema vanemad pidid muutuma, et oma tütart toetada: sündis otsus olla Issy'le traditsiooniliste vanemate asemel partneriks ning lasta vabaks kammitsevast pingest, mida tekitavad põhjendamatud ootused ja surve järgida juurdunud standardeid. Partneriks olemine õpetab vanematele kannatlikkust iseenda, oma lapse ja pidevate muutuste suhtes. See aitab kaitsta last kannatamatu maailma eest, mis ootab lineaarseid edusamme ja jagab hinnanguid vaid selle alusel. Partnerlus annab jõudu, mis ei seisne kontrollis ega nõudmistes, vaid aktsepteerimises, turgutamises ja oma lapsega võimalikult tugeva sideme loomises.
Lisaks isiklikule kogemusele toob Alderson lugejani psühholoogide asjatundliku nõu, mis aitab vanematel oma hapras seisus last toetada ning lahendada ootamatuid probleeme, millega silmitsi seistakse.
Peaaegu kümme aastat varjas Tim oma depressiooni. See pani teda tundma ennast nõrga ja alaväärsena ning ta arvas, et elu variseb kokku, kui keegi tema probleemist teada saab. Kui ta lõpuks rääkima hakkas, tuli välja, et ta polegi üksi. Raamat "Ka mehed nutavad" kummutab eelarvamuse, et mehed on tugevad, kui nad ei märka ega tunnista depressiooni ja ärevust endal ega teistel. See on jõhkralt aus, kohati valus ja kohati naljakas lugu sellest, mida tähendab, kui tahad olla "tõeline mees". Raamatu on kirjutanud mees, kes otsustas, et tahab oma lugu jagada, sest küllap on teisigi, kes on temaga sarnases olukorras. See on Timi lugu, aga see võib olla ka sinu või sinu lähedase inimese lugu.
Kui meie keha jääb haigeks, tahab ta, et teadvustaksime enda kohta midagi olulist, uuriksime oma hinge, muudaksime oma mõtteid ja tegutsemisviisi. Haigus on hingeelu tasakaalutuse väljenduseks materiaalses maailmas. Meie tark keha püüab seda sisemist tasakaalu taastada ja annab meile haigusega teada: on aeg pöörduda tagasi armastuse ja harmoonia rajale!
Inimese hinge ei saa tablettide ja skalpelliga ravida. Tunnistab ju tavameditsiingi, et 75% haigustest on psühhosomaatilised, st neil on nii füüsilised, emotsionaalsed kui hingelised põhjused. See ongi Lise Bourbeau metafüüsilise lähenemise põhisõnum: tõeliseks tervenemiseks on vaja vaadata inimest kui tervikut.
Nagu järeldub raamatu pealkirjast, on iga haigus meeldetuletuseks, et meil on vaja end armastada. Kui armastame ennast, saab meie sees olevast loomulikust väest haiguste tõeline tervendaja ja nii saab keha taastada tervise ning jõuda taas armastuse ja harmoonia seisundisse.
Eesti keeles on ilmunud ka Lise Bourbeau „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina”, mida võib pidada põhjalikuks teejuhiks kõigi haiguste põhjuste juurde.
Kognitiivne käitumisteraapia on üks kasutatumaid psühholoogilisi ravimeetodeid maailmas, lähtudes arusaamast, et paljud meie vaimse tervise probleemid on tugevalt seotud just meie endi mõttemustrite ja reaktsioonidega eri olukordades. Kui õppida iseend paremini reguleerima ja teadvustama, annab see positiivseid tulemusi ka psüühilistest häiretest (nt ärevus- ja meeleoluhäired, sõltuvushäired, krooniline valu, stress või väsimus) tervenemisel. Michael A. Tompkins
„Kognitiivse käitumisteraapia tööraamatut“ võib kasutada omaette või ka täienduseks psühhoteraapiale ja muule ravile. Raamat pakub tehnikaid mistahes probleemide lahendamiseks – poole sajandi vältel tehtud tuhanded uuringud näitavad, et need tehnikad parandavad enesetunnet ja elukvaliteeti märgatavalt. Tööraamatust leiate võtteid meele ja keha kiireks rahustamiseks ning ka juhiseid selleks, kuidas muuda oma suhtumist probleemsetesse sündmustesse. Kui kipute näiteks asju edasi lükkama või soovite oma asjadega paremini hakkama saada, leiate raamatust asjakohaseid oskusi ajajuhtimiseks ja tegevuste kavandamiseks. On ka suhete parandamise ja tugevate emotsioonide – ärevuse, depressiooni, süü- või häbitunde – leevendamise meetodid.
Tööraamatus puudutatakse järgmisi vaimse heaolu võtmeteemasid:
- Motivatsioonioskused
- Lõdvestumisoskused
- Teadvelolek
- Mõtlemisoskused
- Tulemuslik suhtlus
- Ajajuhtimine ja tegevuste kavandamine
- Emotsioonide läbielamine
- Emotsionaalne heaolu
Kui omandate Tompkinsi kirjeldatud kognitiivse käitumisteraapia oskused ja neid täiendavad emotsionaalset heaolu loovad tehnikad, saate viimase etapina panna paika kindla plaani, kuidas õpitut harjutada ja korrapäraselt praktiseerida ning neist maksimumi võttes oma elukvaliteeti hüppeliselt tõsta.
Läbipõlemine tabab reeglina neid inimesi, kes elavad suure pühendumisega, olgu siis eraelus või professionaalses plaanis. Tänu pühendunud inimestele on maailmas väga palju suurepärast – hiilgavat tulemust ei saavuta leige nokitsemisega. Kuid sel hiilgusel on oma hind.
Läbipõlemist kogenud inimene kirjeldab tagantjärele reeglina, et märgid olid ammu olemas, kuid need jäid tähelepanuta: kuskil tiksus juba ammugi peatumise soov, hoiatavad märgid plinkisid nagu kollane foor, kuid saavutusvajadus sundis iseendast süstemaatiliselt üle sõitma. Läbipõlemise piiril olles vajutame gaasi põhja, kuigi pole juba ammu tankinud. Vahel on segadust sellega, mis on stressi ja läbipõlemise vahe. Loomulikult on need omavahel seotud. Stress on keha ja meele vastus keerukale olukorrale, milles on raske lahendust leida. Kui lahenduse leiame, siis stressitase langeb. Läbipõlemise toob kaasa kestev stress, mis on seotud kauaaegse vaimse kõrgepingega, suure vastutuskoormaga, suure saavutus- ja kontrollivajadusega, perfektse tulemuse ihalusega: mitte kunagi pole piisavalt hea.
Mis aitaks läbipõlemist vältida? Kõige lihtsam reegel tundub olevat, et igale pingutusele peaks järgnema lõdvestumine. Ennast jälgides ja endast teadlik olles saame siiski korraldada nii, et ohtlik läbipõlemisvälk meid ei tabaks. Kuidas end tunnen, millega olen hõivatud, mis toimub minu sisekõnes, kuhu olen teel – need on olulised igapäevased küsimused iseendale. Kui märkame, et läheme vales suunas, on tähtis peatuda ja võtta aeg maha
Selle raamatu autorid aitavad meil ära tunda, kas oleme jõudnud läbipõlemise piirile. Nad selgitavad kaastundlikult neid takistusi ja sotsiaalset survet, millega me kokku puutume, ning seda, kuidas nende vastu võidelda.
"Läbipõlemises" selgitatakse, miks naised tajuvad läbipõlemist teisiti kui mehed, ning raamat annab juhtnöörid, kuidas vähendada stressi, toime tulla emotsioonidega ja elada õnnelikumat elu. Sa loed sellest, mida ette võtta, et lõpetada füsioloogilise stressi tsükleid, kuidas tegeleda frustratsiooniga; miks puhkus, inimestevahelised sidemed ja sõbrunemine oma sisemise kriitikuga on võtmeks läbipõlemisest hoidumisel ja sellest paranemisel. Raamat sisaldab ka töölehti ja harjutusi, mille abiga leiavad kõik naised sellest raamatust midagi, mis annab jõudu positiivsete muutuste loomiseks.
Psüühikat on inimkond püüdnud mõista juba aastatuhandeid. Ometi on ka tänapäeval psühholoogias rohkelt vastamata küsimusi. Veelgi enam, võib kahtlustada, et paljusid olulisi küsimusi pole veel isegi küsitud. "Lapse ja inimkonna tee kritseldustest kunstini" on mõeldud kõigile, kes soovivad inimese psüühikat ja selle olemust paremini mõista. Aaro Toomela kolmeköitelises teoses vastatakse kolmele põhjapanevale küsimusele. Esiteks, kas kujutiseloome on võimalik ainult kõnepõhise ehk semiootiliselt vahendatud mõtlemise alusel? Teiseks, kas lapse vaimse arengu staadiumid vastavad inimkultuuri arengu staadiumidele? Ning kolmandaks, mis on kunst? Raamat on kirjutatud laia lugejaskonda silmas pidades, kuid tegemata siiski järeleandmisi teaduslikkuses. Teose "Lapse ja inimkonna tee kritseldustest kunstini" teise köite "Inimkonna tee kritseldustest kunstiks" põhiteemaks on küsimus, kuidas on kujutiseloome arenenud inimkonna mitme miljoni aastase ajaloo vältel. Lähemal uurimisel selgub mitu huvitavat asja. Kõigepealt see, et inimene on siiamaani tõepoolest teadaolevalt ainuke loom, kes suudab iseseisvalt äratuntavaid asjade ja sündmuste kujutisi luua. Kuna inimese psüühikat eristab muudest loomadest just kõneliselt vahendatud mõtlemise võime, leiab kinnitust väide, et kujutiseloome aluseks on kõnelise mõtlemise protsessid. Seejärel avaneb kujutiseloome areng inimkonna ajaloos. Selgub, et hoolimata mõningatest teisejärgulistest erinevustest on kultuuri ja lapse kujutiseloome arengustaadiumid oma psühholoogiliselt olemuselt identsed. Lisaks selgub, et needsamad arengustaadiumid ilmnevad nii tasapinnaliste piltide kui ka kolmemõõtmeliste kujude loomisel.