Eesti Kirjanike Liidu noortesektsiooni juhi Maiken Tiitsi debüütluulekogu "Malbe masohhist" koosneb neljast peatükist, kus nukrusenoodid ja nostalgiahetked segunevad süngete sõnade ja eneseirooniaga. Toimetaja Jürgen Rooste sõnul on "Malbe masohhist" omamoodi psühhokroonika, poeetiline retk noore naise suh(e)te maailma, kus romantilisest-malbest unelemisest saab mõnevõrra mürgine-masohhistlik retk tegelikkusesse. See on naljakas raamat kurbadest asjadest ja ka humoorikas-teraapiline vaatlus noist nüanssidest, mis vahel naljatuju ära võtavad. Raamatut saab lugeda tervikliku loona, pildijadana, aga ka üksikute tõdemuste ja võllavärsside kaupa!

Kes näppas minu juustu?” on lõbus ja õpetlik lugu neljast tegelasest, kes elavad labürindis, kus otsivad juustu, mis neid toidaks ja õnnelikuks teeks. Juust tähistab metafoorina kõiki neid asju, mille poole elus püüdleme. Avastage labürindi seintele kirjutatud saladused ja õppige nautima elu, milles on vähem stressi ja rohkem eduelamusi. Selle kõikidele vanustele mõeldud loo lugemine võtab alla tunni, kuid selles avaldatud tarkuste mõju kestab terve eluaja.

"Imetabane aju" on mõnes mõttes "Huvitava füsioloogia" järjeraamatuks. Aju oma keerulise, paljus veel üsnagi raskelt mõistetava talitlusega on komplitseerituim uurimisobjekt füsioloogias. Sündinud alles evolutsiooni kõige viimasel etapil, eristab aju inimest loomast kvalitatiivselt. Teema esitusviisi piltlikkus teeb raamatu hästi mõistetavaks ka vähema ettevalmistusega lugejaile, sealhulgas vanemate klasside õpilastele.

Eesti keeles on Waltari tähtsamad teosed enamjaolt olemas. Õige mitmeid, eriti lühiromaane anti välja juba enne sõda. Sügaval Vene ajal ei olnud meil siin Waltari avaldamine mõistagi lubatud. Nõnda saigi Waltari eesti tõlgete kirjastajaks pikkadeks aastateks Välis-Eesti kirjastus „Orto” Kanadas. Kuid kodu-eestlased olid rasketel aegadel osavaks õppinud. Waltari raamatuid jõudis keeldude kiuste ka Eestisse, neid loeti hoolega, ja loeti ka „Sinuhet”, mille „Orto” avaldas suure keelemehe Johannes Aaviku tõlkes 1954. aastal. Uue iseseisvuse saabudes olukord muutus ja waltareid ilmus meil tihedasti. Aga kui täpsemalt järele vaadata: mitmed Waltari teoste uued väljaanded on uues tõlkes. Miks? „Mis Aaviku tõlkega siis lahti on, et nüüd uut teete?” on minult küsitud. Ega ei olegi midagi, tõlge lihtsalt vananeb viiekümne aastaga. Pealegi elas Aavik Rootsis. Seletuse annab ka Eestis väljakujunenud tõlkekultuur. Eestis on kombeks täpne ja autoritruu tõlge, mis muidugi ei tähenda, et tohiksime tõlkida puiselt või sõna-sõnalt. Mäletan, kuidas koolitüdrukuna kusagilt laenuks saadud „Sinuhet” lugesin. Egiptus tundus nii põnev ja sõnastus nõnda eksootiline, kuidagi võõrapärase hõnguga. Nüüdseks tean, et Aaviku tõlkes on väga palju teda ennast ja tema keeleuuendust. On ka libastumisi ja väljajätteid. „Sinuhet” ongi tõlgitud eri maades erineval moel ning mitte alati ei ole tulemus päris Waltari ja päris „Sinuhe”. „Sinuhe” on maailmas kõige loetum ja tuntum Soome romaan. Seda on tõlgitud 41 keelde, raamatu ainetel on vändatud Hollywoodi menufilm. Tean inimesi, kes „Sinuhe” iga aasta üle loevad. Ka meil tuntud Soome intellektuaal Erkki Toivanen meenutab, et kohtus Kairos kahe haritud Briti egüptoloogiga. Mehed olid noorest peast „Sinuhet” lugenud ja see oli otsustanud nende erialavaliku. Helsingi raamatulaadal hääletasid külastajad „Sinuhe” kõigi aegade parimaks raamatuks. Soomes on „Sinuhest” avaldatud üle 57 trüki. Piret Saluri, tõlkija