Eda Ahi on tundliku keelekasutusega ja enamasti rütmilis-riimilist luulet kirjutav luuletaja ja tõlkija. Ta on saanud oma loomingu eest Betti Alveri kirjandusauhinna, Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna ja 2018. aastal ka Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. „Maailma avastamine” on Eda Ahi kuues luulekogu, mis püüab näidata üht võimalikku emadusekogemust. Krossilt laenatud pealkirjaga kogu räägib tavapärasest retkest, mille jooksul üks inimene avastab muutunud maailma eufooria, ahastuse, väikeste rõõmude ja suure pidetuse saatel. Luulekogu koosneb 49 tekstist, mille hulgas on nii luuletuse mõõtu välja andvaid tekste kui ka lühikesi mänglevamaid salme ja argipäevakilde.

Lasteraamatutes on tavaliselt kombeks kirjutada armsatest karumõmmidest, lõbusatest jänkudest ja vallatutest hiirekestest. Andrus Kivirähki uuest lastejuttude kogumikust "Kaka ja kevad" neid karvaseid ja pehmeid loomakesi ei leia. Selle asemel astuvad lugeja ette romantiline kakajunn, punapäine viiner, pissipotis elav tont, munevad sokid, loll jope ja mereröövlist lusikas. Ning lisaks veel terve parv veidraid olevusi, kellel varem pole olnud vähimatki võimalust lasteraamatusse pääseda. Nüüd on nad lõpuks kohal! Kõik Kivirähki lastelood on eelnevalt ilmunud ajakirjas "Täheke" ja pälvinud laste heakskiidu ning kurjade tädikeste pahase porina. Pildid on raamatusse joonistanud Heiki Ernits ja nagu Ernitsa puhul tavaline, võib tema pilte vaatama jäädagi.

Muinasjutud räägivad sellest, mida inimesed peavad oma elus oluliseks, mis on neil hingel. Muinasjutt jutustab alati ennekõike meist endist. Eesti inimesele on mets oluline paik, seepärast viib ka hulk meie muinasjutte metsa. Folklorist Risto Järv on Eesti Rahvaluule Arhiivi enam kui 10 000 muinasjutust välja otsinud sada metsaga seotud lugu ning need tänapäeva lugejale ümber jutustanud. Raamatus on muinasjutte metsast, metsas käivatest inimestest, seal elutsevatest loomadest ja seal kohatud üleloomulikest olenditest. Varasematel aegadel polnud muinasjutud üksnes lastele mõeldud, seepärast leidub kogumikus selliseidki jutte, mis viivad meid laane sügavamatesse soppidesse, kus juhtub ka mõndagi hirmsat. Lõpuks toob aga tee meid ikka metsast välja.

Kuidas reisiti Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal enne raudtee tulekut? Mida nähti, millest oma reisikirjades kirjutati? Soome ajaloolane Seppo Zetterberg vahendab peamiselt sakslaste ja venelaste mälestusi ja reisimuljeid Balti provintsidest, kirjeldab toonaseid olusid mõisates ja postijaamades, linnades ja lossides, Tartus, Narvas, Riias ja mujalgi. 19. sajandi alguses läks Euroopas moodi vesiravi. Inimesed kogunesid merekuurortidesse, kus nad arstide järelevalve all suplesid, jõid tervistavat vett ning kosutasid üldiselt keha ja hinge. Kuurorte rajati Tallinna, Helsingisse, Dubultisse, Haapsallu. Noor Nikolai Karamzin, rännumees Faddei Bulgarin, inglanna Elizabeth Rigby, sakslastest koduõpetajad ja Tartu ülikooli professorid külastavad kuurorte ja kirikuid, losse ja mõisaid, sõidavad mööda olulisi maanteid Peterburist Riiga või Saksamaalt Peterburi ja kirjeldavad seda, mida näevad oma tõlla aknast ja millest teiste reisijatega räägivad. Mõnikord, harva küll, kirjutavad nad ka neist eksootilistest olenditest, keda juhtuvad nägema – kohalikest eestlastest ja lätlastest.