Et saaks naerda...
Naiadoloogia (näkiteadus) on meie fantastilise bioloogia üks seni vähem uuritud harusid. Kummatigi on viimasel ajal laekunud küllaldaselt andmeid selleks, et tõsisemalt läheneda näkiküsimusele. Kirjanik Enn Vetemaa püüab anda algajale näkiuurijale kõige elementaarsemaid teadmisi naiadoloogiasse süüvimiseks.
Järg romaanile "Forrest Gump" – pargipingil kõigile komme jagavast noorest mehest, kel enamike asjadega, mis ta ette juhtub võtma, hullupööra veab. Südamlik ja lõbus. Garneeliäri on läinud pankrotti ja Forrest on jälle puupaljas, pühkides põrandaid New Orleansi stripiklubides. Siis aga avaneb Forrestil võimalus ühineda jalgpallimeeskonnaga, millega kaasnevad raha ja kuulsus. Elul on Forrestiga aga oma plaanid ja peagi leiab ta end müümas entsüklopeediaid ja kasvatamas oma poega, väikest Forrestit, kes vajab isa rohkem kui kunagi varem. Nii jätkubki Forresti erakordne, liigutav ja väga koomiline eksirännak – ta proovib seafarmipidaja ametit, leiutab Uue Coke'i retsepti ja mängib taas tahtmatult saatusele ninanipsu.
Reisijutte on mitmesuguseid. On "Gulliveri reisid", on "Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia". Ka Nipernaadi seiklusi võib mingis mõttes nimetada reisiks. Ja loomulikult on olemas suurim kõigist rännuraamatutest – "Odüsseia". Muus ma end Homerosega kõrvutada ei söanda, kuid ühes küll – kilomeetrite arvus. Siin annavad minu kangelased laertiaadile mitu head silma ette.
"Muhu monoloogid" on Juhan Smuuli humoorikas Muhu murrakus lühiproosakogu, mis ilmus esmatrükis 1968. aastal Eesti Raamatu kirjastuses.
"Muhu monoloogid" on Juhan Smuuli humoorikas Muhu murrakus lühiproosakogu, mis ilmus esmatrükis 1968. aastal Eesti Raamatu kirjastuses.
Öösaar on väike, lärmakas ja eksootiline koht ainult loomadele, kes elavad peaaegu nagu inimesed – laiseldes, pidutsedes, mängides ja kindlasti kusagil mõni töötab ka. Saarel pesitsevad hirved, kes peavad restorani, rebased üleval Rebastemäel, nahkhiired mustas metsas, krokodillid rannikul ja ahvid palmimetsas. Ja sealt lugu algabki. Näeme maailma ühe rumala ahvi silmade läbi, kes satub igasugustesse sekeldustesse ja vandenõudesse ning saab selle keskel isegi kuningaks. Peagi selgub aga, et kuninga elu polegi nii lihtne, kui alguses paistab. See on imelihtne, vähemalt kuni vaenlase tulekuni. "Ma olin nõus kooki sööma ja lehvitama ja uskuge mind, see ei ole üldsegi nii kerge töö kui paistab. Vahel söön ma liiga palju ja mu kõht hakkab valutama ja vahel tuleb lehvitamisest kätte kramp." Oma rahva kaitsmiseks teeb kuningas plaane, leiab liitlasi ning muutub selle konflikti käigus ise ka tublimaks.
Humoorikas raamat sobib lugemiseks kõigile, kes naljast aru saavad.
Romaan eesti rahva raskest elust mõisahärrade rõhumise all. Rängas olukorras ei jää rahval muud üle, kui krabada endale kõike, mida kätte saab, olgu siis naabri sahvrist, mõisaaiast või teede ristmikul vanakurja käest. Loomulikult on mängus ka kõiksugused kratid, tondid ja kollid, kes varitsevad põõsas, silmad põlemas, et paljukannatanud külainimestele veelgi enam kurja ja kahju tekitada. Illustreeritud eriväljaanne valmib romaani 20. aasta juubeliks.
Ning oligi käes hetk, mil vana Euroopa selja taha jäi ning sõõrmeid täitis koduse Eestimaa, meie soode ja rabade, vägevate kuusikute ning hubaste lepikute lõhn. Uku Puukuningas sai taas ronida üles okstele ning murda, keda süda lustis, kuna hunt Tambet Tuulispask ajas rõõmust ulgudes mööda metsa taga noort isapõtra, tappis selle kena looma ja sõi kaks päeva tema liha. Karu Manivald aga läks koopasse, võttis käppadesse Euroopa-reisilt toodud Chopini sääreluud ja tagus oma trummi, ning tümin oli nii võimas, et öökullidki vakatasid. "Kuningas mängib!" ütles üks rebane. "Kuulake, kuningas lööb trummi!"
Populaarsete Tootsi-lugude seeria viimane raamat, mis tervikuna alles 1988. aastal esmakordselt lugejani jõudis. Sõjavintsutused ja eluraskused on meie vanu tuttavaid küll tublisti muserdanud, ometi jätkub nostalgilisemate lehekülgede vahele elurõõmugi, tihtipeale aga kipub sündmustik kirjaniku tahtel lausa jantlikuks.
Teos esitab rea humoristlikke pilte lugejale enamalt jaolt juba "Kevadest" tuttavate, vahepeal täisealiseks saanud tegelaste elujuhtumustest.
Autor ütleb küll, et romaan novellides, kuid ta ei ole romaan ega novellikogu. Žanrilt hoopis isevärki nähtus eesti kirjanduses. Ei ka läbinisti realistlik ega ainuüksi fantastiline pildistik, küll aga traagilised, koomilised ja tragikoomilised realistlikud pildid mingis fantastilises miljöös, kusjuures need lood on omavahel seotud ainult peategelase Nipernaadi isikuga, kes, lõpetanud seiklused ühes paigas, tõuseb nagu õhku ja maandub teises kohas, et seal jälle otsast peale hakata. Seejuures on Tooma peergüntlik fantaseerimis- ning luiskamisvõime lausa hämmastav. Lugejal jääb valida, kas nautida esijoones teose kauneid loodusekirjeldusi ja meisterlikku stiili või liigutavaid pilte töötava inimese elust või Nipernaadi (resp. autori) peaaegu kosmoslikku fantaasialendu.