„Võib-olla Esther“ on fiktsiooni ja autori autobiograafia piiril balansseeriv lugu, mis viib lugeja Euroopa erinevatesse nurkadesse, mäletamisradadele itta ja läände.

See on romaan hüljatutest 1960. aastate Pariisis: aeglaselt surevast juudimutist Rosast, kes on endine prostituut ja teenib elatist litsilaste hoidmisega; transvestiit Lolast, kes on kunagine Senegali poksitšempion; vanast üksildasest araabia vaibakaupmehest Hamilist, kelle lahutamatu kaaslane on Victor Hugo „Hüljatud”; ning Momost, kes on üks Rosa litsilastest ja teose minategelane.

Momo jutustus puudutab ühtaegu valusalt ja koomiliselt vananemise traagikat, holokausti mõjusid, prostituutide ja immigrantide trööstitut elu ning püüdu pageda „heaoluühiskonna” sotsiaalhoolekande ja inimestel mitte surra laskva meditsiini eest.

Romain Gary (1914–1980) oli juudi rahvusest prantsuse diplomaat ja kirjanik. Ta on ainus, kes on võitnud maineka Goncourti preemia kahe eri nime all, Romain Garyna romaani „Taevajuured“ (1956) ja Émile Ajarina romaani „Elu alles ees“ (1975) eest. See, et Ajari nime taha peitub Gary, tuli välja alles pärast autori surma.

Peategelane Ram Mohammad Thomas võidab telemängus miljard ruupiat. Kohe pärast seda lasevad mängu korraldajad ta vahistada, sest nad ei usu, et lihtne kelner võib ausal teel sellise mängu võita. Rami päästab politseist noor advokaat, kes laseb noormehel seletada, kuidas too kõiki vastuseid teadis.

Neljas teos, «Püüa päeva» on Saul Bellow romaanidest kõige lühem. Käsikiri valmis 1955. aastal ühes Nevada indiaanlaste reservatsioonis, kuhu tõid kirjaniku tema antropoloogiahuvid. Saul Bellow’ mõttetihedus ja soe huumor, oskus kujutada inimesi depressioonis ja luua vitaalseid karaktereid.