Gide´i romaan «Valerahategijad» (1926) lahkab silmakirjalikkust ja enesepettusi. Peategelane Édouard peab päevikut, soovides kirjutada romaani tegelikkuse olemusest. Teine autor – ehk pseudoautor, sekkuv minategelane – kommenteerib toimuvat. Édouard armub oma nõosse Oliver Molinier´sse. Nende lugu näitab Gide´i arusaama konstruktiivsest homosuhtest. Paljud teemad koonduvad kompleksseks tervikuks, nii et tulemuseks pole üksnes romaan kirjutavast kirjanikust, kes kirjutab romaani kirjanikust, kes omakorda kirjutab romaani rahavõltsimisest. Valerahategijate kamba intriigid sümboliseerivad võltskaraktereid, millega inimesed end maskeerivad. Prantsuse kirjanik André Gide (1869–1951) oli ühtaegu tuntud moralist ja humanist, kelle teosed kajastavad suuresti tema enda elu. Aktiivse ühiskonnategelase ja intellektuaalina oli Gide lähedastes sõprussidemetes Oscar Wilde´iga ning eeskujuks noorele Albert Camus´le ja Jean-Paul Sartre´ile. André Gide´ile omistati 1947. aasta Nobeli kirjanduspreemia.

Andre Gide on Nobeli kirjanduspreemia laureaat (1947. a). Gide'i on tõlgitud ka varem ("Vatikani keldrid" eesti keeles 1930. a.), tema looming on pälvinud Johannes Semperi ja Jaan Kaplinski tähelepanu. Pärit jõukast protestantlikust perest, polnud tal lapsepõlves muud muret kui see, et ta oli teistest poisslastest erinev. Nimetatud erinevus läbib kogu tema loomingut ning saab leitmotiiviks ka tema isiklikus biograafias.

Kuidas ka tema "Pastoraalsümfooniat" ja "Immoralisti" ei tõlgendataks, on esimene puhtal kujul armastusromaan, teine aga homoseksuaalse noormehe siiras pihtimus Jean-Jacques Rousseau moodi - midagi varjamata, midagi salgamata, kuigi jah, väga rafineeritult, nagu Gide'i-taolisele erudiidile kohane. - Lauri Leesi