Psühholoogiline romaan
Psühholoogiline romaan on romaan, mis keskendub tegelas(t)e hingeelu kujutamisele ja analüüsile. Näiteks Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus".
Psühholoogilised romaanis on huvi keskmes tegelaste mõtted, tunded, emotsioonid ja läbielamised, esikohal ei ole välised sündmused ja tegevustik.
Psühholoogilist romaani on viljelenud Balzac, Stendhal, Flaubert, Maupassant, eesti kirjanikest A. H. Tammsaare. (Wikipedia)
Stendhali teost "Punane ja must" on peetud üheks esimeseks psühholoogiliseks romaaniks.
Raamat sisaldab kaks pikemat jutustust.
Esimest võib nimetada uurimislooks, teine käsitleb tänapäeval nii populaarse tutvumisteenistuse probleeme.
Kirjandusteadlase, tõlkija ja prosaisti Leo Anveldi (1908-1983) enne sõda ilmunud isikuromaanil on olnud silmapaistev osa eesti psühholoogilise romaani kujunemisel.
Kui tahan ausalt jutustada sellest, kuidas järgnev päevik on avalikkuse ette sattunud, siis pean enese seadma veidi halba valgusse. Seda päevikut, noore naise päevikut, pole ma leidnud pärast tema kirjutaja surma (avalikkusse pääsenud päevikute omanikud on enamasti ikka leidnud romantilise surma), seda päevikut pole selle omanik mulle kinkinud. Selle päeviku olen lihtsalt varastanud. Ning selle päeviku omanik elab noorena, imetelduna ja võib-olla ka õnnelikuna…
Varalahkunud eesti prosaisti Helga Pärli-Sillaotsa (1912–1939) kaks süvapsühholoogilise kallakuga romaani 1930ndate oludest, ühe teemaks väikelinna umbsed olud ja klatšihimu ning teisel armukadedusmotiividest lähtuv kohtuprotsess.
Noor naine Lise võtab puhkust, ostab erksates toonides kostüümi ja sõidab varahommikuse lennuga ühte lõunamaa linna. Plaan on kindel, aeg tiksub halastamatult, uurijatele tuleb jätta värvikas jäljerida ja leida oma lavastusse veel viimane osatäitja.
Šoti kirjaniku ja esseisti Muriel Sparki tagurpidi detektiivromaan on lakooniline lugu juhusest ja paratamatusest, võimust ja vabadusest, ettekuulutusest ja surmast. Romaani tausta avab tõlkija Andrus Lauringson oma saatesõnas.
Lugeja, kinnita rihmad, koht Lise’i kõrvalistmel on vaba!
Teos räägib mehest nimega Ignat ja tema teadvusest pärast surma. Raamat põhineb suuresti "Tiibeti surnuteraamatul" (Bardo thödol) ning käsitleb uskumusi, müüte ja mõttekäike elust, surmast, surmajärgsest elust ja taassünnist.
Vilde parimaks teoseks peetav "Mäeküla piimamees" (1916) on jutustus vaesest talupojast Tõnust, tema iseteadvast naisest Marist ja rikkast mõisahärrast. See on lugu kokkulepetest, iseendaga toimetulekust, väärikusest, mõtlematuse hukatusest ja saatuslikust armukolmnurgast. Raamatu lugemise teevad nauditavaks Vilde kirjeldusoskus ja metafoorid. Selle raamatu peaksid kindlasti uuesti kätte võtma ka kõik need lugejad, kellel kunagi koolipingis vastav teos kohustuslikus korras juba läbi on loetud – positiivseid üllatusi on palju.
Ameerika kirjaniku F. Scott Fitzgeraldi (1896–1940) meistriteos „Sume on öö” (1934, eesti keelest esimest korda 1976) räägib ameeriklasest psühhiaatri Dick Diveri ja tema kaasmaalaste pillerkaaritavast elust 1920. aastate Euroopas. Lugejale avaneb pilt mitmekülgse seltskonna kirevatesse päevadesse ja öödesse, aga ka särava fassaadi taga peituvasse tühjusesse, kus hõljuvad nii mõnedki täitumata soovid. „Sume on öö” on mitmeplaaniline lugu täis vastandeid ja konflikte; teos, kus põrkuvad kõrged sisemised ideaalid ja välise maailma hiilgus.
Fitzgerald oli kolme romaani ja umbes viiekümne pikema-lühema jutustuse autor, kui ta asus oma neljandat romaani kirjutama. Varasematest oli „Teiselpool paradiisi” toonud talle uue, sõjajärgse mäsleva ning elunautiva põlvkonna eestvõitleja ja populaarse kirjaniku kuulsuse, „Ilus ja neetu” kinnitanud tema mainet džässiajastu noorte satiirilise portreteerijana ja „Suur Gatsby” tõstnud ta selle sajandi ameerika suurkirjanike hulka. „Sume on öö” lõimetusaeg oli enneolematult pikk ja vaevaline, vaheaegadega kokku üheksa aastat. Kui romaan 1934. aastal ilmus, sai see väga leige vastuvõtu osaliseks. Loomulikult ei ole „Sume on öö” ei esimene ega viimane teos maailmakirjanduse ajaloos, millele hinnangu andmisega on eksitud. Üks esimesi seda mõistma oli Ernest Hemingway. Juba 1935. aastal kirjutas ta oma ja Fitzgeraldi toimetajale Maxwell Perkinsile: „Kummaline on see, et tema „Sume on öö” muutub tagasivaates ikka paremaks ja paremaks.”
Teose minategelane, Nick Carraway, otsustab ühel päeval kolida suurlinna, et proovida kätt New Yorgi väärtpaberiturul. Segaste sündmuste kaudu tutvub ta oma jõuka, kuid ebamäärase taustaga naabrimehe Jay Gatsbyga. Edasi hargnevad keerulised sündmused ja suhete sasipuntrad, mida täiendavad värvikad, kuulsale džässiajastule iseloomulikud tegelaskujud. Taas kord leiab kinnitust tõsiasi, et raha eest ei saa osta kõike. Francis Scott Fitzgerald (1896–1940) kuulub koos oma kuulsate kaasaegsete Remarque'i ja Hemingwayga (viimati mainitu oli ka Fitzgeraldi sõber) nn kadunud põlvkonna kirjanike hulka, kelle teoseid hinnatakse kõrgelt tänapäevani. «Suur Gatsby» nägi trükivalgust 10. aprillil 1925. aastal ning seda saatis kohe suur menu. Fitzgeraldist hakati rääkima kui ühest paremast Ameerika kirjanikust.
New Yorgis veedab üks naine öö noore Tšiili poeediga. Enne, kui mees lahkub, jätab ta naisele päranduseks oma kirjutuslaua. Hiljem vahistab mehe Pinocheti salapolitsei. Põhja-Londonis avastab oma sureva naise eest hoolitsev mees juuksesalgu, mis harutab lahti kohutava saladuse. Jeruusalemmas taastab antiigikaupmees tükkhaaval oma isa kabinetti, mille natsid rüüstasid. Üks ese on endiselt puudu.
Hõlmates mitut mandrit ja aastakümmet ning punudes peene võrgu eripalgeliste tegelaste eludest, jutustab „Suur koda” haarava ja liigutava loo armastusest, kaotusest ja olude kiuste ellujäämisest.
Nicole Kraussi peetakse oma põlvkonna üheks olulisemaks USA kirjanikuks. Tema seni viimane romaan „Suur koda” valiti 2010. aastal Baileyse naiste kirjandusauhinna nominendiks.
Noor psühholoog Sara võtab patsiente vastu kodus, garaaži kohal sisse seatud kontoris. Suure vana maja on tema ambitsioonikas ja ületöötanud mees Sigurd päranduseks saanud ning seal käib lõputu remont. Aga nii töö kui ka remont edenevad visalt. Kuni ühel päeval jätab Sigurd Sara telefonivastajale segasevõitu teate ja kaob.
Vanas pooleliolevas majas kisub kõhedaks. Asjad kaovad ja ilmuvad taas, ja kas need on kellegi sammud, mida Sara öösel pööningult kuuleb? Kui selgub kohutav tõde, tunneb Sara, et tal on üha raskem omaenda elu ja mõtetega toime tulla. Kas ta saab oma mälu usaldada? Kas tema kui teiste emotsioonide tõlgendamise ekspert ikka näeb omaenda tundeid? Ja kas ta saab end kusagil turvaliselt tunda?
Käesoleva "Tõe ja õiguse" I osa väljaande teevad eriliseks uued ja värvikad illustratsioonid. Lugeja ees on värskete ja kaasaegsete illustratsioonidega romaan, mis annab Tammsaare sõnaväele juurde lummava pildiväe. Kunstnik Mark Antonius Puhkani isikupärased pildid võidavad vaataja südame kiiresti. Romaanile on järelsõna kirjutanud Maarja Vaino, kes aitab tänasel lugejal mõista, milles seisneb "Tõe ja õiguse" fenomen ning kui ohtralt erinevaid lugemismudeleid see romaan jätkuvalt pakub.
Eesti kirjandusklassiku A.H.Tammsaare viieköitelise suurteose II osa. Käesolev on III trükk, esmatrükk ilmus Noor-Eesti kirjastuses Tartus 1929.a. Jätnud Vargamäele maha tõe ja õiguse otsimisest väsinud ning tulevikulootustes pettunud isa, pöörab kirjanik nüüd kogu oma tähelepanu Andrese pojale, kellel elu alles ees ja kes sellele elule lootusrikkalt vastu astub. Teisest köitest peale esinebki Indrek romaanisarja "Tõde ja õigus" keskse, kõiki osi ühendava kujuna. Koos Indrekuga viib kirjanik lugeja romaani teises köites sootuks uude õhkkonda - maalt linna, Vargamäelt - härra Mauruse "esimese järgu" õppeasutisse. See on uus miljöö uute tegelastega, ja ainult mõnel leheküljel, kus Indrek suvel maale läheb, kohtame jälle vanu tuttavaid Vargamäelt. Samuti nagu "Tõe ja õiguse" esimeses köites, on Tammsaare ka teise köite loomisel kasutanud isiklikke mälestusi. Need mälestused on seotud kirjaniku koolipõlvega Hugo Treffneri eragümnaasiumis Tartus. Teise köite sündmustik toimub umbes kolme aasta jooksul möödunud sajandi vahetusel. Sellesse ajavahemikku langevad ka Tammsaare õpinguaastad Treffneri gümnaasiumis.
Voldemar Õuna kaheosaline romaan "Uus evangeelium" valgustab üht Eesti ajaloo pöördelisemat aega – aastaid 1939–1941 alates baaside lepingust kuni Saksa vägede saabumiseni. See ajaraam Teise maailmasõja alguses hõlmab teatavasti Nõukogude Liidu sõjalist sissetungi Eestisse ja iseseisva riigi hävitamist – Eesti annekteerimist ja okupeerimist ning esimesi sovetlikke massirepressioone ja kõike muud, mille tõi kaasa esimene Nõukogude aasta.
Voldemar Õuna "Uut evangeeliumi" on peetud eesti kirjanduses üheks jõulisemaks selle perioodi kujutuseks. Romaani eepilist haaret ja jõudu on kohati võrreldud isegi Thomas Manni loominguga, juuniküüditamise kirjeldust oma pingestatuses aga Alfred Hitchcocki "Lindude" mõne stseeniga. Paradoksaalsel kombel pole teos pärast 1953. aastal Lundis ilmunud esmatrükki suuremat tähelepanu äratanud. Tegemist on niisiis omamoodi unustatud tähtteosega, mis aga kindlasti väärib tänaste lugejate tähelepanu. Romaanile on järelsõnad kirjutanud Eerik Niiles Kross ja Mart Orav.
Voldemar Õun (1893–1986) sündis Tallinnas töölisperekonnas, osales mobiliseerituna Esimeses maailmasõjas, naasis sealt tuberkuloosihaigena ja jõudis seetõttu keskhariduseni alles 1926. aastal. Seejärel astus ta Tartu ülikooli õigusteaduskonda, lõpetas selle 1937. aastal ja asus pärast õiguskantsleri institutsiooni loomist 1938. aastal tööle õiguskantsleri sekretärina. Alates 1944. aastast elas Õun Rootsis. Tema kirjanduslik loomeiga jäi lühikeseks. Õuna esimene raamat, romaan "Tint" ilmus 1938, järgmisel aastal sai teine romaan "Konarlik tee" Mardika varjunime all Looduse romaanivõistlusel esimese auhinna. 1953. aastal ilmunud "Uus evangeelium" jäigi aga autori viimaseks sõnaks ilukirjanduses.