Psühholoogiline romaan
Psühholoogiline romaan on romaan, mis keskendub tegelas(t)e hingeelu kujutamisele ja analüüsile. Näiteks Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus".
Psühholoogilised romaanis on huvi keskmes tegelaste mõtted, tunded, emotsioonid ja läbielamised, esikohal ei ole välised sündmused ja tegevustik.
Psühholoogilist romaani on viljelenud Balzac, Stendhal, Flaubert, Maupassant, eesti kirjanikest A. H. Tammsaare. (Wikipedia)
Stendhali teost "Punane ja must" on peetud üheks esimeseks psühholoogiliseks romaaniks.
Raamat sisaldab kaks pikemat jutustust.
Esimest võib nimetada uurimislooks, teine käsitleb tänapäeval nii populaarse tutvumisteenistuse probleeme.
Kirjandusteadlase, tõlkija ja prosaisti Leo Anveldi (1908-1983) enne sõda ilmunud isikuromaanil on olnud silmapaistev osa eesti psühholoogilise romaani kujunemisel.
"Elust vanglas võib ju tõesti ka teisiti mõelda," ütles vürst. "Ma kuulsin ühe mehe jutustust, kes oli oma kaksteist aastat vanglas istunud; see oli ka minu professori patsient ja ravis end tema juures. Tal käis langetõbi peal, ta oli aeg-ajalt rahutu, nuttis ja katsus kord ennast tappagi. Tema elu vanglas oli väga kurb, uskuge mind, aga muidugi mitte kopikaline." Tema ainsateks kaaslasteks olid ämblik ja üks puuvibalik, mis oli akna all kasvama hakanud… Aga ma jutustan teile parem oma mullusest kohtumisest ühe teise mehega. See on iseendast väga kummaline juhtum – kummaline selle poolest, et sellist asja tuleb väga harva ette. See mees viidi kord ühes teistega tapalavale ja talle loeti ette surmaotsus, mahalaskmine poliitilise kuriteo eest. Paarikümne minuti pärast loeti ette ka armuandmise otsus ja määrati teine karistusmäär; kuid kahe otsuse vahepeal, kahekümne minuti või igal juhul veerand tunni kestel, elas ta kindlas teadmises, et ta mõne minuti pärast on järsku surnud.
Ma kuulasin iga kord hirmsa põnevusega, kui ta oma tolleaegseid muljeid meelde tuletas, ja hakkasin mitu korda temalt ise neid üle pärima. Ta mäletas kõike erakordse selgusega ja rääkis, et ta nendest minutitest iial midagi ei unusta. Paarikümne sammu kaugusel tapalavast, mille ääres seisid sõdurid ja rahvas, oli maa sisse kaevatud kolm posti, sest kurjategijaid oli mitu. Kolm esimest viidi postide juurde, seoti nende külge kinni, aeti neile surirüü (valge pikk ürp) selga ja tõmmati valge kott üle silmade, et nad püsse ei näeks; siis rivistus iga posti ette mõnemeheline sõdurite rühm.»
Kui tahan ausalt jutustada sellest, kuidas järgnev päevik on avalikkuse ette sattunud, siis pean enese seadma veidi halba valgusse. Seda päevikut, noore naise päevikut, pole ma leidnud pärast tema kirjutaja surma (avalikkusse pääsenud päevikute omanikud on enamasti ikka leidnud romantilise surma), seda päevikut pole selle omanik mulle kinkinud. Selle päeviku olen lihtsalt varastanud. Ning selle päeviku omanik elab noorena, imetelduna ja võib-olla ka õnnelikuna…
Varalahkunud eesti prosaisti Helga Pärli-Sillaotsa (1912–1939) kaks süvapsühholoogilise kallakuga romaani 1930ndate oludest, ühe teemaks väikelinna umbsed olud ja klatšihimu ning teisel armukadedusmotiividest lähtuv kohtuprotsess.
Teos räägib mehest nimega Ignat ja tema teadvusest pärast surma. Raamat põhineb suuresti "Tiibeti surnuteraamatul" (Bardo thödol) ning käsitleb uskumusi, müüte ja mõttekäike elust, surmast, surmajärgsest elust ja taassünnist.
Vilde parimaks teoseks peetav "Mäeküla piimamees" (1916) on jutustus vaesest talupojast Tõnust, tema iseteadvast naisest Marist ja rikkast mõisahärrast. See on lugu kokkulepetest, iseendaga toimetulekust, väärikusest, mõtlematuse hukatusest ja saatuslikust armukolmnurgast. Raamatu lugemise teevad nauditavaks Vilde kirjeldusoskus ja metafoorid. Selle raamatu peaksid kindlasti uuesti kätte võtma ka kõik need lugejad, kellel kunagi koolipingis vastav teos kohustuslikus korras juba läbi on loetud – positiivseid üllatusi on palju.
Romaanis näidatakse, kuidas peategelane Jakob Kadarik, püüdlik ja vaga kirstutegija poeg, tõuseb vaesest poesellist oma leivaisa väimeheks ja lõpuks äriomanikukski, tehes seda aga järkjärgulise lahtiütlemisega oma paremast minast. Tõusutee lõpeb nii varalise kui vaimse pankrotiga. Ajaliselt ulatub tegevus möödunud sajandi lõpust kuni käesoleva sajandi kolmekümnendatesse aastatesse.
“Punane ja must” on XIX sajandi proosakirjanduse tippteoseid, prantsuse klassiku Stendhali romaan lihtrahva hulgast pärineva noore haritlase eluteest Napoleoni ajastule järgnenud vaimselt sumbunud ühiskonnas.
Teose minategelane, Nick Carraway, otsustab ühel päeval kolida suurlinna, et proovida kätt New Yorgi väärtpaberiturul. Segaste sündmuste kaudu tutvub ta oma jõuka, kuid ebamäärase taustaga naabrimehe Jay Gatsbyga. Edasi hargnevad keerulised sündmused ja suhete sasipuntrad, mida täiendavad värvikad, kuulsale džässiajastule iseloomulikud tegelaskujud. Taas kord leiab kinnitust tõsiasi, et raha eest ei saa osta kõike. Francis Scott Fitzgerald (1896–1940) kuulub koos oma kuulsate kaasaegsete Remarque'i ja Hemingwayga (viimati mainitu oli ka Fitzgeraldi sõber) nn kadunud põlvkonna kirjanike hulka, kelle teoseid hinnatakse kõrgelt tänapäevani. «Suur Gatsby» nägi trükivalgust 10. aprillil 1925. aastal ning seda saatis kohe suur menu. Fitzgeraldist hakati rääkima kui ühest paremast Ameerika kirjanikust.
New Yorgis veedab üks naine öö noore Tšiili poeediga. Enne, kui mees lahkub, jätab ta naisele päranduseks oma kirjutuslaua. Hiljem vahistab mehe Pinocheti salapolitsei. Põhja-Londonis avastab oma sureva naise eest hoolitsev mees juuksesalgu, mis harutab lahti kohutava saladuse. Jeruusalemmas taastab antiigikaupmees tükkhaaval oma isa kabinetti, mille natsid rüüstasid. Üks ese on endiselt puudu.
Hõlmates mitut mandrit ja aastakümmet ning punudes peene võrgu eripalgeliste tegelaste eludest, jutustab „Suur koda” haarava ja liigutava loo armastusest, kaotusest ja olude kiuste ellujäämisest.
Nicole Kraussi peetakse oma põlvkonna üheks olulisemaks USA kirjanikuks. Tema seni viimane romaan „Suur koda” valiti 2010. aastal Baileyse naiste kirjandusauhinna nominendiks.
Eesti kirjandusklassiku A.H.Tammsaare viieköitelise suurteose II osa. Käesolev on III trükk, esmatrükk ilmus Noor-Eesti kirjastuses Tartus 1929.a. Jätnud Vargamäele maha tõe ja õiguse otsimisest väsinud ning tulevikulootustes pettunud isa, pöörab kirjanik nüüd kogu oma tähelepanu Andrese pojale, kellel elu alles ees ja kes sellele elule lootusrikkalt vastu astub. Teisest köitest peale esinebki Indrek romaanisarja "Tõde ja õigus" keskse, kõiki osi ühendava kujuna. Koos Indrekuga viib kirjanik lugeja romaani teises köites sootuks uude õhkkonda - maalt linna, Vargamäelt - härra Mauruse "esimese järgu" õppeasutisse. See on uus miljöö uute tegelastega, ja ainult mõnel leheküljel, kus Indrek suvel maale läheb, kohtame jälle vanu tuttavaid Vargamäelt. Samuti nagu "Tõe ja õiguse" esimeses köites, on Tammsaare ka teise köite loomisel kasutanud isiklikke mälestusi. Need mälestused on seotud kirjaniku koolipõlvega Hugo Treffneri eragümnaasiumis Tartus. Teise köite sündmustik toimub umbes kolme aasta jooksul möödunud sajandi vahetusel. Sellesse ajavahemikku langevad ka Tammsaare õpinguaastad Treffneri gümnaasiumis.
Voldemar Õuna kaheosaline romaan "Uus evangeelium" valgustab üht Eesti ajaloo pöördelisemat aega – aastaid 1939–1941 alates baaside lepingust kuni Saksa vägede saabumiseni. See ajaraam Teise maailmasõja alguses hõlmab teatavasti Nõukogude Liidu sõjalist sissetungi Eestisse ja iseseisva riigi hävitamist – Eesti annekteerimist ja okupeerimist ning esimesi sovetlikke massirepressioone ja kõike muud, mille tõi kaasa esimene Nõukogude aasta.
Voldemar Õuna "Uut evangeeliumi" on peetud eesti kirjanduses üheks jõulisemaks selle perioodi kujutuseks. Romaani eepilist haaret ja jõudu on kohati võrreldud isegi Thomas Manni loominguga, juuniküüditamise kirjeldust oma pingestatuses aga Alfred Hitchcocki "Lindude" mõne stseeniga. Paradoksaalsel kombel pole teos pärast 1953. aastal Lundis ilmunud esmatrükki suuremat tähelepanu äratanud. Tegemist on niisiis omamoodi unustatud tähtteosega, mis aga kindlasti väärib tänaste lugejate tähelepanu. Romaanile on järelsõnad kirjutanud Eerik Niiles Kross ja Mart Orav.
Voldemar Õun (1893–1986) sündis Tallinnas töölisperekonnas, osales mobiliseerituna Esimeses maailmasõjas, naasis sealt tuberkuloosihaigena ja jõudis seetõttu keskhariduseni alles 1926. aastal. Seejärel astus ta Tartu ülikooli õigusteaduskonda, lõpetas selle 1937. aastal ja asus pärast õiguskantsleri institutsiooni loomist 1938. aastal tööle õiguskantsleri sekretärina. Alates 1944. aastast elas Õun Rootsis. Tema kirjanduslik loomeiga jäi lühikeseks. Õuna esimene raamat, romaan "Tint" ilmus 1938, järgmisel aastal sai teine romaan "Konarlik tee" Mardika varjunime all Looduse romaanivõistlusel esimese auhinna. 1953. aastal ilmunud "Uus evangeelium" jäigi aga autori viimaseks sõnaks ilukirjanduses.
"Vaestes inimestes" kujutatakse haruldase meisterlikkusega linna põhjakihtide elu. Näidatakse, kuidas inimesed on alatasa mures homse päeva pärast, kuidas neid, alandatuid, tabavad ebaõnnestumised elus.
Uus raamat kultusromaani „Teisipäevad Morriega“ autorilt on osalt melodraama ja osalt mõistujutt.