Psühholoogiline romaan

Raamat sisaldab kaks pikemat jutustust.

Esimest võib nimetada uurimislooks, teine käsitleb tänapäeval nii populaarse tutvumisteenistuse probleeme.

Kirjandusteadlase, tõlkija ja prosaisti Leo Anveldi (1908-1983) enne sõda ilmunud isikuromaanil on olnud silmapaistev osa eesti psühholoogilise romaani kujunemisel.

"Elust vanglas võib ju tõesti ka teisiti mõelda," ütles vürst. "Ma kuulsin ühe mehe jutustust, kes oli oma kaksteist aastat vanglas istunud; see oli ka minu professori patsient ja ravis end tema juures. Tal käis langetõbi peal, ta oli aeg-ajalt rahutu, nuttis ja katsus kord ennast tappagi. Tema elu vanglas oli väga kurb, uskuge mind, aga muidugi mitte kopikaline." Tema ainsateks kaaslasteks olid ämblik ja üks puuvibalik, mis oli akna all kasvama hakanud… Aga ma jutustan teile parem oma mullusest kohtumisest ühe teise mehega. See on iseendast väga kummaline juhtum – kummaline selle poolest, et sellist asja tuleb väga harva ette. See mees viidi kord ühes teistega tapalavale ja talle loeti ette surmaotsus, mahalaskmine poliitilise kuriteo eest. Paarikümne minuti pärast loeti ette ka armuandmise otsus ja määrati teine karistusmäär; kuid kahe otsuse vahepeal, kahekümne minuti või igal juhul veerand tunni kestel, elas ta kindlas teadmises, et ta mõne minuti pärast on järsku surnud.
Ma kuulasin iga kord hirmsa põnevusega, kui ta oma tolleaegseid muljeid meelde tuletas, ja hakkasin mitu korda temalt ise neid üle pärima. Ta mäletas kõike erakordse selgusega ja rääkis, et ta nendest minutitest iial midagi ei unusta. Paarikümne sammu kaugusel tapalavast, mille ääres seisid sõdurid ja rahvas, oli maa sisse kaevatud kolm posti, sest kurjategijaid oli mitu. Kolm esimest viidi postide juurde, seoti nende külge kinni, aeti neile surirüü (valge pikk ürp) selga ja tõmmati valge kott üle silmade, et nad püsse ei näeks; siis rivistus iga posti ette mõnemeheline sõdurite rühm.»

Mõlema romaani tegevus toimub välisest maailmast eraldatud ühiskonnas -- esimese troopilisel saarel, kuhu satub grupp inglise koolipoisse, teises Inglismaalt Austraaliasse suunduvas laevas -- , mis võimaldab autoril lähemalt vaadelda teda huvitavaid inimloomuse varjatumaid tahke.

Kirest nõretav romaan psühholoogiline põnevik, mis räägib hüljatud miljardäriprouast ja tema isuäratavalt kurikavalast kättemaksuskeemist. Pealtnäha on Fayel kõik olemas. Täiuslik mees. Armas tütar. Luksuslik korter Stockholmi parimas linnajaos. Kuid tumedad mälestused Fjällbackas veedetud lapsepõlvest jälitavad teda, ja ta tunneb end üha rohkem kuldsesse puuri vangistatud linnuna. Kunagi oli ta tugev, ambitsioonikas naine, kuid abikaasa Jacki nimel loobus ta kõigest.

Prantsuse 19. sajandi kirjanduse igihaljas tähtteos. Pealispindselt päris lihtne lugu provintsiarsti noorest nägusast naisest, kes pettub juhmivõitu mehes, rikub abielu, laostab perekonna ja mürgitab end. Sügavamas mõttes aga sõgeromantiliste unelmate ja lääge argielu igavese konflikti klassikaline jäädvustus.

Vilde parimaks teoseks peetav "Mäeküla piimamees" (1916) on jutustus vaesest talupojast Tõnust, tema iseteadvast naisest Marist ja rikkast mõisahärrast. See on lugu kokkulepetest, iseendaga toimetulekust, väärikusest, mõtlematuse hukatusest ja saatuslikust armukolmnurgast. Raamatu lugemise teevad nauditavaks Vilde kirjeldusoskus ja metafoorid. Selle raamatu peaksid kindlasti uuesti kätte võtma ka kõik need lugejad, kellel kunagi koolipingis vastav teos kohustuslikus korras juba läbi on loetud – positiivseid üllatusi on palju.

Jutustuse peategelaseks on vana naine, kes mõtiskleb naise saatuse üle selles maailmas – patriarhaalses XX sajandi Vahemeremaade maailmas – ning jõuab järeldusele, et naisterahvale oleks parem olla sündimata kui sündinud: sest naist ootab surmani ühest orjusest teise sattumine. Kui mehed võivad jõudetunde täita kohvikus istumise või naabri juures piibusuitsetamise ja lobisemisega, siis naine on oma pere vang. Naise töö majapidamises – ning viletsa põllupinna tõttu, mis ei elata ära, pahatihti ka võõraste juures – ei lõpe iial. Sellest tõdemusest lähtudes sooritab vana Chadula rea mõrvu ning sureb lõpuks tagaaetuna teel kloostrisse "poolel teel jumaliku ja inimliku õigluse vahel". "Mõrtsukas" on psühholoogiliselt veenev teos; Chadula, kes end ise asetab väljapoole ühiskonda, on mõistatuslik kuju, kelle käitumine toob päevavalgele mitmeid inimhinge hämaraid ja õudseid sügavusi.

Romaan ei käsitle pagulasprobleemi selle tavalises mõttes, kuigi selle peategelaseks on eestlane Jaan Naber, kes pagulasena on sattunud Londonisse. Jaan Naber elab üsna tagasihoidlikult, töötades hauamonumentide töökojas ja olles vabal ajal lühilainesaatja amatöör. Õhu kaudu tutvubki ta võõraga, kes ta ellu toob täielise pöörde, kõigutab senise oleluse aluseid ja paneb rulluma sündmused, mis paljastavad nii Naberi kui ka kaasmängijate tõelist nägu ja eluküsimusi. Teos erineb meie tavalisest romaanimiljööst, on põnev ja lahkab sügavalt inimhinge psühholoogilisi probleeme.

“Punane ja must” on XIX sajandi proosakirjanduse tippteoseid, prantsuse klassiku Stendhali romaan lihtrahva hulgast pärineva noore haritlase eluteest Napoleoni ajastule järgnenud vaimselt sumbunud ühiskonnas.

“Punane ja must” on XIX sajandi proosakirjanduse tippteoseid, prantsuse klassiku Stendhali romaan lihtrahva hulgast pärineva noore haritlase eluteest Napoleoni ajastule järgnenud vaimselt sumbunud ühiskonnas.

Teose minategelane, Nick Carraway, otsustab ühel päeval kolida suurlinna, et proovida kätt New Yorgi väärtpaberiturul. Segaste sündmuste kaudu tutvub ta oma jõuka, kuid ebamäärase taustaga naabrimehe Jay Gatsbyga. Edasi hargnevad keerulised sündmused ja suhete sasipuntrad, mida täiendavad värvikad, kuulsale džässiajastule iseloomulikud tegelaskujud. Taas kord leiab kinnitust tõsiasi, et raha eest ei saa osta kõike. Francis Scott Fitzgerald (1896–1940) kuulub koos oma kuulsate kaasaegsete Remarque'i ja Hemingwayga (viimati mainitu oli ka Fitzgeraldi sõber) nn kadunud põlvkonna kirjanike hulka, kelle teoseid hinnatakse kõrgelt tänapäevani. «Suur Gatsby» nägi trükivalgust 10. aprillil 1925. aastal ning seda saatis kohe suur menu. Fitzgeraldist hakati rääkima kui ühest paremast Ameerika kirjanikust.

Psühholoogiline romaan peategelase - tütarlastegümnaasiumi direktori - eneseotsingutest ning keskeakriisist.

Romaan

Romaan

Romaan

Romaan "Tolm ja tuul" esitab keerulise perekonnadraama -- loomingulisel alal tegutsevate vanemate ellusuhtumise erinevus, alateadvuslikud pinged, loomingukriis viivad lõpuks perekonna lagunemiseni. Kuid vanemate omavahelise vihkamise läbi kannatavad kõige enam lapsed, nende psüühika. Romaani teises osas jälgitakse pere noorima, Mirjami perekonna sündi, mis kujuneb vanemate omast harmoonilisemaks. Romaan haarab pika ajavahemiku, räigeid neljakümnendaid, vastuolulisi viiekümnendaid ning hilisematki aega nähakse valdavalt läbi ühe perekonna saatuse. Autori kujutluslaad on psühholoogiline, plastiline, kujundirikas.

"Tolmunud helendus" on tagasivaateline kujunemislugu Valentina Pretseri poolikust eneseteostusest. Ema võimukusest ahistatuna on tütar elanud pidevas suruseisundis, mida omakorda allhoovusena auurendab ajahirm. See on oskamatuse ja abituse raamat, kus oma mina maksmapaneku püüul kaotab peategelane elavatega kontakteerumisvõime ja on suuteline elama ainult mälestuslaikudes.

Romaaniga "Tuletorni juurde" (1927) tõestas Woolf oma kuulumist 20. sajandi parimate romaanikirjanike hulka. Teos kujutab endast tõepärast ja kaunist jutustust ühe inglise perekonna igapäevastest tegemistest Hebriididel. "Tuletorni juurde" on raamat, mida soovitatakse lugeda aegamisi, et kaunis stiil ja hingestatud laused kaotsi ei läheks.

Voldemar Õuna kaheosaline romaan "Uus evangeelium" valgustab üht Eesti ajaloo pöördelisemat aega – aastaid 1939–1941 alates baaside lepingust kuni Saksa vägede saabumiseni. See ajaraam Teise maailmasõja alguses hõlmab teatavasti Nõukogude Liidu sõjalist sissetungi Eestisse ja iseseisva riigi hävitamist – Eesti annekteerimist ja okupeerimist ning esimesi sovetlikke massirepressioone ja kõike muud, mille tõi kaasa esimene Nõukogude aasta. Voldemar Õuna "Uut evangeeliumi" on peetud eesti kirjanduses üheks jõulisemaks selle perioodi kujutuseks. Romaani eepilist haaret ja jõudu on kohati võrreldud isegi Thomas Manni loominguga, juuniküüditamise kirjeldust oma pingestatuses aga Alfred Hitchcocki "Lindude" mõne stseeniga. Paradoksaalsel kombel pole teos pärast 1953. aastal Lundis ilmunud esmatrükki suuremat tähelepanu äratanud. Tegemist on niisiis omamoodi unustatud tähtteosega, mis aga kindlasti väärib tänaste lugejate tähelepanu. Romaanile on järelsõnad kirjutanud Eerik Niiles Kross ja Mart Orav. Voldemar Õun (1893–1986) sündis Tallinnas töölisperekonnas, osales mobiliseerituna Esimeses maailmasõjas, naasis sealt tuberkuloosihaigena ja jõudis seetõttu keskhariduseni alles 1926. aastal. Seejärel astus ta Tartu ülikooli õigusteaduskonda, lõpetas selle 1937. aastal ja asus pärast õiguskantsleri institutsiooni loomist 1938. aastal tööle õiguskantsleri sekretärina. Alates 1944. aastast elas Õun Rootsis. Tema kirjanduslik loomeiga jäi lühikeseks. Õuna esimene raamat, romaan "Tint" ilmus 1938, järgmisel aastal sai teine romaan "Konarlik tee" Mardika varjunime all Looduse romaanivõistlusel esimese auhinna. 1953. aastal ilmunud "Uus evangeelium" jäigi aga autori viimaseks sõnaks ilukirjanduses.

Alisonil on olemas kõik. Jumaldav abikaasa, hurmav tütar ja tõusuteel karjäär – talle on äsja antud kaitsta esimest mõrvajuhtum. Aga kõik ei ole kunagi nii, nagu paistab ... Alisoni klient ei eita, et ta pussitas oma abikaasat – ta tahab end süüdi tunnistada. Ja siiski on tema loos midagi sügavalt valesti. Selle naise päästmine võib olla Alisoni esimene samm iseenda päästmise teel. Paeluv romaan, mis uurib hirmu ja iha, armukadeduse ja reetmise, armastuse ja viha võimu.

Italo Svevo on itaalia romaanikirjanik ja novellist, psühhoanalüütilise romaani esindaja, kes juba möödunud sajandi lõpul oma esimeses romaanis "Üks elu" kasutas sisemonoloogi tehnikat. Sõbrustas 1904. aastast alates James Joyce'iga, kes ongi õieti tema avastaja. Maailmakuulsuse tõi Svevole tema kolmas romaan, autobiograafiliste sugemetega "Zeno südametunnistus" (1923). See on läbilõikeinimese pihtimus oma argielust, tema psüühika täpne ja meisterlik kirjeldus, mida iseloomustab autori eneseirooniline lähenemine.