Romaan

Romaan

Sisukord:
Mäetaguse vanad.
Vanad ja noored.
Varjundid.
Lehekandja nr. 17.
Itaalia-reis..
Vanaisa surm.
Poiss ja liblikas.
Kuningas ja ööbik.
Laulik

Eesti kirjandusklassiku A.H.Tammsaare viieköitelise suurteose II osa. Käesolev on III trükk, esmatrükk ilmus Noor-Eesti kirjastuses Tartus 1929.a. Jätnud Vargamäele maha tõe ja õiguse otsimisest väsinud ning tulevikulootustes pettunud isa, pöörab kirjanik nüüd kogu oma tähelepanu Andrese pojale, kellel elu alles ees ja kes sellele elule lootusrikkalt vastu astub. Teisest köitest peale esinebki Indrek romaanisarja "Tõde ja õigus" keskse, kõiki osi ühendava kujuna. Koos Indrekuga viib kirjanik lugeja romaani teises köites sootuks uude õhkkonda - maalt linna, Vargamäelt - härra Mauruse "esimese järgu" õppeasutisse. See on uus miljöö uute tegelastega, ja ainult mõnel leheküljel, kus Indrek suvel maale läheb, kohtame jälle vanu tuttavaid Vargamäelt. Samuti nagu "Tõe ja õiguse" esimeses köites, on Tammsaare ka teise köite loomisel kasutanud isiklikke mälestusi. Need mälestused on seotud kirjaniku koolipõlvega Hugo Treffneri eragümnaasiumis Tartus. Teise köite sündmustik toimub umbes kolme aasta jooksul möödunud sajandi vahetusel. Sellesse ajavahemikku langevad ka Tammsaare õpinguaastad Treffneri gümnaasiumis.

"Elu ja armastus" on täpne pealkiri teosele, milles teineteisele vastu seatakse tõsine armastus ja tegeliku elu närusus. Romaan ilmus 1934. aastal ja kuulub kirjaniku viimaste romaanide hulka. Selles kirjeldatakse keskkooli lõpetanud vaese maaneiu tagajärjetut töökoha otsimist linnas ja sattumist üksiku jõuka ärimehe küüsi, kelle juurde ta esialgu palgatakse teenijaks ja kes siis sõlmib temaga lühiajalise abielu.

Sisaldab bibliograafiat ja registrit . - A. H. Tammsaare artiklite alfabeetiline loetelu. Ühiskonna- ja kultuurikriitilised artiklid, kirjandusküsimused, teatrikirjad, varia.

Sisaldab bibliograafiat ja registrit. Ühiskonna- ja kultuurikriitilised artiklid, kirjandusküsimused, teatrikirjad, reisimärkmed.

«Juudit» (1921) on A. H. Tammsaare esimene näidend, mis ühtlasi tähistab tema loomingulise kõrgperioodi algust. Selle teosega andis kirjanik tuntud piibliloole – Juuditi ja Olovernese draamale – moodsa tõlgenduse, mis mõjub intrigeerivalt ka tänapäeval.

Sisu:

• "Vanad ja noored"
• "Kaks paari ja üksainus"
• "Kumb oli koolmeister?"
• "Lehekandja nr. 17"
• "Viimne raha"
• "Vastukaja"
• "Käbe-Kaarel ja tema noor naine"
• "Mäetaguse vanad"
• "Tähtis päev"
• "Tõsi jah!"
• "Jõulupuu"
• "Naistevõrgutaja"
• "Pöialpoiss"
• "Kärbes, prussakas ja ämblik"
• "Kaaren ja pojad"
• "Tõde"
• "Süütu armastus"
• "Kuningas ja ööbik"
• "Ööbik ja lilled"
• "Armastus"
• "Laulik"
• "Kandlemängija"
• "Poiss ja liblikas"
• "Kuulus karsklane"
• "Näkk"

Päike on juba loojas; ainult punetav taevas näitab veel kohta, kuhu ta kadus. Kullatud pilved ümbritsevad pärjana taevaserva ja kuulutavad vanarahva arvamuse järgi tuuliseid ilmu..

"Tõin Kõrbojale peremehe." Isa vahtis pärani silmi tütart, Eevit ja last ning ei mõistnud kaua aega, mis see peab tähendama või mis selle peale peab vastama. Aga siis taipas ta äkki, kustpoolt tuul puhub; taipas, et see on ju Katku Villu poeg, keda tema tütar süles hoiab; taipas, et tütar on koju tagasi tulnud ning mõtleb vististi koju jäädagi. Ja talle tuli suur rõõm oma tütre pärast, tuli suur rõõm selle lapsukese pärast, keda tütar süles hoidis.

ad pidasid mesinädalaid, õigemini ainult mesipäevi ja mesitunde, sest rohkemaks puudus aeg. Mees teenis kusagil ametiasutuses ja tegi peale lõunat mingisugust lisatööd: naine oli algkoolis õpetajaks, parandas õhtuti kodus vihke või andis eratunde palgalisaks. Vähimagi vaba silmapilgu püüdsid nad kasutada enesearendamiseks olgu lugedes või kusagil loengul käies. Isegi teatrisse ja kontsertidele mindi mitte lõbutsemiseks, vaid nagu tõsisemaks eluliseks otstarbeks. Selle kõige leidsid nad enesestmõistetavana, sest nad olid vaesed kui kirikurotid: neil polnud õiget kehakatet ega õiget korteritki, selle sisustusest või muust suuremast rääkimata. Neil oli ainult üks hea asi – usk oma õnnetähe sisse, usk mis muutis olematud asjad nagu olevaiks ja reaalseiks. …

Lootusrikas ja ausast tööst lugupidav Andres tuleb koos noore abikaasa Krõõdaga laenuga ostetud soisele talukohale uut elu rajama. Vargamäe Mäe talust peab peremehe nägemuse järgi saama koht, mis kasvava pere ja järeltulijate eest hoolitseb. Algab elukestev võitlus looduse ja saatuse vingerpussidega, millele lisanduvad veel mõõduvõtmised kiusliku naabrimehe, Oru Pearuga.

"Tõe ja õiguse" II osas kajastub nii ebaõiglus kui ka allasurutud rahvustunne ja kõlama jääb mõte, et eesti rahval on õigus eksisteerida maailma ja teiste rahvastega kõrvuti. Raamat kujutab inimese võitlust kõikjale ulatuva ja kõiki puudutava tõega.

Sügisel hilja, kui algasid sajud ja kurjad ilmad, oli metsavahil kahju, et rebane ei poe magama tema tarvis pandud onni, kus ta oleks varjatud tuulte ja vihma eest. Ta tõstis küll onni toaseina äärest haopinu juurde ja asetas sissekäigu rebase magamisaseme kõrvale, mis kubude tüügaste all, aga ka nüüd ei läinud rebane varju otsima, vaid magas endisel paigal. Piitsu oleks küll hea meelega onni pugenud, et asuda Mossa läheduses, aga tema ei pääsenud august sisse, sest see oli meelega ainult rebase suuruse kohaselt tehtud. Nõnda pidi Piitsu tahes või tahtmata kuuse alt lahkuma, et kusagil ulualust otsida, kui möllasid sügisesed tormised sajud. Ühel hommikul, kui Ats läks välja oma Mossat vaatama, tuli ta suure kisaga tuppa tagasi, et see olevat kadunud. "Ää aa ikka hullu juttu," vastas temale ema. "Kes ta siis ära viis. Või on kett katki?" "Kett on maas, aga Mossat ei ole," kinnitas Ats.

"Jooge veel," käsib Kõrboja perenaine, "jooge, niipalju kui läheb, niipalju kui on." Ja Katku Villu joob ning joob, vaevalt on ta kunagi korraga nii palju joonud kui täna, kus ta Kõrboja perenaisele tõotas joomise alatiseks maha jätta. Aga täna joodab teda Kõrboja perenaine ise, tema ise ulatab Villule pudeli ja seisab tema ees vaadates, nagu kardaks ta, et Villu ehk muidu ei joo.

Kõrboja perenaine mõtleb muistki asjust, ta mõtleb sellestki, kuidas Villu võimalikult ruttu ja hästi hommikusele rongile saaks, ning sellepärast saatis ta Miku ja Jaani koju hobuseid rakendama suure vedruvankri ette, millega peavad sõitma Villu ja Mikk, kuna Jaan kutsarit peab mängima. Mikk peab ühes Villuga sõitma, sest Villule on abi tarvis ja Miku omagi pea on sedavõrd katki, et ta peaks ennast arstile näitama. Katku hobusega sõidab Villu teelahkmele, suure männi alla, ja seal peab teda ootama vedruvanker, nõnda tahab Kõrboja perenaine, tahab Katku Jüri tahtmise vastu, sest Jüri arvab, et küllap temalgi veel hobune ja vanker leiduvad, kes poja vaksalisse võivad sõidutada, kui Jüri ise ohjad ja piitsa enda kätte võtab. Aga Jüri ei saa täna oma tahtmisega Kõrboja perenaise vastu, sest perenaise poolt on Villu ema ja Villu isegi, kes vahetevahel läbi hammaste sülitab ja kirub:"Küll, kurat, valutab!"

"Põrgupõhja uus Vanapagan" on A. H. Tammsaare kui romaanikirjaniku luigelaul, eredalt omapärane ja sügavalt elu ning kodanliku ühiskonna vastuoludesse süüviv teos. Reaalelu tasandil vaadelduna kujutab "Põrgupõhja uus Vanapagan" endast lugu lihtsameelsest mehest, kelle teine oma kavaluse abil orjastab.

Sisu:
Lühiartiklid
Ühiskonna- ja kultuurikriitilised artiklid
Kirjandusküsimused
Teatrikirjad
Reisimärkmed