A. H. Tammsaare
Päike on juba loojas; ainult punetav taevas näitab veel kohta, kuhu ta kadus. Kullatud pilved ümbritsevad pärjana taevaserva ja kuulutavad vanarahva arvamuse järgi tuuliseid ilmu..
"Tõin Kõrbojale peremehe." Isa vahtis pärani silmi tütart, Eevit ja last ning ei mõistnud kaua aega, mis see peab tähendama või mis selle peale peab vastama. Aga siis taipas ta äkki, kustpoolt tuul puhub; taipas, et see on ju Katku Villu poeg, keda tema tütar süles hoiab; taipas, et tütar on koju tagasi tulnud ning mõtleb vististi koju jäädagi. Ja talle tuli suur rõõm oma tütre pärast, tuli suur rõõm selle lapsukese pärast, keda tütar süles hoidis.
"See ongi minu häda, et ma tööd ei tee, sellepärast ongi mul nii raske õndsaks saada. Aga pole parata, igaüks peab oma risti kandma. Minu tervis on nimelt hädine, juba maast-madalast, see on see vanne, mis jumal mulle peale pand. ainuke, mis ta mulle selle asemele on kinkinud -- hea ja helde südame, nii et kui sina saad tööga õndsaks, siis saan mina heategemisega. Kunagi poleks ma Põrgupõhjaga jändama hakanud, kui ma sinule poleks taht head teha -- sind lasta selles armsas paigas rahulikult edasi elada. Mõni teine oleks su kohe ühes naise-lastega sealt välja kupatanud ja ise sisse kolinud, aga minul pole seda vaja, sest mul on omal juba kenakene elamine ja olemine olemas, nagu sa ise tead." "Küllap vist." "Nõnda siis ostsin Põrgupõhja puhtpaljalt heategemiseks ja minu ainukene soov on, et su pere endiselt kosuks ja kasvaks. Ainult ühest pole ma kunagi õieti aru saanud, nimelt: miks ripud nii väga oma õndsakssaamise küljes?" "Aga kui ma olen Vanapagan," vastas Jürka. "Peab siis Vanapagan õndsaks saama?"