Poliitika ja sõda

Mõtteline järg Dagmar Normeti eelmisele mälestusteraamatule, kus vaadeldi elu Teise maailmasõja eelses Eestis. Sedapuhku kirjeldab autor elu Nõukogude tagalas Teise maailmasõja ajal. Huvitavalt on antud edasi tookordne miljöö ja see, mida tundsid ja mõtlesid inimesed, kes olid sunnitud oma kodu ja endise elu maha jätma ning tundmatusele vastu minema.

 

Varem ilmunud kirjutised Saksamaale põgenenud eesti pagulaste elust ja tegevusest on olnud hajutatud ajakirjandusse. Käesolev koguteos on rajatud rohkele allikmaterjalile eesti komiteede ja paljude teiste organisatsioonide arhiividest, mida autor asus koguma juba Saksamaal viibides. Palju sellest materjalist on nüüd hävinud ning seal leidunud teave on säilinud ainult F. Kooli töös. Seetõttu on käesolev raamat eriti väärtuslik ajalooline dokument. See on äärmiselt huvitav ja paeluv kirjeldus 1944.-1951. a. Saksamaal elanud eesti põgenike saatusest.

Riigikogulane ja kirjanik Juku-Kalle Raid annab oma uues raamatus aimu, kuidas öötundidel riigikogu friigikoguks muutub. Lugeja saab absoluutse pildi, mis toimub meie parlamendis öötundidel venitamisistungite ajal. Kas see raamat on pööraselt kurb või kohutavalt naljakas, jääb iga lugeja välja mõelda. Kõik variandid võimalikud, nagu öeldakse. Juku-Kalle tulevärklikule teosele on kirjutanud kommentaarid Mart Laar, Mart Nutt ja Eiki Nestor ning pildid joonistanud Marek Strandberg.

Toomas Karjahärmi saatesõnast raamatule: Käesolev raamat on esimene katse üllitada Konstantin Pätsi ulatuslikku vaimset pärandit. See on valik tema kirjatöödest aastatel 1901-1916. Päts järgis ärkamisajast juurdunud traditsiooni, et ajalehetoimetaja on ühtlasi erakonna juht. Ajakirjanikutöö oli lahutamatu osa tema poliitilisest karjäärist. Aastail 1901-1916 avaldas ta enda toimetatud ajalehtedes "Teataja" ja "Tallinna Teataja" umbes 200 artiklit. Poliitilise põgenikuna Soomes viibides kirjutas ta 1908.-1916. aastal ligikaudu 30 artiklit "Peterburi Teatajale".

Käesolev koguteos on esimene täielik ülevaade kõigist naisministritest, kes on Eesti Vabariiki 89 aasta kestel teeninud. Ministrid räägivad usutluste kaudu oma kujunemisloost, poliitikasse tulekust, saavutustest ja takistustest.

Kommunistliku Noorsooühingu ja parteiveterani, 1924. aastast partei ridadesse kuuluva Heinrich Rossi peamiselt noorsoole adresseeritud mälestusteraamat viib lugeja XX sajandi esimese kolmandiku Eestimaale. See on lugu popsitarest pärit maapoisi kujunemisest teadlikuks võitlejaks oma maa parema tuleviku eest. Raamatu kõige huvitavama ja väärtuslikuma osa moodustavad need leheküljed, mis kirjeldavad autori osavõttu EKP ja EKNÜ illegaalsest tegevusest kodanlikus sõjaväes, 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu ettevalmistamisest Väike-Maarjas ja Rakveres ning tema tööda EKNÜ, hiljem ka EKP põrandaaluse organisaatorina Tallinnas aastatel 1926-1928. Teos on illustreeritud fotodega.

Majanduspoliitilisi kirjutisi aastaist 1992-2002

Elizabeth II oli kõige pikemalt troonil olnud valitseja Suurbritannia ajaloos Ajendatud kohusetundest ja toetatud usust, õnnelik oma koerte ja hobuste seltsis, oli ta austatud ja imetletud üle kogu maailma. Tema matus oli üleilmne sündmus, teda jäid leinama miljonid inimesed. Ta nägu oli meile tuttav markidelt ja teleriekraanilt, enam kui 96 aasta vältel pildistati teda loendamatuid kordi ja kujutati kunstis. Kuid milline oli ta tegelikult? Kes ta oli? Ja mis oli see, mis tegi ta nii eriliseks?

Gyles Brandreth kohtus kuningannaga esmakordselt 20-aastasena. Järgneva viiekümne aasta jooksul kohtuti palju kordi nii avalikel kui ka eraviisilistel üritustel. Sõprus Edinburghi hertsogiga tagas Brandrethile privilegeeritud juurdepääsu Elizabeth II-le. Ta tegi aastate jooksul märkmeid, mis kõik põhinesid kohtumistel ja vestlustel kuningannaga, tema perekonna ja sõpradega, ja just need lähedased tähelepanekud teevad selle väga isikliku ülevaate kuninganna erakordsest elust ainulaadselt põnevaks.

Alates Elizabethi lapsepõlvest 1920. aastatel kuni Harry ja Meghani ajastuni 2020. aastatel, tema Windsori lossis veedetud sõja-aastatest kuni surmani Balmoralis jäädvustab käesolev raamat nii kuningliku ajaloo rahutu sajandi kui ka tõeliselt tähelepanuväärse naise intiimse portree.

Gyles Brandreth on tunnustatud biograaf ja bestsellerite autor, kunagine Chesteri linna parlamendisaadik ning praegune Chesteri ülikooli kantsler. Ta on asutanud projekti Poetry Together, mis toob kokku koolilapsed ja hoolduskodude elanikud tassi tee ja koogi juurde luulet kuulama; koos oma tütre Aphraga teeb ta 2022. aastal alustatud Rahvaste Ühenduse luule taskuhäälingut eesmärgiga tunnustada Rahvaste Ühendust luule kaudu.

Kogumik ilmub Saksa sihtasutuse "Mälestus, vastutus ja tulevik" poolt rahastatava projekti raames. Sihtasutuse eesmärgiks on abi osutamine endistele sunnitöölistele ja teistele natsismiohvritele. Sihtasutuse toel on Eestis teoks saanud kaheaastane projekt "Eakad inimesed toetavad endisi natsismiohvreid", mille elluviimist korraldavad Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühingu liikmed koostöös kauaaegse sõsarorganisatsiooniga Sozialwerk Berlin. Raamatusse on koondatud mälestused nendelt inimestelt, kes said rohkem kui pool sajandit tagasi kannatada saksa natsionaalsotsialismi kuritegudes. Nad ei suuda juhtunut unustada ning räägivad sellest edasi oma lastele ja lastelastele. Seega on käesolev kogumik otsekui sillaks mineviku, oleviku ja tuleviku vahel, olles sündinud endiste ja tänaste noorte kohtumisest ühe omalaadse ettevõtmise raames Eestimaal

Elu presidendi kõrval on kõike muud kui tavaline. Selle raamatu on oma mälestuste põhjal kirja pannud Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini abikaasa Naina Jeltsina. Siiras ja vahetu lugu kirjeldab kolkaküla tüdruku teekonda maailma ladviku hulka – saatuse tahtel sai Naina Jeltsina elust murrangulisel ajajärgul osa suure riigi ajaloost. Presidendi abikaasana nägi ta väga lähedalt erakordseid ajaloolisi sündmusi – Venemaa esimesed üldrahvalikud presidendivalimised, 1991. aasta augustiputš, NSV Liidu kokkuvarisemine, 1993. aasta poliitiline kriis, 1998. aasta finantskriis ja paljud teised. Esialgu lastele ja lapselastele jäädvustatud memuaaridest on suur osa seotud Boriss Jeltsiniga, kellega Naina elas koos üle viiekümne aasta. Saame teada, kuidas nad kohtusid, kuidas arenesid nende suhted, kuidas kasvas nende pere. Mälestused hõlmavad pika ajavahemiku 1930. aastatest kuni meie päevini, pakkudes ajalooliselt huvipakkuvat ja ehedat pilti elust Venemaal. Raamatut illustreerivad üle 100 mustvalge ja värvifoto autori noorpõlvest, Jeltsinite eraelust ja presidendipaari ametlikest visiitidest. Varem avalikkusele kättesaamatud fotod avaldatakse Jekaterinburgis asuva Boriss Jeltsini presidendikeskuse arhiivi loal.

Baltisaksa kaupmees ja poliitik Erhard Dehio on Eesti ajalukku läinud eeskätt Tallinna viimase sakslasest linnapeana: just tema tõusis päev pärast seda, kui Saksa väed 1918. aasta veebruaris Tallinna hõivasid, sakslaste määratud ülemlinnapeana Tallinna raekoja torni ja heiskas seal must-valge-punase Saksa lipu. Ühtlasi kuulus Dehio delegatsiooni, kes käis esitamas palvet siinsed provintsid alaliselt Saksa keisririigi ülemvõimu alla võtta. Sellisesse rolli sattus ta oma varasema kaalukuse tõttu kohalikus elus. Kes oli siis see Tallinna sakslaskonnas lugupeetud ja baltisakslaste huvide eest jõuliselt välja astunud mees? Dehiode suguvõsa oli saabunud Tallinna 18. sajandi alguses Põhja-Saksamaalt, nii oli Erhardi ajaks siin elanud juba mitu põlve Dehiosid, kellest mitmed paistsid silma edukate kullasseppadena. Erhard Dehio sai Tallinnas ja laiemaltki tuntuks terase taibu ja vaheda mõtlemisega eduka teraviljakauplejana, kes vahendas Venemaa vilja suurtele Lääne-Euroopa ettevõtetele. Raamatu põhitelje moodustabki Erhard Dehio elulugu, ent tänastes oludes eriti huvipakkuvaks tervikuks teevad selle tema märkmetel põhinevad kirjeldused Tallinna kaubanduse ja tööstuse arengust, aga ka seltskonnaelust 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel kümnenditel. Erhard Dehio oli tihedalt seotud baltisaksa kaupmeeskonna ja töösturite silmapaistvate esindajatega – Kochide, Rosenite, Eggersite, Knoopide, Mayerite ja paljude teistega – ning nii jõuab praegusegi lugejani tuumakas ülevaade Tallinna ja laiemalt kogu Eestimaa edenemisest sel kiirete muutuste ajajärgul. Ühtlasi kirjeldatakse raamatus Erhard Dehio enda saatuse keerdkäike, perekonnaelu ja suhteid sõpradega, arvukaid reise Lääne-Euroopas ja paljut muud. 1919. aastal oli Dehio baltisakslaste püüdluste nurjudes ja Eesti Vabariigi tekkides sunnitud kodumaalt lahkuma. Ta elas pikki aastaid Lübeckis ning võttis muu hulgas sõna Hamburgi juhtiva ajalehe veergudel majandus- ja rahandusküsimustes, pälvis nende artiklitega tähelepanu ja mängis nii oma rolli Saksamaa rahanduse korraldamises Esimese maailmasõja järgses kaoses. Erhard Dehio loo on tema märkmete põhjal kirja pannud tema poeg Walter Dehio.

17. juunil 1929 astus mootorlaeva "St. Louis" pardalt New Yorgi sadamakaile sihvakas heledapäine noormees, taskus Eesti Vabariigi diplomaatiline pass. See oli 23aastane Ersnt Jaakson, keda ootas töö San Francisco Eesti aukonsuli sekretärina. Ameerika Ühendriikides kulges kogu tema edasine elu ja sai teoks ajalooline missioon: hoida okupatsiooniaastail peakonsulina Eesti Vabariigi järjepidevust. Kodumaad nägi Jaakson uuesti alles 63 aasta pärast. Anne Velliste on kasutanud käesoleva raamatu kokkupanekul Ernst Jaaksoni mälestuskatkeid, intervjuusid tema sõprade, tuttavate ja aatekaaslastega ning unikaalseid kirju ja dokumente. Seeläbi räägib raamat ühtlasi paljudest Põhja-Ameerika, Rootsi ja Inglismaa eestlastest, kes ei unustanud oma isamaad.

Luuletajanna, staganaaja teisitimõtleja ning Brežnevi-Andropovi režiimi meelsusvangi mälestusteraamat tema poliitvangipõlvest KGB eeluurimisvanglas ja laagrites aastail 1982-1986, kus autor viibis koos mitmete saatusekaaslastega, teiste hulgas ka Lagle Parekiga. Erinevalt A. Solženitsõnist mõtiskleb ta pigem tundeküllaselt inimeste motiivide, sisemaailma üle, mis muudab ühed vangideks, teised vangivalvuriteks ja seda mitte Stalini terrori aegadel, vaid lähiminevikus.

Kuulsa dissidendi Vladimir Bukovski (1942–2019) autobiograafiline raamat „Ja naaseb tuul…”, mis on tõlgitud kümnetesse keeltesse, põhineb tema kogemustel võitluses nõukogude totalitarismi vastu.
Raamat kirjeldab kahtteist aastat, mis autor veetis vanglates ja laagrites, põrandaalustest poliitilistest ühendustest ja avalikest protestidest, luulelugemistest Majakovski monumendi juures ja meeleavaldustest süüdimõistetute kaitseks, jälitustegevusest ja vandenõust.
1976. aastal vahetasid Nõukogude võimud Bukovski välja Tšiili kommunistliku poliitiku Luis Corvaláni vastu ning alates sellest ajast kuni oma elu lõpuni elas ta Inglismaal Cambridge’is.
2008. aasta valimistel kandideeris Vladimir Bukovski Venemaa presidendiks.

"Kaardile kandmata" on raamat ühe tavalise inimese erakordsest saatusest. Kaardile kandmata olid vangilaagrid, kuhu viidi, kalmud, millesse maeti, inimesed, kes omastest sunniviisiliselt lahku löödi ja kellest paljud on tänaseni teadmata kadunud. Autori mälestusteraamat pakub kindlasti huvi juba sellepärast, et reetjatest on Eestis seni vähe kirjutatud.

Eesti ühe tuntuima metsavenna Aksel Mõttuse päeviku I osa, mis jutustab mälestusi sõjaperioodist. Saame ülevaate mobilisatsioonist, väljaõppest Debica Heidelaagris ja kogemustest Bad Tölzi SS-junkrutekoolis, Neveli rinde perioodist ja kaitselahingutest Eestis. Raamatule lisab väärtust Mõttuse oma käega visandatud lahinguskeemid.

Traumeeritud, narkootikume täis topitud AK-47 automaatrelvi kandvatest lastest on saanud täiskasvanute asemel võitlevad sõdurid. Inimõigusteorganisatsiooni Human Rigths Watch andmetel osales 2007. aastal lapssõdureid ligi 20 riigis mitmesugustes relvastatud konfliktides. Hinnanguliselt 200 000 – 300 000 last oli sunnitud sõdima valitsuste armeede ja mitmesuguste mässuliste rühmituste ridades. Ishmael Beah oli lapssõdur Sierra Leones.

Kolmas valik raadioajakirjanik Lembit Lauri poolt Eesti Raadiole tehtud saadetest "Kirjutamata memuaare" jätkab meie kaasaegsete, huvitava elusaatusega inimeste mälestuste avaldamist.

Sisukord: 

• Lennuväe päevapiltnik
• Õiguse ajaloo GRAND OLD MAN
• Viimane filmimeeste vanast kaardiväest
• Kui Eesti laskurid võitsid Argentiina karika
• Toompealt Kadriorgu – mälestusi kahest lossist
• Seitseteist aastat Siberis
• Teenistuslehele kandmata ridu
• Saatuslik maandumine
• Nõukogude partisan, natsismi vang, Ameerika sõdur, GULAGi vang, eesti põllumees
• Maestro noorusmaalt

See, et Johanna Pätsist (1890–1977) saab üks tuntumaid eesti naistegelasi möödunud sajandi esimesel poolel, aimdus juba siis, kui ta vaimustus 1905. aasta revolutsiooni sündmustest ja kui ta gümnaasiumi viimase klassi õpilasena kihlus kunstiõpetaja Voldemar Pätsiga, kellega abiellus 1910. aastal. Pätside suure pere liikmena tuli tal näidata oma perenaisevõimeid, kuid loobuda ka edasiõppimisest Peterburis Bestuževi kõrgematel tütarlaste kursustel matemaatika fakulteedis. Johanna Päts hakkab siiski õpetama matemaatikat Tallinna koolides. Temast saab Tallinna linnavolikogu liige, Asutava Kogu liige, Eesti Naisliidu üks aktiivsemaid tegelasi, kelle sooviks on, et naine peab end teostama mitte ainult kodus, vaid ka ühiskondlikus elus.

Autor meenutab juuraõpinguid Tartu Ülikoolis aastail 1932-1936. Ta jutustab oma esimestest sammudest advokaadina kodanlikus Eestis, samuti kutsetööst kaitsjana Nõukogude Eesti esimesel aastal ja sõjajärgsel perioodil. Autor kirjeldab mitmeid kohtuprotsesse, mis tema isikliku osavõtu tõttu kaitsjana on kõige enam mällu sööbinud, ning esitab nendel peetud kohtukõned.

Eesti Leegioni sõjakirjasaatjana töötanud autor, Jüri Remmelgas meenutab oma raamatus sõja-aastaid, elu sõjaaegses Berliinis, pealtnägijate kirjeldusi Stalingradi lahingu õudustest, võitlusi Narva rindel ja põgenemist Rootsi.

Autor tutvustab vähem tuntud osa K. Pätsi eluloost, mis on seotud riigimehe teega Kuksema vallast Järvamaa Valijate Kogu kaudu Eestimaa kubermangu Maanõukokku 1917. a. Raamatus esitatakse huvitavaid fakte riigivanema sidemetest Eestimaa südamega, Järva kaitsepataljoni loomisest, puude istutamisest, kontaktidest Tapa, Jäneda, Aegviidu, Aravete, Türi, Paide jm paikadega. Kaassõnad Trivimi Vellistelt ja Paide linnapealt Alo Aasmalt. Raamat sisaldab rohkesti fotosid ja dokumente arhiividest ning erakogudest.

Ajal, mil Vabadussõja rinnetel kõnelesid relvad, rikkusid tagalas rahu erakondade nääklused, kommunistide õõnestustegevus, streigid, välikohtud, Saaremaa mäss. Lisaks iseseisvuse kindlustamisele lahinguväljal lõid sõjaväelased kaasa ka sisepoliitikas. Ülemjuhataja Laidoneri volitused mitmes tagalat puudutavas küsimuses olid peaaegu diktaatorlikud ja mõned poliitikud kartsid, et sõjaväelased kehtestavad riigis diktatuuri. Raamat räägibki lähemalt sõjaväelaste rollist Vabadussõja-aegses sisepoliitkas – kuidas tagati kord, suruti maha enamlased, mõisteti kohut, korraldati tsensuuri ning püüeldi poliitikutega ühiste või sootuks erinevate eesmärkide poole.

14. juunil Venemaale küüditatud naistel-lastel, kellelt oli ära võetud perekonnapea, kodu ja kodumaa, jäi alles vaid lõpmatu kodumaaigatsus. Elades vaesel ja nälgival Venemaal, meenutasid nad elu Eestis, kirjutasid sellest ja Venemaa elust üksteisele, lõid laule ja luuletusi. Nõukogude võimu silmis oli kirjavahetuse pidamine ja tõe rääkimine spionaažiandmete kogumine, organiseeritud Nõukogude-vastane kontrrevolutsiooniline tegevus. NKVD viis kohtupinki palju süütuid inimesi. Kuidas toimusid ülekuulamised, mida vangistatud inimestele süüks pandi ja milliste meetoditega saavutati vajalikud allkirjad ülekuulamisprotokollidele, sellest saabki teada käesolevast dokumentaaljutustusest.

Mälestusteos käsitleb kõige huvipakkuvamat perioodi dr Hjalmar Mäe tegevuses, nimelt iseseisvusaja lõppu ja Eesti Omavalitsuse aega. Tema tegevust Eesti Omavalitsuse juhina on hukka mõistetud nii Nõukogude Eestis kui ka paguluses. Tema mälestustest võib lugeda, kuidas vaatab oma tegevusele dr Hjalmar Mäe ise.

Hjalmar Mäe oli Saksa okupatsiooni ajal Eesti Omavalitsuse juht. Peale sõda ameeriklaste sõjavangis Saksamaal ja alates 1948. aastast tegutses Austrias ajakirjanikuna ja liidukantsler Josef Klausi nõunikuna Nõukogude Liitu puudutavates küsimustes. Oli nõuandjana tegev ka Saksamaa liidukantslerile Konrad Adenauerile.

Represseeritud isikute registrid (RIR)

See on avameelne portree USA presidendist Donald J. Trumpist ja teda kujundanud perekonnast. Mary L. Trump, ametilt kliiniline psühholoog, Donaldi ainuke vennatütar, heidab oma raamatus valgust nende perekonna tumedale ajaloole, et selgitada, kuidas tema onust sai mees, kellest on nüüdseks kujunenud oht kogu maailma tervislikule seisundile, majanduslikule turvatundele ja ühiskondlikule korraldusele. Mary L. Trump veetis suure osa oma lapsepõlvest vanavanemate uhkes New Yorgi majas, kus kasvasid üles ka Donald ja tema neli õde-venda. Vaimsete traumade, hävitavate suhete ning hooletuse ja kuritarvituse traagilisest koosmõjust põhjustatud sündmused on koos perekonnas järgitavate mustritega vorminud mehe, kes on end praegu sisse seadnud Ameerika Ühendriikide presidentide Ovaalkabinetis. Mary räägib oma perekonna süngetest ja tihtipeale segadusse ajavatest sündmustest nende vahetu tunnistajana, jutustades vaimukalt ja isegi humoorikalt. Ta kirjeldab halastamatu üksikasjalikkusega kõike: nii perekonna imetlust onu Donaldi vastu kui ka seda, kuidas Donald, Fred Trumpi lemmikpoeg, oma isa naeruvääristas ja kõrvale heitis, kui too hakkas alla jääma Alzheimerile.

See on raamat Tšetšeenia tragöödiast ning "Nord-Osti" pantvangidraamast läbi ühe perekonna loo. Saksa ajakirjanik Sabine Adler on kogunud Tšetšeenias aastaid materjali ja kogenud elu tšetšeeni perekondades. Ta jutustab Groznõi-lähedases külas elanud Raissa ja tema õdede loo. Autorile pakub erilist huvi, milline on selles lõputus konfliktis naiste roll. Raissa pidanuks õdede kombel oma vendade tahtel musta lesena surma minema, kuid noor naine hakkas veritasu seadusele vastu. Autor toob lugejani pildi igapäevaelust sõjapiirkonnas ja vägivallaspiraalist, mis annab Vene sõduritele vaba voli toorutseda tsiviilelanikega ning samas lubab tšetšeeni meestel ohverdada oma naisi.

USA-s surnud eesti sõjaväelane, tööstur ja ajakirjanik kirjutas võõrsil mitu kõmu tekitanud raamatut esimese Eesti Vabariigi kohta. Ta oli Tartu rahudelegatsiooni sekretärina riigi sünni juures, osales Vabadussõjas ja toetas hiljem vapse. William Tomingas (1895–1978) sündis Tallinnas rätsepa pojana. 1917 teenis Tallinnas eesti rahvusväeosades, oli eesti sõjaväelaste ülemkomitee abiesimees. 1919–1920 oli Tomingas välisministeeriumi sekretär ja novembrist 1919 veebruarini 1920 Eesti delegatsiooni sekretär Tartu rahuläbirääkimistel ning märtsis ja aprillis rahulepingu ratifitseerimiskomisjoni liikmena Moskvas. 1930. aastate alguses oli ärimees, liitus vabadussõjalastega ja viibis 1934–1936 vangis, tema trükikojas oli trükitud valitsusvastaseid lendlehti. 1937–1940 töötas ta ajakirjanikuna ja oli riigi ringhäälingu võõrkeelsete saadete toimetaja. Kevadel 1941 pääses ta järelüm­berasujana Saksamaale, oli riigiaktsiaseltsi Ost-Öl GmbH teenistuses. 1944–1945 teenis Tomingas USA sõjaväes ning 1945–1949 USA okupatsioonivägede peakorteris Frankfurdis ja Heidelbergis, suri 1978. a. New Yorgis.

Einar Sanden vaatleb dokumentaalteoses oma isiklike kokkupuudete ja olemasolevate andmete põhjal Arthur Hamani reeturlikku tegevust meie rahvuskaaslaste keskel. Autor püüab heita valgust ka mitmele seni selgitamata küsimusele, millele on pikalt vastust otsitud.

Poliitikas armastatakse sageli rääkida pendlist, mis kõigub vasakpoolsete ja parempoolsete ideoloogiate vahel. Käesoleva raamatu koostajad ning autorid on seda meelt, et liberalismi loomulikuks vastukaaluks on konservatism ning kui liberalismi kohati utopismini küündiv uuendusmeelsus ühiskonna tasakaalustatud toimimist halvama kipub, on aeg pöördeks teise suunda.

Raamatus on juttu hulljulgest naislendurist HANNA REITSCHist, kes maandus Berliinis, et päästa Hitler sissepiiratud linnast, LINA HEYDRICHist, kes seisis leedi Mcbethina oma sõjaroimarist mehe kiire karjääri taga, kümne lapse emast GERDA BORMANNist, kes tahtis muuta seaduslikuks mitmikabielu, inglise aristokraadist UNITY VALKYRIE MITFORDist, kes tegutses poliitilise agitaatorina Führeri heaks, WINIFRED WAGNERist, kes jäi lõpuni truuks "Wolfile", nagu ta Hitlerit hüüda tohtis ning KAROLINE RASCHERist, kes varastas lapsi, et saada endale natsionalistlik suurpere.

Kaptenmajor Bruno Aleksander Linnebergi teatakse peamiselt Eesti mereväe viimase staabiülemana. Tema näol oli tegemist Eesti Vabariigi mereväe ühe silmapaistvama ohvitseriga, kelle teenistusaastad jäid kahe maailmasõja vahelisse perioodi. Juba kooliõpilasena osales ta Vabadussõja lahingutes ning teda autasustati isikliku vapruse eest Vabadusristiga. Nooremohvitserina oli ta üks esimesi Eesti sõjaväelasi, kellel avanes võimalus omandada sõjaline haridus välisriigis. Mereväeohvitserina teenis Bruno Linneberg mererelvastuse spetsialisti, navigatsiooniohvitseri ja mitme sõjalaeva komandörina ning tegutses sõjaväeluure valdkonnas. Bruno Linnebergi 22-aastase teenistuskäigu põhjal saab anda ka üldisema ülevaate nooremohvitseri kujunemisest Eesti Merejõududes. Ühtlasi püütakse raamatus anda ettekujutus sellest, kuidas väikeriigi juhtiv sõjaväelane pidi Eesti Vabariigi jaoks saatuslikel aastatel 1939–1940 langetama raskeid valikuid. Raamat põhineb peamiselt Eesti Rahvusarhiivis ja Tallinna Linnaarhiivis säilitatavatel dokumentidel, kaasaegsete mälestustel ja omaaegses ajakirjanduses avaldatul, millele Linnebergi suguvõsa on täiendust pakkunud omapoolse fotomaterjali ning perekonnapärimustega. Reet Naber (s. 1952), MA. Merendusajaloolane, töötanud Eesti Meremuuseumis, piirivalveametis ja mereväes. Tema sulest on ilmunud raamatud "Eesti Merejõudude juhatajad 1918-1940" ja "Johan Pitka, ausa tahtega Isamaa heaks!". Arto Oll (s. 1985), PhD. Eesti Meremuuseumi teadur. Uurimisvaldkonnaks Eesti Merejõudude ja maailma meresõjanduse ajalugu. Mitmete merenduslike artiklite ja raamatu "Kalev ja Lembit. Eesti allveelaevade lugu" autor.

Vladimir Juškin oli Eesti iseseisvuse taastamise kõige dramaatilisemal perioodil kakskümmend kaks kuud peaminister Edgar Savisaare nõunik. Märkmed, mida autor tegi sel ajal peaaegu iga päev, loovad pildi toonasest sisepoliitilisest võitlusest ja räägivad valitsuse välispoliitilistest pingutustest, mis tõid Eesti iseseisvumise päeva aina lähemale. Raamatule on lisatud DVD, millel on PDF-vormingus üle neljasaja valitsuse ametliku ja sisemiseks kasutamiseks mõeldud dokumendi. Teabele lisaks on päevikus põhjalikke kommentaare, mis võimaldavad uudishimulikul lugejal paremini mõista toonase keerulise aja sündmusi. Vladimir Juškin on üks neist, kes paisati esialgu Gorbatšovi perestroika, aga seejärel laulva revolutsiooni laineharjal Eesti poliitilise elu keerisesse. Ise nimetab autor oma märkmeid uuriva inseneri päevaraamatuks, kuhu on vaatlejale kättesaadava täpsusega talletatud sündmused, mis kaasnesid harukordse poliitilise protsessiga – impeeriumi rahumeelse hukuga.

Statistiline ülevaade, isikuandmed, kinnipidamiskohad jm. Lennart Meri ja Mart Siimanni saatesõnad.

„Pöördepunktid“ on Ameerika Ühendriikide 43. presidendi George W. Bushi ebatavaline mälestustekogumik, milles ta kirjeldab ja selgitab nii valitsemisaja kui isikliku elu tähtsamate otsuste tagamaid. Iga peatükk käsitleb mõnda suuremat otsust või otsuste seeriat. President Bush jutustab erakordselt detailselt pingelisest ööst Texase kuberneri residentsis, mil toimusid 2000. aasta presidendivalimised; ülimalt kriitilistest hetkedest Air Force One’i pardal 2001. aasta 11. septembril, kui Ameerika Ühendriigid langesid suurima terrorirünnaku ohvriks pärast Pearl Harbouri; olukorrast Valge Maja Otsustuste ruumis, kui võeti vastu otsus rünnata Iraaki; mis toimus Ovaalkabinetis pärast ajaloolisi ja vastuolulisi otsuseid, et päästa finantskriisis vaevlev Ameerika; orkaan Katrina tekitatud kahjudest, ebapopulaarsetest välispoliitilistest otsustest, mis puudutasid Afganistani ja Iraaki; samuti teistest probleemidest, mis olid päevakorral 21. sajandi esimesel poolel.

 

Sellest raamatust leiad kirjeldusi Rooma rõhujate tapvast sõjapidamistaktikast, keldi kõrilõikajate nutikatest nõksudest, jubedatest jõu- ja osavusmängudest, mõningaid rabavaid retsepte ja lugematuid üllatavaid üksikasju.

Suvi 1944. Saksa väed on okupeerinud Budapesti ja Ungari juutide küüditamine surmalaagritesse on alanud. 9. juulil saabub linna noor mees Rootsist, kes võtab endale eemärgiks kaitsta sellise saatuse eest "nii palju inimesi kui võimalik". Oma missiooni täitmiseks on tema käsutuses vaid Rootsi diplomaatiline pass ja Ameerika rahaline toetus. Ometi õnnestub tal päästa kindlast surmast enam kui 100 000 juuti, enne kui ta jaanuaris 1945. a. Punaarmee kätte vangi langeb. Sellest päevast peale on ta teadmata kadunud.

Eesti Vabariigi väljapaistvama diplomaadi mälestusteraamat jutustab, kuidas väheste välispoliitika kogemustega, kuid hakkajad eesti mehed oma noorele riigile välismaailma tunnustuse saavutasid. Raamat loob köitva pildi ka Euroopast ja selle probleemidest kahe maailma vahel. Illustreeritud rohkete huvitavate fotodega

Müütiline, vaieldamatult Eesti poliitika üks kõige karismaatilisem mees Edgar Savisaar on suutnud luua enese ümber aura, mis teeb ta ühelt poolt nii meie kõigi omaks ja teisalt äärmiselt tabamatuks, mõistetamatuks. Mis on Savisaar nõrkus? Võim või sellest ilma jäämine või hoopis mõttetruudusetud naised? Juba 90ndate algusest lisaks riigi võimutäiusele oma enese isiklikku võimuriik looma asunud Savisaare elu on olnud täis kirge – pidevad luuremängud Eesti poliitikas ja inimhingedes on ta tänaseks viinud seisu, kus Hundisilmal ei paku toitu Vilja Savisaar, vaid valitud külalistele serveerib keegi nõunikest.

Tema ümbert on kadunud vanad võitluskaaslased ja jäänud on vaid mälestus hiilgeaegadest. Savisaar on keerukalt lihtne: pelgab arste, solvub altvedamise järel, saadab riukalikke sms-e, vajab armastust ja hoolt. Ta on truu ja abivalmis nende vastu, kes talle oma töö ja olemisega abiks olnud. Aga kui palju neid on alles jäänud? Sest võimumäng on julm. See on raamat Edgar Savisaarest kui inimestest, mitte lihtsalt poliitikust. Kuigi poliitika ja võim ongi tema elu. Mees, kes hullutas naisi oma sümpaatse oleku, lokkis pea ja erudeeritusega juba noorpõlves, tõdes juba plaanikomitee aegu "Mehi tuleb valida mõistuse, mitte ilu järgi".