Poliitika ja sõda

Mõtteline järg Dagmar Normeti eelmisele mälestusteraamatule, kus vaadeldi elu Teise maailmasõja eelses Eestis. Sedapuhku kirjeldab autor elu Nõukogude tagalas Teise maailmasõja ajal. Huvitavalt on antud edasi tookordne miljöö ja see, mida tundsid ja mõtlesid inimesed, kes olid sunnitud oma kodu ja endise elu maha jätma ning tundmatusele vastu minema.

Mälestusteraamat juuniküüditamisest 1941.

Sisukord:
Saateks
Instruktsioon operatsiooni "Nõukogudevastase elemendi väljasaatmine Leedust, Lätist ja Eestist" läbiviimise korra kohta
Mälestusi Siberisse sõidul
Lapsena külmal maal
Ühe naise mälestusi
Rein Vare päevik

Aleksander II (valitses aastail 1855-1881) oli keiser, kes viis Venemaal läbi rea äärmiselt olulisi reforme ning kaotas 1861. aastal Venemaal pärisorjuse. Keiser plaanis kehtestada riigis konstitutsioonilise monarhia, mis oleks kahtlemata Venemaa ajaloo hoopis teistsuguseks kujundanud, kuid langes revolutsionääridest narodnikute pommirünnaku ohvriks ning hukkus 1881. aasta 1. märtsi hommikul.

1994. aaastal, kui puhkes esimene "tšetšeeni sõda", elas Tšetšeenia pealinnas Groznõis peaaegu pool miljonit inimest. 1999. septembris algas teine "tšetšeeni sõda". Pommid ei teinud vahet, mis rahvusest inimesi tappa. Varemetes linnas püüavad paigale jäänud elanikud endal ja perel hinge sees hoida. Selles raamatus jutustavadki kuus naist, kuidas nad sellega toime tulevad.

Varem ilmunud kirjutised Saksamaale põgenenud eesti pagulaste elust ja tegevusest on olnud hajutatud ajakirjandusse. Käesolev koguteos on rajatud rohkele allikmaterjalile eesti komiteede ja paljude teiste organisatsioonide arhiividest, mida autor asus koguma juba Saksamaal viibides. Palju sellest materjalist on nüüd hävinud ning seal leidunud teave on säilinud ainult F. Kooli töös. Seetõttu on käesolev raamat eriti väärtuslik ajalooline dokument. See on äärmiselt huvitav ja paeluv kirjeldus 1944.-1951. a. Saksamaal elanud eesti põgenike saatusest.

Riigikogulane ja kirjanik Juku-Kalle Raid annab oma uues raamatus aimu, kuidas öötundidel riigikogu friigikoguks muutub. Lugeja saab absoluutse pildi, mis toimub meie parlamendis öötundidel venitamisistungite ajal. Kas see raamat on pööraselt kurb või kohutavalt naljakas, jääb iga lugeja välja mõelda. Kõik variandid võimalikud, nagu öeldakse. Juku-Kalle tulevärklikule teosele on kirjutanud kommentaarid Mart Laar, Mart Nutt ja Eiki Nestor ning pildid joonistanud Marek Strandberg.

Toomas Karjahärmi saatesõnast raamatule: Käesolev raamat on esimene katse üllitada Konstantin Pätsi ulatuslikku vaimset pärandit. See on valik tema kirjatöödest aastatel 1901-1916. Päts järgis ärkamisajast juurdunud traditsiooni, et ajalehetoimetaja on ühtlasi erakonna juht. Ajakirjanikutöö oli lahutamatu osa tema poliitilisest karjäärist. Aastail 1901-1916 avaldas ta enda toimetatud ajalehtedes "Teataja" ja "Tallinna Teataja" umbes 200 artiklit. Poliitilise põgenikuna Soomes viibides kirjutas ta 1908.-1916. aastal ligikaudu 30 artiklit "Peterburi Teatajale".

Käesolev koguteos on esimene täielik ülevaade kõigist naisministritest, kes on Eesti Vabariiki 89 aasta kestel teeninud. Ministrid räägivad usutluste kaudu oma kujunemisloost, poliitikasse tulekust, saavutustest ja takistustest.

Kommunistliku Noorsooühingu ja parteiveterani, 1924. aastast partei ridadesse kuuluva Heinrich Rossi peamiselt noorsoole adresseeritud mälestusteraamat viib lugeja XX sajandi esimese kolmandiku Eestimaale. See on lugu popsitarest pärit maapoisi kujunemisest teadlikuks võitlejaks oma maa parema tuleviku eest. Raamatu kõige huvitavama ja väärtuslikuma osa moodustavad need leheküljed, mis kirjeldavad autori osavõttu EKP ja EKNÜ illegaalsest tegevusest kodanlikus sõjaväes, 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu ettevalmistamisest Väike-Maarjas ja Rakveres ning tema tööda EKNÜ, hiljem ka EKP põrandaaluse organisaatorina Tallinnas aastatel 1926-1928. Teos on illustreeritud fotodega.

Majanduspoliitilisi kirjutisi aastaist 1992-2002

Elizabeth II oli kõige pikemalt troonil olnud valitseja Suurbritannia ajaloos Ajendatud kohusetundest ja toetatud usust, õnnelik oma koerte ja hobuste seltsis, oli ta austatud ja imetletud üle kogu maailma. Tema matus oli üleilmne sündmus, teda jäid leinama miljonid inimesed. Ta nägu oli meile tuttav markidelt ja teleriekraanilt, enam kui 96 aasta vältel pildistati teda loendamatuid kordi ja kujutati kunstis. Kuid milline oli ta tegelikult? Kes ta oli? Ja mis oli see, mis tegi ta nii eriliseks? Gyles Brandreth kohtus kuningannaga esmakordselt 20-aastasena. Järgneva viiekümne aasta jooksul kohtuti palju kordi nii avalikel kui ka eraviisilistel üritustel. Sõprus Edinburghi hertsogiga tagas Brandrethile privilegeeritud juurdepääsu Elizabeth II-le. Ta tegi aastate jooksul märkmeid, mis kõik põhinesid kohtumistel ja vestlustel kuningannaga, tema perekonna ja sõpradega, ja just need lähedased tähelepanekud teevad selle väga isikliku ülevaate kuninganna erakordsest elust ainulaadselt põnevaks. Alates Elizabethi lapsepõlvest 1920. aastatel kuni Harry ja Meghani ajastuni 2020. aastatel, tema Windsori lossis veedetud sõja-aastatest kuni surmani Balmoralis jäädvustab käesolev raamat nii kuningliku ajaloo rahutu sajandi kui ka tõeliselt tähelepanuväärse naise intiimse portree. Gyles Brandreth on tunnustatud biograaf ja bestsellerite autor, kunagine Chesteri linna parlamendisaadik ning praegune Chesteri ülikooli kantsler. Ta on asutanud projekti Poetry Together, mis toob kokku koolilapsed ja hoolduskodude elanikud tassi tee ja koogi juurde luulet kuulama; koos oma tütre Aphraga teeb ta 2022. aastal alustatud Rahvaste Ühenduse luule taskuhäälingut eesmärgiga tunnustada Rahvaste Ühendust luule kaudu.

Kogumik ilmub Saksa sihtasutuse "Mälestus, vastutus ja tulevik" poolt rahastatava projekti raames. Sihtasutuse eesmärgiks on abi osutamine endistele sunnitöölistele ja teistele natsismiohvritele. Sihtasutuse toel on Eestis teoks saanud kaheaastane projekt "Eakad inimesed toetavad endisi natsismiohvreid", mille elluviimist korraldavad Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühingu liikmed koostöös kauaaegse sõsarorganisatsiooniga Sozialwerk Berlin. Raamatusse on koondatud mälestused nendelt inimestelt, kes said rohkem kui pool sajandit tagasi kannatada saksa natsionaalsotsialismi kuritegudes. Nad ei suuda juhtunut unustada ning räägivad sellest edasi oma lastele ja lastelastele. Seega on käesolev kogumik otsekui sillaks mineviku, oleviku ja tuleviku vahel, olles sündinud endiste ja tänaste noorte kohtumisest ühe omalaadse ettevõtmise raames Eestimaal

Elu presidendi kõrval on kõike muud kui tavaline. Selle raamatu on oma mälestuste põhjal kirja pannud Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini abikaasa Naina Jeltsina. Siiras ja vahetu lugu kirjeldab kolkaküla tüdruku teekonda maailma ladviku hulka – saatuse tahtel sai Naina Jeltsina elust murrangulisel ajajärgul osa suure riigi ajaloost. Presidendi abikaasana nägi ta väga lähedalt erakordseid ajaloolisi sündmusi – Venemaa esimesed üldrahvalikud presidendivalimised, 1991. aasta augustiputš, NSV Liidu kokkuvarisemine, 1993. aasta poliitiline kriis, 1998. aasta finantskriis ja paljud teised. Esialgu lastele ja lapselastele jäädvustatud memuaaridest on suur osa seotud Boriss Jeltsiniga, kellega Naina elas koos üle viiekümne aasta. Saame teada, kuidas nad kohtusid, kuidas arenesid nende suhted, kuidas kasvas nende pere. Mälestused hõlmavad pika ajavahemiku 1930. aastatest kuni meie päevini, pakkudes ajalooliselt huvipakkuvat ja ehedat pilti elust Venemaal. Raamatut illustreerivad üle 100 mustvalge ja värvifoto autori noorpõlvest, Jeltsinite eraelust ja presidendipaari ametlikest visiitidest. Varem avalikkusele kättesaamatud fotod avaldatakse Jekaterinburgis asuva Boriss Jeltsini presidendikeskuse arhiivi loal.

Baltisaksa kaupmees ja poliitik Erhard Dehio on Eesti ajalukku läinud eeskätt Tallinna viimase sakslasest linnapeana: just tema tõusis päev pärast seda, kui Saksa väed 1918. aasta veebruaris Tallinna hõivasid, sakslaste määratud ülemlinnapeana Tallinna raekoja torni ja heiskas seal must-valge-punase Saksa lipu. Ühtlasi kuulus Dehio delegatsiooni, kes käis esitamas palvet siinsed provintsid alaliselt Saksa keisririigi ülemvõimu alla võtta. Sellisesse rolli sattus ta oma varasema kaalukuse tõttu kohalikus elus. Kes oli siis see Tallinna sakslaskonnas lugupeetud ja baltisakslaste huvide eest jõuliselt välja astunud mees? Dehiode suguvõsa oli saabunud Tallinna 18. sajandi alguses Põhja-Saksamaalt, nii oli Erhardi ajaks siin elanud juba mitu põlve Dehiosid, kellest mitmed paistsid silma edukate kullasseppadena. Erhard Dehio sai Tallinnas ja laiemaltki tuntuks terase taibu ja vaheda mõtlemisega eduka teraviljakauplejana, kes vahendas Venemaa vilja suurtele Lääne-Euroopa ettevõtetele. Raamatu põhitelje moodustabki Erhard Dehio elulugu, ent tänastes oludes eriti huvipakkuvaks tervikuks teevad selle tema märkmetel põhinevad kirjeldused Tallinna kaubanduse ja tööstuse arengust, aga ka seltskonnaelust 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel kümnenditel. Erhard Dehio oli tihedalt seotud baltisaksa kaupmeeskonna ja töösturite silmapaistvate esindajatega – Kochide, Rosenite, Eggersite, Knoopide, Mayerite ja paljude teistega – ning nii jõuab praegusegi lugejani tuumakas ülevaade Tallinna ja laiemalt kogu Eestimaa edenemisest sel kiirete muutuste ajajärgul. Ühtlasi kirjeldatakse raamatus Erhard Dehio enda saatuse keerdkäike, perekonnaelu ja suhteid sõpradega, arvukaid reise Lääne-Euroopas ja paljut muud. 1919. aastal oli Dehio baltisakslaste püüdluste nurjudes ja Eesti Vabariigi tekkides sunnitud kodumaalt lahkuma. Ta elas pikki aastaid Lübeckis ning võttis muu hulgas sõna Hamburgi juhtiva ajalehe veergudel majandus- ja rahandusküsimustes, pälvis nende artiklitega tähelepanu ja mängis nii oma rolli Saksamaa rahanduse korraldamises Esimese maailmasõja järgses kaoses. Erhard Dehio loo on tema märkmete põhjal kirja pannud tema poeg Walter Dehio.

17. juunil 1929 astus mootorlaeva "St. Louis" pardalt New Yorgi sadamakaile sihvakas heledapäine noormees, taskus Eesti Vabariigi diplomaatiline pass. See oli 23aastane Ersnt Jaakson, keda ootas töö San Francisco Eesti aukonsuli sekretärina. Ameerika Ühendriikides kulges kogu tema edasine elu ja sai teoks ajalooline missioon: hoida okupatsiooniaastail peakonsulina Eesti Vabariigi järjepidevust. Kodumaad nägi Jaakson uuesti alles 63 aasta pärast. Anne Velliste on kasutanud käesoleva raamatu kokkupanekul Ernst Jaaksoni mälestuskatkeid, intervjuusid tema sõprade, tuttavate ja aatekaaslastega ning unikaalseid kirju ja dokumente. Seeläbi räägib raamat ühtlasi paljudest Põhja-Ameerika, Rootsi ja Inglismaa eestlastest, kes ei unustanud oma isamaad.

Kuidas aristokraatliku perekonna võsust sai Vene ohvitser, spioon – ja Soome vabariigi juht? Gustaf Mannerheim (1867–1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus see rootsikeelse aristokraatliku perekonna võsu Vene impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Seal tõusis ta ratsakaardiväeohvitseri teenistusredelil ülespoole ja sattus Peterburi hiilgavasse kõrgseltskonda. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast, 14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. Sealt edasi jõudis tema karjäär tsaariarmees kiiresti seniiti. Esimesele maailmasõjale järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku. Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome kodusõjas 1918 ja Soome armeed Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu. Need sõjad ja tema lühike presidendiaeg kinnistasid Mannerheimi positsiooni rahvuslikul panteonil. Selles raamatus on Mannerheimi elu erakordsed sündmused ja tema strateegiline vaatenurk asetatud tolle perioodi suurriikide poliitika ja Euroopa arengute laiemale taustale. Teos on väga avameelne, ei väldi oma peategelase negatiivseid külgi ja samme, otse vastupidi, kuid samaaegselt on see kirjutatud väga empaatiliselt, tutvustades Mannerheimi ennekõike just inimesena, isiksusena. Tänu sellele tõmmatakse ka lugeja juba esimestest lehekülgedest alates kaasa ning Manneheimist kujuneb mitte müütiline, elukauge tegelane, vaid ta astub meie ette lihast ja luust inimesena, oma tugevate ja nõrkade külgedega, mõtete ja tegudega omas ajas, mitte tagantjäreletarkuses vaagituna, kokkuvõttes aga suurima soomlasena 20. sajandil, ilma kelleta Soome ajalugu pole võimalik mõista. Ilma temata kulgenukski see sootuks teisiti.

Luuletajanna, staganaaja teisitimõtleja ning Brežnevi-Andropovi režiimi meelsusvangi mälestusteraamat tema poliitvangipõlvest KGB eeluurimisvanglas ja laagrites aastail 1982-1986, kus autor viibis koos mitmete saatusekaaslastega, teiste hulgas ka Lagle Parekiga. Erinevalt A. Solženitsõnist mõtiskleb ta pigem tundeküllaselt inimeste motiivide, sisemaailma üle, mis muudab ühed vangideks, teised vangivalvuriteks ja seda mitte Stalini terrori aegadel, vaid lähiminevikus.

J. Edgar Hoover oli Ameerika Ühendriikide salateenistuse, Föderaalse Juurdlusbüroo direktor selle loomisest 1924. a. kuni oma surmani 1973, tegutsedes seega seitsme presidendi ajal ja saavutades erakordse võimu. Raamat tungib selle võimu mehhanismi saladustesse, avab lugejale, kuidas Hooveril õnnestus tasakaalustada kolm suurt jõudu - maffia, FJB ja ametlik presidendivõim - ning hoida neid kõiki ühe lõa otsas. Raamat räägib avameelselt Hooveri homoseksuaalsetest kalduvustest ja mõnegi teise kuulsa poliitiku intiimelust. Paratamatult tuleb juttu ka president John F. Kennedy mõrvast ning filmitäht Marilyn Monroe enesetapust.

Kuulsa dissidendi Vladimir Bukovski (1942–2019) autobiograafiline raamat „Ja naaseb tuul…”, mis on tõlgitud kümnetesse keeltesse, põhineb tema kogemustel võitluses nõukogude totalitarismi vastu.
Raamat kirjeldab kahtteist aastat, mis autor veetis vanglates ja laagrites, põrandaalustest poliitilistest ühendustest ja avalikest protestidest, luulelugemistest Majakovski monumendi juures ja meeleavaldustest süüdimõistetute kaitseks, jälitustegevusest ja vandenõust.
1976. aastal vahetasid Nõukogude võimud Bukovski välja Tšiili kommunistliku poliitiku Luis Corvaláni vastu ning alates sellest ajast kuni oma elu lõpuni elas ta Inglismaal Cambridge’is.
2008. aasta valimistel kandideeris Vladimir Bukovski Venemaa presidendiks.

"Kaardile kandmata" on raamat ühe tavalise inimese erakordsest saatusest. Kaardile kandmata olid vangilaagrid, kuhu viidi, kalmud, millesse maeti, inimesed, kes omastest sunniviisiliselt lahku löödi ja kellest paljud on tänaseni teadmata kadunud. Autori mälestusteraamat pakub kindlasti huvi juba sellepärast, et reetjatest on Eestis seni vähe kirjutatud.

Traumeeritud, narkootikume täis topitud AK-47 automaatrelvi kandvatest lastest on saanud täiskasvanute asemel võitlevad sõdurid. Inimõigusteorganisatsiooni Human Rigths Watch andmetel osales 2007. aastal lapssõdureid ligi 20 riigis mitmesugustes relvastatud konfliktides. Hinnanguliselt 200 000 – 300 000 last oli sunnitud sõdima valitsuste armeede ja mitmesuguste mässuliste rühmituste ridades. Ishmael Beah oli lapssõdur Sierra Leones.

Eestimaa Rüütelkonna viimase peamehe Eduard von Dellingshauseni mälestusteraamat annab huvitava ja põhjaliku ülevaate rüütelkonna ja selle juhtide tegevusest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Raamatut läbiv teema on baltisakslaste võitlus üha tugevneva keskvõimu surve (venestamise) vastu. Selles tugineti eriõigustele, mis olid saadud 1710. aastal, kui Peeter I liitis siinsed alad Venemaaga. 1917. aastal, kui tsaar Nikolai II kukutati, leidsid rüütelkonna juhid, et sellega on nad vabastatud lojaalsuskohustusest ja hakkasid meeleheitlikult otsima võimalust, kuidas ühendada Venemaa Läänemereprovintsid Saksamaaga. Suhtudes eestlastesse, eriti talupoegadesse, küll üldiselt heatahtlikult, kuid olles sügavalt omandanud balti parunite põlise veendumuse, et nemad on kutsutud ja seatud siinset põlisrahvast valitsema ja õpetama, ei suutnud ega tahtnud Ed. v. Dellingshausen möönda, et eestlased suudavad oma rahvusriigi rajada. Bolševike võimuhaaramine Venemaal, 1918. a. revolutsioon Saksamaal ning eestlaste üha tugevnev iseseisvusvõitlus lõpetasid rüütelkonna tegevuse 1918. aastal. Elu lõpuaastad veetis Ed. v. Dellingshausen Saksamaal, tegutses sealsetes baltisakslaste organisatsioonides ja kirjutas memuaare. Illustreeritud arhiivifotodega.

Autor meenutab juuraõpinguid Tartu Ülikoolis aastail 1932-1936. Ta jutustab oma esimestest sammudest advokaadina kodanlikus Eestis, samuti kutsetööst kaitsjana Nõukogude Eesti esimesel aastal ja sõjajärgsel perioodil. Autor kirjeldab mitmeid kohtuprotsesse, mis tema isikliku osavõtu tõttu kaitsjana on kõige enam mällu sööbinud, ning esitab nendel peetud kohtukõned.

Ajal, mil Vabadussõja rinnetel kõnelesid relvad, rikkusid tagalas rahu erakondade nääklused, kommunistide õõnestustegevus, streigid, välikohtud, Saaremaa mäss. Lisaks iseseisvuse kindlustamisele lahinguväljal lõid sõjaväelased kaasa ka sisepoliitikas. Ülemjuhataja Laidoneri volitused mitmes tagalat puudutavas küsimuses olid peaaegu diktaatorlikud ja mõned poliitikud kartsid, et sõjaväelased kehtestavad riigis diktatuuri. Raamat räägibki lähemalt sõjaväelaste rollist Vabadussõja-aegses sisepoliitkas – kuidas tagati kord, suruti maha enamlased, mõisteti kohut, korraldati tsensuuri ning püüeldi poliitikutega ühiste või sootuks erinevate eesmärkide poole.

14. juunil Venemaale küüditatud naistel-lastel, kellelt oli ära võetud perekonnapea, kodu ja kodumaa, jäi alles vaid lõpmatu kodumaaigatsus. Elades vaesel ja nälgival Venemaal, meenutasid nad elu Eestis, kirjutasid sellest ja Venemaa elust üksteisele, lõid laule ja luuletusi. Nõukogude võimu silmis oli kirjavahetuse pidamine ja tõe rääkimine spionaažiandmete kogumine, organiseeritud Nõukogude-vastane kontrrevolutsiooniline tegevus. NKVD viis kohtupinki palju süütuid inimesi. Kuidas toimusid ülekuulamised, mida vangistatud inimestele süüks pandi ja milliste meetoditega saavutati vajalikud allkirjad ülekuulamisprotokollidele, sellest saabki teada käesolevast dokumentaaljutustusest.

Kremli naised on vajunud kui sete Venemaa meeletu kahekümnenda sajandi ajaloo sündmuste põhja. Kes need naised olid? Missugune on olnud nende roll ajalooprotsessis? Kas nad olid vaid oma hirmuäratavalt suurte ja mõnikord tühiste meeste kahvatud varjud või oli neil täita hoopis muu ülesanne? Kõik selle raamatu kangelannad on tähtsad. Nad on olnud Nõukogude riigi esimese või siis teise või isegi kolmanda mõjuvõimsa mehe väljavalitud, abikaasad ja armukesed. Nende elu jõuab meieni uuringute, mälestuste, arhiivimaterjalide, käsikirjade, dokumentide, aga ka legendide ja kuulujuttude kaudu. Seda kõike täiendab autori isiklik vaatenurk, mida on aidanud kujundada võimalus aeg-ajalt selle omapärase Kremli-maailmaga kokku puutuda.

Et inimõiguste ja humaansuse päike meie kodumaal ei paista, et rahvas vaevleb võõraste isandate hirmuvalitsuse all - sellest ei tohtinud eesti kirjanik sõnakestki lausuda. Tsensuur ja politseivõim olid valvsad; ka kirjameest, nagu iga muud trotslikku, ootasid vangirauad ja orjatöölaagrid. Kuid kavaluse ja veinikorvidega oli sajandi algul võimalik tsensori silmi pimestada. Eduard Vilde oli ainulaadne võitlev kirjanik ja teenäitaja: aastal 1902 alustas ta radikaalse ajalehe joone all ajalooliste romaanide seeria, milles ta esikohale asetas inimõigusteprobleemi. Ajalooliste kulisside varjus, kuid selgesti vihjates oma kaasaja oludele, võttis ta kõne alla, et meie mõisateolise tööpäev kestab kuni 18 tundi, et võõrad isandad peksavad meie rahvast vähimagi sõnakuulmatuse või eksimuse puhul, et teomeeste naiste ja tütarde kallal tarvitavad samad isandad piiramatut vägivalda. Vilde kogus asjaosaliste mälestusi, kes olid kaasa teinud suuri "vereteatreid", kus tsaari sõjaväeüksused karistasid teomehi kuni tuhande kepihoobiga, lisaks saatis vene riigivõim samad peksuohvrid 20 aastaks sunnitööle Siberi laagritesse. Selliste probleemide käsitlusest Vilde loomingus kõneleb Herbert Salu käesolev teos.

Mälestusteos käsitleb kõige huvipakkuvamat perioodi dr. H. Mäe tegevuses, nimelt iseseisvusaja lõppu ja Eesti Omavalitsuse aega. Tema tegevust Eesti Omavalitsuse juhina on hukka mõistetud nii Nõukogude Eestis kui ka paguluses. Tema mälestustest võib lugeda, kuidas vaatab oma tegevusele dr. Hjalmar Mäe ise.

Represseeritud isikute registrid (RIR)

Represseeritud isikute registrid (RIR)

Jäägrid ei saanud aru, miks Eesti Vabariik (mille eest nad olid valmis surma minema!) ei taha nende teeneid. Miks taheti neid kaitseväest kõrvaldada, neid vennatapusõjaga ähvardades hävitada? Selle raamatu lugejale saab selgeks, et edasi tegutsenud ENSV nomenklatuur ja nendega liitunud nn uus eliit lihtsalt kartis Pullapää Jäägerkompaniid. Kui see vaba kodaniku vaim oleks meie Kaitseväes saanud valdavaks, poleks olnud pikka pidu ka nende korrumpeerunud võimul.

See on avameelne portree USA presidendist Donald J. Trumpist ja teda kujundanud perekonnast. Mary L. Trump, ametilt kliiniline psühholoog, Donaldi ainuke vennatütar, heidab oma raamatus valgust nende perekonna tumedale ajaloole, et selgitada, kuidas tema onust sai mees, kellest on nüüdseks kujunenud oht kogu maailma tervislikule seisundile, majanduslikule turvatundele ja ühiskondlikule korraldusele. Mary L. Trump veetis suure osa oma lapsepõlvest vanavanemate uhkes New Yorgi majas, kus kasvasid üles ka Donald ja tema neli õde-venda. Vaimsete traumade, hävitavate suhete ning hooletuse ja kuritarvituse traagilisest koosmõjust põhjustatud sündmused on koos perekonnas järgitavate mustritega vorminud mehe, kes on end praegu sisse seadnud Ameerika Ühendriikide presidentide Ovaalkabinetis. Mary räägib oma perekonna süngetest ja tihtipeale segadusse ajavatest sündmustest nende vahetu tunnistajana, jutustades vaimukalt ja isegi humoorikalt. Ta kirjeldab halastamatu üksikasjalikkusega kõike: nii perekonna imetlust onu Donaldi vastu kui ka seda, kuidas Donald, Fred Trumpi lemmikpoeg, oma isa naeruvääristas ja kõrvale heitis, kui too hakkas alla jääma Alzheimerile.

See on raamat Tšetšeenia tragöödiast ning "Nord-Osti" pantvangidraamast läbi ühe perekonna loo. Saksa ajakirjanik Sabine Adler on kogunud Tšetšeenias aastaid materjali ja kogenud elu tšetšeeni perekondades. Ta jutustab Groznõi-lähedases külas elanud Raissa ja tema õdede loo. Autorile pakub erilist huvi, milline on selles lõputus konfliktis naiste roll. Raissa pidanuks õdede kombel oma vendade tahtel musta lesena surma minema, kuid noor naine hakkas veritasu seadusele vastu. Autor toob lugejani pildi igapäevaelust sõjapiirkonnas ja vägivallaspiraalist, mis annab Vene sõduritele vaba voli toorutseda tsiviilelanikega ning samas lubab tšetšeeni meestel ohverdada oma naisi.

USA-s surnud eesti sõjaväelane, tööstur ja ajakirjanik kirjutas võõrsil mitu kõmu tekitanud raamatut esimese Eesti Vabariigi kohta. Ta oli Tartu rahudelegatsiooni sekretärina riigi sünni juures, osales Vabadussõjas ja toetas hiljem vapse. William Tomingas (1895–1978) sündis Tallinnas rätsepa pojana. 1917 teenis Tallinnas eesti rahvusväeosades, oli eesti sõjaväelaste ülemkomitee abiesimees. 1919–1920 oli Tomingas välisministeeriumi sekretär ja novembrist 1919 veebruarini 1920 Eesti delegatsiooni sekretär Tartu rahuläbirääkimistel ning märtsis ja aprillis rahulepingu ratifitseerimiskomisjoni liikmena Moskvas. 1930. aastate alguses oli ärimees, liitus vabadussõjalastega ja viibis 1934–1936 vangis, tema trükikojas oli trükitud valitsusvastaseid lendlehti. 1937–1940 töötas ta ajakirjanikuna ja oli riigi ringhäälingu võõrkeelsete saadete toimetaja. Kevadel 1941 pääses ta järelüm­berasujana Saksamaale, oli riigiaktsiaseltsi Ost-Öl GmbH teenistuses. 1944–1945 teenis Tomingas USA sõjaväes ning 1945–1949 USA okupatsioonivägede peakorteris Frankfurdis ja Heidelbergis, suri 1978. a. New Yorgis.

Raamat on emotsionaalne kirjeldus Džohhar Dudajevi elust ning tema tegevusest Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimese presidendina. Koos perega saadeti Džohhar päris pisikesena asumisele Kasahstani. Läbi ränkade katsumuste saab Džohharist esimene tšetšeeni rahvusest Nõukogude Liidu õhujõudude eliitvägede kindral. Tšetšeenidele kui Nõukogude Liidus põlatud rahvusele seatud tõkked õnnestus tal ületada ainuüksi tänu lakkamatule ja pingelisele tööle ning tohututele tahtepingutustele.

Kogumikus on avaldatud kõik auhinnatud esseed ning valik huvitavamatest töödest, mis said žüriiliikmetelt palju punkte. Osa autoreid on oma essee pealkirjana kasutanud esseevõistluse nime, teised on leidnud oma kirjatööle mingi uue pealkirja. Valiku tegemisel lähtusid koostajad soovist anda võimalikult mitmekesine ülevaade selle kohta, kuidas nähakse iseenda ja Eesti Vabariigi suhet ning kuidas kirjutajad kavatsevad osaleda sellise Eesti rajamises, kus nad tahaksid elada. Võistlusele laekus 326 esseed kõikidest Eesti maakondadest. Kirjutajate seas oli väga erinevate elukutsete esindajaid; autorite vanus jäi 7 ja 94 eluaasta vahele. Käsitlemist leidsid nii keskkonna, hariduse, poliitika, alkoholismi, emigratsiooni küsimused kui ka võrdsete võimaluste ja rahvusliku identiteedi temaatika.

Tuntud Iisraeli riigitegelase autobiograafia, keda võib panna ühte ritta sääraste 20. sajandi kuulsate naispoliitikutega nagu Indira Gandhi, Benazir Bhutto ja Margaret Thatcher.Raamat peaks huvi pakkuma niihästi poliitikutele kui ka tavalugejatele, luues värvika pildi ühe väikeriigi loomisest ja sellega kaasnevatest raskustest (araablaste vaenulikkus, Teise maailmasõja üle elanud juudi pagulaste tulv). Peale selle annab autor ülevaate nn. Palestiina probleemi tekkimisest ja arenemisest, mis ei ole lahendatud veel tänapäevalgi ja püsib endiselt maailma ajakirjanduse uudistes. Me näeme suurriikide kahepalgelist poliitikat, kes omavahelises rivaalitsemises kasutavad ära väiksemaid rahvaid. Golda Meiri viljakas ja pikk elutee jõudis lõpule 1978. aastal. Raamat tema elutööst on sama vaheldusrikas ja põnev kui kogu Iisraeli riigi loomise ja arenemise lugu.

Oma elu pöördepunkti jõudnud mehed ei kipu end tavaliselt avama. Ennast avanud mees on nõrk ja haavatav ‒ nõnda mõtleb suurem osa mehi. Nii jäävadki meeste sisemised võitlused vaid nende endi ja paari väga lähedase inimese teada. Kuid Võrno on otsustanud sellest ringist välja murda, ja tema raamat väärib juba ainuüksi seepärast lugemist. Taktitunne ja diplomaatiline kõnepruuk on kõrvale jäetud ning lugejal on harukordne võimalus lasta endale asju otse näkku öelda.

Poliitikas armastatakse sageli rääkida pendlist, mis kõigub vasakpoolsete ja parempoolsete ideoloogiate vahel. Käesoleva raamatu koostajad ning autorid on seda meelt, et liberalismi loomulikuks vastukaaluks on konservatism ning kui liberalismi kohati utopismini küündiv uuendusmeelsus ühiskonna tasakaalustatud toimimist halvama kipub, on aeg pöördeks teise suunda.

See on mälestuste ja mõtiskluste raamat tavakodaniku eluteest, mis räägib tööst ennesõjaaegses Eesti Vabariigis, süngetest neljakümnendatest ja viiekümnendatest aastatest, vangilaagritest ja asumisest Siberimaal.