See raamat on ülevaatlik reportaaž Eesti praegusest olukorrast ja eestlaste ettevõtmistest viimase paari aasta jooksul. Kirjeldatakse rahvarinde ja roheliste tegevust, Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti loometöötajate aktsioone, arutletakse rahvusküsimuste, eesti keele olukorra, migratsiooni ja majandusliku olukorra üle.

Selles mälestusteraamatus on juttu majast Tõnismägi 16, kus möödunud sajandi 40-ndatel aastatel võeti vastu Eesti rahva jaoks raskeid otsuseid. Nõukogude okupatsiooniaja algul paiknes seal Karl Säre juhitud EK(b)P Keskkomitee ning kohe seejärel Saksa okupatsiooni ajal Julgeolekupolitsei ja SD Einsatzgruppe A-le allunud Sonderkommando 1-a Martin Sandbergeri juhtimisel. Kurja kuulsuse säilitas maja ka hiljem. Pärast sõda paiknesid seal Vabariiklik Parteikool ja Parteiarhiiv. 1952. Aastal tõrjuti parteikool EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudi poolt välja. Just seda asutust hakati hiljem rahvasuus nimetama "ussipesaks". Raamat on järjeks autori varasematele teostele "Kuldsed kuuekümnendad" (2011) ja "Kümme aastat Valges majas" (2013).

Poliitikas armastatakse sageli rääkida pendlist, mis kõigub vasakpoolsete ja parempoolsete ideoloogiate vahel. Käesoleva raamatu koostajad ning autorid on seda meelt, et liberalismi loomulikuks vastukaaluks on konservatism ning kui liberalismi kohati utopismini küündiv uuendusmeelsus ühiskonna tasakaalustatud toimimist halvama kipub, on aeg pöördeks teise suunda.

Eestimaa Rüütelkonna viimase peamehe Eduard von Dellingshauseni mälestusteraamat annab huvitava ja põhjaliku ülevaate rüütelkonna ja selle juhtide tegevusest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Raamatut läbiv teema on baltisakslaste võitlus üha tugevneva keskvõimu surve (venestamise) vastu. Selles tugineti eriõigustele, mis olid saadud 1710. aastal, kui Peeter I liitis siinsed alad Venemaaga. 1917. aastal, kui tsaar Nikolai II kukutati, leidsid rüütelkonna juhid, et sellega on nad vabastatud lojaalsuskohustusest ja hakkasid meeleheitlikult otsima võimalust, kuidas ühendada Venemaa Läänemereprovintsid Saksamaaga. Suhtudes eestlastesse, eriti talupoegadesse, küll üldiselt heatahtlikult, kuid olles sügavalt omandanud balti parunite põlise veendumuse, et nemad on kutsutud ja seatud siinset põlisrahvast valitsema ja õpetama, ei suutnud ega tahtnud Ed. v. Dellingshausen möönda, et eestlased suudavad oma rahvusriigi rajada. Bolševike võimuhaaramine Venemaal, 1918. a. revolutsioon Saksamaal ning eestlaste üha tugevnev iseseisvusvõitlus lõpetasid rüütelkonna tegevuse 1918. aastal. Elu lõpuaastad veetis Ed. v. Dellingshausen Saksamaal, tegutses sealsetes baltisakslaste organisatsioonides ja kirjutas memuaare. Illustreeritud arhiivifotodega.