Selma Lagerlöf
Charlotte Löwensköldis kujutab autor nimitegelase, noore tulihingelise aadlineiu ennastsalgavat võitlust oma armsama, elust irdunud fanaatilise pastori Karl-Artur Ekenstedti päästmiseks. Esile kerkib pimeda emaarmastuse motiiv.
Käesoleva suurteose käsitlusalaks on talupojaelu Rootsi lähemas minevikus. Huvi tulipunkt koondub vanimale taluritesuguvõsale kogukonnas, Ingmaripoegadele, kes mitmesugustel põhjustel on kaotanud oma endise pärisomandi, säilitades tugevaina vaid perekonna vankumatud vanad traditsioonid. Suguvõsa viimane järeletulija, noor Ingmar, asub nende pühaks peetud kommete sunnil talu tagasi võitma, loobudes selleks koguni oma armastatust ja naides rikka mehe tütre, kelle kaudu ihaldatud talu pääseb jälle tema valdusse. Varanduse tagasivõitmine aga ei vabasta teda igatsusest kaotatud armastuse järele ega südametunnistuspiinast armastatule valmistatud kannatuste pärast. Selle isikutragöödia taustana kujutatakse paikkonda vallanud lahkusu arenemist võimsaks liikumiseks, mis kulmineerub massilises väljarännus Pühamaale. Esimene köide lõpeb haaravate stseenidega maasse kiindunud talupoegade lahtirebimisest oma kodukohast, pidulik-leinalise akordina eksalteerunud vaimu võidust maiste ihade ja vajaduste üle.
“Portugali keiser“(1914), jutustus vaesest kandimehest, kes minetab reaalsusetaju ja hälbib kujutluste maailma, kui tema armastatud tütar linna raha teenima läheb ja aastateks silmapiirilt kaob.