Ajaloolised isikud ja elulood

See raamat jutustab tõestisündinud loo ühe mehe ja ühe naise armastusest - armastusest, mis oli kirglik ja ühtlasi täis lootust, ometi lõppkokkuvõttes nii lootusetu. See naine oli Walesi printsess Diana ja see mees - kapten James Hewitt. Nende armastus kestis ligi viis aastat. Siin ongi nende lugu.

Algul mereröövel, hiljem kardinal ja siis juba paavst. Lugu Baldassare Cossast, esimesest Johannes XXIII-st, kelle kohta räägitakse, et ta liialt nautis elu. See on tõsi: too pontifex oli tõesti elunautija ja suur patune. Lugu, mida siin jutustatakse, on sedavõrd hämmastav, et enamikul lugejaist tekib õigustatult küsimus: kas tõesti võisid niisuguseid asju korda saata

Leonid Brežnevi nimega on seotud terve ajastu Nõukogude riigi ajaloos, mis järgnes Nikita Hruštšovi voluntaristlikule valitsemisajale. Autor jälgib Brežnevi elukäiku, tema tõusude ja mõõnadega kujunemislugu ning saamist NLKP peasekretäriks, faktiliselt kogu NSV Liidu ainuvalitsejaks, aga ka tema vaimset ja füüsilist kuhtumist. Meie eest käib läbi möödunud sajandi teise poole nõukogude partei- ja riigitegelaste kirev plejaad, näeme, kuidas nad tegid karjääri ja milline võimuvõitlus nende vahel käis, millised olid nende elutingimused.

Mletšin on harutanud meie jaoks lahti kommunistliku partei ja ühtlasi riigi võimustruktuuride toimimise mehhanismi, millest vanematel inimestel ju oma kogemuste najal mingi ettekujutus oli, noorematele on aga täiesti tundmatu. Pealegi näitab autor meile seda süsteemi seestpoolt ja detailides, mis nõukogude tavakodanikule oli mõistagi kättesaamatu.

Ajakirjaniku ja kirjaniku Leonid Mletšini (s. 1957) nimi ei ole meie lugejale võõras, tema kahe raamatu "Välisministrid. Romantikud ja küünikud" ning "KGB. Riiklike julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused" tõlked eesti keelde on tõsist huvi äratanud.

Endise Vene luureohvitseri Aleksander (Saša) Litvinenko julm mürgitamine radioaktiivse polooniumiga 2006. aasta novembris põhjustas rahvusvahelise sensatsiooni ja vapustas kogu maailma. Seni heas vormis olnud 43-aastane mees kustus paari nädalaga "minituumapommi" ohvrina. Esmasteks kahtlusalusteks said Vene FSB, KGB järglane, ja Putini režiim. Polooniumi jälitades leiti lennukitest tõendeid, et tappev mürk oli kohale toimetatud Venemaalt. Kuid mis juhtus tegelikult? Mis oli see, mida Litvinenko teadis, ja miks ta tapeti? Avameelne lugu Saša Litvinenko elust ja surmast on lugu, mida Kreml eelistaks mitte levitada.

Toomas Karjahärmi saatesõnast raamatule: Käesolev raamat on esimene katse üllitada Konstantin Pätsi ulatuslikku vaimset pärandit. See on valik tema kirjatöödest aastatel 1901-1916. Päts järgis ärkamisajast juurdunud traditsiooni, et ajalehetoimetaja on ühtlasi erakonna juht. Ajakirjanikutöö oli lahutamatu osa tema poliitilisest karjäärist. Aastail 1901-1916 avaldas ta enda toimetatud ajalehtedes "Teataja" ja "Tallinna Teataja" umbes 200 artiklit. Poliitilise põgenikuna Soomes viibides kirjutas ta 1908.-1916. aastal ligikaudu 30 artiklit "Peterburi Teatajale".

Artur Taska (1912-1994) elutööks oli sümbolite ajaloo jäädvustamine. Tema sulest on ilmunud põhjalikud käsitlused meie sinimustvalgest lipust, Eesti Vabariigi vapist ja hümnist, lisaks on ta uurinud Eesti Vabadussõja mälestusmärke. "Eesti vapp" on huvipakkuv uurimus nii vappide ajaloost kui Eesti ajaloo vappidest. Lähemalt jälgitakse Eesti Vabariigi vappi ja kõike sellega seonduvat: vapi loomise eellugu, vapi kinnitamist ja selle kasutamist ameti- ja aumärkidel, isikutunnistustel, rahamärkidel jm. Tähelepanu jätkub ka vappide kasutamisele kunstis ja kirjanduses. "Eesti vapi" esmatrükk oli Lundis 1984. aastal.

Elfriede Lenderi mälestused ja autobiograafiline teos, mis kirjeldab tema loodud eesti tütarlastegümnaasiumi lugu alates 1907. aastast. Kool alustas vene õppekeelega, kuid läks 1918. aastal üle eestikeelsele õppetööle ning kujunes 1920.–1930. aastatel Tallinna prestiižikaimaks tütarlastegümnaasiumiks. Raamat kajastab kooli loomist, arengut ja kannatusi pärast 1940. aastat ning on ühtlasi oluline teos Eesti kooli- ja haridusajaloo kohta. Teos ilmus esmalt 1967. aastal Stockholmis ning käesolev väljaanne sisaldab täiendavaid fotosid.

 

Raamat käsitleb Emilie Beermanni ja tema perekonna lugu ning seost Eesti sinimustvalge lipuga. Käesolevasse raamatusse on koondatud kõik andmed Emilie Beermanni kohta, mis leidusid arhiivides ja raamatukogudes, ning mälestused, mis on põlvest põlve edasi antuna tänapäevani säilinud. Raamat sisaldab ka XIX sajandi lõpu Põltsamaa kohta käivat teavet ja ajaloolisi fotosid ning 3. juunil 2009 Põltsamaal Eesti lipu 125. sünnipäeva puhul ette kantud näitemängu teksti.

See raamat kõneleb erakordse saatusega naistest, kellest Te tõenäoliselt kunagi kuulnud pole. Sellegipoolest on nad ajalukku jätnud oma jälje. Raamatus käsitletud rohkem kui saja naise hulgas on teadlasi, kunstnikke, valitsejaid, aga ka sõdalasi, narkobosse, ususekti juhte ja palju teisi põnevaid persoone. Autor Maria Pettersson ütleb, et ta ei kirjutanud teost naiskangelastest. "Tõesti, mõned neist võinuks olla suurepärased eeskujud, samas kui teised olid pigem inimkoletised. Enamik jäi aga nende kahe äärmuse vahele, nagu me kõik." Need silmi avavad ja uskumatudki lood panevad küsima, miks on need naised unustuste hõlma vajunud. Ning kuhu oleks maailm praeguseks jõudnud, kui kõigil naistel oleks juba tuhandeid aastaid lastud kasutada oma mõistust ja võimeid täiel määral. "Erakordsed naised" ilmus Soomes 2020. aasta augustis ja jõudis juba aasta lõpuks teabekirjanduse müügiparemiku 2. kohale. Peale ajalooliste fotode ja portreede on raamatus eesti kunstniku Kristi Markovi illustratsioonid.

Vastakaid arvamusi põhjustanud naise, Argentiina diktaatori abikaasa piltidega illustreeritud elulugu. Evita dramaatilise käiguga elu on inspireerinud nii heliloojaid (Andrew Lloyd Webber) kui filmirežissööre.

Nii kaua, kui keegi suudab mäletada, on India igatsenud vabadust. Aga mitte keegi poleks suutnud uskuda, et ühe inimese pingutused lõpetavad sajandeid kestnud Briti ülemvõimu. Oma rahva etteotsa asunud Mohandas Gandhi elu oli ebatavaline. Raamat kirjeldab tema poisipõlve vempe ja teda innustanud kangelaslugusid. Läbi rahulike protestimarsside, näljastreikide ja tragöödia sai Gandhist suurim kangelane, keda India tunneb.

140-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Suuri mõtlejaid Eesti Raamat 1972

115-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Suuri mõtlejaid. Tõlkeraamat on pühendatud itaalia filosoofi Giambattista Vico (1668-1744) elu ja loomingu vaatlusele. Vico on uusaja ajaloofilosoofia sügavamaid ja originaalsemaid esindajaid. Tema ideed ühiskonna arengu seaduste objektiivsest iseloomust, inimeste tegevuse tähendusest ajalooprotsessis jt. ennetasid tunduvalt oma aega ning avaldasid suurt mõju järeltulevaile mõtlejaile. Eesti Raamat 1985

119-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Suuri mõtlejaid Eesti Raamat 1980Tõlkeraamat annab ülevaate renessansiajastu filosoofi Giordano Bruno (1548-1600) elust ja tegevusest. Autor näitab Brunot mehise võitlejana skolastika ja teoloogia vastu ning teadlasena, kes kuni oma märtrisurmani uskus inimmõistuse võidukäiku.

Harald Riipalu lugu on jutustus Eesti ühe legendaarsema ohvitseri elust. Kirjeldatakse Riipalu lapsepõlve ja teenistust Eesti Kaitseväes, sõjaväelase karjääri, millest põhiosa moodustab teenistus Saksa armees, antakse ülevaade Riipalu tegevusest paguluses. Raamatus avaldatud fotomaterjali hulgas on ka esmakordselt avalikkuse ette jõudvaid fotosid. Lisaks arhiiviandmetele ja erinevatele dokumentidele on raamatus kasutatud hulgaliselt sõdurite ja teiste kaasaegsete mälestusi.

Adolf Hitlerita oli Kolmas Reich mõeldamatu. Diktaatorlikul Hitleril oli hulgaliselt abilisi-käsilasi, kes end täielikult tema teenimisele pühendasid. Käsilased olid nii võimu kandjateks kui täideviijateks. Käsilased täitsid kõik Hitleri poolt antud korraldused. Käsilased andsid diktatuurile olemuse. Selle raamatu tegelased on Goebbels, Göring, Hess, Himmler, Speer ja Dönitz. Nende nimede taga peitub kuus erinevat karjääri. Meeste psühhogrammid on sarnased ja aitavad teatud määral lahti mõtestada, kuidas natsikuriteod võimalikuks said.

Levinud arusaama kohaselt saavutas Hitler võimu üksnes omal jõul, evimata püsivamaid sidemeid. Kuid milleks ta siis vajas kitsast, pidevalt tema käsutuses olnud "maagilist siseringi", kuhu, erinevalt Stalini omast kuulus ka üllatavalt palju naisi? Missugust rolli mängisid need inimesed tema era- ja poliitikaelus ning kas ei olnud need tänaseni vähe tähelepanu pälvinud sidemed Hitleri võimu tegelik allikaks? Veidi pärast Eva Brauni biograafia ilmumist võttis 2010. aasta kevadel Heike B. Görtemakeriga ühendust Hitleri pikaaegse usaldusaluse, õhuväeadjutandi Nicolaus von Belowi poeg, kes otsekui möödaminnes mainis: "Ma olen selles ringis üles kasvanud." Tema sõnul ei lagunenud Hitleri ja Eva Brauni sisering sugugi pärast 1945. aastat – sidemed jäid kauaks püsima ka Saksa Liitvabariigi aegadel. Peeti kirjavahetust, käidi üksteisel külas ning pidulikematel puhkudel korraldati suuremaid kokkutulekuid, hoolitsedes veel aastakümneid pärast Hitleri surma tema mälestuse püsimajäämise eest. Kes olid need mehed ja naised, kes kuulusid pikki aastaid diktaatori lähiringkonda? Mil viisil olid nad sattunud võimu keskmesse? Kuidas toimis see õukond, kuhu kuulusid mitte Saksa Riigi mõjukad ja rikkad, vaid pigem väikekodanlikust keskklassist ning poolkriminaalidest koosnev seltskond? Millist kasu ammutasid usaldusisikud oma lähedastest suhetest võimsa füüreriga ning millises valguses paistab nüüd nende isiklik süü ja osalus? Kuidas nad elasid pärast natsionaalsotsialistliku diktatuuri kokkuvarisemist ning kui palju oli neil lisaks minevikupoliitika teatrilavale mõjuvõimu ka Saksamaa Liitvabariigi või SDV poliitikale? Nendele ja paljudele teistele seni küsimata küsimustele pakub vastuseid Görtemakeri "Hitleri õukond", mis on kirja pandud varem avalikkusele kättesaamatuks jäänud allikmaterjalide, muu hulgas isiklike arhiivide põhjal.

Siinses kuninganna Kristiina (1626 – 1689) kokkuvõtlikus eluloos viib ajaloolane ja Rootsi Akadeemia liige Peter Englund meid otse 17. sajandi võimuvõitluse ja vagaduse, õitsva teaduse ja alasti vägivalla maailma; Kolmekümneaastase sõja brutaalsesse maailma, kuid ka Descartes'i, Molières'i ja Stiernhielmi maailma. Maailma, kus naiseks sündimine oli vaieldamatult õnnetus. Maailma, mida Kristiina provotseeris ainuüksi oma olemasoluga. Ajaloo mürast ilmub välja ajaloo vahest kõige vaieldavama naiskuju vahe kontuur: kuninganna, kes loobus nii troonist kui usust. Dramaatilise näitlikkuse ja psühholoogilise peensusega kaevab autor välja hämmastavalt tänapäevase kuju: haruldaselt uudishimuliku ja kartmatu naise, kes trotsis kaasaega ja elas täielikult oma seaduste järgi. Hõbemask kirjeldab Kristiinat, kelle teatraalsed, hoolimatud ja võimunäljased jooned eksisteerivad koos tema tõekire, hariduse ja vabadusjanuga.

151-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Suuri mõtlejaid. Populaarteaduslik raamat annab ülevaate inglise juristi ja filosoofi, utilitarismi rajaja Jeremy Benthami (1748-1832) elust ja loomingust. Autor käsitleb jurisprudentsi olukorda XVIII sajandi Inglismaal ning mõtestab lahti Benthami uuenduslikud juriidilis-poliitilised ideed ja utilitaristliku eetika põhimõtted. Analüüsides põhjalikult Benthami olulisemaid metodoloogilisi ideid, näitab autor, milline on olnud nende mõju filosoofilise mõtte ajaloos, ning vaatleb lõpuks Benthami kontseptsioonide edasiarendusi XIX ja XX sajandi kodanlikus filosoofias. Olion 1990.

Rootsi suurriigi tegelik alusepanija Johan III on ajalookirjutuses jäänud oma isa Gustav Vasa, vendade Erik XIV ja Karl IX ning vennapoja Gustav II Adolfi varju. Kindlasti teenimatult. Lars Ericson Wolke kirjeldab oma haaravas raamatus tõelist renessanssvürsti. Johan III oli haritud, palju reisinud ja oskas keeli, tema õukonnaelu täitsid raamatud, õpingud, muusika ja kunst. Püüti taastada sidemeid katoliikliku Euroopaga ja moderniseerida riigihaldust. Kahjuks nurjusid ulatuslikud reformikavad Venemaaga peetud pikaajalise sõja ja kuninga lossiehitusprojektide tohutute kulude tõttu.Johan III valitsusajal toimus palju olulist, mis puudutas otseselt ka Eestit; ta käis ka ise Tallinnas nii Soome hertsogina kui hiljem kuningana. Lars Ericson Wolke (s 1957) on Stockholmi Riigikaitse Kõrgkooli sõjaajaloo professor ja Turu Ülikooli sõjaajaloo dotsent. Ta on enam kui kahekümne rootsi, inglise ja soome keeles ilmunud ajalooraamatu autor.

Teos jutustab kahest Eesti suurmehest, nende eluteest ja riigimehetege-vusest Eesti Vabariigi loomisel ja korraldamisel. Jaan Tõnisson ja Konstan-tin Päts olid poliitilised vastased. Esimene oli aatemees, ideede andja, poliitiline võitleja, kes ei pooldanud kompromisse; teine pragmaatik. tasa ja targu tegutseja, kes oli valmis koostööks ka teisitimõtlejatega. Mõlemad olid aga terava mõistusega, andekad poliitikud, jõulised isiksused, kes ei põrganud tagasi kuitahes suurte raskuste ees. Tutvudes Tõnissoni ja Pätsi elukäiguga, saab lugeja ka ülevaate tolleaegsetest ajaloosündmustest Eestis.

Suurte ajalooliste isiksuste hulgas kuulub Karl Marxile väljapaistev koht. Koos oma ustava sõbra ja võitluskaaslase Friedrich Engelsiga töötas ta välja teooria ja taktika, millele tugineb proletariaadi klassivõitlus kommunismi võidu eest. Marx ja Engels on läinud ajalukku kui ülemaailmse töölisklassi geniaalsed õpetajad ja tema ürituse eest võitlejad, kui revolutsioonilise töölisliikumise ideelised innustajad ja suurepärased organiseerijad.

Rootsi kuningas Karl XII on omandanud mõistatusliku isiku kuulsuse, kelle kohta on väga erinevaid arvamusi. Mõned ajaloolased on teda pidanud geniaalseks riigimeheks ja väejuhiks, võrdväärseks Aleksander Suure või Napoléoniga, teised aga hullumeelseks valitsejaks, kes viis Põhjasõjaga Rootsi suurriigi hävingule. Raamat on rohkelt illustreeritud kunstiteoste reprode ja kaartidega. Eestikeelse väljaande järelsõna on kirjutanud Margus Laidre.

Venemaa legendaarsest valitsejannast Katariina II-st rääkiv raamat, mis keskendub tema kirglikule eraelule, favoriitide edutamisele ja tagandamisele ning tema rollile Venemaa lähendamisel Lääne-Euroopale, eriti vaimsuse ja kultuuri valdkonnas.

Me vestlesime Vladimir Putiniga kuus korda. Mitu tundi järjest. Nii tema kui meie olime kannatlikud ja tolerantsed. Tema siis, kui meie esitasime tema jaoks ebamugavaid küsimusi või lihtsalt üritasime „hinge pugeda“. Meie siis, kui tema hilines või palus diktofoni välja lülitada, öeldes: „See on väga isiklik.“ Me rääkisime Putiniga elust. Peaasjalikult tema elust. Rääkisime, nagu seda Venemaal ikka juhtub, mitte just köögis, kuid siiski kaetud laua taga. Vahel jõudis ta kohale üpris vaevatuna, väsinud silmadega, kuid siiski mitte kordagi ei katkestanud ta ise vestlust. Vaid korra, see oli juba kaugelt üle südaöö, küsis ta tagasihoidlikult: „Noh, kuidas on, kas olete kõik ära küsinud või lobiseme veel?“

 

Selle raamatu ilmumisaastal möödub kindrlal Johan Laidoneri sünnist 115 aastat ja tema elutee tipphetkest – Eesti vägede juhatamisest Vabadussõjas – 80 aastat. Johan Laidoner on Eesti ajaloo suurkuju, kes jättis meie ajalukku jälje mitte üksnes sõjamehena, vaid ka rahuaegade poliitikuna nii kodumaal kui väljaspool seda. Tulevane kindral ja riigimees kasvas ülesse maatöölise perekonnas, teenis üle 16 aasta Vene sõjaväes ja tõusis seejärel uue, senitundmatu riigi – Eesti Vabariigi – kõrgkihti. Vabadussõja aegadel oli ta oma võimult ja tähtsuselt sisuliselt meie riigi mees number üks; seejärel kaheksa ja pool aastat üks aktiivsemaid Riigikogu liikmeid, kes hulk kordi osales ka Rahvasteliidu töös. Aastail 1929-34 oli Laidoneri riigiteadusdoktor Rein Marandi määratluse kohaselt vaba poliitik ja alates 1934. aasta 12. märtsis sama asjatundja hinnangul kindral-riigijuht. Seda seisu jätkus Laidonerile pooleks tosinaks aastaks ja tollal oli ta riigipea Konstantin Pätsi kõrval teiseks meheks Eesti riigis. Omapäraseks seigaks oli seejuures asjaolu, et kuna Päts oli tollal leskmees, tuli Laidoneri abikaasal Marial täita meie riigi first lady rolli. …

Sisukord:
¤ Vabatahtlikuna Vabadussõtta
¤ Vabadussõja meredessantidest lipu langetamiseni
¤ Salaja töörahva paradiisi
¤ Diplomaadi mälestusi
¤ Kes mõistaks õigust
¤ Vabariigiaegne Valga maavanem
¤ Minu mees oli maavanem
¤ Hirmuöö Soome lahel
¤ Mikrofoniga Teises maailmasõjas
¤ Mis sai kindralite autojuhist

Pärast Teise maailmasõja lõppu oli purustatud Euroopa täis rahvamasse paljudest riikidest ja rahvustest, kelle kodud ja kodumaad okupeeritud või kellel tee sinna suletud. Nende seas ka eestlased nagu lehed sügistormis, puistati laiali, üle merede ja maade. Väljarändaja ainsaks kaasavaraks oli teadmine, et oleme eestlased. Austraalia, ilus, avar ja sõbralik lõunamaa, võttis meid omaks.

See on lugu kaugele kadunud eestlastest, kes pole unustanud oma nooruse kodumaad, jälginud alati ta saatust, tundnud rõõmu tema vabanemisest võõrast ikkest.

Vabadusvõitleja ja ühiskonnategelase Enn Tarto kõned ja artiklid. Enn Tarto on oma noorusest, 1950-ndatest aastatest peale olnud pühendunud Eesti riikliku iseseisvuse taastamisele. Selle eest heideti ta kolm korda Nõukogude Liidu vangilaagritesse, kus ta viibis kokku 14 aastat. Eesti iseseisvuse taastamise aegu ja juba taastatud Eesti Vabariigis on ta visalt tegutsenud mitmel rindel: Balti Apelli üks koostajaid, Eesti Kongressi juhtivtegelane, üks Kaitseliidu taastajaid, Riigikogu liige, Paneuroopa Eesti ühenduse president ja represseeritute organisatsiooni Memento üks juhte.

Eesti võimas mees unistas Soome ja Eesti liidust kogu aeg, ka suurte sõdade ajal. Päts saabus Soome suurvürstkonda poliitilise pagulasena 1906. aasta sügisel. Rohkem kui kahe aasta jooskul, mil ta seal elas, sai Soomest tema jaoks ideaalmaa, eeskuju Eestile. Eesti Vabadussõja perioodil 1918–1920 arendas Päts oma kauaaegset meelisideed unioonist või kaksikriigist koos Soomega. See mõte sai tuge sõjalisest abist, mida Soome Eestile Vabadussõjas andis. Kaksikriigi idee leidis Eestis palju poolehoidu, kuid Soomes oldi kahtlevamad. Riigipeade iga-aastased kohtumised algasid 1931. aastal, kui riigivanem Päts tegi visiidi Soome. Muuseas arutasid riigijuhid salajasi plaane maade sõjalisest koostööst ja Soome lahe sulgemisest. Soome ja Eesti kõrgetasemeline koostöö jätkus ka pärast seda, kui Pätsi juhtimisel sai Eestist 1934. aastal autoritaarne riik. President Kyösti Kallio haigus ja Soome Talvesõda lõpetasid need visiidid. 1940. aasta suvel kaotas Eesti iseseisvuse ja Päts küüditati Nõukogude Liitu. Mõni päev enne deporteerimist tuli Päts veel oma lemmikidee juurde tagasi ja pani kirja Soome ja Eesti liitriigi plaani.

Artiklite kogumik sisaldab neli ettekannet, mida kuulati Mittetulundusühingu Konstantin Pätsi Muuseum viienda tegevusaasta tähistamisel. Konverents toimus Tallinna Teaduste Akadeemia saalis 3.detsembril 2000.aastal. Viienda artiklina on kogumikku lisatud veel ülevaade Konstantin Pätsist Oru lossis 1930. aastate teisel poolel.

1654. aastal seisab Kristiina trepil. Ta on otsustanud loobuda troonist, vormikohasest luterlusest ja abielust. Ta ees on kolm astet, millega ta kaotab riigi, võimu ja hiilguse - peaaegu kõik. Peale au.

Monograafias „Kujuneda sunnita. Mõistmaks Jaan Kaplinskit" vaatleb kirjandusteadlane Thomas Salumets nii avaldamata kui ka avaldatud allikaid kasutades Jaan Kaplinski elu ja loomingut, tema kujunemist inimese ja kirjanikuna, elu- ja loomingufilosoofiat ja ühendab selle kõik tervikuks „sunnita kujunemise" mõiste kui Kaplinski mõtteviisi läbiva tunnusjoone abil. Raamatu esmane eesmärk on sillutada teed Kaplinski sisemaastiku juurde, ent pilk heidetakse ka sellele keerukale kultuurilisele ja poliitilisele ümbrusele, kus Kaplinski sündis ja kasvas. Autor valgustab sel moel Kaplinski käitumise vähem nähtavaid dimensioone ja jälgib mõningaid tema kõige tähtsamaid inimsuhteid, valikuid ja huvisid nii isiklikus kui ka avalikus elus.

Valve Mäesalu (s 1922) kuulub põlvkonda, kelle lapsepõlv jäi Eesti Vabariigi aega ja iseseisvasse ellu tuli astuda sõja ja okupatsioonide tule all. See põlvkond elas üle tohutuid kaotusi, aga need, kes rasketest aegadest läbi tulid, on oma kõrgele vanusele vaatamata tänaseni sitked ja terava mõistusega. Valve vanemad olid töökad ja hästi hakkamasaavad poepidajad ja toiduainetetööstuse omanikud Keilas. Valve sai hariduse Elfriede Lenderi gümnaasiumis, Sotsiaal- ja Kodundusinstituudis ja Tartu Ülikoolis. Pöördelised 1940. aastad tõid leina ka tema peresse. Valve abikaasa Arnold Mäesalu osales Toomas Hellati "Haukka" ja "Tümmleri" luuregruppides ning arreteeriti 1944. aasta novembris. Vaatamata isikliku elu tragöödiatele, "kulaklikule" minevikule, püüdele mitte millegagi silma paista ja raskele algusele Loomade Varumise Peakontori erinevates filiaalides, jõudis Valve parteisse astumata Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Turustuse Valitsuse ekspordi osakonna juhataja ametipostini. Ta ise leiab, et teda on kogu elu head kaitseinglid hoidnud.

Raamat "Kümme keisrit" on kokkuvõte kolme ja poole sajandi pikkusest Rooma impeeriumi ajaloost jutustatuna kümne kõige olulisema keisri elu kaudu. Teos algab esimese keisri Augustusega ja lõppeb ligikaudu 350 aastat hiljem Constantinusega, kes pöördus ristiusku ning rajas idas uue pealinna Konstantinoopoli. Nende sajandite jooksul saavutas Rooma hiilguse ja territooriumi ning kaotas siis mõlemad. Need kümme Rooma keisrit olid kõige võimekamad ja edukamad. Edukust määratleti erinevalt, aga kõik tahtsid poliitilist võimu riigis, rakendada sõjajõudu piiride taga, käsutada rikkusi, Rooma linna üles ehitada ja jumalatega hästi läbi saada. Ja kõik tahtsid surra kodus oma voodis ja anda võim üle oma valitud järeltulijale. Rooma pärand on tänapäeval säilinud mitmel viisil, alates keelest, õigusest ja arhitektuurist kuni roomakatoliku kirikuni. Strauss uuribki seda püsivat pärandit seda kujundanud meeste elude kaudu.

Árpád Arderi (1922–1995) autobiograafiline teos, mis käsitleb nelipühilaste liikumist, eesti vanglaid, vangilaagreid, repressioone ja kirikutegelasi. Mälestusteraamat usust ja elust raskeil aegadel.

Leonid Mletšinit (sünd. 1957) tunneb eesti lugeja kui kirjastuses Varrak ilmunud raamatute "KGB", "Välisministrid", "Brežnev" ja "Andropov" autorit. 2013. aastal Tartus Prima Vista festivalil vastas Mletšin küsimusele, millist oma raamatut ta soovitaks järgmisena tõlkida: "See võiks olla "Lenin. Venemaa võrgutamine", mis ilmus 2011. aastal. Seda kirjutama hakates avastasin teatud üllatusena, et raamatuid Leninist on küll palju, aga korralikku käsitlust Vene autoritelt ei olegi. Leninist kirjutades on keskendutud tema tegevusele revolutsionäärina, teda on nähtud partei vaatevinklist. Kellelgi aga pole olnud eesmärki näidata, kui sügavalt Lenini ning tema lähikondsete ideede ja tegude mõjul inimene ja ühiskond tegelikult muutusid." Mletšini "Leninis" näeme Leninit ennast suhteliselt vähe. Pildi juhist loob "õukond" – Lenini võitluskaaslased ja kaasajooksikud.

Rohkem kui pool sajandit oli Lev Trotski nõukogude inimese silmis reetlikkuse võrdkuju, sotsialismi ehitava rahva üks vihatumaid vaenlasi. Miks moonutas totalitaarne režiim fakte ja võltsis ajalugu? Mis tegi Trotski Stalinile nii ohtlikuks, et NKVD-l ei olnud tähtsamat ülesannet kui selle mehe hävitamine? Kuidas mõrv ette valmistati ja teostati, kes oli mõrvar? Arhiivimaterjalidele, kaasaegsete tunnistustele, Trotski biograafidele ja tema enda teostele tuginedes püüab Harry Wilde oma monograafias nendele küsimustele vastata. Lugejale avaneb intellektuaalse, revolutsiooniideest jäägitult haaratud inimese traagiline elukäik täis seiklusrikkaid põgenemisi ja tundeküllast perekonnaelu.