Ajaloolised isikud ja elulood

Diplomaatia on riigi välissuhteid reguleerivate institutsioonide ametialane suhtlemine teiste riikide vastavate isikute ja organitega ning rahulikul teel ta õiguste ja huvide kaitsmine välismaal - ülesanne, mis on usaldatud diplomaatidele. Läbi aegade on diplomaadid rahulike läbirääkimiste tulemusena saavutanud kokkuleppeid, mis on säästnud, kuid ka muutnud maailma. Tihti on nad ise jäänud seejuures tähelepanuta. Käesolev raamat tutvustab lugejale kahtekümmend üht maailma ajalugu muutnud diplomaati.

Tõeline kunstnik ei kopeeri kunagi tegelikkust, ta interpreteerib seda enda isemaailma kaudu. Selleks kasutab ta mitmesuguseid, olemuselt tinglikke meetodeid. Kunstniku taotlused, valitud teema ja idee tuuakse vaatajani maalikunsti vahenditega -- värvidega. Tõeline kunstiteos saab sündida vaid talendi olemasolul. Selles raamatus antakse lühike ülevaade eri aegadest pärit, eri stiile esindavatest ja erinevate käekirjadega maalikunstnikest, kel kõigil on üks ühine joon -- neile kuulub maalikunsti austajate siiras tänu ja sügavalt aupaklik kummardus. Tönu neile elab meis nii kaugetae aegade kui ka tänapäeva maalikunst.

Selles raamatus ei räägita mitte ainult sõjalis-poliitiliste liikumiste ja rahvaülestõusude juhtidest, kes võitlesid rahvusliku ja sotsiaalse rõhumise vastu. Siin on esindatud ka fanaatilised üksikterroristid, ebasoosingusse sattunud kirikuhierarhid, usuvoolude ja majanduse reformaatorid, silmapaistvad teadlased ja kirjanikud, kes heitsid väljakutse traditsioonilistele teaduslikele, eetilistele ja filosoofilistele arusaamadele, väejuhid, kellest saatuse tahtel said poliitikutest mässajad…

Akvitaania hertsogi tütar Eleanor sündis pidutsemise, muusika, poeesia ja võimu maailma. Talle õpetati laulmist, õmblemist, lugemist ja ratsutamist, aga kõigest sellest polnud palju kasu, kui temast sai keskaegse Euroopa tähtsaim kuninganna. Vaevalt jõudis ta saada 15-aastaseks, kui temast sai Prantsusmaa kuninganna ja mõni aasta hiljem Inglismaa kuulsamaid kuningannasid. Tema elulugu viib lugeja Akvitaania lossidest Püha Maa lahinguväljadele. Eleanor ei läinud teise ristisõtta üksnes oma mehe saatjana, vaid ta juhtis ka isiklikke väeüksuseid. Eleanori lugu on täis avastusi: tema armastus ja lahingud, tema eksimused ja võidud, tema kodumaad ja rännakud.

Müürilillekesest maailma võimsaimaks naiseks. Miks saavutab Angela Merkel alati seda, mida ta tahab? Hajo Scumacher selgitab, kuidas töötab Merkeli süsteem. Ta analüüsib oma võimu tunnetava poliitiku strateegiaid, sihte ja edu saladusi. Angela Merkel ei saanud juhuslikult esimeseks Saksamaa naiskantsleriks ja kindlasti on temalt ka edaspidi oodata üllatusi.

Algul mereröövel, hiljem kardinal ja siis juba paavst. Lugu Baldassare Cossast, esimesest Johannes XXIII-st, kelle kohta räägitakse, et ta liialt nautis elu. See on tõsi: too pontifex oli tõesti elunautija ja suur patune. Lugu, mida siin jutustatakse, on sedavõrd hämmastav, et enamikul lugejaist tekib õigustatult küsimus: kas tõesti võisid niisuguseid asju korda saata

Algul mereröövel, hiljem kardinal ja siis juba paavst. Lugu Baldassare Cossast, esimesest Johannes XXIII-st, kelle kohta räägitakse, et ta liialt nautis elu. See on tõsi: too pontifex oli tõesti elunautija ja suur patune. Lugu, mida siin jutustatakse, on sedavõrd hämmastav, et enamikul lugejaist tekib õigustatult küsimus: kas tõesti võisid niisuguseid asju korda saata

Leonid Brežnevi nimega on seotud terve ajastu Nõukogude riigi ajaloos, mis järgnes Nikita Hruštšovi voluntaristlikule valitsemisajale. Autor jälgib Brežnevi elukäiku, tema tõusude ja mõõnadega kujunemislugu ning saamist NLKP peasekretäriks, faktiliselt kogu NSV Liidu ainuvalitsejaks, aga ka tema vaimset ja füüsilist kuhtumist. Meie eest käib läbi möödunud sajandi teise poole nõukogude partei- ja riigitegelaste kirev plejaad, näeme, kuidas nad tegid karjääri ja milline võimuvõitlus nende vahel käis, millised olid nende elutingimused.

Mletšin on harutanud meie jaoks lahti kommunistliku partei ja ühtlasi riigi võimustruktuuride toimimise mehhanismi, millest vanematel inimestel ju oma kogemuste najal mingi ettekujutus oli, noorematele on aga täiesti tundmatu. Pealegi näitab autor meile seda süsteemi seestpoolt ja detailides, mis nõukogude tavakodanikule oli mõistagi kättesaamatu.

Ajakirjaniku ja kirjaniku Leonid Mletšini (s. 1957) nimi ei ole meie lugejale võõras, tema kahe raamatu "Välisministrid. Romantikud ja küünikud" ning "KGB. Riiklike julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused" tõlked eesti keelde on tõsist huvi äratanud.

Käesolev teos tutvustab teile 20. sajandi mõjuvõimsaimate diktaatorite laste lapsepõlve, suhet isasse ja võimuvõitlusesse.

Tahes-tahtmata on neist lastest saanud tegelased stsenaariumis, mida nad ise ei ole kirjutanud. Mõni neist pidi loovutama oma süütuse režiimile, mis nägi neis dünastia jätkajaid. Teisi omakorda koheldi samamoodi nagu riigi ülejäänud rahvast: nad seati propaganda nimel rambivalgusesse või pandi hoopis vaka alla, saadeti eksiili, öeldi neist lahti, et nad ei heidaks varju oma ülivõrdes isale.

Carmen, Svetlana, Li Na, Alina, Aleksandr ... Pojad ja tütred, kelle vanemateks on Stalin, Mussolini, Franco, Mao, Ceauşescu, Castro, Duvalier, Iraani šahh, Kim Il-sung, Bokassa, Mobutu, Pinochet, Hussein, Gaddafi, Mubarak, Lukašenka ja al-Assad ...

Teise maailmasõja eelõhtul sai kogu maailma ajakirjanduse üheks lemmikteemaks Inglise kuninga Edward VIII (1894-1972) lembedraama, mida mitmed autorid peavad XX sajandi kõige liigutavamaks armastuslooks. Ning on kahtlemata ainulaadne, et maailma suurima monarhistliku riigi vähem kui aasta valitseda jõudnud kuningas loobus vabatahtlikult troonist, et abielluda kaks korda lahutatud ameeriklanna Wallis Simpsoniga. Käesoleva teose autor Alain Decaux on teiste uurijatega võrreldes eelisolukorras: ta on ainuke, kellel kuningas, hilisem Winsdori hertsog, võimaldas tutvuda tema ja Wallise vahel neil saatuslikel aastatel vahetatud kirjadega...

Toomas Karjahärmi saatesõnast raamatule: Käesolev raamat on esimene katse üllitada Konstantin Pätsi ulatuslikku vaimset pärandit. See on valik tema kirjatöödest aastatel 1901-1916. Päts järgis ärkamisajast juurdunud traditsiooni, et ajalehetoimetaja on ühtlasi erakonna juht. Ajakirjanikutöö oli lahutamatu osa tema poliitilisest karjäärist. Aastail 1901-1916 avaldas ta enda toimetatud ajalehtedes "Teataja" ja "Tallinna Teataja" umbes 200 artiklit. Poliitilise põgenikuna Soomes viibides kirjutas ta 1908.-1916. aastal ligikaudu 30 artiklit "Peterburi Teatajale".

See raamat kõneleb erakordse saatusega naistest, kellest Te tõenäoliselt kunagi kuulnud pole. Sellegipoolest on nad ajalukku jätnud oma jälje. Raamatus käsitletud rohkem kui saja naise hulgas on teadlasi, kunstnikke, valitsejaid, aga ka sõdalasi, narkobosse, ususekti juhte ja palju teisi põnevaid persoone. Autor Maria Pettersson ütleb, et ta ei kirjutanud teost naiskangelastest. "Tõesti, mõned neist võinuks olla suurepärased eeskujud, samas kui teised olid pigem inimkoletised. Enamik jäi aga nende kahe äärmuse vahele, nagu me kõik." Need silmi avavad ja uskumatudki lood panevad küsima, miks on need naised unustuste hõlma vajunud. Ning kuhu oleks maailm praeguseks jõudnud, kui kõigil naistel oleks juba tuhandeid aastaid lastud kasutada oma mõistust ja võimeid täiel määral. "Erakordsed naised" ilmus Soomes 2020. aasta augustis ja jõudis juba aasta lõpuks teabekirjanduse müügiparemiku 2. kohale. Peale ajalooliste fotode ja portreede on raamatus eesti kunstniku Kristi Markovi illustratsioonid.

Endise luuraja Aleksandr Litvinenko ja ajaloolase Juri Felštinski 2002. aastal ilmunud raamat sattus pärast Litvinenko polooniumiga mürgitamist äreva rahvusvahelise tähelepanu alla. Venemaal ei ole seda tänaseni õnnestunud välja anda. Tegu on hingelõikavalt valusa ja hirmuäratava raportiga Venemaa võimust ja võimukandjatest ning sealsete eriteenistuste taustast. Litvinenko 20-aastasel luureohvitseri kogemusel põhinev raamat kirjeldab, kuidas KGB järeltulija fabritseeris terrorirünnakuid ning algatas Tšetšeenia sõja.

Nii kaua, kui keegi suudab mäletada, on India igatsenud vabadust. Aga mitte keegi poleks suutnud uskuda, et ühe inimese pingutused lõpetavad sajandeid kestnud Briti ülemvõimu. Oma rahva etteotsa asunud Mohandas Gandhi elu oli ebatavaline. Raamat kirjeldab tema poisipõlve vempe ja teda innustanud kangelaslugusid. Läbi rahulike protestimarsside, näljastreikide ja tragöödia sai Gandhist suurim kangelane, keda India tunneb.

140-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Suuri mõtlejaid Eesti Raamat 1972

115-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Suuri mõtlejaid. Tõlkeraamat on pühendatud itaalia filosoofi Giambattista Vico (1668-1744) elu ja loomingu vaatlusele. Vico on uusaja ajaloofilosoofia sügavamaid ja originaalsemaid esindajaid. Tema ideed ühiskonna arengu seaduste objektiivsest iseloomust, inimeste tegevuse tähendusest ajalooprotsessis jt. ennetasid tunduvalt oma aega ning avaldasid suurt mõju järeltulevaile mõtlejaile. Eesti Raamat 1985

119-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Suuri mõtlejaid Eesti Raamat 1980Tõlkeraamat annab ülevaate renessansiajastu filosoofi Giordano Bruno (1548-1600) elust ja tegevusest. Autor näitab Brunot mehise võitlejana skolastika ja teoloogia vastu ning teadlasena, kes kuni oma märtrisurmani uskus inimmõistuse võidukäiku.

Kuidas aristokraatliku perekonna võsust sai Vene ohvitser, spioon – ja Soome vabariigi juht? Gustaf Mannerheim (1867–1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus see rootsikeelse aristokraatliku perekonna võsu Vene impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Seal tõusis ta ratsakaardiväeohvitseri teenistusredelil ülespoole ja sattus Peterburi hiilgavasse kõrgseltskonda. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast, 14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. Sealt edasi jõudis tema karjäär tsaariarmees kiiresti seniiti. Esimesele maailmasõjale järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku. Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome kodusõjas 1918 ja Soome armeed Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu. Need sõjad ja tema lühike presidendiaeg kinnistasid Mannerheimi positsiooni rahvuslikul panteonil. Selles raamatus on Mannerheimi elu erakordsed sündmused ja tema strateegiline vaatenurk asetatud tolle perioodi suurriikide poliitika ja Euroopa arengute laiemale taustale. Teos on väga avameelne, ei väldi oma peategelase negatiivseid külgi ja samme, otse vastupidi, kuid samaaegselt on see kirjutatud väga empaatiliselt, tutvustades Mannerheimi ennekõike just inimesena, isiksusena. Tänu sellele tõmmatakse ka lugeja juba esimestest lehekülgedest alates kaasa ning Manneheimist kujuneb mitte müütiline, elukauge tegelane, vaid ta astub meie ette lihast ja luust inimesena, oma tugevate ja nõrkade külgedega, mõtete ja tegudega omas ajas, mitte tagantjäreletarkuses vaagituna, kokkuvõttes aga suurima soomlasena 20. sajandil, ilma kelleta Soome ajalugu pole võimalik mõista. Ilma temata kulgenukski see sootuks teisiti.

Henriku Liivimaa kroonika on 13. sajandi Eesti ja Läti ajaloo tähtsaim allikas. Kui Henriku töö oleks kaduma läinud, teaksime õige vähe Baltimaade vallutamise käigust 12. sajandi lõpust 13. sajandi teise veerandi alguseni. Meil poleks õiget ettekujutust kangelaslikust visadusest, millega esivanemad püüdsid kaitsta oma õigust vabale elule, visadust, mis lubas neil nähtavasti siiralt öelda, et nad ei alistu seni, kui maal leidub veel aastavanune või küünrapikkune poisike. Käesoleva raamatuga on see kroonika jälle esitatud eesti lugejale.

145-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Suuri mõtlejaid Eesti Raamat 1972

Levinud arusaama kohaselt saavutas Hitler võimu üksnes omal jõul, evimata püsivamaid sidemeid. Kuid milleks ta siis vajas kitsast, pidevalt tema käsutuses olnud "maagilist siseringi", kuhu, erinevalt Stalini omast kuulus ka üllatavalt palju naisi? Missugust rolli mängisid need inimesed tema era- ja poliitikaelus ning kas ei olnud need tänaseni vähe tähelepanu pälvinud sidemed Hitleri võimu tegelik allikaks? Veidi pärast Eva Brauni biograafia ilmumist võttis 2010. aasta kevadel Heike B. Görtemakeriga ühendust Hitleri pikaaegse usaldusaluse, õhuväeadjutandi Nicolaus von Belowi poeg, kes otsekui möödaminnes mainis: "Ma olen selles ringis üles kasvanud." Tema sõnul ei lagunenud Hitleri ja Eva Brauni sisering sugugi pärast 1945. aastat – sidemed jäid kauaks püsima ka Saksa Liitvabariigi aegadel. Peeti kirjavahetust, käidi üksteisel külas ning pidulikematel puhkudel korraldati suuremaid kokkutulekuid, hoolitsedes veel aastakümneid pärast Hitleri surma tema mälestuse püsimajäämise eest. Kes olid need mehed ja naised, kes kuulusid pikki aastaid diktaatori lähiringkonda? Mil viisil olid nad sattunud võimu keskmesse? Kuidas toimis see õukond, kuhu kuulusid mitte Saksa Riigi mõjukad ja rikkad, vaid pigem väikekodanlikust keskklassist ning poolkriminaalidest koosnev seltskond? Millist kasu ammutasid usaldusisikud oma lähedastest suhetest võimsa füüreriga ning millises valguses paistab nüüd nende isiklik süü ja osalus? Kuidas nad elasid pärast natsionaalsotsialistliku diktatuuri kokkuvarisemist ning kui palju oli neil lisaks minevikupoliitika teatrilavale mõjuvõimu ka Saksamaa Liitvabariigi või SDV poliitikale? Nendele ja paljudele teistele seni küsimata küsimustele pakub vastuseid Görtemakeri "Hitleri õukond", mis on kirja pandud varem avalikkusele kättesaamatuks jäänud allikmaterjalide, muu hulgas isiklike arhiivide põhjal.

Siinses kuninganna Kristiina (1626 – 1689) kokkuvõtlikus eluloos viib ajaloolane ja Rootsi Akadeemia liige Peter Englund meid otse 17. sajandi võimuvõitluse ja vagaduse, õitsva teaduse ja alasti vägivalla maailma; Kolmekümneaastase sõja brutaalsesse maailma, kuid ka Descartes'i, Molières'i ja Stiernhielmi maailma. Maailma, kus naiseks sündimine oli vaieldamatult õnnetus. Maailma, mida Kristiina provotseeris ainuüksi oma olemasoluga. Ajaloo mürast ilmub välja ajaloo vahest kõige vaieldavama naiskuju vahe kontuur: kuninganna, kes loobus nii troonist kui usust. Dramaatilise näitlikkuse ja psühholoogilise peensusega kaevab autor välja hämmastavalt tänapäevase kuju: haruldaselt uudishimuliku ja kartmatu naise, kes trotsis kaasaega ja elas täielikult oma seaduste järgi. Hõbemask kirjeldab Kristiinat, kelle teatraalsed, hoolimatud ja võimunäljased jooned eksisteerivad koos tema tõekire, hariduse ja vabadusjanuga.

Ajaloo taevavõlvil on Jeanne d'Arc üks eredaimaid tähti. Tema lugu on tuttav kõigile: talutüdruk kuuleb taevalikke hääli, mis teevad talle ülesandeks võtta Prantsusmaa tagasi inglastest sissetungijate käest. Mehe kombel soomusrüüd kandes asub ta armee etteotsa, päästab Orléans'i linna inglaste piiramisrõngast ning laseb dofääni Prantsusmaa kuningaks kroonida. Kuid peagi langeb ta inglaste liitlaste kätte vangi ja antakse neile üle. Ta põletatakse ketserina Roueni turuplatsil tuleriidal, ent tema legendi tappa on hoopis raskem. Peaaegu viissada aastat hiljem tunnustab katoliku kirik Jeanne'i mitte kui pelgalt kangelannat, vaid kui pühakut. Tunnustatud ajaloolane Helen Castor äratab selles raamatus ellu Jeanne'i ja tema kaasaegsed, viies lugeja otse viieteistkümnenda sajandi tormiliste ja veriste sündmuste keerisesse ning andes kaasakiskuva ülevaate ühe erakordse noore naise lühikesest, ent hämmastavast elust ja tema ajastust.

151-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Suuri mõtlejaid. Populaarteaduslik raamat annab ülevaate inglise juristi ja filosoofi, utilitarismi rajaja Jeremy Benthami (1748-1832) elust ja loomingust. Autor käsitleb jurisprudentsi olukorda XVIII sajandi Inglismaal ning mõtestab lahti Benthami uuenduslikud juriidilis-poliitilised ideed ja utilitaristliku eetika põhimõtted. Analüüsides põhjalikult Benthami olulisemaid metodoloogilisi ideid, näitab autor, milline on olnud nende mõju filosoofilise mõtte ajaloos, ning vaatleb lõpuks Benthami kontseptsioonide edasiarendusi XIX ja XX sajandi kodanlikus filosoofias. Olion 1990.

Rootsi suurriigi tegelik alusepanija Johan III on ajalookirjutuses jäänud oma isa Gustav Vasa, vendade Erik XIV ja Karl IX ning vennapoja Gustav II Adolfi varju. Kindlasti teenimatult. Lars Ericson Wolke kirjeldab oma haaravas raamatus tõelist renessanssvürsti. Johan III oli haritud, palju reisinud ja oskas keeli, tema õukonnaelu täitsid raamatud, õpingud, muusika ja kunst. Püüti taastada sidemeid katoliikliku Euroopaga ja moderniseerida riigihaldust. Kahjuks nurjusid ulatuslikud reformikavad Venemaaga peetud pikaajalise sõja ja kuninga lossiehitusprojektide tohutute kulude tõttu.Johan III valitsusajal toimus palju olulist, mis puudutas otseselt ka Eestit; ta käis ka ise Tallinnas nii Soome hertsogina kui hiljem kuningana. Lars Ericson Wolke (s 1957) on Stockholmi Riigikaitse Kõrgkooli sõjaajaloo professor ja Turu Ülikooli sõjaajaloo dotsent. Ta on enam kui kahekümne rootsi, inglise ja soome keeles ilmunud ajalooraamatu autor.

Teos sisaldab: Mart Nikluse kannatustee algusest tänapäevani, koos dokumentide ja kirjavahetusega, Jüri Kuke kannatustee algusest kuni tema surmani ja ta avaldusi ametiasutustesse, Nõukogude vangilaagrite elu üksikasjaliku kirjelduse, Ajakirjanduse seisukohavõtte kahest vabadusvõitlejast, Ohtralt pilte kahest võitlejast, Eesti ja Balti inimõiguslaste avalikke apelle, Ülevaate Mart Nikluse ja Jüri Kuke kaitseks teostatud aktsioonidest.

Rootsi kuningas Karl XII on omandanud mõistatusliku isiku kuulsuse, kelle kohta on väga erinevaid arvamusi. Mõned ajaloolased on teda pidanud geniaalseks riigimeheks ja väejuhiks, võrdväärseks Aleksander Suure või Napoléoniga, teised aga hullumeelseks valitsejaks, kes viis Põhjasõjaga Rootsi suurriigi hävingule. Raamat on rohkelt illustreeritud kunstiteoste reprode ja kaartidega. Eestikeelse väljaande järelsõna on kirjutanud Margus Laidre.

Kümme elust röövitud aastat... Béatrice´il tuleb oma Aasia-vaimustuse eest ränka hinda maksta. Teda süüdistatakse uimastitega salakaubitsemises ja mõistetakse surma poomise läbi. See on tõsilugu.

Kultuuritragöödia jälgedes. Raamat käsitleb kompartei kolme esimest sekretäri: Karl Säret, Nikolai Karotamme ja Johannes Käbinit. Teoses on muuhulgas kirjeldatud, kuidas Paul Keres kinkis Nikolai Karotammele malendid, soovitades tal teha nendega õigeid käike.

Selle raamatu ilmumisaastal möödub kindrlal Johan Laidoneri sünnist 115 aastat ja tema elutee tipphetkest – Eesti vägede juhatamisest Vabadussõjas – 80 aastat. Johan Laidoner on Eesti ajaloo suurkuju, kes jättis meie ajalukku jälje mitte üksnes sõjamehena, vaid ka rahuaegade poliitikuna nii kodumaal kui väljaspool seda. Tulevane kindral ja riigimees kasvas ülesse maatöölise perekonnas, teenis üle 16 aasta Vene sõjaväes ja tõusis seejärel uue, senitundmatu riigi – Eesti Vabariigi – kõrgkihti. Vabadussõja aegadel oli ta oma võimult ja tähtsuselt sisuliselt meie riigi mees number üks; seejärel kaheksa ja pool aastat üks aktiivsemaid Riigikogu liikmeid, kes hulk kordi osales ka Rahvasteliidu töös. Aastail 1929-34 oli Laidoneri riigiteadusdoktor Rein Marandi määratluse kohaselt vaba poliitik ja alates 1934. aasta 12. märtsis sama asjatundja hinnangul kindral-riigijuht. Seda seisu jätkus Laidonerile pooleks tosinaks aastaks ja tollal oli ta riigipea Konstantin Pätsi kõrval teiseks meheks Eesti riigis. Omapäraseks seigaks oli seejuures asjaolu, et kuna Päts oli tollal leskmees, tuli Laidoneri abikaasal Marial täita meie riigi first lady rolli. …

Rein Helme oli Eesti parimaid Napoleoni ja tema ajastu tundjaid. Tema viimaseks tööks jäänud monograafia "Kindralfeldmarssal Barclay de Tolly" kõneleb Napoleoni vastasleeri ühest silmapaistvaimast väejuhist. Tegu pole mitte üksnes biograafiaga, vaid tervet ajastut elustava teosega, mis põhineb pikaajalisel arhiivitööl. Raamatus on seikluslikke lahingustseene ja paleeintriigide kirjeldusi. Illustreerimiseks on kasutatud Ermitaaži Sõjagalerii teoseid ning gravüüre autori kogust.

Sisukord: ¤ Vabatahtlikuna Vabadussõtta ¤ Vabadussõja meredessantidest lipu langetamiseni ¤ Salaja töörahva paradiisi ¤ Diplomaadi mälestusi ¤ Kes mõistaks õigust ¤ Vabariigiaegne Valga maavanem ¤ Minu mees oli maavanem ¤ Hirmuöö Soome lahel ¤ Mikrofoniga Teises maailmasõjas ¤ Mis sai kindralite autojuhist

Eesti võimas mees unistas Soome ja Eesti liidust kogu aeg, ka suurte sõdade ajal. Päts saabus Soome suurvürstkonda poliitilise pagulasena 1906. aasta sügisel. Rohkem kui kahe aasta jooskul, mil ta seal elas, sai Soomest tema jaoks ideaalmaa, eeskuju Eestile. Eesti Vabadussõja perioodil 1918–1920 arendas Päts oma kauaaegset meelisideed unioonist või kaksikriigist koos Soomega. See mõte sai tuge sõjalisest abist, mida Soome Eestile Vabadussõjas andis. Kaksikriigi idee leidis Eestis palju poolehoidu, kuid Soomes oldi kahtlevamad. Riigipeade iga-aastased kohtumised algasid 1931. aastal, kui riigivanem Päts tegi visiidi Soome. Muuseas arutasid riigijuhid salajasi plaane maade sõjalisest koostööst ja Soome lahe sulgemisest. Soome ja Eesti kõrgetasemeline koostöö jätkus ka pärast seda, kui Pätsi juhtimisel sai Eestist 1934. aastal autoritaarne riik. President Kyösti Kallio haigus ja Soome Talvesõda lõpetasid need visiidid. 1940. aasta suvel kaotas Eesti iseseisvuse ja Päts küüditati Nõukogude Liitu. Mõni päev enne deporteerimist tuli Päts veel oma lemmikidee juurde tagasi ja pani kirja Soome ja Eesti liitriigi plaani.

Artiklite kogumik sisaldab neli ettekannet, mida kuulati Mittetulundusühingu Konstantin Pätsi Muuseum viienda tegevusaasta tähistamisel. Konverents toimus Tallinna Teaduste Akadeemia saalis 3.detsembril 2000.aastal. Viienda artiklina on kogumikku lisatud veel ülevaade Konstantin Pätsist Oru lossis 1930. aastate teisel poolel.

1654. aastal seisab Kristiina trepil. Ta on otsustanud loobuda troonist, vormikohasest luterlusest ja abielust. Ta ees on kolm astet, millega ta kaotab riigi, võimu ja hiilguse - peaaegu kõik. Peale au.

Valve Mäesalu (s 1922) kuulub põlvkonda, kelle lapsepõlv jäi Eesti Vabariigi aega ja iseseisvasse ellu tuli astuda sõja ja okupatsioonide tule all. See põlvkond elas üle tohutuid kaotusi, aga need, kes rasketest aegadest läbi tulid, on oma kõrgele vanusele vaatamata tänaseni sitked ja terava mõistusega. Valve vanemad olid töökad ja hästi hakkamasaavad poepidajad ja toiduainetetööstuse omanikud Keilas. Valve sai hariduse Elfriede Lenderi gümnaasiumis, Sotsiaal- ja Kodundusinstituudis ja Tartu Ülikoolis. Pöördelised 1940. aastad tõid leina ka tema peresse. Valve abikaasa Arnold Mäesalu osales Toomas Hellati "Haukka" ja "Tümmleri" luuregruppides ning arreteeriti 1944. aasta novembris. Vaatamata isikliku elu tragöödiatele, "kulaklikule" minevikule, püüdele mitte millegagi silma paista ja raskele algusele Loomade Varumise Peakontori erinevates filiaalides, jõudis Valve parteisse astumata Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Turustuse Valitsuse ekspordi osakonna juhataja ametipostini. Ta ise leiab, et teda on kogu elu head kaitseinglid hoidnud.

Raamat "Kümme keisrit" on kokkuvõte kolme ja poole sajandi pikkusest Rooma impeeriumi ajaloost jutustatuna kümne kõige olulisema keisri elu kaudu. Teos algab esimese keisri Augustusega ja lõppeb ligikaudu 350 aastat hiljem Constantinusega, kes pöördus ristiusku ning rajas idas uue pealinna Konstantinoopoli. Nende sajandite jooksul saavutas Rooma hiilguse ja territooriumi ning kaotas siis mõlemad. Need kümme Rooma keisrit olid kõige võimekamad ja edukamad. Edukust määratleti erinevalt, aga kõik tahtsid poliitilist võimu riigis, rakendada sõjajõudu piiride taga, käsutada rikkusi, Rooma linna üles ehitada ja jumalatega hästi läbi saada. Ja kõik tahtsid surra kodus oma voodis ja anda võim üle oma valitud järeltulijale. Rooma pärand on tänapäeval säilinud mitmel viisil, alates keelest, õigusest ja arhitektuurist kuni roomakatoliku kirikuni. Strauss uuribki seda püsivat pärandit seda kujundanud meeste elude kaudu.

Kuninganna Kristiina – Gustav II Adolfi tütar ja Gustav Vasa lapselapselaps – on üks erandlikumaid naisvalitsejaid ajaloos. Juba sünni poolest oli tal võimalus defineerida sotsiaalne roll, millega ei olnud õnnistatud ühtegi teist tema kaasaja naist. Lisaks oli ta oma sajandi üks mõjukamaid kunstimetseene. Ometi loobus ta vabatahtlikult Rootsi troonist, pöördus katoliku usku ja asus elama paavstilinna Rooma. Tänapäeva inimestel võib olla raske mõista, kui provokatiivselt mõjus see, kui protestantliku Rootsi kuninganna pani oma krooni maha, et jätkata elu katoliiklasena, liiatigi paavstiriigi keskuses. Rootsis oli kuninganna edukas ja särav, õpetatud ja ülistatud Põhjala Minerva. Pärast troonist loobumist on teda harilikult kirjeldatud kibestunud läbikukkujana, kes kaitseb edutult oma huvisid ja positsiooni ning vallandab ühe skandaali teise järel. Ja ometi koges Kristiina Rooma ajal kardinal Decio Azzolinoga eneselegi ootamatult isiklikku õnne. Marie-Louise Rodén portreteerib Kristiinat tervikliku isiksusena oma ajastu kontekstis, pöörates erilist tähelepanu tema elule küpse naisena Roomas.

Erakordne perekonnalugu George V-st, Wilhelm II-st ja Nikolai I-st – kolmest nõbust, kes viisid maailma sõtta. Varem avaldamata dokumentidele toetudes toob ajaloolane Catrine Clay meie ette erakordse loo valitsejatest, sugulastest, headest sõpradest, ja üritab leida vastust küsimusele, kes tegelikult on vastutav maailmasõja puhkemise eest – kuningas, keiser või tsaar.