Ajaloolised isikud ja elulood

Reino Urm: "Pühendan selle loo oma vanematele, kellele minu elukäik on valmistanud kirjeldamatut muret ja valu."

Tuntud semiootiku prof. Juri Lotmani (sünd. 1922) monograafia suure vene luuletaja elust ja loomingust. Teoses puudutatakse mitmeid seni vähe käsitletud probleeme, on toodud rohkesti luulenäiteid.

Raamat kätkeb endas kaasaegsete meenutusi Artur Alliksaarest – 100 mõujukama eestlase hulka valitud poeedist. Esimeses pooles "Sõna on mu kirg ja nõrkus" on avaldatud Artur Alliksaare kirjad sõpradele Eino Lainvoole ja Rein Sepale ning nõukogude kirjanduspoliitika ametnikele Leida Tigasele ja Otto Sammale.

Teise ossa pealkirjaga "Mentor Artur" on Henn-Kaarel Hellat kogunud Artur Alliksaare kaasaegsete mälestusi. Mõned neist on varem ilmunud, enamus selle raamatu jaoks kirja pandud. Raamatus meenutavad oma isiklikke kokkupuuteid poeediga Ain Kaalep, Henn-Kaarel Hellat, Leo Metsar, Andres Ehin, Ave Alavainu jt. Raamatu väljaandmist on toetanud Kultuuriministeerium.

Leonid Brežnevi nimega on seotud terve ajastu Nõukogude riigi ajaloos, mis järgnes Nikita Hruštšovi voluntaristlikule valitsemisajale. Autor jälgib Brežnevi elukäiku, tema tõusude ja mõõnadega kujunemislugu ning saamist NLKP peasekretäriks, faktiliselt kogu NSV Liidu ainuvalitsejaks, aga ka tema vaimset ja füüsilist kuhtumist. Meie eest käib läbi möödunud sajandi teise poole nõukogude partei- ja riigitegelaste kirev plejaad, näeme, kuidas nad tegid karjääri ja milline võimuvõitlus nende vahel käis, millised olid nende elutingimused.

Mletšin on harutanud meie jaoks lahti kommunistliku partei ja ühtlasi riigi võimustruktuuride toimimise mehhanismi, millest vanematel inimestel ju oma kogemuste najal mingi ettekujutus oli, noorematele on aga täiesti tundmatu. Pealegi näitab autor meile seda süsteemi seestpoolt ja detailides, mis nõukogude tavakodanikule oli mõistagi kättesaamatu.

Ajakirjaniku ja kirjaniku Leonid Mletšini (s. 1957) nimi ei ole meie lugejale võõras, tema kahe raamatu "Välisministrid. Romantikud ja küünikud" ning "KGB. Riiklike julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused" tõlked eesti keelde on tõsist huvi äratanud.

Raamat pakub põhjalikku sissevaadet printsessi viimasesse eluaastasse. Illustreeritud must-valgete fotodega.

Toomas Karjahärmi saatesõnast raamatule: Käesolev raamat on esimene katse üllitada Konstantin Pätsi ulatuslikku vaimset pärandit. See on valik tema kirjatöödest aastatel 1901-1916. Päts järgis ärkamisajast juurdunud traditsiooni, et ajalehetoimetaja on ühtlasi erakonna juht. Ajakirjanikutöö oli lahutamatu osa tema poliitilisest karjäärist. Aastail 1901-1916 avaldas ta enda toimetatud ajalehtedes "Teataja" ja "Tallinna Teataja" umbes 200 artiklit. Poliitilise põgenikuna Soomes viibides kirjutas ta 1908.-1916. aastal ligikaudu 30 artiklit "Peterburi Teatajale".

Artur Taska (1912-1994) elutööks oli sümbolite ajaloo jäädvustamine. Tema sulest on ilmunud põhjalikud käsitlused meie sinimustvalgest lipust, Eesti Vabariigi vapist ja hümnist, lisaks on ta uurinud Eesti Vabadussõja mälestusmärke. "Eesti vapp" on huvipakkuv uurimus nii vappide ajaloost kui Eesti ajaloo vappidest. Lähemalt jälgitakse Eesti Vabariigi vappi ja kõike sellega seonduvat: vapi loomise eellugu, vapi kinnitamist ja selle kasutamist ameti- ja aumärkidel, isikutunnistustel, rahamärkidel jm. Tähelepanu jätkub ka vappide kasutamisele kunstis ja kirjanduses. "Eesti vapi" esmatrükk oli Lundis 1984. aastal.

140-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Suuri mõtlejaid Eesti Raamat 1972

115-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Suuri mõtlejaid. Tõlkeraamat on pühendatud itaalia filosoofi Giambattista Vico (1668-1744) elu ja loomingu vaatlusele. Vico on uusaja ajaloofilosoofia sügavamaid ja originaalsemaid esindajaid. Tema ideed ühiskonna arengu seaduste objektiivsest iseloomust, inimeste tegevuse tähendusest ajalooprotsessis jt. ennetasid tunduvalt oma aega ning avaldasid suurt mõju järeltulevaile mõtlejaile. Eesti Raamat 1985

119-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Suuri mõtlejaid Eesti Raamat 1980Tõlkeraamat annab ülevaate renessansiajastu filosoofi Giordano Bruno (1548-1600) elust ja tegevusest. Autor näitab Brunot mehise võitlejana skolastika ja teoloogia vastu ning teadlasena, kes kuni oma märtrisurmani uskus inimmõistuse võidukäiku.

Abielludes vürst Rainier’ga, lõpetas ajastu iidol Grace Kelly oma näitlejakarjääri hiilgava rolliga, mille taolist isegi Hollywoodi julgeimad stsenaristid poleks söandanud tema jaoks kirjutada. Kui ebamaiselt kaunis Grace asus Monaco vürstinna rolli, näis, nagu oleks muinasjutt tõeks saanud. Kuid need muinasjututegelased olid lihast ja luust inimesed ja glamuurse klantsi taga elati argielu. Biograaf J. Randy Taraborrelli avab delikaatselt nii mõnedki saladusekardinad ja müüdi telgitagused. Grace’i ja Rainier’d on portreteeritud mitmekülgsete isiksustena – mitte üksnes vürsti ja vürstinnana, vaid ka abielupaarina ja lapsevanematena, kel tuli heidelda konfliktidega ning jagada peale rõõmude ka muresid.

Kuidas aristokraatliku perekonna võsust sai Vene ohvitser, spioon – ja Soome vabariigi juht? Gustaf Mannerheim (1867–1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus see rootsikeelse aristokraatliku perekonna võsu Vene impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Seal tõusis ta ratsakaardiväeohvitseri teenistusredelil ülespoole ja sattus Peterburi hiilgavasse kõrgseltskonda. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast, 14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. Sealt edasi jõudis tema karjäär tsaariarmees kiiresti seniiti. Esimesele maailmasõjale järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku. Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome kodusõjas 1918 ja Soome armeed Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu. Need sõjad ja tema lühike presidendiaeg kinnistasid Mannerheimi positsiooni rahvuslikul panteonil. Selles raamatus on Mannerheimi elu erakordsed sündmused ja tema strateegiline vaatenurk asetatud tolle perioodi suurriikide poliitika ja Euroopa arengute laiemale taustale. Teos on väga avameelne, ei väldi oma peategelase negatiivseid külgi ja samme, otse vastupidi, kuid samaaegselt on see kirjutatud väga empaatiliselt, tutvustades Mannerheimi ennekõike just inimesena, isiksusena. Tänu sellele tõmmatakse ka lugeja juba esimestest lehekülgedest alates kaasa ning Manneheimist kujuneb mitte müütiline, elukauge tegelane, vaid ta astub meie ette lihast ja luust inimesena, oma tugevate ja nõrkade külgedega, mõtete ja tegudega omas ajas, mitte tagantjäreletarkuses vaagituna, kokkuvõttes aga suurima soomlasena 20. sajandil, ilma kelleta Soome ajalugu pole võimalik mõista. Ilma temata kulgenukski see sootuks teisiti.

145-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Suuri mõtlejaid Eesti Raamat 1972

Adolf Hitleri tapmisest unistasid miljonid, kuid ainult vähestel jätkus selle üritamiseks oskusi, sihikindlust ja võimalusi. Hitleri kui Kolmanda riigi messia karjääri jooksul on dokumenteeritud vähemalt 30 tema tapmiskatset. Mõni vandeseltslane püüdis Hitlerile lähedale jõuda ja ta maha lasta, teised snaipripüssiga kõrvaldada. Hitleri elukorraldusega kursis olnud kavatsesid hukata ta pommi või mürgiga. Raamatu tegelaste hulgas on kommunistidest ja sotsialistidest vastupanuvõitlejaid, usutegelastest oponente, Saksamaa vana kooli sõjaväelise eliidi liikmeid ning isegi dissidentidest natse, kellel oli oma juhist villand. Samuti kirjeldatakse mitmesuguseid turvatasemeid, mis füürerit vaenlaste eest kaitsesid, ja metsikuid karistusi, millega nurjunud vandeseltslasi nuheldi. Ent eelkõige süvendas puhas õnn, mõnikord lausa farsina tunduv vedamine Hitleris usku, et tema on kõikide kallaletungide eest kaitstud.

Siinses kuninganna Kristiina (1626 – 1689) kokkuvõtlikus eluloos viib ajaloolane ja Rootsi Akadeemia liige Peter Englund meid otse 17. sajandi võimuvõitluse ja vagaduse, õitsva teaduse ja alasti vägivalla maailma; Kolmekümneaastase sõja brutaalsesse maailma, kuid ka Descartes'i, Molières'i ja Stiernhielmi maailma. Maailma, kus naiseks sündimine oli vaieldamatult õnnetus. Maailma, mida Kristiina provotseeris ainuüksi oma olemasoluga. Ajaloo mürast ilmub välja ajaloo vahest kõige vaieldavama naiskuju vahe kontuur: kuninganna, kes loobus nii troonist kui usust. Dramaatilise näitlikkuse ja psühholoogilise peensusega kaevab autor välja hämmastavalt tänapäevase kuju: haruldaselt uudishimuliku ja kartmatu naise, kes trotsis kaasaega ja elas täielikult oma seaduste järgi. Hõbemask kirjeldab Kristiinat, kelle teatraalsed, hoolimatud ja võimunäljased jooned eksisteerivad koos tema tõekire, hariduse ja vabadusjanuga.

See on tõeline tuhkatriinulugu, mis jutustab ühest märkimisväärseimast naisest Inglismaa ajaloos, Emma Hamiltonist, kes suutis tänu oma ettevõtlikkusele ja sarmile välja rabelda rusuvast vaesusest ja tõusta ühiskonnaredeli kõrgeimale astmele. Raamat jälgib dokumentide ja seniavaldamata kirjade varal Emma dramaatilist teekonda 18. sajandi Põhja-Inglismaa vaestekvartalist suursaadiku abikaasaks Napoli kuninglikku õukonda ning Napoli kuninganna ja Marie Antoinette'i usaldusaluseks, Londoni bordellidest oma ajastu meediafiguuriks, moeikooniks ja kunstnike lemmikmodelliks ning lõpuks Inglismaa suurima sõjakangelase, admiral Nelsoni armukeseks. Kate Williams on õppinud inglise keelt ja kultuuriajalugu Oxfordi Ülikoolis ja Londoni Ülikoolis. "Inglismaa armuke" on tema debüütraamat, sellele järgnes 2008. aastal kuninganna Victoria noorpõlvest jutustav "Becoming Queen".

Ajaloo taevavõlvil on Jeanne d'Arc üks eredaimaid tähti. Tema lugu on tuttav kõigile: talutüdruk kuuleb taevalikke hääli, mis teevad talle ülesandeks võtta Prantsusmaa tagasi inglastest sissetungijate käest. Mehe kombel soomusrüüd kandes asub ta armee etteotsa, päästab Orléans'i linna inglaste piiramisrõngast ning laseb dofääni Prantsusmaa kuningaks kroonida. Kuid peagi langeb ta inglaste liitlaste kätte vangi ja antakse neile üle. Ta põletatakse ketserina Roueni turuplatsil tuleriidal, ent tema legendi tappa on hoopis raskem. Peaaegu viissada aastat hiljem tunnustab katoliku kirik Jeanne'i mitte kui pelgalt kangelannat, vaid kui pühakut. Tunnustatud ajaloolane Helen Castor äratab selles raamatus ellu Jeanne'i ja tema kaasaegsed, viies lugeja otse viieteistkümnenda sajandi tormiliste ja veriste sündmuste keerisesse ning andes kaasakiskuva ülevaate ühe erakordse noore naise lühikesest, ent hämmastavast elust ja tema ajastust.

Teos sisaldab: Mart Nikluse kannatustee algusest tänapäevani, koos dokumentide ja kirjavahetusega, Jüri Kuke kannatustee algusest kuni tema surmani ja ta avaldusi ametiasutustesse, Nõukogude vangilaagrite elu üksikasjaliku kirjelduse, Ajakirjanduse seisukohavõtte kahest vabadusvõitlejast, Ohtralt pilte kahest võitlejast, Eesti ja Balti inimõiguslaste avalikke apelle, Ülevaate Mart Nikluse ja Jüri Kuke kaitseks teostatud aktsioonidest.

Kümme elust röövitud aastat... Béatrice´il tuleb oma Aasia-vaimustuse eest ränka hinda maksta. Teda süüdistatakse uimastitega salakaubitsemises ja mõistetakse surma poomise läbi. See on tõsilugu.

Raamat käsitleb Henrik Visnapuu viimaseid eluaastaid alates kodumaalt lahkumisest kuni ta ootamatu surmani New Yorgi lähedal. Kord lähemalt, kord kaugemalt Visnapuud vaadeldes annab Krusten meile meie kadunud luuletajast inimliku ning haarava pildi. See on omapärasemaid mälestusteoseid, mis meil ilmunud - ta kaardistab niihästi objektiivselt Visnapuu elukäigu kui ka viskab individuaalse pilgu oma kaaslasele. Teos on varustatud paljude originaalfotodega.

"Keisrite elulood" sisaldab Rooma impeeriumi esimese 12 juhi elulugusid, alates Julius Caesarist ja lõpetades Domitianusega. Esimest korda anti see teos välja 120. aastal. Suetoniuse tähelepanu keskmes on olmedetailid, eraelulised seigad ja anekdootlikud üksikasjad. Teose eestindust täiendavad kommentaarid, põhjalik ees- ja järelsõna, kirjanduse loetelu, kronoloogiline tabel, sõnaraamat, koha- ja isikunimede register ning pildid.

Rein Helme oli Eesti parimaid Napoleoni ja tema ajastu tundjaid. Tema viimaseks tööks jäänud monograafia "Kindralfeldmarssal Barclay de Tolly" kõneleb Napoleoni vastasleeri ühest silmapaistvaimast väejuhist. Tegu pole mitte üksnes biograafiaga, vaid tervet ajastut elustava teosega, mis põhineb pikaajalisel arhiivitööl. Raamatus on seikluslikke lahingustseene ja paleeintriigide kirjeldusi. Illustreerimiseks on kasutatud Ermitaaži Sõjagalerii teoseid ning gravüüre autori kogust.

Sisukord: ¤ Vabatahtlikuna Vabadussõtta ¤ Vabadussõja meredessantidest lipu langetamiseni ¤ Salaja töörahva paradiisi ¤ Diplomaadi mälestusi ¤ Kes mõistaks õigust ¤ Vabariigiaegne Valga maavanem ¤ Minu mees oli maavanem ¤ Hirmuöö Soome lahel ¤ Mikrofoniga Teises maailmasõjas ¤ Mis sai kindralite autojuhist

Eesti võimas mees unistas Soome ja Eesti liidust kogu aeg, ka suurte sõdade ajal. Päts saabus Soome suurvürstkonda poliitilise pagulasena 1906. aasta sügisel. Rohkem kui kahe aasta jooskul, mil ta seal elas, sai Soomest tema jaoks ideaalmaa, eeskuju Eestile. Eesti Vabadussõja perioodil 1918–1920 arendas Päts oma kauaaegset meelisideed unioonist või kaksikriigist koos Soomega. See mõte sai tuge sõjalisest abist, mida Soome Eestile Vabadussõjas andis. Kaksikriigi idee leidis Eestis palju poolehoidu, kuid Soomes oldi kahtlevamad. Riigipeade iga-aastased kohtumised algasid 1931. aastal, kui riigivanem Päts tegi visiidi Soome. Muuseas arutasid riigijuhid salajasi plaane maade sõjalisest koostööst ja Soome lahe sulgemisest. Soome ja Eesti kõrgetasemeline koostöö jätkus ka pärast seda, kui Pätsi juhtimisel sai Eestist 1934. aastal autoritaarne riik. President Kyösti Kallio haigus ja Soome Talvesõda lõpetasid need visiidid. 1940. aasta suvel kaotas Eesti iseseisvuse ja Päts küüditati Nõukogude Liitu. Mõni päev enne deporteerimist tuli Päts veel oma lemmikidee juurde tagasi ja pani kirja Soome ja Eesti liitriigi plaani.

Ralf Kall on kirjutanud raamatu oma isa, Eesti ohvitser Karl Kalli märkmete põhjal ja kirjeldab nii minategelase isiklikku elu kui ka Eesti kaitseväe kujunemist, ajavahemikku K. Kalli sünnist kuni põgenemiseni üle tormise mere Rootsi. K. Kalli sõjaväelasetee algas kuulsa vabadussõja-aegse soomusauto "Kotkasilm" komandörina, ja on sümboolne, et hiljem autasustati teda Kotkaristiga. Enne Nõukogude vägede sissemarssi – mida ta Narva 1. jalaväerügemendis teenides nägi – oli K. Kall legendaarse kolonel Viktor Koerni autojuht. Raamatut ilmestavad haruldased fotod, mis jäid imekombel sõjast räsimata.

Valve Mäesalu (s 1922) kuulub põlvkonda, kelle lapsepõlv jäi Eesti Vabariigi aega ja iseseisvasse ellu tuli astuda sõja ja okupatsioonide tule all. See põlvkond elas üle tohutuid kaotusi, aga need, kes rasketest aegadest läbi tulid, on oma kõrgele vanusele vaatamata tänaseni sitked ja terava mõistusega. Valve vanemad olid töökad ja hästi hakkamasaavad poepidajad ja toiduainetetööstuse omanikud Keilas. Valve sai hariduse Elfriede Lenderi gümnaasiumis, Sotsiaal- ja Kodundusinstituudis ja Tartu Ülikoolis. Pöördelised 1940. aastad tõid leina ka tema peresse. Valve abikaasa Arnold Mäesalu osales Toomas Hellati "Haukka" ja "Tümmleri" luuregruppides ning arreteeriti 1944. aasta novembris. Vaatamata isikliku elu tragöödiatele, "kulaklikule" minevikule, püüdele mitte millegagi silma paista ja raskele algusele Loomade Varumise Peakontori erinevates filiaalides, jõudis Valve parteisse astumata Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Turustuse Valitsuse ekspordi osakonna juhataja ametipostini. Ta ise leiab, et teda on kogu elu head kaitseinglid hoidnud.

Kuninganna Kristiina – Gustav II Adolfi tütar ja Gustav Vasa lapselapselaps – on üks erandlikumaid naisvalitsejaid ajaloos. Juba sünni poolest oli tal võimalus defineerida sotsiaalne roll, millega ei olnud õnnistatud ühtegi teist tema kaasaja naist. Lisaks oli ta oma sajandi üks mõjukamaid kunstimetseene. Ometi loobus ta vabatahtlikult Rootsi troonist, pöördus katoliku usku ja asus elama paavstilinna Rooma. Tänapäeva inimestel võib olla raske mõista, kui provokatiivselt mõjus see, kui protestantliku Rootsi kuninganna pani oma krooni maha, et jätkata elu katoliiklasena, liiatigi paavstiriigi keskuses. Rootsis oli kuninganna edukas ja särav, õpetatud ja ülistatud Põhjala Minerva. Pärast troonist loobumist on teda harilikult kirjeldatud kibestunud läbikukkujana, kes kaitseb edutult oma huvisid ja positsiooni ning vallandab ühe skandaali teise järel. Ja ometi koges Kristiina Rooma ajal kardinal Decio Azzolinoga eneselegi ootamatult isiklikku õnne. Marie-Louise Rodén portreteerib Kristiinat tervikliku isiksusena oma ajastu kontekstis, pöörates erilist tähelepanu tema elule küpse naisena Roomas.

Periood Kastiilia Isabeli trooniletõusust 1474. aastal kuni Prantsusmaal peaaegu sajand hiljem toimunud Pärtliöö veresaunani oli kuningannade ajastu. Sel ajavahemikul toimus naiste valitsuses justkui plahvatus, mis andis silmad ette kahekümnendale sajandilegi. Need aastad olid ka tunnistajaks uue, reformitud religiooni sünnile ja meie tänapäevase maailma koidikule. Ja valdava osa sellest ajast olid Euroopas suured territooriumid kas valitseva kuninganna või naissoost regendi kindlates kätes. Nad moodustasid õeskonna, mis tunnistas nii naiste omavahelist ühtekuuluvust kui ka nende suutlikkust kasutada võimu eripäraselt naiselikul viisil. Selles raamatus jälgitakse võimu üleminekut emalt tütrele, mentorilt protežeele. Kastiilia Isabelilt tema tütrele Aragóni Katherine'ile ja Katherine'ilt omakorda Mary Tudorile. Savoia Louise'ilt ta tütrele, kirjanikule ja usureformijale Navarra Marguerite'ile; Marguerite'ilt mitte ainult lihasele tütrele Jeanne d'Albret'le, aga ka tema imetlejale Anne Boleynile ja viimaks tolle tütrele Elizabeth Tudorile.

Osa teksti vene ja saksa keeles. Sisaldab ka: Sergei Soldatovi lühielulugu (väljavõte almanahhist "Eesti 2000") ; Kes on süüdi? Milline on südametunnistuse hind? / Kalju Mätik ; Kalju Mätiku lühielulugu ; Olukord Eesti Vabariigis : kõne Eesti Vabariigi 82. aastapäeva tähistamise kontsertaktusel Göteborgis 19. veebruaril 2000 / Mart Niklus ; Mart Nikluse lühielulugu.

Limonov ei ole väljamõeldud tegelane. Ta on olemas. Ma tunnen teda. Ta on olnud ukraina pätt, Brežnevi-aegse nõukogude underground-kultuuri iidol, New Yorgi paadialune ja Manhattani miljardäri teener. Menukirjanik Pariisis. Ta osales Balkani sõdades ja lõpuks sai temast kommunismijärgse Venemaa tohutu segaduse keskel noorte desperaadode partei vana karismaatiline juht. Ta ise näeb endas kangelast, kuid sama hästi võib teda pidada lurjuseks. Mina talle hinnangut ei anna. Emmanuel Carrère Emmanuel Carrère (snd 1957) on üks praeguse aja mõjukamaid prantsuse kirjanikke. Puhtast ilukirjandusest alustanud ja juba sellega tuntuks saanud autor on paari viimase aastakümne jooksul liikunud dokumentaalromaani radadel. Just selles žanris on ta välja kujundanud selgesti äratuntava omailma. Carrère'i uus lähenemine sai alguse võikal tõsielulool põhinevast raamatust "Vaenlane" (e.k 2002). Carrère'i dokumentaalromaane iseloomustab autori jõuline kohalolek, kuid samas loobumine hinnangu andmisest. Carrère ei mõista kohut, vaid püüab mõista. Temaga on huvitav kaasas käia.

Lucrezia Borgiat, renessansiaja femme fatale'i on saatnud abielurikkuja, mürgitaja ja verepilastaja kuulsus: ta olevat jaganud voodit nii oma isa kui ka vennaga, vabanenud vaenlastest osava mürgisegamise abil ning külvanud enda ümber hukku ja hävingut. Millised olid aga tegelikult selle saatusliku naise elu tagamaad? Paavst Aleksander VI abieluväline tütar Lucrezia Borgia (1480–1519) sattus elama Itaalia ja Euroopa ühel kõige tormilisemal ajajärgul, kui Itaaliast oli kujunenud suurte sõdade tallermaa. Keerulistes oludes kasutasid teda oma võimumängudes ära nii tema isa kui ka vend. Poliitiliste eesmärkide nimel mitu korda mehele pandud, oli Lucrezia esialgu mängukann eri võimuliitudega seotud isa käes, pärast viimase surma juba Ferrara hertsoginnana aga üks väheseid Borgiate klanni liikmeid, kes suutis ajastu pained üle elada. Friederike Hausmann toob lugeja ette kurikuulsa paavstitütre läbinägeliku portree, näitab teda tegutsemas oma ajastu hiilguse ja halastamatuse taustal ning kirjeldab, kuidas kujunes Borgiate "must legend", mis on Lucreziat läbi aegade saatnud ja varjutanud.

Autobiograafia. Kõvas köites raamat sarjast Kuningate sari

Ülevaade luteri kiriku rajajast, tema elust, vaimsetest ja hingelistest otsingutest. Raamat pakub ühtlasi ülevaate ajastust, milles Martin Luther elas ja tegutses. Kirjutatud lihtsalt ja kaasakiskuvalt.

Selles raamatus ilmub hollandlanna Margaretha Geertruida Zelle alter ego, eksootiline tantsijanna Mata Hari, lugeja ette kogu oma äraspidises ekstsentrilisuses: naine, kelle terve täiskasvanuelu oli üksainus fantastiline valede ja pooltõdede võrgustik, kurtisaan, kelle ülevoolav, kütkestav seksuaalsus tõmbas mehi nagu magnetiga. Kui Mata Hari poleks Esimese maailmasõja keerises teinud katastroofilist otsust astuda spionaažimaailma, võinukski ta jääda üheks Prantsusmaa arvukatest, unustuse hõlma vajunud grande horizontale’idest. See, mis edasi juhtus, oli aga osalt farss ja osalt tragöödia, mis lõppes Mata Hari hukkamisega 1917. aasta oktoobris. Enda teenistusse jõudsid ta värvata nii sakslased kui ka prantslased – ja sama kaalusid venelasedki. Needsamad kahjutud fantaasiad ja luiskelood, mis ümbritsesid tema lavakuju, said nüüd osaks sõjaaja topeltagentide surmatoovast mängust. Häbistavate sõjakaotuste õigustamiseks oli Prantsuse võimudel vaja kinni püüda salakuulaja. Mata Harist, tantsijannast, kurtisaanist ja fantasöörist, sai nende peaauhind.

Salapärase meestehullutaja ja surma mõistetud spiooni elulugu. Must-valged fotod.

Raamat on välja antud Mihkel Martna 75. sünnipäeva puhul Martna sõprade otsesel soovil. Raamat annab ülevaate poliitiku, ajakirjaniku, "Eesti sotsiaaldemokraatia isa" Mihkel Martna elust ja tegevusest.

Napoleoni elu on olnud ilmekaks näiteks sellest, kuidas pöördelised ajad võimaldavad tõusta tõelistel geeniustel.
Napoleon Bonaparte'ist, vaesunud Korsika aadliku teisest pojast, kes enese kohta on öelnud, et Louis XIV ajal oleks ta küündinud parimal juhul marssali aukraadini, sai tänu Prantsuse revolutsioonile ja tema enese geeniusele Napoleon I - prantslaste keiser.
Vaatamata sellele, et Napoleoni finaal oli sama kiire kui tema tõus - läheb ta maailma ajalukku geniaalse strateegi, paindliku diplomaadi ja teravapilgulise riigimehena.

Olles esimene, kes ühendatud Euroopa ideed omal viisil kuulutas ning realiseerida püüdis, sai see siiski Napoleonile keisrina ja rahvaste juhina hukatuslikuks. Märtrioreool, mille ta välja teenis vaevarikkas pagenduses üksikul kaljusaarel, St. Helenal, tegi ta aga tulevaste sugupõlvede ees surematuks.