Ajaloolised isikud ja elulood
See raamat keskendub viie eesti ohvitseri sõjamälestustele, kes lõpetasid Tallinna sõjakooli vahetult enne Eesti demokraatliku valitsuse likvideerimist venelaste poolt 1940. aastal ja sellele järgnenud nukuvalitsuse paikapanekut. Eesti sõjaväelased sunniti ühinema Nõukogude armeega. Selles raamatus kirjapandud lood leidsid aset ülimalt keerulisel ning segasel ajal. Nende ohvitseride poolt päriselus läbielatu ja kogetu tundub uskumatum kui paljudes väljamõeldud sündmustel põhinevates ilukirjandusteostes kujutatu. Nad ise uskusid, et neid juhtis saatus. Ja saatus oli see, mis lasi neil ellu jääda ning lõpuks vabadusse pääseda.
Raamatule on kirjutanud eessõna Mart Laar.
Värvikaid lugusid 19. sajandi Eesti- ja Liivimaalt
Dr. Bertrami, kodanikunimega Georg Julius von Schultzi „Balti visandid“ on muhemõnusas stiilis kirja pandud lood lapsepõlve- ja noorusaastatest, värvikad pildid 19. sajandi algupoole Eesti- ja Liivimaa elust. Esmapilgul lihtsatest asjadest on kirjutatud klassikalise hariduse saanud inimese sulega: kes veel oskaks võrrelda Torma kirikumõisa peretoas vaimude keskel istuvat praostiprouat Penelopega Ithakal või Tallinna Toomkooli koerust tegevaid koolipoisse Korahi jõuguga. Või siis pidada Schilleri luuletuste põhjal lorilaule sepitsevaid Tartu tudengeid soolaks supis, piprateradeks potis, mõistlikus koguses mõnusaks, suurel hulgal ohtlikuks. Autor nimetab oma lugusid õigusega visanditeks – need ongi kunstniku vabakäelised joonised, ainult et teksti kujul.
See on lugu tüdrukust, kelle emakeel oli saksa keel, kuid kelle kodulinn oli Tallinn ja kodumaa Eesti. 1876. aastal sündinud Daisy Wrangell, ühe Eestimaa kuulsaima aadlisuguvõsa järeltulija, kes õppis Tallinnas Elise von der Howeni tütarlastekoolis ja veetis koolivaheaegu vanaisa juures Vodjal, Rannamõisas ja Naissaarel, pääses Saksamaale Tübingeni ülikooli õppima 1904. aastal. Professoritiitli pälvis Margarethe von Wrangell 1. jaanuaril 1923 – esimese naisena Saksamaa ajaloos. See tähendab, et tegemist on ühtlasi esimese Eestimaa pinnalt võrsunud naisprofessoriga. 1935. aastal ilmunud teose on päevikute, kirjade ja mälestuste põhjal koostanud Daisy abikaasa vürst Vladimir Andronikov.
Eesti võimas mees unistas Soome ja Eesti liidust kogu aeg, ka suurte sõdade ajal. Päts saabus Soome suurvürstkonda poliitilise pagulasena 1906. aasta sügisel. Rohkem kui kahe aasta jooskul, mil ta seal elas, sai Soomest tema jaoks ideaalmaa, eeskuju Eestile. Eesti Vabadussõja perioodil 1918–1920 arendas Päts oma kauaaegset meelisideed unioonist või kaksikriigist koos Soomega. See mõte sai tuge sõjalisest abist, mida Soome Eestile Vabadussõjas andis. Kaksikriigi idee leidis Eestis palju poolehoidu, kuid Soomes oldi kahtlevamad. Riigipeade iga-aastased kohtumised algasid 1931. aastal, kui riigivanem Päts tegi visiidi Soome. Muuseas arutasid riigijuhid salajasi plaane maade sõjalisest koostööst ja Soome lahe sulgemisest. Soome ja Eesti kõrgetasemeline koostöö jätkus ka pärast seda, kui Pätsi juhtimisel sai Eestist 1934. aastal autoritaarne riik. President Kyösti Kallio haigus ja Soome Talvesõda lõpetasid need visiidid. 1940. aasta suvel kaotas Eesti iseseisvuse ja Päts küüditati Nõukogude Liitu. Mõni päev enne deporteerimist tuli Päts veel oma lemmikidee juurde tagasi ja pani kirja Soome ja Eesti liitriigi plaani.
Kes on see Eesti kodakondsuse saanud maailmakuulus näitlejanna, kellel perekond ei lubanud lavakarjääri alustada, aga kes teenis ära nii Stanislavski kui ka Meierholdi kiidusõnad ja kes on mänginud Murnau lavastatud filmis? Kes käis läbi Vene keisririigi koorekihiga ja kelle suguvõsa on saanud alguse William Vallutaja ajal? Kelle abikaasa perele kuulus Kumna mõis, mille Eesti riik neilt ilma kompensatsioonita ära võttis? See oli paruness Stella Meyendorff (1884–1976), Peterburis sündinud inglanna, kelle neiupõlvenimi oli Whishaw ja lavanimi Arbenina, intelligentne ja emotsionaalne naine, kes mängis 1920. aastate algul Revali lavalaudadel üle 100 peaosa. Ta laulis Vene revolutsioonikaoses oma Peterburi kodus „Madama Butterfly“ aariaid, et mitte hulluda, kui akna all käis tulistamine. Sõda lahutas ta oma lastest, nii et ta ei teadnud midagi nende saatusest, saates Paul Pinna neid otsima. 1929. aastal avaldatud mälestustes kirjeldab ta privilegeeritud elu Peterburis, sõja- ja revolutsioonikeerist Venemaal, mis ta endasse tõmbas, kui Nõukogude komissar neljateistkümne püssimehe valve all ta vanglasse sõidutas, nii et inimesed tänaval teda vaadates risti ette lõid ja pead paljastasid. See on emotsionaalne lugu võitlusest lähedaste ellujäämise nimel, armastusest teatri vastu, põgenemisest ja endale näitlejana nime tegemisest nii Eestis kui ka mujal Euroopas.
Benjamin Franklin (1706–1790) oli üks huvitavamaid tegelasi Ameerika iseseisvumise heroilises saagas, kuid vähe sellest – ta oli 18. sajandi kõige mainekam isik üldse, keda hinnati ühtviisi kõrgelt Atlandi mõlemal kaldal. Murranguaja suure riigimehena tegi ta läbi pika arengu, andes oma kogemused, isikliku sarmi ja ülemaailmse kuulsuse kõhklematult Ameerika teenistusse. Ent ta oli ka silmapaistav teadlane, vaimukas kirjamees, osav diplomaat, šarmantne kavaler ja elunautleja, kes tundis ilma ja inimeste vastu elu lõpuni kustumatut uudishimu.
Venemaa legendaarsest valitsejannast Katariina II-st rääkiv raamat, mis keskendub tema kirglikule eraelule, favoriitide edutamisele ja tagandamisele ning tema rollile Venemaa lähendamisel Lääne-Euroopale, eriti vaimsuse ja kultuuri valdkonnas.
Leonid Brežnevi nimega on seotud terve ajastu Nõukogude riigi ajaloos, mis järgnes Nikita Hruštšovi voluntaristlikule valitsemisajale. Autor jälgib Brežnevi elukäiku, tema tõusude ja mõõnadega kujunemislugu ning saamist NLKP peasekretäriks, faktiliselt kogu NSV Liidu ainuvalitsejaks, aga ka tema vaimset ja füüsilist kuhtumist. Meie eest käib läbi möödunud sajandi teise poole nõukogude partei- ja riigitegelaste kirev plejaad, näeme, kuidas nad tegid karjääri ja milline võimuvõitlus nende vahel käis, millised olid nende elutingimused.
Mletšin on harutanud meie jaoks lahti kommunistliku partei ja ühtlasi riigi võimustruktuuride toimimise mehhanismi, millest vanematel inimestel ju oma kogemuste najal mingi ettekujutus oli, noorematele on aga täiesti tundmatu. Pealegi näitab autor meile seda süsteemi seestpoolt ja detailides, mis nõukogude tavakodanikule oli mõistagi kättesaamatu.
Ajakirjaniku ja kirjaniku Leonid Mletšini (s. 1957) nimi ei ole meie lugejale võõras, tema kahe raamatu "Välisministrid. Romantikud ja küünikud" ning "KGB. Riiklike julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused" tõlked eesti keelde on tõsist huvi äratanud.
Tänane Euroopa toetub oma toimimises ja traditsioonides suurte eelkäijate unistustele ja paljude põlvkondade pikaaegsele järjekestvale tööle. Selles raamatus kirjeldab Siim Kallas Euroopa ajalugu läbi sündmuste ja isikute. Siin on ka Euroopa Liidu lugu läbi eestlase silmade ning tuginedes autori isiklikule kogemusele ja teadmistele. Kallas keskendub sellele, mis tema arvates on oluline majanduse, poliitika, kultuuri ja inimestevahelise suhtlemise vallas. Faktikülluse poolest on see rohkete fotode, tabelite ja kaartidega teos omalaadne Euroopa-aineline teabevaramu.
Esitades oma mälestusi värskemate raskete sündmuste survel juba unustusehõlma vajuvast ajajärgust, loodan, et sellega aitan meelde tuletada seda suurimat ajajärku meie rahva ajaloos. Ühtlasi tahan mälestada ja austada neid paljusid toredaid mehi, kes kogu oma jõu ja hingega aitasid rajada Vaba Eestit aastakümnete eest. Enamiku neist on hävitanud kommunism kas mõrvamise või küüditamise teel. Et ma olin suurema osa Vabadussõja ajast Soomusrongide diviisi ülema abi, siis keskuses oli võimalik saada ülevaadet kogu sõja käigust. Teos on koostatud isiklike mälestuste, päevaraamatute, dokumentide ja Vabadussõja Ajaloo Komitee materjalide alusel. Et Vabadussõda ja iseseisvus olid I maailmasõja otsene tulemus, siis oli oluline tähtsus rahvusväeosadel. Rahvusväeosade loomine oli esimene samm iseseisvuse teel, nad olid aluseks Vabariigi sõjaväele. Nende olemasolu tõttu said tuhanded ja tuhanded eesti mehed õigeaegselt koguneda kodumaale. Arnold Hinnom
Mõistel dalai-laama on erinevate inimeste jaoks erinev tähendus. Mõnele tähendab see, et ma olen elav Buddha, kaastunde bodhisattva Avalokitešvara maine kehastus. Teistele jälle ütleb see sõna, et ma olen "jumalkuningas". 1950. aastate lõpul tähendas see, et ma olen Ülehiinalise Rahvaesindajate Kogu Alalise Komitee asepresident. Seejärel, kui ma võõrsile põgenesin, nimetati mind kontrrevolutsionääriks ja parasiidiks. Aga ükski neist ei vasta minu ettekujutusele. Minu jaoks tähendab dalai-laama ametikohta, mida ma pean. Ise olen ma vaid inimene ja juhtumisi tiibetlane, kes on endale valinud budistliku munga elu. Just lihtsa mungana esitangi nüüd oma eluloo, aga tegemist pole sugugi mitte raamatuga budismist. Kirjutan oma lugu peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on üha suurem hulk inimesi ilmutanud soovi midagi dalai-laama kohta teada saada, teiseks tahaksin mitmetesse ajaloosündmustesse selgust tuua.
Elfriede Lenderi mälestused ja autobiograafiline teos, mis kirjeldab tema loodud eesti tütarlastegümnaasiumi lugu alates 1907. aastast. Kool alustas vene õppekeelega, kuid läks 1918. aastal üle eestikeelsele õppetööle ning kujunes 1920.–1930. aastatel Tallinna prestiižikaimaks tütarlastegümnaasiumiks. Raamat kajastab kooli loomist, arengut ja kannatusi pärast 1940. aastat ning on ühtlasi oluline teos Eesti kooli- ja haridusajaloo kohta. Teos ilmus esmalt 1967. aastal Stockholmis ning käesolev väljaanne sisaldab täiendavaid fotosid.
