Klassika: välisautorid
Siit leiad ilukirjanduse alla kuuluvad välisautorite teosed, mille puhul teose esmatrükk on olnud enne 1990. aastat!
Jätnud seljataha truudusetu abikaasa Varvara ja Pariisi salongide pealiskaudsed keskustelud, naaseb elus pettunud Fjodor Lavretski oma Venemaa kubermangulinna härrastemajja. Juhuslik kohtumine noorukese Liisaga äratab mehes taas armastuse. Prantsusmaalt saabunud teade Varvara surmast kaotab Liisa ja Fjodori teelt viimasedki takistused ning tulevik näib helge ja võimalusterikas. Ent siis pöörab õela saatuse sõrmenips kõik pea peale … Autori eluajal vaieldamatult populaarseimaks osutunud romaanis kõneleb Ivan Turgenev lüürilises keeles kaotusest, täitumata lootustest ja õnnest, mis kestab üksnes viivu.
Neli tundi hiljem sõitis ta juba kodu poole. Tarantass veeres kiiresti mööda pehmet külavaheteed. Põuased ilmad kestsid juba paar nädalat. Tihe piimvalge udu hõljus õhus ning kattis kaugeid metsi, kust kandus kõrbelõhna. Mööda kahvatusinist taevast ujus hulgana tumedaid ähmaste piirjoontega pilvetompe; kuiva järelejätmatu joana puhus üsna tugev tuul, kuid lämmatavat kuumust see ei vähendanud. Pea padjale toetanud ja käed risti rinnale asetanud, vaatas Lavretski lehvikuna mööduvaid põlluribasid, aeglaselt möödalibisevaid remmelgaid, rumalaid vareseid ja hakke, kes kõõrdi ja nüri kahtlusega mööduvat sõidukit vahtisid; nägi pikki põllupeenraid, mis olid täis kasvanud pujusid, koirohtu ja pihelgavõsa; ta aina vahtis, ning stepi värske lokkav kehvus ja mahajäetus, see rohelus, need pikad künkad, madala tammevõsaga kaetud jäärakud, hallid külad, kidurad kased -- kogu see Vene maastiku pilt, mida ta ammu polnud näinud, kutsus ta hinges esile magusad ning ühtlasi peaaegu kurvad mõtted, rõhus ta rinda mingi meeldiva raskusega.
Sophiet läbib "elekter" ja vägagi meeldiv tunne. Med-vend saab kuulda kummalise loo Sophie elukäigust. Sündmustejada alguspunktiks saab tehing Saksa ärimehest isa ja türklasest äripartner Mustafa vahel viimase tütardega, kellest Sophie ema antakse haaremist pealekauba.
Lugejale kangestub magus-õudne lugu, mis paneb tõdema, et pole midagi uut siin päikese all, ka kõige rabavamad käitumisnormid on ammuilma läbi kogetud.
Hoogsas ja köitvas päeviku-stiilis kirjutatud romaan, mille järelelainetus jääb pikaks ajaks virvendama.
Pean tunnistama, et kohanesin üllatavalt kergesti puuriselu tingimustega. Mis puutub asja materiaalsesse külge, siis nautisin lausa paradiisirõõme: päeval täitsid ahvid mu vähimadki soovid, öösel jagasin ilmaruumi ühe kõige kaunima tüdruku aset. Harjusin selle elulaadiga niivõrd, et terve kuu ei teinud ühtegi tõsisemat katset selle lõpetamiseks, lakkasin koguni tajumast tema erakordsust ja alandavaid külgi. Vaevalt õppisin juurde mõned ahvikeelsed sõnad, ei midagi enamat. Loobusin püüetest Ziraga kontakti luua, nii et kui algul kalduski vaistlikult minus mõistuslikku olendit nägema, pidi ta nüüd nõustuma Zaiuse väidetega ja käsitama mind kui oma planeedi inimest, see tähendab kui looma, ent igal juhul mitte kui mõistuslikku olendit. Pierre Boulle (1912–1994) sündis Avignonis. Omandanud inseneri elukutse, töötas ta 1936–1939 tehnikuna Briti kummipuuistanduses Malaisias. Teise maailmasõja künnisel läks ta vabatahtlikuna Prantsuse sõjaväkke Indohiinas. Prantsuse vastupanuliikumise ja Charles de Gaulle´i poliitika toetajana langes sõjavangi. Kannatused ja katsumused vangistuses ajendasid teda kirjutama esimest menuromaani "Sild üle Kwai jõe", mille ta avaldas 1952. aastal, pärast Prantsusmaale naasmist. Boulle´i mõlema menuromaani kuulsust on tugevasti suurendanud nende põhjal tehtud filmid. "Sild üle Kwai jõe" (režissöör David Lean) sai 1957. aastal mitu Oscarit. "Ahvide planeedi" alusel vändatud film (1968) aga kujunes teleseriaalide ja animafilmide kaasabil kinodes kultusteoseks.
André Maurois (1885–1967) on XX sajandil olnud üks loetavamaid sulemehi üldse ja seda igal mandril, isegi "pimedal ajal" Nõukogude Liidus. Kuid soliidsemad kirjandusõpikud ja krestomaatiad on populaarse autori siiski ukse taha järjekorda ootama jätnud.
Maurois' loomingu mahukama osa moodustavad suurmeeste elulood. Eesti lugejale on nendest tuttavad eeskätt kaks: "Kolm Dumas’d" ja "Flemingi elu". Tema novellilooming on väikesemahuline, aga sisutihe. Sageli pealtnäha mondäänne, jääb Maurois oma novellides surelike inimeste vooruste ja pahede filigraanseks analüüsijaks.
Sisu:
- "Meenutuseks lugejale"
- "Maja"
- "Käokell"
- "Peleriin"
- "Kaitseingel"
- "Kirjad"
- "Ainult klaverile"
- "Vangi tagasitulek"
- "Thanatos Palace Hotell"
- "Postkaart"
- "Tere õhtust, mu kallis"
- "Kolmapäevased kannikesed"
- "Sa oled suur kunstnik"
- "Ariadne, mu õekene hea"
- "Kulla needus"
- "Ühe karjääri lugu"
- "Testament"
- "Meistri sünd"
- "Lahkumine"
- "Inimeste elu"
- "Vestluskunstist"
„Ajalugu voolab" on ajalooliste sissevaadetega põimitud perekonnasaaga, jutustades perekond Cho loo läbi kolme põlvkonna. Teos kirjeldab haaravalt, kuidas tonghak'i mässajate poolt mõrvatud maavanema kolm järglast – kaks poega ja tütar – elavad üle üleminekuajastu ja tulevad toime muutuvate oludega. Nende eluloolised sündmused on seotud korea rahva kannatusterohke ajalooga, alates Chosŏni dünastia hääbumisest 19. sajandi lõpul kuni Jaapani okupatsiooni lõppemiseni pärast Teist maailmasõda.
Vaimuka satiiri ja musta huumoriga kirjutatud romaan loob äraspidise pildi 1920. aastate Inglismaast, kujutades seda kõige veidrama tüüpidegalerii kaudu. Peategelane, ausameelne noormees Paul Pennyfeather, satub kummalisse kolkakooli, luksuslikesse salongidesse ja vanglatrellide taha. Õnneks kehtib temagi käekäigu kohta ütlus: lõpp hea, kõik hea.
"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."
"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."
Jeanette on terane ja mässumeelne orb, kes kasvab üles Põhja-Inglismaa tööstuspiirkonnas sügavalt usklikus perekonnas. Koolis tikib ta süngeid religioosseid motosid, nädalavahetusel helistab Issanda kiituseks tamburiini ja pöörab möödakäijaid usku. Väikese Jeanette’i elu on läbi põimunud ema kummalistest vaadetest elule ja raamatutele, ja nii kasvab ka temast väga omapärane tütarlaps.
Kui Jeanette teismeikka jõuab, esimest korda armub ja oma seksuaalsust avastab, laguneb tasakaal jumalakartlikus kodus kiiresti. Jeanette’i meelekindlus oma südame hääle kuulamisel ja maailmale kuulutamisel teeb sellest unustamatu, liigutava ning ainukordse suureks kasvamise loo.
Jeanette Winterson lapsendati nelipühilaste perekonda, kus temast kasvatati misjonäri. Kui Winterson pandi valiku ette, kas jätta maha kodu või tüdruk, kellesse ta armunud oli, valis ta armastuse ja elas 16-aastaselt seal, kus juhtus, mõnda aega ka oma väikeses Minis. Ta lõpetas Oxfordi ülikooli ja käesolev debüütromaan “Apelsinid pole ainsad viljad” ilmus, kui ta oli 25-aastane (1985). 1990. aastal valmis romaanist ka samanimeline auhinnatud lühisari. Nüüdseks on Jeanette Wintersoni sulest ilmunud 13 romaani, mitu novellikogu, lasteraamatuid ja elulugu “Why Be Happy When You Could Be Normal?” Ta on Manchesteri ülikoolis loovkirjutamise professor ja usub, et kunst kuulub kõigile
„Ärakustutamine” on Thomas Bernhardi viimane ja mahukaim romaan, ilmunud 1986. aastal. Ühtlasi on see tema viies romaan eesti tõlkes. Selles laiendab Bernhard (küll minajutustaja Franz-Joseph Murau suu läbi) oma programmilist ja seni pistelist antiaustrialikkust, nii et see käib kõikehõlmavalt kogu Austria riigi ja „Austria inimese” kohta. Ja samas on see sõimukanonaad ometi vaid taustaks inimliku traagika avamisele minajutustaja elus, mida on kujutatud sellise kirjandusliku ja keelelise virtuoossusega, et see on teinud Bernhardi kõige kiuste uuema Austria kirjanduse klassikuks.
Saanud teada oma vanemate ja venna hukkumisest autoõnnetuses, vaatab Roomas elav vaimuinimene Murau tagasi oma elule ja päritolule, kirjeldades eriti viimast nii süngetes värvides, et võtab oma mälestuste kirjapanemist ühtlasi nende ärakustutamisena, lootes nii neist vabaneda. Romaan koosneb kahest, ühegi taandreata kirjutatud osast: „Telegramm” ja „Testament”. Teine osa kujutab Murau osalemist vanemate ja venna matustel, kus taasavanevad tema mälestuste lüüsid kuni ootamatu lõpplahenduseni. Süüdistajana ei mõista Murau, kui palju ta ise jagab seda, mille teistes või „Austrias” hukka mõistab, pääsemata lahti mineviku taagast. Seda vastuolulisust serveerib Bernhard teatud kiuslikkusega, kuid sedavõrd osavalt nii meeles kui keeles, et lugejat vahest ei peletagi selle romaani, Bernhardi kontsentraadi tüse maht.
Teise maailmasõja ajal Saksamaalt Pariisi põgenenud kirurg Ravic leiab seal uue elu ja armastuse. Kui selgub, et linna on saabunud ka teda kunagi julmalt piinanud Gestapo ohvitser, otsustab ta mehe tappa. Remarque’i tippteoses arenevad okupeeritud Pariisis ühe inimese ümber nii kirglik armulugu kui külmavereline kättemaksuplaan, romaani liikumapanevaks jõuks on aga siiski autorile omane ja tema loomingut läbiv humanism.
Gabriel García Márquez jutustab romaanis "Armastus koolera ajal" loo poole sajandi pikkusest vastamata armastusest. Ja isegi kui tundub, et armastust ennast õieti ei mainitagi, on ta romaanis ometi kogu aeg tajutav tuhandel eri moel: kord rõõmus, kord kurb, vahel õnnetoov ning ikka ja jälle üllatav. Fermina Daza ja Florentino Ariza kuuskümmend aastat kestev armastuslugu Kariibi rannikulinnas võiks mõjuda üsna tavapärase melodraamana. Seda enam, et García Márquez kasutab siin lausa mõnuga traditsiooniliste seebiooperite kõige klassikalisemaid võtteid ja nippe. Seebiooperiks on "Armastust koolera ajal" nimetanud ka kirjanik ise, pidades seda samal ajal oma parimaks romaaniks ja ühtlasi teoseks, mille kirjutamine oli talle kõige raskem. Kuid seesama aeg oma kordumatuses ja üha uutes järgnevustes moodustab koos troopilise keskkonna ja kirjaniku loodud tegelastega täiesti omamoodi fluidumi, mida meister omatahtsi voolib nagu savi, lastes fantaasial piiramatult lennata. Jutustus suubub müütide ja legendide voogu nagu oja rahulikult voolavasse jõevette ning troopika mahladest, lõhnadest ja maitsetest sünnib lummav lugu.
George F. Babbitt, ameeriklane, ametilt kinnisvaramaakler, elab Kesk-Lääne suurlinnas Zenithis. Babittil on perekond, õitsev äri, palju sõpru, kuid kõige selle juures on ta ometi rahuldamatu: naise ja lastega pole tal mingisugust seesmist kokkukõla, ärielus on ta sunnitud päevast päeva toimetama väiksemaid või suuremaid pettusi, sõpradega seovad teda vaid kutsehuvid ja omavahelised olengud. Ometi pesitseb Babbitti sisemuses ebamäärane igatsus millegi parema järele. Tormav elutempo ei anna talle aga mahti endasse süvenemiseks. Lahendamatu hingelise surutise tõttu kaotab Babbitt lõpuks vaimse tasakaalu, võõrdub veel enam perekonnast ja sõpradest, püüdes ühiskondliku korra vastu mässutsemise ning armuseikluste kaudu saavutada seesmist rahu. Ent ühiskonna vastusurve on liiga tugev ja Babbitt peab tagasi pöörduma endisse ellu. Talle jääb vaid lootus, et ta poja elu kujuneb õnnelikumaks ja sisukamaks. Babbitt, hoolimata oma koomilisusest, on sügav-traagiline kuju ja Sinclair Lewisi romaan kujutab fotoaparaadi täpsusega meile sageli eeskujuks seatud ameerika olusid - tehnika võidukäiku, mis paratamatult surmab elava inimhinge.
Sinclair Lewise sotsiaalkriitiline satiir keskklassi kinnisvaraärimehe George F. Babbitti elust fiktiivses Zenithi linnas Kesk-Ameerikas. Romaan kirjeldab peategelase pseudoambitsioone ja harjumustsükleid, tema püüdlusi teenida raha ning kindlustada endale ja perele keskklassi tüüpiline elu. Teose ilmumise aastal võeti sõna „babbitt“ ametlikult ameerika inglise keele sõnavarasse. Tegemist on Lewise tuntuima ja õnnestunuima romaaniga, mille eest autor sai 1930. aastal Nobeli kirjanduspreemia.
Ta on üks köitvamaid kunstnikke 16.-17. sajandi Euroopas, kelle lühikest eluteed (ca 1571-1610) valitses üks tunne – kirg. Ta on kuulus kui varabaroki naturalistliku maalikooli rajaja ning kui nn. keldriluugivalguse maalija. Ta on kurikuulus kui kunstnik-mõrvar, kes 1606.a. tappis kakluses mehe, ja kuulujuttude järgi olevat samaga hakkama saanud varemgi, juba noorpõlves. Ta oli ainus itaalia maalikunstnik omas ajas, kes usaldas rohkem oma tundeid kui valitsevaid kunstitraditsioone, püsides ometi vastuvaidlematult renessansi peavoolus.
Inglise kirjaniku Thomas Hardy (1840-1928) romaan kujutab huvitava karakteriga peategelase traagilist saatust 19. sajandi esimese poole Inglismaa väikelinna elu taustal.
Selles teoses peegeldub viljarikka ja päikesepaistelise Burgundia ühe nurgakese elu-olu veetleva Yvonne’i värviküllaseil kallastel. Ehtsa gallia vaimukusega kirjeldab Rolland siin inimesi ja nende askeldusi; sündmustiku taustaks on kauge minevik (aasta 1616, vihatud itaallase Concini võimulolekuaeg), mis võimaldab maalida meisterlikke pildikesi keskaegse linnakodaniku ja käsitöölise teotsemisest, mis aga ühtlasi annab võimaluse parajas kohas tabavaid valgusjugasid heita otse meieaegse „kultuurilise“ elu sisimasse südamesse.
„„Colas Breugnon“ on raamat täis küpset elutarkust – raamat inimesest, kellest jagu ei saa ükski väline häda ega õnnetus, sest et tal on seesmist jõudu, mis teda püsti hoiab alati ja kõige kiuste. Lõbus raamat, mis paneb tõeliselt mõtlema! Ma ei julge uskuda, et mu „Colas Breugnon’i“ seltsis on lugejal sama lõbus kui oli autoril. Võtku nad vähemalt seda raamatut sellena, mis see on – otsekohesena ja avameelsena; sel pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada; see on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata – „hüva prantsuspärane“ raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Ühesõnaga: sõbrad, võtke heaks! - Romain Rolland
Raamat sisaldab prantsuse romantismi silmapaistva esindaja Prosper Merimee kaks jutustust -- "Colomba" ja "Carmeni".
"Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda." See lause "Colombast" peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee "Colomba", saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm. - Lauri Leesi
Prantsuse 19. sajandi populaarseima naiskirjaniku George Sandi (1804-1876) loomingu kõrgperioodi kuuluv romaan "Consuelo" (1842-1843) annab oma ajaloolise tausta, piiritu fantaasialennu ja peene psühholoogiaga ülevaatliku pildi tolleaegsest romantilisest elutunnetusest. Prantsuse tuntuima naiskirjaniku esimene köide viib lugeja kaheksateistkümnenda sajandi Veneetsiasse. Vaimulikus laulukoolis õpib vaese rändmuusiku tütar, silmapaistmatu hispaanlanna Consuelo, kelle erakordset annet ta õpetaja kadedalt varjab, et päästa seda ilutseva aristokraatliku kunsti võrgust. Kui noor lauljatar lõpuks lavale pääseb, äratab ta ainuline talent vaimustustormi, hiilgav karjäär on käega katsuda. Ent Consuelo on aateline hing, kes ei taha menu eest maksta oma südamepuhtusega ega ohverdada sõltumatust kunstis. Suutmata tema ümber põimunud intriigide sasipundart lahti harutada, põgeneb ta Veneetsiast ning satub Tšehhimaale, saksastunud aadliperekonda, kelle ta oma õilsuse ja tarmukusega elujõuetust tuimusest üles raputab.
Prantsuse 19. sajandi populaarseima naiskirjaniku George Sandi (1804-1876) loomingu kõrgperioodi kuuluv romaan "Consuelo" (1842-1843) annab oma ajaloolise tausta, piiritu fantaasialennu ja peene psühholoogiaga ülevaatliku pildi tolleaegsest romantilisest elutunnetusest. Teises osas ei paku Consuelole uueks koduks saanud aadliloss enam loodetud vaikset pelgupaika. Sündmuste käik mässib lauljatari jällegi keerukatesse suhetesse, mille sõlmi peab harutada aitama järjekordne põgenemine. Seekord viib ohurikas tee Viini, kuhu Consuelo rändab koos noorukese Haydniga. Järgneb rida mälestusväärseid kohtamisi ajalooliste isikutega. Nende reas ei puudu keisrinna Maria Theresia ja Friedrich II, kellega teose seiklusrikkaks paisutatud kulg peategelased lähedasse kokkupuutesse juhib. Viini õukonnaintriigide padrikus otsib Consuelo õiget rada. Tema saatuseks on alatasa ränga valiku ees seista, armastuse, kohusetunde ja muusikukutsumuse vahel piinelda. Kibedate ohvrite hinnaga püüab kangelanna sisemise selguse poole.
Neil varastel päevadel armastasid omaealised teda väga, ja külas nähti teda alati koos kahe peaaegu samavanuse tüdrukuga kõrvuti koolist koju tulemas - keskel sammus Tess, juba teab mis ajast oma esialgse värvi kaotanud villase kleidi peal kena võrkja mustriga roosa sitspõll, - pikkade peente säärte ümber pingule tõmmatud sukad, mille põlveotstest silmad maha olid jooksnud, kui ta mööda kraaviperve kükitades haruldasi taimi ja kive otsis; tema tollal tuhakarva juuksed olid otstest ülespoole kaardu nagu pajakonksud; mõlemad äärepoolsed tüdrukud hoidsid tal piha ümbert kinni, Tess aga oli oma käed asetanud kaaslastele õlale. Vanemaks saades ja taipama hakates tundis Tess ema vastu otse maltusiaanlikku pahameelt, et see nii mõtlematult talle väikevendi ja -õdesid juurde muretses, kuigi neid nii raske oli hoida ja toita. Emal oli muretu lapse aru: Joan Durbeyfield oli ses suures Jumala peale lootjate perekonnas lihtsalt veel üheks lapseks - ja sugugi mitte kõige vanemaks. Ometi oli Tess mudilaste vastu väga lahke ja hakkas abistamiseks kohe pärast kooli lõpetamist naabertaludes heina- ja lõikustöödel käima; veelgi enam meeldis talle lõpsmine ja võilöömine, mille ta juba siis selgeks õppis, kui isa veel lehmi pidas, ning kärme käega, nagu ta oli, paistis ta selle töö peal kohe silma.
Delacroix (1798-1863) oli kunstnik, kelle mõju kunstiajaloos on olnud suurem kui tema kunstisaavutused ise. Kõiki Prantsusmaa valitsusi teenides ja reetes liikus ta koos Hugo, Musset' ja Dumas'ga peenimais Pariisi salongides, oli sõprussidemeis Stendhali, Mérimée ja Sandiga, kõnelemata Chopinist, kel vist ustavamat sõpra polnudki. Autor käsitleb teda kui murranguaja kunstnikku, kellest lähtusid paljud uued kunstinähtused alates impressionismist, nabiidest ja "Blauer Reiterist" kuni abstraktsionismini välja.
Vene kirjaniku Boriss Pasternaki (1890-1960) maailmakuulus romaan (esmatrükk 1957 Itaalias), kuhu autor on enda sõnutsi sisse kirjutanud iseenda elu salajased läbielamised ning mõttepesad. Teose peategelaseks on arst ja poeet, kelle perekonnaelu pinged ja vaibumatu armastus oma muusa, teise mehe naise Lara vastu on nähtud Venemaad ja vene rahvast sajandi alguses vapustanud panoraamsete sündmuste taustal. Oma lüüriliseepilise laadi, psühholoogilise ilmekuse, inimese vaimumaailma süüvimise tõttu erineb romaan kõigist teistest oma aja teostest, mistõttu seda on võrreldud Lev Tolstoi «Sõja ja rahuga». Romaani järgi on tehtud menukas film (režissöör David Lean).
Oscar Wilde’i romaan „Dorian Gray portree“, lugu moekast noormehest, kes müüb oma hinge, et saavutada igavene noorus ja ilu, on üks kirjaniku kuulsamaid teoseid. Wilde’ile iseloomulikus sädelevas ja epigramlikus stiilis kirjutatud lugu Dorian Gray moraalsest lagunemisest põhjustas esmailmumise ajal (1890) suure skandaali. Wilde’i süüdistati dekadentsis ja lugejate moraali rikkumises. Hiljem on teosest siiski saanud aegumatu klassika.
Frank Herberti klassikaks saanud „Düüni kroonikate” esimene osa – kujutlusvõime triumf ja üks kõige menukamaid ulmeromaane läbi aegade. Inspiratsioon samanimelisele menufilmile.
„Düünis” on kesksel kohal võimuvõitlus tähtedevahelisele impeeriumile kuuluval kõrbeplaneedil Arrakis. See planeet on ainus paik, kust saadakse ainet, mis on vajalik tähtedevahelistel lendudel ja mis annab selle tarvitajale psüühilised võimed ja pikaealisuse. Seega tähendab Arrakise valitsemine suurt võimu. Kui planeedi haldamine läheb Harkonneni Kojalt Atreidese Kojale, ei taha Harkonnenid sellega leppida ning jätavad lapseeas Paul Atreidese planeedi karmi loodusesse surema. Paul Atreides on aga midagi palju enamat kui lihtsalt ülikuvõsu ning sündmused ei hakka hargnema hoopiski Harkonnenide tahtmist mööda.
Frank Herbert (1920–1986) on kirjutanud ka teisi raamatuid, kuid teda teatakse eelkõige just „Düüni” ja selle järgede autorina. Eesti keeles on „Düüni” sarjast ilmunud ka „Düüni messias”, „Düüni lapsed”, „Düüni jumal ja keiser”, „Düüni ketserid” ja „Düün – kapiitlisaal”.