Klassika: välisautorid
Siit leiad ilukirjanduse alla kuuluvad välisautorite teosed, mille puhul teose esmatrükk on olnud enne 1990. aastat!
„Nooljate kuuskede maa“ (1896) on Sarah Orne Jewetti kuulsaim teos. Žanriliselt võiks seda nimetada „romaaniks eskiisides“ või „romaaniks lühijuttudes“ – ilukirjandusteose tüüp, mis ingliskeelses kirjanduses on ammu laialt levinud, kuid eesti kirjanduses sisuliselt tunnustamata. 1925. aasta eessõnas sellele Jewetti romaanile kirjutas end Jewetti õpilaseks pidav ameerika romaanikirjanik Willa Cather: „Kui minult palutaks nimetada kolm raamatut ameerika kirjandusest, mis võivad kauaks, kauaks elama jääda, ütleksin kohe, et need on „Tulipunane kirjatäht“, „Huckleberry Finn“ ja „Nooljate kuuskede maa“. Ma ei suuda meenutada teisi, mis aja ja muutustega nii kirkalt silmitsi seisaksid. Viimatimainitu tundub mulle oma pika rõõmsa tuleviku peegeldusest säravana. Selle ülesehitus on tihe, kuid kerge, seda koormab nii vähe raske, kahjustusi toov ja vanamoeliseks muutuv materialism. Mulle meeldib mõelda, millise heameelega, millise küllusliku avastuse tundega võtab noor ameerika kirjanduse uurija kauges tulevikus selle raamatu ja lausub: „Meistriteos!“, uhkelt, nagu oleks tema ise selle loonud.
Sarah Orne Jewett (1849–1909) kuulub 19. sajandi lõpul USA-s levinud regionalistliku ehk „kohaliku koloriidi“ kirjanduse tuntumate autorite hulka ja esindab ka samal ajal õitsele puhkenud naiskirjanduse traditsiooni. Ta sündis maa-arsti perekonnas Maine’i osariigi lõunaserva jäävas rannikulinnakeses South Berwickis ja elas peaaegu terve elu sünnilinnas. Tema seitsme romaani ja kümne novelliraamatu peamiseks teemaks on nii-öelda väikeste inimeste väärikas, alalhoidlik ja loodussõbralik elu Maine’i osariigi põhjamaiselt kargetes oludes. Jewettil oli terane silm kõnekaid pisiasju märkama ja valvas kuulmine, et kirja panna elava kõne ohtraid rikkusi. 1960.–1970. aastatest peale on Jewetti loomingu kohta kirjutatud arvukalt uurimistöid. Tema teostes hinnatakse väiksuse ilu ja lihtsuse võlu, looduslähedust ja naiselikku loomupära, milles avaldub inimsus kõige vahetumal kujul.
Eestis on Lewis Carroll (kodanikunimega Charles Lutwidge Dodgson, 1832–1898) eeskätt tuntud raamatu „Alice Imedemaal“ autorina, kuid väidetavalt jääb tema kuulus nonsensspoeem ehk absurdiballaad „Snargijaht“ (1876) inglise keeles tsiteeritavatest alla ainult piiblile ja Shakespeare’ile. Selle kohta, kes või mis on Snark ja mida kujutab „Snargijaht“, on hüpoteese püstitatud 134 aastat. Nimekiri on pikk (hingeõndsus, jõukus, kirikukonflikt, onu surm, orgasm, põhjanaba, tiisikus, üks toonane kurikuulus kohtuprotsess, vivisektsioon, õnn ...). L.C. ise vastas korduvatele küsimustele enamasti nii: „Ma ei tea.“ Raamat on varustatud kommentaaridega, autori eessõna ja tõlkija järelsõnaga.
Jutustus „Trapi pere ansambel“ on silmapaistev teos, mis on inspireerinud Richard Rodgersit ja Oscar Hammersteini looma tippmuusikali (1959) ja filmi „Helisev muusika“. See on põnev, omapärane lugu noorest Austria kloostrikooli õpilasest, kellest saab jõuka aadlikust maaomaniku seitsme lapse kasvatajanna ja hiljem tema abikaasa. Ülemaailmse vapustuse süngetel sõjapäevadel kaotab parun suurema osa oma varandusest ja perekond hakkab elukutselisteks lauljateks, saavutades oma ansambliga kõikjal suurt edu. Raamatu esimese osa sündmused toimuvad Austrias, teine osa kirjeldab Trappide perekonna elu Ameerikas pärast Austriast põgenemist.
Lauri Leesi saatesõnast: „Küsida prantslaselt, kas ta on lugenud „Kirju minu veskilt“, on sama, mis küsida eestlaselt, kas ta on lugenud „Kevadet“. Seejuures võime nii ühe kui teise raamatu puhul autori nime nimetamata jätta, sest nii nagu Oskar Luts, nii on ka Alphonse Daudet oma rahva südames. Prantsuse lapsed kasvavad siiani La Fontaine’i ja Daudet’ vaimus, nende kahe mehe loominguta oleksid nende kooliõpikud kas just õhemad, aga espriilt argisemad küll.
Daudet’ veskijutud viivad meid sooja ja päikeselisse Provance’i, trubaduuride maale, mille värviküllust oleme harjunud imetlema Vincent van Goghi maalidel, kuid ka nende eesti kunstnike taiestel, kes omal ajal Pariisis õppisid ning ka Daudet’ sünnimaad aeg-ajalt külastasid.“
Soome kirjaniku, ajakirjaniku ja pedagoogi Maiju Lassila (sünninimega Algoth Tietäväinen, 1868–1918) kogumik, kus on ühendatud autori kolm jutustust: „Tuletikke laenamas“ (1910), „Liiga tark“ (1915) ja „Surnuist ärganu“ (1916).
„Tuletikke laenamas“ – tegevusmaailmaks on kolkalik küla-Soome, kus üks talu asub teisest mitme kilomeetri kaugusel, ja kus sidemed välismaailmaga piirduvad vaid lähima linnaga. Jutustuse tegelased on inimesed, kes käsist-jalust on seotud enda kääbusomandiga, mis dikteerib neile, kuidas käituda, mida ihaldada, kuidas korraldada oma elu ja mida nõuda teistelt inimestelt. Autoril vaheldub satiir huumoriga ja sagedamini on ta siin humorist kui satiirik.
„Liiga tark“ – tarkuseraamat ehk jutt Sakkari Kolistajast – satiir on suunatud kiriku ja vanameelsete poliitikute vastu Soomes. Pastor Pöndinen teeb oma kogudusele selgeks, et ilmalik tarkus on kuradist ja kõike võib teada saada üksnes usu abil
„Surnuist ärganu“ – seiklusjutt ehk lugu otsijast – kodanliku maailma hullumeelsusest, linnamiljööst, kodanliku spekulatsiooni maailm, mille taustal elab paljasjalgne ja teotahteline Jönni. Jönni saab kingiks loteriipileti, millega võidab kaks tuhat marka, millega Jönni laskub spekulatsioonidesse, sooviga saada miljonäriks.
Teine trükk Balzaci provintsielu piltide sarja kuuluvast romaanist. Kompositsiooniliselt loetaksegi Balzaci romaanidest parimaiks just „Eugénie Grandet“, „Isa Goriot“ ja „Kolmekümneaastane naine“, millest kaks viimast kuuluvad tema eraelu piltide sarja.
See Edgar Rice Burroughsi Romaan seisab küllalt lähedal Tarzani-sarjale. John Clayton, kunagine ahvide Tarzan, ja leedi Greystoke on siin küll kõrvaltegelased, aga seda tähtsam on sündmuspaik – Greystoke’ide rantšo Ekvatoriaal-Aafrikas. Sinna jahti pidama ja seiklusi otsima läinute hulgas on ka Victoria Caster, kes jõuab maavärina läbi tagasi kiviaega, kus ta elab Nat-ulina ürginimese koopaelu.
Kirjanik jutustab kaasahaaravalt tolle aja inimeste ohtuderikkast igapäevaelust, kus elu ja surma piir oli õhkõrn. Siis väriseb maa taas …
Victor Hugo suurromaani teises köites on koos teose kolmas ja neljas osa – „Marius“ ja „Plumet’ tänava idüll ja Saint-Denis’ tänava epopöa“.
Kolmandas köites on teose viies osa – „Jean Valjean“.
„Hüljatud“ (1862) on prantsuse kirjaniku Victor Hugo romaan, mida paljud peavad üheks suurimaks teoseks maailma kirjanduses. See räägib mitmete põimunud elude saatusest 19. sajandil, keskendudes suures osas tagaotsitava, endise sunnitöölise Jean Valjeani ja politseiinspektori Javert’i vahelisele konfliktile. Peategelased on ka Cosette, orvuks jäänud tüdruk, keda Valjean kasvatas oma lapsena, Marius, revolutsionist, kes teda armastab, ja kaabakas Thenardien.
Märta Tikkaneni teine autobiograafiliste sugemetega raamat, mis käsitleb naise positsiooni pererakus. Kirjanik juurdleb oma vanemate vaheliste suhete, enda ja abikaasa vaheliste suhete ning sotsiaalsete ühiskonnanormide üle, mis puudutavad mehi ja naisi. Raamat on kirjutatud luuleliselt maalitud proosa vormis, kus kohati võtab tekst täiesti luulelise vormingu. Teosest koorub läbi erinevate maskide ja koodinimedega jutustatud lugu naisest, kes püüab kehtestada ennast inimväärilise naisena.
Meisterlikult komponeeritud, paraja irooniaannusega romaanis on suure hoolega välja joonistatud kõik karakterid, nii peategelased kui pisemadki kõrvaltegelased: kõigutamatu pereisa, jahmerdav ja rumal mamma, isepäine Elizabeth, malbe Jane, arutu mehenäljas Lydia, alatasa nohune ja rahulolematu Kitty, maailmatark Mary ning terve plejaad ümber Benneti preilide tiirlevaid džentelmene.
Jane Austeni nelikümmend üks eluaastat (1775–1817) hõlmasid väga tormilisi aegu ja kultuurinihkeid. Kõik see ulatus autori ellu ja loomingusse vaid üsna tasase sosinana, kuid sellegipoolest on „Uhkus ja eelarvamus” (1813) tänapäevani üks inglise kirjanduse kõige populaarsemaid romaane ja autor oma ajastu üks kõige värskemana säilinud klassikuid.
Käesoleva juubeliväljaandega tähistame Jane Austeni 250. sünniaastat.
Oscar Wilde’i ühevaatuseline tragöödia „Salomé“ ilmus esmalt 1893. aastal Pariisis ja prantsuse keeles, pärast tõlkis autor selle ise inglise keelde. Sada aastat hiljem etendus „Salomé“ Vanemuises ja selle tarvis tegi lavastaja Linnar Priimägi uue tõlke just inglise keelest.
Nüüd ilmub see viimistletult ja näidendi ingliskeelset esitrükki kaunistanud Aubrey Beardsley illustratsioonidega ka raamatuna.
Järelsõnas vaatleb tõlkija Wilde’i teed dekadentliku estetismi, tema pärisesteetika juurde, mis ilmneb kõige selgemini autori tähtteostes: essees „Valetamise kiituseks“, romaanis „Dorian Gray portree“ ja näidendis „Salomé“.
Noor naine Lise võtab puhkust, ostab erksates toonides kostüümi ja sõidab varahommikuse lennuga ühte lõunamaa linna. Plaan on kindel, aeg tiksub halastamatult, uurijatele tuleb jätta värvikas jäljerida ja leida oma lavastusse veel viimane osatäitja.
Šoti kirjaniku ja esseisti Muriel Sparki tagurpidi detektiivromaan on lakooniline lugu juhusest ja paratamatusest, võimust ja vabadusest, ettekuulutusest ja surmast. Romaani tausta avab tõlkija Andrus Lauringson oma saatesõnas.
Lugeja, kinnita rihmad, koht Lise’i kõrvalistmel on vaba!