Klassika: välisautorid

Ühel heal päeval hipodroomilt tulles istusin kirjutusmasina taha, kirjutasin pealkirjaks VANA PEERU VEERUD, avasin õlle ja tekst tuli justkui iseenesest… Istu aga akna alla maha, võta õlu ette ja lase tekstil tulla. Kõik, mis tulla tahtis, tuli omasoodu. Bukowski veergudes Los Angelese underground-ajalehele Open City on jutustajaks kas tema ise või tema alter ego Henry Chinaski. Bukowski kaevub Ameerika põhjakihtidesse, tema lugudes tegutsevad luuserid ja antikangelased. Need pooleldi autobiograafilised veerud on pungil täis vägivalda, naisi, kihlvedusid ja kõikmõeldavat märjukest, lõbu ja lootusetust, elu võlu ja tühisust.

Kaugel elavhõbehelkjas ilmameres asub väike üksildane tinakarva maa. See pisitilluke kaljutükk on suure merega võrreldes umbes nagu liivatera tantsusaali põrandal. Aga läbi suurendusklaasi paistab see liivaterake ometi terve maailmana, kus on mäed ja orud, väinad ja fjordid ning majad koos väikeste inimestega. Jah, ja ühes kohas asub seal koguni terve pisike vana linn – kaid ja pakkhooned, tänavad ja teed ning äkiliselt mäkketõusvad kujad, õued ja platsid ja surnuaiad. Ei puudu ka kõrgendikul seisev vana kirik, mille tornist avaneb vaade linnakese katustele ja taamal kõikvõimsale merele.

Selles tornis istusidki ühel tuulisel õhtupoolikul hulgakese aastate eest üks mees ja kolm poisikest ning kuulasid tuulekandle heitlikult vahelduvaid helisid. Need olid kellamees Kornelius ja tema kolm poega – Moritz, Sirius ja Väike-Kornelius …

Niimoodi algab Fääri saarte tuntuima kirjaniku William Heineseni romaan „Kadunud moosekandid“, mis esimest korda ilmus eesti keeles aastal 1984. Raamatu tõlkis Arvo Alas ja ka käesolev väljaanne sisaldab sedasama suurepärast tõlget. Selle uustrükiga tähistame kirjaniku juubelit – raamatu ilmumise aastal möödus tema sünnist 125 aastat. William Heinesen oli mitmekülgne kunstiinimene ja raamatust leiab näiteid tema kunstiloomingust. Kaanepildi autor on tema kunstnikust poeg Zacharias Heinesen.

Meisterlikult komponeeritud, paraja irooniaannusega romaanis on suure hoolega välja joonistatud kõik karakterid, nii peategelased kui pisemadki kõrvaltegelased: kõigutamatu pereisa, jahmerdav ja rumal mamma, isepäine Elizabeth, malbe Jane, arutu mehenäljas Lydia, alatasa nohune ja rahulolematu Kitty, maailmatark Mary ning terve plejaad ümber Benneti preilide tiirlevaid džentelmene.

Jane Austeni nelikümmend üks eluaastat (1775–1817) hõlmasid väga tormilisi aegu ja kultuurinihkeid. Kõik see ulatus autori ellu ja loomingusse vaid üsna tasase sosinana, kuid sellegipoolest on „Uhkus ja eelarvamus” (1813) tänapäevani üks inglise kirjanduse kõige populaarsemaid romaane ja autor oma ajastu üks kõige värskemana säilinud klassikuid.

Käesoleva juubeliväljaandega tähistame Jane Austeni 250. sünniaastat.

Ričardas Gavelise (1950-2002) „Vilniuse pokkerit“ peetakse XX sajandi leedu kirjanduse olulisimaks romaaniks, mis ilmus leedukate lugemislauale ootamatult ja värske sõõmuna, rääkides vabadusest ja vabaks saamisest, Vilniusest ja ajajõest selle linna kihtide vahel. 35 aastat peale esmailmumist leedu ja veel 15 maailmakeeles, jõuab see nüüd ka meie lugejateni – ikka meeldetuletuse ja taasavastusena, kuidas okupatsioon end üle inimeste laotas ja mida see inimestega tegi. Ja mida inimesed okupatsiooniga tegid.

Paratamatult tekib kõhklus, kas romaan, mis esimest korda ilmus 1989. aastal ja tekitas toona Leedu ühiskonnas üüratu keeristormi, võib 35 aastat hiljem eesti lugejat kõnetada. Kas romaan, mida autor kirjutas kaheksa aastat sahtlisse (1979—1987), lootmata vähimatki ilmumisvõimalust, toob tänasele lugejale, kes Nõukogude ajal sündinud, meelde omaaegse repressioonidest küllastunud õhustiku, nii et lugemist lõpetades ohkame kergendatult: „Jumal tänatud, et see on läbi!“? Või kiikame ida poole ja tõdeme, et seal pole miski muutunud ning me peame tegema kõik, et meie vabadus säiliks? Noored inimesed, kes omaaegset õnneks ei tea, võivad romaanis kirjutatut pidada ulmeks. Teatud määral see nii ongi. Aga ainult teatud määral. Sest tegelikult see oligi nii! Tegelikult põimusidki õudus ja armastus, ajalugu ja lootus, mugavdumine ja leppimatus, kollaboratsioon ja vastupanu. Nii see oligi! 

Kes mäletab, see mäletab. Kes pole 70-ndatel Vilniust näinud, on ajarännak võimalus mõista, millises moonutatud maailmas pidid meie inimesed elama, millise manipuleeriva ja kõikehõlmava, hävitava režiimi reeglite järgi elama, ning kui oluline oli säilitada oma vaba tahet ja jääda ikkagi inimeseks. Samas – kurjus, mis loob manipuleerivat füüsilist ja vaimset vangistust, on universaalne, olgu see omal ajal või praegu, ja me peame selle ära tundma ning tegema kõik endast oleneva, et kurjus ei vallutaks meie maailma uuesti. 

„Vilniuse pokker" on väga iseäralik tunnistus okupatsiooniaegsest Leedust, okupeeritud Vilniusest ja tolleaegsete leedulaste siseilmast. Raamat väljendab Leedu vaimu, mida ei ole okupatsioonil korda läinud lämmatada ja mis omas pisut raskepärases tõsiduses ning barokses tundelisuses on nii erinev tolleaegse Eesti kuivast, pilkav-iroonilisest vaimust.

- Viivi Luik, kirjanik

See romaan on kui hologramm tänase päeva kohal. Lugejana näen, kuidas teadvus ja aju sõdivad selles romaanis suurte muudatuste keskel. Romaan on ajakohane. Täna on meil vabadus, aga tühja müra on palju - nii teadvus kui ka aju on taas segaduses. Meil kõigil on lugejatena võimalus olla nii kunstnik kui ka psühhoanalüütik.

- Imbi Paju, kirjanik

NB! Raamatul on 52 erinevat kaanekujundust, seega jääb fortuuna otsustada, millise tellija endale saab.

Vene kirjaniku Varlam Šalamovi (1907–1982) ilukirjandusliku proosa kogumik „Kolõma jutud” avab lugejale ühe hirmsama peatüki Stalini aja Nõukogude Liidu ajaloos: kullakaevandamise Kaug-Põhjas, mida tegid sunnitöölaagri vangid. Sellel raamatul on olnud tähtis partii traagiliste häälte kooris, mis kirjeldavad seal peetud olelusvõitlust.

Autor, kes viibis ise vangina Kaug-Põhja laagrites 1937–1951, oli seda võitlust isiklikult kogenud. Vähetähtis pole seegi, et need lood valmisid vahetult pärast laagrist vabanemist aastatel 1954–1962, kui Šalamov oli oma loomejõu tipul. Olles läbi käinud kõigist põrguringidest, kirjeldab autor üleelatut napilt, külmalt ja jõuliselt.

Haruki Murakami ühe tuntuima teose pealkiri „Norra mets” on pärit biitlite laulust, mille kuulmine toob raamatu minategelasele Watanabele meelde tema esimese armastatu Naoko, tema parima sõbra kallima. Watanabe kandub mõtetes tagasi kahekümne aasta tagusesse aega, mil ta oli üliõpilane Tokyos. Murakami on suurepärane õhustiku looja, tema kummalised tegelaskujud saavad sümboolse tähenduse, pannes lugeja samal ajal neile sügavalt kaasa elama.

1949. aastal sündinud Haruki Murakami teosed on muutunud maailmas üsna eripäraseks kirjandusnähtuseks. Kõik tema raamatud tõlgitakse kohe pärast ilmumist suurematesse keeltesse ning neid müüakse hämmastavates tiraažides. Eesti keeles on temalt ilmunud ka „Elevant haihtub”, „1Q84”, „Kafka mererannas”, „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”, „Tantsi, tantsi, tantsi”, „Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest”, „Komtuuri tapmine”, „Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”, „Ainsuse esimene isik” ja „Linn ja tema muutlikud müürid”.

Kordustrükk.

Kettamaailma kuuendas raamatus tegutseb taas Vanaema Weatherwax, sedapuhku koos kahe kaaslase – Nanny Oggi ja Magrat Garlickuga. Shakespeare’i parima traditsiooni kohaselt topivad nad oma nina ja näpud kuninglikku poliitikasse ning midagi head sellest ei tule. Kuningriigid lendavad uppi, noad välguvad ja Surm täidab stoiliselt oma kohust. Vanaema Weatherwax leiab, et näitekirjanikud on asja pisut ilustanud ning et tegelik elu on tunduvalt segasem. Pole ka ime, sest lisaks sellistele ammutuntud tegelastele nagu küürakad kuningad, maskeeritud pärijad ja kadunud kroonid tuleb nõidadel tegemist teha ka häbelike kultuskividega ja rambipalavikus äikesetormiga.

Jeanette on terane ja mässumeelne orb, kes kasvab üles Põhja-Inglismaa tööstuspiirkonnas sügavalt usklikus perekonnas. Koolis tikib ta süngeid religioosseid motosid, nädalavahetusel helistab Issanda kiituseks tamburiini ja pöörab möödakäijaid usku. Väikese Jeanette’i elu on läbi põimunud ema kummalistest vaadetest elule ja raamatutele, ja nii kasvab ka temast väga omapärane tütarlaps.
Kui Jeanette teismeikka jõuab, esimest korda armub ja oma seksuaalsust avastab, laguneb tasakaal jumalakartlikus kodus kiiresti. Jeanette’i meelekindlus oma südame hääle kuulamisel ja maailmale kuulutamisel teeb sellest unustamatu, liigutava ning ainukordse suureks kasvamise loo.

 

Jeanette Winterson lapsendati nelipühilaste perekonda, kus temast kasvatati misjonäri. Kui Winterson pandi valiku ette, kas jätta maha kodu või tüdruk, kellesse ta armunud oli, valis ta armastuse ja elas 16-aastaselt seal, kus juhtus, mõnda aega ka oma väikeses Minis. Ta lõpetas Oxfordi ülikooli ja käesolev debüütromaan “Apelsinid pole ainsad viljad” ilmus, kui ta oli 25-aastane (1985). 1990. aastal valmis romaanist ka samanimeline auhinnatud lühisari. Nüüdseks on Jeanette Wintersoni sulest ilmunud 13 romaani, mitu novellikogu, lasteraamatuid ja elulugu “Why Be Happy When You Could Be Normal?” Ta on Manchesteri ülikoolis loovkirjutamise professor ja usub, et kunst kuulub kõigile

Vene kirjaniku Boriss Pasternaki (1890-1960) maailmakuulus romaan (esmatrükk 1957 Itaalias), kuhu autor on enda sõnutsi sisse kirjutanud iseenda elu salajased läbielamised ning mõttepesad. Teose peategelaseks on arst ja poeet, kelle perekonnaelu pinged ja vaibumatu armastus oma muusa, teise mehe naise Lara vastu on nähtud Venemaad ja vene rahvast sajandi alguses vapustanud panoraamsete sündmuste taustal. Oma lüüriliseepilise laadi, psühholoogilise ilmekuse, inimese vaimumaailma süüvimise tõttu erineb romaan kõigist teistest oma aja teostest, mistõttu seda on võrreldud Lev Tolstoi «Sõja ja rahuga». Romaani järgi on tehtud menukas film (režissöör David Lean).

Giorgione, kodanikunimega Giorgio Barbarelli da Castelfranco (1477–1510) oli itaalia maalikunstnik renessansiajast. Tema nimi tähendab tõlkes Suur Jüri. Giorgione sündis Veneetsia provintsis Treviso provintsis Castelfrancos. Maalikunsti õppis ta Giovanni Bellini juures.

Aastail 1508–1510 maalis Giorgione oma kuulsaima teose "Magav Venus". Tema teiseks kuulsaks teoseks peetakse "Kontsert vabas looduses". Giorgione oli tuntud ka monumentalistina. Ta maalis Veneetsia paleedele freskosid, mis on kahjuks hävinud. Ta suri kolmekümne kolme aastasena 1510. aastal katku. Hoolimata lühikesest elueast oli tal palju õpilasi, kellest tuntuim on Tizian, ja veel rohkem jäljendajaid, mistõttu tema tööde autorsuse määramine ei ole lihtne. Ainult 6 maali kohta on kindlalt teada, et need on tema omad, ülejäänud on talle omistatud stiili põhjal.

Romaan pojast ja isast. Kaks paindumatut karakterit kägistusvõttes kuni viimse hingetõmbeni.
Jacob Willem Katadreuffe on üdini haaratud soovist saada advokaadiks. Vaese vallasemast teenijanna poeg kahe ilmasõja vahelises Rotterdamis paneb kaalule kõik – andmata armu armastuselegi –, et oma eesmärki saavutada. Kõikvõimas ja oma jultumuse poolest kurikuulus kohtutäitur Dreverhaven torkab talle igal sammul kaikaid kodaraisse. Miks küll?
See raamat on justkui monument millelegi väga hollandlikule ühe ajastu inimestes ja linnamaastikus, mille F. Bordewijk on oma kirjutisega raudbetooni valanud.

Charles Dickensi peateos „Kõle Maja" ilmus algselt annete kaupa märtsist 1852 septembrini 1853, oma kaante vahel 12.09.1853. Raamat avab Dickensi nn tumeda perioodi, mil tema ühiskonnakriitiline geenius jõuab kõrgvormi. Teos jälgib kümnete värvikate tegelaste käekäiku, keda ühendab nii- või teistsugune side aastakümneid veniva, mitmeid pärijate põlvkondi hauda saatnud pärandusasjaga Jarndyce Jarndyce'i vastu, ning on esitatud kahe põimuva jutustusena: noore Esther Summersoni minavormis jutustus vaheldub kõiketeadva autori olevikuvormis antud looga, muutes romaani mitmehäälseks. Näeme Estheri hooldajat John Jarndyce'i ja tema noorukesi hoolealuseid Adat ning Richardit; sir Leicester ja leedi Honoria Dedlocki nende luksuslikus linnamajas ja maamõisas; parasiidist elukunstnikku Harold Skimpole'i; advokaate, erusõdureid, arste, liiakasuvõtjaid, pisikaubitsejaid, silmakirjalikke heategijaid, valevagasid jutlustajaid, kohtu ümberkirjutajaid ja paljusid teisi kuni tööstusliku pöörde aegse Londoni kõige armetumate heidikuteni kirjaoskamatu poisikese Jo näol, kes „ei tea midagit" ja oskab ainult oma ristmikku pühkida. „Kõle Maja" mõistab külmas raevus hukka Dickensi kaasaegse ühiskonna ebainimlikkuse; ent siin saavutab ka Dickensi stiili tume poeetika oma kõrgvormi ja moodustab puhtsüdamliku headuse hääle ning teisalt groteski ja satiiriga põimudes unustamatu terviku.

• Kõikemäletav Funes
• Mõõgaarm
• Reeturi ja kangelase teemal
• Surm ja kompass
• Salaime
• Kolm versiooni Juudast
• Lõpp
• Fööniksi usulahk
• Lõuna

Romaan „Lääne silme all“ ilmus 1911. See on viimane Joseph Conradi kolmest poliitilisest romaanist, eelnesid „Nostromo“ ja „Salakuulaja“. Romaan algab Peterburis – toimub poliitiline mõrv, mille tagajärjed saavad saatuslikuks ka noorele orvust üliõpilasele Razumovile. Tema lootused usina õppetöö varal oma elu üles ehitada on määratud luhtumisele, kui ta ühel õhtul avastab oma toast kaastudengi Victor Haldini. Miski pole pärast seda enam endine. Razumovi võime usaldust äratada seob teda Haldini võitluskaaslastega, kuid tõmbab temale ka salapolitsei tähelepanu.

Hiljem, juba Genfis, kohtub Razumov pagulasrevolutsionääride kireva seltskonnaga. Seal elavad ka Victor Haldini ema ja õde, kes jätab noormehele sügava mulje juba esimesel kohtumisel. Romaanil on mitmeid paralleele Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistusega“, kuid samas tunneme siin ära Conradi stiili ja kirjanduslikud võtted – hoolimata peamise jutustaja, vana inglasest õpetaja kinnitustest, et venelased talle käsitamatuks jäävad, saab lugeja ometi erakordselt selge pildi kõigest, mis toimub tegelaste hinges.

Poola vabadusvõitlejate lapsena oli kirjanik varakult tunda saanud Vene tsaarivõimu halastamatust, teisalt aga näinud, kui julmi ohvreid nõuab vastuhakk. Romaan küsibki muuhulgas, kas autokraatia jõhkrus mitte ei sünnita sama armutut vastupanu ning mis saab säärases ahistavas maailmas inimese identiteedist.

Ameerika kirjaniku Vladimir Nabokovi (1899-1977) menuromaan, mis tegi autori korrapealt maailmakuulsaks. Variserid on lugu vananeva mehe hukutavast kirest verinoore tüdruku vastu autori šokeerivana tunduva avameelsuse pärast tauninud, kuid pigem võiks seda irooniaga ohtralt vürtsitatud raamatut pidada üheks ehedamaks armastusromaaniks. Nõukogude Liidus jäi emigrandist kirjaniku looming kuni seisakuaja lõpuni keelu alla.

„Loomade farm" ja „1984" on kahtlemata Orwelli kõige tuntumad teosed. Ehkki kirjutatud enam kui 50 aasta eest, pole need kaotanud aktuaalsust ja teravust ka 21. sajandi alguses. Totalitaarsed riigid pole tänaseks kuhugi kadunud, meedia abil korraldatav ajupesu on hoopis suuremad mõõtmed omandanud ning Orwelli poliitikloomi või loompoliitikuid võib kohata igal sammul.

Prantsuse kirjanik ja lendur Antoine de Saint-Exupéry (1900-1944) on üks 20. sajandi loetumaid ja armastatumaid kirjanikke nii Eestis kui ka kogu maailmas. Ennekõike on ta tuntud "Väikese printsi" autorina, kuid väga populaarsed on samuti tema lendamisest ja lendurite elust pajatavad autobiograafilised romaanid. Varem eesti keelde tõlkimata, 1929. aastal ilmunud Saint-Exupéry debüütteos "Lõuna postilennuk" räägib Toulouse'i - Lõuna-Ameerika liini lenduritest ja nende tööst. Kaunis ja lüürilises stiilis kaitseb autor läbi peategelase humanistlikke väärtusi ja inimestevahelist siirust ning sõprust. 1939. aastal ilmunud "Inimeste maas" kirjeldab Saint-Exupéry sündmusi oma elust ja seiklustest lendurina. Kirjanik toonitab inimese ausust iseenda ning austust teiste inimeste vastu; vajadust püüelda vaimse rikkuse ja hinge väärikuse poole, mis peab seonduma vastutustundega.

Tegevus toimub Jaapanis ilmselt viiekümnendatel. Üks eraklik mees, kelle huviks on putukad, satub oma putukaotsimisretkel tillukesse liivaluidetel asuvasse rannakülla, kus elanikud peavad pidevat ja rasket võitlust pealetungiva ja kõike hävitava liivaga. Kuna töökäsi on tarvis, vangistavad külaelanikud mehe ja panevad ta tööle. Järgnevad mehe siseheitlused ja põgenemisplaanid, tema suhe naisega, kelle juures ta elab. Mõned erootilised stseenid. Palju saab teada liivast - teadusliku kiretusega. Tegevuse sisse on pikitud pikad arutlused seksuaalsuse ja töö üle. Esimene oli igav ja arusaamatu, teine tuletas meelde nõuka-aja retoorikat - ainult töö teeb inimeseks! Nii et lõpp oli juba ette aimatav. Jah, on võimalik hakata armastama pidevat liiva kühveldamist ja elamist augus, kust välja ei saa ega tahagi.

Raamat sisaldab inglise kirjanduse suurkuju 9 muinasjuttu.

Austria proosakirjaniku ja publitsisti Joseph Rothi (1894-1939) romaan (1932) annab pildi elust Austrias. EsimeseIe maailmasõjale eelnenud aastatel ning vana monarhia lõpust von Trotta suguvõsa kolme põlvkonna kaudu, vaheldumisi tagasipõigetega minevikku.

Millal saab Ameerikast Ameerika? Doctorow tundub kujutavat oma kodumaad kui määratu suurt räbalat, mis on täis pahede-pattude auke, kuid lohiseb igal juhul vääramatult edasi – seda võib välja lugeda irooniavälgatustest, mida on kroonika asjalikku kulgu tihedasti pikitud.

Doctorow kujutab USA-d XX sajandi algusest kuni Esimese maailmasõjani – aega, mis märkis Ameerika keha meeletut maist paisumist-laienemist, aga mille sekka eksis ometi romantilis-nostalgilise ragtime’i helisid – põgusaks lohutuseks neile, kes toores eluvõitluses jalge alla tallati.

Kanada muusik Leonard Cohen ja tema põhjamaine muusa Marianne Ihlen kohtusid 1960. aastal Kreekas Ýdra saarel. Nende esmakohtumisest tärganud vastastikune hoolimine ja hingesugulus jäid püsima kuni surmani. Romaan maalib tundeküllase pildi sündmustest, mis suunasid noore kirjaniku muusikuteele. Coheni sugestiivsel moel esitatud sügavalt poeetiliste laulude austaja saab aimu, kuidas kulges autori loominguline rännak alates tema esimesest hitist „Suzanne” sellele raamatule pealkirja andnud lauluni ning milline hingeseisund võis panna ta peas helisema tänini tuntud ja armastatud laulud „Bird on the Wire” või „Hallelujah”:

Ja isegi kui elu lahku meid viis,

nüüd laulude jumala ees seisan siin

ja mu huultel pole muud kui Halleluuja.

Sylvia Frank on Galast ja Dalíst jutustava romaani „Lahutamatud” kaudu eesti lugejale juba tuttavaks saanud kirjanikest abielupaari pseudonüüm. Sylvia Vandermeer on õppinud bioloogiat, psühholoogiat ja kauneid kunste, Frank Meierewert on doktorikraadiga etnoloog.

Singeri autobiograafiliste sugemetega romaan räägib elust juudi getos, aga ka väljaspool seda 1930-ndate aastate Varssavis, kus liigub hulgaliselt värvikaid kujusid. Sündmustiku teljeks on minategelase Aaron Greidingeri saatuslik kiindumus alaarenenud naabritüdrukusse Šošasse, millest ei saa tulla midagi head. Pealegi lasub kõige kohal surma vari, sest Saksamaal võimule tulnud Hitler ähvardab hävitada kõik Poola juudid. „Šošat“ on peetud Singeri parimaks romaaniks.

Thirty-Three Monsters by Lydia Zinovieva-Annibal, is a novella in the form of a diary, first published in St. Petersburg in 1907. In the "Silver Age" of Russian literature, Lydia Zinovieva Annibal ran a literary salon there, "The Tower" together with her husband, the symbolist Viacheslav Ivanov. As the first lesbian novella, under the name 33 Abominations and the Devil was quickly banned in Russia and is now published for the first time as a bilingual edition in English and Russian. The French-Lithuanian artist Eléonore de Montesquiou illustrated the book and Jenni Zinovieff has produced a new translation into English.

Jätnud seljataha truudusetu abikaasa Varvara ja Pariisi salongide pealiskaudsed keskustelud, naaseb elus pettunud Fjodor Lavretski oma Venemaa kubermangulinna härrastemajja. Juhuslik kohtumine noorukese Liisaga äratab mehes taas armastuse. Prantsusmaalt saabunud teade Varvara surmast kaotab Liisa ja Fjodori teelt viimasedki takistused ning tulevik näib helge ja võimalusterikas. Ent siis pöörab õela saatuse sõrmenips kõik pea peale … Autori eluajal vaieldamatult populaarseimaks osutunud romaanis kõneleb Ivan Turgenev lüürilises keeles kaotusest, täitumata lootustest ja õnnest, mis kestab üksnes viivu. 

André Maurois (1885–1967) on XX sajandil olnud üks loetavamaid sulemehi üldse ja seda igal mandril, isegi "pimedal ajal" Nõukogude Liidus. Kuid soliidsemad kirjandusõpikud ja krestomaatiad on populaarse autori siiski ukse taha järjekorda ootama jätnud.

Maurois' loomingu mahukama osa moodustavad suurmeeste elulood. Eesti lugejale on nendest tuttavad eeskätt kaks: "Kolm Dumas’d" ja "Flemingi elu". Tema novellilooming on väikesemahuline, aga sisutihe. Sageli pealtnäha mondäänne, jääb Maurois oma novellides surelike inimeste vooruste ja pahede filigraanseks analüüsijaks.

Sisu:

• "Meenutuseks lugejale"
• "Maja"
• "Käokell"
• "Peleriin"
• "Kaitseingel"
• "Kirjad"
• "Ainult klaverile"
• "Vangi tagasitulek"
• "Thanatos Palace Hotell"
• "Postkaart"
• "Tere õhtust, mu kallis"
• "Kolmapäevased kannikesed"
• "Sa oled suur kunstnik"
• "Ariadne, mu õekene hea"
• "Kulla needus"
• "Ühe karjääri lugu"
• "Testament"
• "Meistri sünd"
• "Lahkumine"
• "Inimeste elu"
• "Vestluskunstist"

Sisukord:
Kuningas John
Kuningas Richard Teine
Kuningas Henry Neljas I osa
Kuningas Henry Neljas II osa
Kuningas Henry Viies

Fernando Pessoa (1888–1935) oli üks olulisemaid 20. sajandi kirjanikke portugali keeleruumis, aga ka terves maailmas. Ta oli nii poeet, proosakirjanik, kirjanduskriitik, tõlkija, kirjastaja kui ka filosoof. Eesti keeles on Pessoa loomingust ilmunud peamiselt tema luulet tutvustavad valimikud „Autopsühhograafia“ (1973), „Tubakapood“ (2009, 2022) ja „Sõnum“ (2010) ning proosateos „Rahutuse raamat“ (2022).

Siinne jutukogu toob eesti lugejani valiku Pessoa proosaloomingust selle erinevates kihistustes: iselaadsest müstikast kuni ühiskonnairooniani. Raamatusse on valitud 20 teksti, millest kõik peale kogumiku nimiloo ilmuvad eesti keeles esmakordselt.

Sisu:

• "Kõhkleja märkmed" (Tõnu Õnnepalu)
• "Anarhistist pankur"
• "Dekoratiivkroonika I"
• "Dekoratiivkroonika II"
• "Manuel Fontoura"
• "Mehed"
• "Kuradi tund"
• "Küüraka naise kiri lukksepale"
• "Edasilükkaja"
• "Palverändur"
• "Suur portugallane"
• "Väga originaalne õhtusöök"
• "Unustuste tee"
• "Rooma saladus"
• "Saraiva ehk Saraiva ja tüdrukud"
• "Mina, doktor"
• "Eesel ja kaks kallast"
• "Soares ja Pereira"
• "Kristlane ja katoliiklane"
• "Papagoi"
• "Kalamüüjanna loogika"

   

„Ärakustutamine” on Thomas Bernhardi viimane ja mahukaim romaan, ilmunud 1986. aastal. Ühtlasi on see tema viies romaan eesti tõlkes. Selles laiendab Bernhard (küll minajutustaja Franz-Joseph Murau suu läbi) oma programmilist ja seni pistelist antiaustrialikkust, nii et see käib kõikehõlmavalt kogu Austria riigi ja „Austria inimese” kohta. Ja samas on see sõimukanonaad ometi vaid taustaks inimliku traagika avamisele minajutustaja elus, mida on kujutatud sellise kirjandusliku ja keelelise virtuoossusega, et see on teinud Bernhardi kõige kiuste uuema Austria kirjanduse klassikuks.

Saanud teada oma vanemate ja venna hukkumisest autoõnnetuses, vaatab Roomas elav vaimuinimene Murau tagasi oma elule ja päritolule, kirjeldades eriti viimast nii süngetes värvides, et võtab oma mälestuste kirjapanemist ühtlasi nende ärakustutamisena, lootes nii neist vabaneda. Romaan koosneb kahest, ühegi taandreata kirjutatud osast: „Telegramm” ja „Testament”. Teine osa kujutab Murau osalemist vanemate ja venna matustel, kus taasavanevad tema mälestuste lüüsid kuni ootamatu lõpplahenduseni. Süüdistajana ei mõista Murau, kui palju ta ise jagab seda, mille teistes või „Austrias” hukka mõistab, pääsemata lahti mineviku taagast. Seda vastuolulisust serveerib Bernhard teatud kiuslikkusega, kuid sedavõrd osavalt nii meeles kui keeles, et lugejat vahest ei peletagi selle romaani, Bernhardi kontsentraadi tüse maht.

Ana Magdalena Bach sõidab igal aastal augustikuus praamiga saarele, et külastada sinna maetud ema hauda. Need käigud toovad ajapikku kaasa vastupandamatu ahvatluse olla ühel ööl aastas keegi teine. "Augustis kohtume", Gabriel García Márqueze viimane, seni avaldamata teos, kirjutatud talle omases stiilis, on ülistus elule, naudingu püsimisele aja möödumise kiuste ning naise ihadele. Ootamatu kingitus Kolumbia nobelisti arvututele lugejatele. Gabriel García Márquez sündis 6. märtsil 1927. aastal Kolumbias Atlandi ookeani ranniku piirkonnas asuvas väikelinnas Aracatacas. 1982. aastal Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud autor avaldas kahekümneaastaselt oma esimese jutustuse "Kolmas alistumine" ("La tercera resignación") ning alustas järgmisel aastal ajakirjanikutööd. Rohkem kui poole sajandi vältel pidas ta neid kahte elukutset, lummatuna "kirjutusmasina kibedast võlust". Tema jutustamisanne on köitnud tuhandeid lugejaid. "Maagilise realismi" suurkujuks peetud kirjanik on ise alati kinnitanud: "Minu romaanides ei leidu ridagi, mis ei põhineks tegelikkusel." Gabriel García Márqueze sulest on sündinud üks märgilisemaid narratiivseid maailmu, mis 20. sajandil hispaania keeles loodud. Ta suri 17. aprillil 2014. aastal Méxicos.

Romaan Hans Holbein noorema elust.

George F. Babbitt, ameeriklane, ametilt kinnisvaramaakler, elab Kesk-Lääne suurlinnas Zenithis. Babittil on perekond, õitsev äri, palju sõpru, kuid kõige selle juures on ta ometi rahuldamatu: naise ja lastega pole tal mingisugust seesmist kokkukõla, ärielus on ta sunnitud päevast päeva toimetama väiksemaid või suuremaid pettusi, sõpradega seovad teda vaid kutsehuvid ja omavahelised olengud. Ometi pesitseb Babbitti sisemuses ebamäärane igatsus millegi parema järele. Tormav elutempo ei anna talle aga mahti endasse süvenemiseks. Lahendamatu hingelise surutise tõttu kaotab Babbitt lõpuks vaimse tasakaalu, võõrdub veel enam perekonnast ja sõpradest, püüdes ühiskondliku korra vastu mässutsemise ning armuseikluste kaudu saavutada seesmist rahu. Ent ühiskonna vastusurve on liiga tugev ja Babbitt peab tagasi pöörduma endisse ellu. Talle jääb vaid lootus, et ta poja elu kujuneb õnnelikumaks ja sisukamaks. Babbitt, hoolimata oma koomilisusest, on sügav-traagiline kuju ja Sinclair Lewisi romaan kujutab fotoaparaadi täpsusega meile sageli eeskujuks seatud ameerika olusid - tehnika võidukäiku, mis paratamatult surmab elava inimhinge.

Ta on üks köitvamaid kunstnikke 16.-17. sajandi Euroopas, kelle lühikest eluteed (ca 1571-1610) valitses üks tunne – kirg. Ta on kuulus kui varabaroki naturalistliku maalikooli rajaja ning kui nn. keldriluugivalguse maalija. Ta on kurikuulus kui kunstnik-mõrvar, kes 1606.a. tappis kakluses mehe, ja kuulujuttude järgi olevat samaga hakkama saanud varemgi, juba noorpõlves. Ta oli ainus itaalia maalikunstnik omas ajas, kes usaldas rohkem oma tundeid kui valitsevaid kunstitraditsioone, püsides ometi vastuvaidlematult renessansi peavoolus.

Inglise kirjaniku Thomas Hardy (1840-1928) romaan kujutab huvitava karakteriga peategelase traagilist saatust 19. sajandi esimese poole Inglismaa väikelinna elu taustal.

Hispaania klassiku Miguel De Cervantes Saavedra (1547-1616) maailmakuulus rüütliromaani paroodia annab laiahaardelise pildi 16.-17. sajandi Hispaania elust.

Oscar Wilde’i romaan „Dorian Gray portree“, lugu moekast noormehest, kes müüb oma hinge, et saavutada igavene noorus ja ilu, on üks kirjaniku kuulsamaid teoseid. Wilde’ile iseloomulikus sädelevas ja epigramlikus stiilis kirjutatud lugu Dorian Gray moraalsest lagunemisest põhjustas esmailmumise ajal (1890) suure skandaali. Wilde’i süüdistati dekadentsis ja lugejate moraali rikkumises. Hiljem on teosest siiski saanud aegumatu klassika.

 

Oscar Wilde´i romaan ''Dorian Gray portree'' on lugu moekast noormehest, kes müüb oma hinge igavese nooruse ja ilu saavutamiseks, on üks kirjaniku kuulsamaid teoseid. Wilde´ile iseloomulikus sädelevas ja epigramlikus stiilis kirjutatud lugu Dorian Gray moraalsest lagunemisest põhjustas esmailmumise ajal 1890 märgatava skandaali. Wilde´i süüdistati ''Dorian Gray portree'' tõttu dekadentsis ja lugejate moraali rikkumises. Hiljem on teosest siiski saanud aegumatu klassika.

Frank Herberti klassikaks saanud „Düüni kroonikate” esimene osa – kujutlusvõime triumf ja üks kõige menukamaid ulmeromaane läbi aegade. Inspiratsioon samanimelisele menufilmile.

„Düünis” on kesksel kohal võimuvõitlus tähtedevahelisele impeeriumile kuuluval kõrbeplaneedil Arrakis. See planeet on ainus paik, kust saadakse ainet, mis on vajalik tähtedevahelistel lendudel ja mis annab selle tarvitajale psüühilised võimed ja pikaealisuse. Seega tähendab Arrakise valitsemine suurt võimu. Kui planeedi haldamine läheb Harkonneni Kojalt Atreidese Kojale, ei taha Harkonnenid sellega leppida ning jätavad lapseeas Paul Atreidese planeedi karmi loodusesse surema. Paul Atreides on aga midagi palju enamat kui lihtsalt ülikuvõsu ning sündmused ei hakka hargnema hoopiski Harkonnenide tahtmist mööda.

Frank Herbert (1920–1986) on kirjutanud ka teisi raamatuid, kuid teda teatakse eelkõige just „Düüni” ja selle järgede autorina. Eesti keeles on „Düüni” sarjast ilmunud ka „Düüni messias”, „Düüni lapsed”, „Düüni jumal ja keiser”, „Düüni ketserid” ja „Düün – kapiitlisaal”.

Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

Türgi sõdade ajal oli linn pidevalt rünnakute objektiks. Buda vallutanud Ottomani impeeriumi sõdalased piirasid 1522. a. Egeri linna ümber, kuid neil ei õnnestunud linna vallutada vaatamata sellele, et türklasi oli linnakaitsjatest pea 6 korda rohkem. 40-päevase piiramise ajal kaitsesid linna ka vaprad Egeri naised. Seda Egeri kaitsmist peetakse Ungari ajaloos madjarite suurimaks võiduks. Egeri kaitsjad kirjutas surematuks Géza Gàrdonyi oma romaaniga "Egeri tähed".