Klassika: välisautorid
Siit leiad ilukirjanduse alla kuuluvad välisautorite teosed, mille puhul teose esmatrükk on olnud enne 1990. aastat!
Nimeka rootsi kirjaniku P. O. Sundmani (1922-1992) romaan teisest nimekast rootslasest, insenerist ja maadeavastajast Salomon August Andréest ning tema traagiliselt lõppenud õhulennust 1897. aastal, mil ta koos kahe kaaslasega üritas esimesena jõuda põhjapoolusele.
Lugu leiab aset mitte lihtsalt rahvusvahelise maadeavastamise palaviku taustal, vaid meeles tuleb pidada veel kahte aspekti: ühelt poolt oli Rootsi ja rootslaste jaoks vaja tõestada, et ligi kakssada aastat peale Põhjasõda ollakse ikka veel üks suurte hulgast, teisalt tuli aga norralastel iga hinna eest tõestada oma jõudu ja pealehakkamist.
Madame Tussaud' väliselt hästi dokumenteeritud eluloost saab Dorrit Willumseni meisterteoses meeliköitev sensuaalne portree erakordsest naisest, kes muutis surma ja õuduse äriks ning teenis Suure Prantsuse revolutsiooni peategelaste loomutruude vahakujudega tänapäeva ärinaiste kombe raha.
Raamat sisaldab ka Rein Põdra "Kahe sajandi tütar".
Prantsuse klassiku romaani uustrükk, varem eesti lugejale tuntud "Söekaevurite" nime all. Prantsuse kirjanduse klassiku Émile Zola (1840-1902) romaan kujutab halastamatu tõepäraga 1860-ndate aastate Põhja-Prantsusmaa kaevandustööliste ebainimlikke elu- ja töötingimusi ning nende tärkavat võitlust oma õiguste eest. Originaali pealkiri Germinal.
1928. a. Nobeli laureaadi, norra kirjaniku Sigrid Undseti (1882-1949) kaks seni eesti keeles avaldamata romaani. «Proua Marta Oulie» on kirjaniku esimene romaan, «Truu abikaasa» (1936) sisuliselt viimane, sest «Madame Dorothea» jäi autoril lõpetamata. Mõlema romaani kandvaks teemaks on armastus ja truudus, peategelaste soov olla ühtaegu truu abikaasa ja iseseisev naine. Kuigi kirjutatud umbes sajand tagasi, mõjuvad romaanides käsitletud teemad hämmastavalt kaasaegsetena. Originaali pealkiri Fru Marta Oulie. Eesti keeles Den trofaste hustru. Eesti keeles
Taani kirjandusklassiku Johannes V. Jenseni (1873-1950) peateos, romaanitsükkel "Pikk teekond" (1908-1922) annab monumentaalse ja panoraamse pildi Euroopa tsivilisatsiooni poolt läbikäidud varasemast arenguteest. Autori põhiteesiks on Põhjala inimesele loomuldasa omane uue loomise tahe ja avastuskihk, mis sunnib teda aina liikvele. Käesolevas köites on esindatud tsükli kolm esimest romaani, mille teemaderingi kuuluvad tule taltsutamine meie ürgsete esivanemate poolt ja esimeste uskumuste teke, suure jääaja saabumine ja võitlus oma eksistentsi eest nondes karmides tingimustes ning Jüütimaa esimeste asukate sisseelamine oma kõledal maal, silmitsi tundmatu merise veelagedaga.
Pika ja viljaka, edust palistatud kirjanikutee lõpul haarab Armand Boisier'd topeltmure. Ta kogeb oma loova fantaasia kadumist ja kardab armastatud tütre Sandy võõrdumist, kellest talle pärast abikaasa surma on saanud viimane abi üksinduse vastu. Sandy on armunud noorde moodsasse autorisse, kelle romaan seisab müügitabelite eesotsas, samas kui Boisier' oma seal üldse ei esinegi.
Henry Troyat, Prantsuse Akadeemia liige ja Goncourt'i preemia laureaat (1938), on üks vanimaid ja ka viljakamaid prantsuse tegevkirjanikke.
Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.
Romaan "Mõtleb ..." pakub humoorikaid vastandusi vaimu ja keha suhetest, vaimsusest ja seksuaalsusest. Peategelased on pärit eri maailmadest: esmapilgul asjalik teadvuseuurija Ralph Messenger tutvustab end juba romaani alguslehekülgedel lootusetu naistekütina, tema uus tähelepanuobjekt, kirjanik Helen Reed aga lõhub humanitaari stereotüüpe. Autor kirjeldab kaasakiskuvalt, kuidas katoliiklikus vaimus kasvatatud, hella süümega peategelanna lõpuks siiski seksuaalsele tõmbele järele annab ning kuidas keha hädad sunnivad hedonistist meespeategelast oma ellusuhtumist ümber hindama.
David Lodge (snd 1935 Londonis) on tuntud eelkõige oma akadeemilisest elust kõnelevate vaimukate romaanide poolest. Varem on temalt eesti keeles ilmunud "Väike maailm", "Ühest kohast teise" ja "Väärt töö".
Vene kirjaniku Boriss Pasternaki (1890-1960) maailmakuulus romaan (esmatrükk 1957 Itaalias), kuhu autor on enda sõnutsi sisse kirjutanud iseenda elu salajased läbielamised ning mõttepesad. Teose peategelaseks on arst ja poeet, kelle perekonnaelu pinged ja vaibumatu armastus oma muusa, teise mehe naise Lara vastu on nähtud Venemaad ja vene rahvast sajandi alguses vapustanud panoraamsete sündmuste taustal. Oma lüüriliseepilise laadi, psühholoogilise ilmekuse, inimese vaimumaailma süüvimise tõttu erineb romaan kõigist teistest oma aja teostest, mistõttu seda on võrreldud Lev Tolstoi «Sõja ja rahuga». Romaani järgi on tehtud menukas film (režissöör David Lean).
Ivan Turgenevi (1818–1883) jutustuste kogumik „Küti kirjad“ on pühendatud 19. sajandi Venemaa hunnitult metsikule, mitmepalgelisele maastikule ja selle elanikele. Saakloomade kannul mööda steppe ja metsasalusid uitav kütt kirjutab märkmikusse tähelepanekuid teda ümbritseva looduse ilust, halastamatust kliimast ja neis karmides tingimustes ellujääjatest.
Laevaarst Lemuel Gulliver jutustab oma loo laevahukust, mille tagajärjel ta sattus Liliputimaale. Sel saarel on asunikud kuue jala asemel kuus tolli pikad ning nende teod, vaidlused ja võitlused näivad ülimalt naeruväärsed.
Kümme raamatut Mikael Carvajali ehk Mikael El-Hakimi elust aastail 1527-38, kui ta oli tunnistanud ainsat Jumalat ja andnud end Kõrge Värava teenistusse:
4. Giulia
5. Piri-reis ja prints Dzaihangir
6. Viini piiramine
7. Islami valgustaja kojutulek
8. Maja Bosboruse rannikul
9. Roxelane
10. Suurvesiir Ibrahimi õnnetäht. Mikael Karvajalg
Kodusõda Ameerika Ühendriikides, lõunaosariikide lüüasaamine, rekonstruktsioon -- selline on ajalooline taust, mis saadab peategelase, hellitatud ja isepäise kaunitari Scarletti armastuse lugu ja tema dramaatilist elukäiku. Ameerika menukirjaniku Pullitzeri preemia võitnud bestseller on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde.
Väljapaistva rootsi kirjaniku Göran Tunströmi (s. 1937) romaan (1983), ülemlaul igikestvale armastusele, mille motiive seob Bachi oratooriumi müstiline rõõmusõnum, lugu ühe perekonna saatusest läbi kolme põlvkonna, taustaks provintsiasula kirev tüüpide galerii, kelle hulgas vilksatab ka kuulus kirjanik Selma Lagerlöf.
Käesolevas raamatus kohtub eesti lugeja uuesti austraalia kaasaegse kirjaniku Alan Marshalliga, kelle esimene autobiograafiline teos - "Ma suudan hüpata üle lompide" - ilmus eesti keelde tõlgituna 1968. aastal ja võitis endale eriti noorte lugejate hulgas palju sõpru. "See on rohi..." jätkab kirjaniku jutustust tema enese elust, sedapuhku juba enam täiskasvanud lugejate poole pöördudes.
„Nooljate kuuskede maa“ (1896) on Sarah Orne Jewetti kuulsaim teos. Žanriliselt võiks seda nimetada „romaaniks eskiisides“ või „romaaniks lühijuttudes“ – ilukirjandusteose tüüp, mis ingliskeelses kirjanduses on ammu laialt levinud, kuid eesti kirjanduses sisuliselt tunnustamata. 1925. aasta eessõnas sellele Jewetti romaanile kirjutas end Jewetti õpilaseks pidav ameerika romaanikirjanik Willa Cather: „Kui minult palutaks nimetada kolm raamatut ameerika kirjandusest, mis võivad kauaks, kauaks elama jääda, ütleksin kohe, et need on „Tulipunane kirjatäht“, „Huckleberry Finn“ ja „Nooljate kuuskede maa“. Ma ei suuda meenutada teisi, mis aja ja muutustega nii kirkalt silmitsi seisaksid. Viimatimainitu tundub mulle oma pika rõõmsa tuleviku peegeldusest säravana. Selle ülesehitus on tihe, kuid kerge, seda koormab nii vähe raske, kahjustusi toov ja vanamoeliseks muutuv materialism. Mulle meeldib mõelda, millise heameelega, millise küllusliku avastuse tundega võtab noor ameerika kirjanduse uurija kauges tulevikus selle raamatu ja lausub: „Meistriteos!“, uhkelt, nagu oleks tema ise selle loonud.
Sarah Orne Jewett (1849–1909) kuulub 19. sajandi lõpul USA-s levinud regionalistliku ehk „kohaliku koloriidi“ kirjanduse tuntumate autorite hulka ja esindab ka samal ajal õitsele puhkenud naiskirjanduse traditsiooni. Ta sündis maa-arsti perekonnas Maine’i osariigi lõunaserva jäävas rannikulinnakeses South Berwickis ja elas peaaegu terve elu sünnilinnas. Tema seitsme romaani ja kümne novelliraamatu peamiseks teemaks on nii-öelda väikeste inimeste väärikas, alalhoidlik ja loodussõbralik elu Maine’i osariigi põhjamaiselt kargetes oludes. Jewettil oli terane silm kõnekaid pisiasju märkama ja valvas kuulmine, et kirja panna elava kõne ohtraid rikkusi. 1960.–1970. aastatest peale on Jewetti loomingu kohta kirjutatud arvukalt uurimistöid. Tema teostes hinnatakse väiksuse ilu ja lihtsuse võlu, looduslähedust ja naiselikku loomupära, milles avaldub inimsus kõige vahetumal kujul.
Eestis on Lewis Carroll (kodanikunimega Charles Lutwidge Dodgson, 1832–1898) eeskätt tuntud raamatu „Alice Imedemaal“ autorina, kuid väidetavalt jääb tema kuulus nonsensspoeem ehk absurdiballaad „Snargijaht“ (1876) inglise keeles tsiteeritavatest alla ainult piiblile ja Shakespeare’ile. Selle kohta, kes või mis on Snark ja mida kujutab „Snargijaht“, on hüpoteese püstitatud 134 aastat. Nimekiri on pikk (hingeõndsus, jõukus, kirikukonflikt, onu surm, orgasm, põhjanaba, tiisikus, üks toonane kurikuulus kohtuprotsess, vivisektsioon, õnn ...). L.C. ise vastas korduvatele küsimustele enamasti nii: „Ma ei tea.“ Raamat on varustatud kommentaaridega, autori eessõna ja tõlkija järelsõnaga.
Jutustus „Trapi pere ansambel“ on silmapaistev teos, mis on inspireerinud Richard Rodgersit ja Oscar Hammersteini looma tippmuusikali (1959) ja filmi „Helisev muusika“. See on põnev, omapärane lugu noorest Austria kloostrikooli õpilasest, kellest saab jõuka aadlikust maaomaniku seitsme lapse kasvatajanna ja hiljem tema abikaasa. Ülemaailmse vapustuse süngetel sõjapäevadel kaotab parun suurema osa oma varandusest ja perekond hakkab elukutselisteks lauljateks, saavutades oma ansambliga kõikjal suurt edu. Raamatu esimese osa sündmused toimuvad Austrias, teine osa kirjeldab Trappide perekonna elu Ameerikas pärast Austriast põgenemist.
