Teise maailmasõja ajal Saksamaalt Pariisi põgenenud kirurg Ravic leiab seal uue elu ja armastuse. Kui selgub, et linna on saabunud ka teda kunagi julmalt piinanud Gestapo ohvitser, otsustab ta mehe tappa. Remarque’i tippteoses arenevad okupeeritud Pariisis ühe inimese ümber nii kirglik armulugu kui külmavereline kättemaksuplaan, romaani liikumapanevaks jõuks on aga siiski autorile omane ja tema loomingut läbiv humanism.

Läbi aegade saksa menukirjanikuna tuntud Erich Maria Remarque'i (1898-1970) romaan tema hilisloomingust. Siingi kohtame sõja jälgedest varjutatud elusaatusi, mille keskmeks on kopsuhaige Lilliani ja autovõidusõitja Clerfayti dramaatiline armastus. Põnev süžee ja haaravad karakterid on olnud tänulik aines ka filmitegijatele: teosest on vändatud film pealkirjaga "Bobby Deerfield".

20. sajandi menukirjaniku viimane, juba pärast surma ilmunud romaan. Olustik põhineb kirjaniku enda kogemustel, mis ta sai pagulasena Ameerika Ühendriikides. See raamat räägib vaeste rikkusest ja rikaste vaesusest, armastusest ja kirest, pagulaste elusaatusest, kunstist ja kunstiärist. Hollywoodi filmitootmise tagamaadest ning paljust muustki.

Luubi all on nn. Kadunud sugupõlve saatus ja inimsuhted, sõprus, armastus. Aasta 1928. Suure Saksa linna serval teenivad kolm noormeest kasinat ja riskantset elatist. Kõikjal lokkab rahutus, vaesus ja vägivald. Neile kolmele on sõprus ainus pelgupaik ümbritsevas kaoses. Siis aga armub noorim neist ja toob seltskonda noore naise, kellest saab sõpruskonna liige, ning nende sõprus pannakse proovile viisil, mida nad ei osanud ette näha.

"Taeval ei ole soosikuid" on romaan õige elutunnetuse otsingutest, armastusest ja surmast. Lilian on juba aastaid Šveitsi sanatooriumis elanud tuberkuloosihaige noor naine ning Clerfayt Euroopa suure sõja üle elanud küünikust võidusõitja. Mõlemad tunnevad end üksikuna maailmas, kus üks kardab, et ta ei jõuagi kuhugi minna ja midagi läbi elada, ning teine kurdab, et tal polegi enam kuhugi minna ja millegi nimel elada. E. M. Remarque'i sümbolistlike sugemetega romaan räägib eksistentsiaalsetest küsimustest ja väärtushinnangutest – seega eluhoiakust, kus katalüsaatoriks on aeg. Keegi ei tea, millal tema seesmine kell nulli tiksub või millise kurvi taga lõpeb tema võidusõit. Sest inimese teekonnal on kõik saadud vaid laenuks, ka armastus, ja elu ise tuleb samuti kord tagasi anda.

Romaan kujutab nende inimeste saatust, kes 1933. aastal pidid Saksamaalt lahkuma, kellel polnud dokumente ja elamisluba ja keda politsei saatis ühelt maalt teise. Viini ja Praha, Zürichi ja Pariisi vangimajad, katusekambrid, haiglad ja pargipingid olid nende peatuspaigad. Kõigest hoolimata ei puudunud selles rahutus elus ka armastus, mis kord viis hukatusse, kord andis võimaluse ellu jääda.

Erich Maria Remarque sai maailmakuulsaks 1929. aastal ilmunud romaaniga "Läänerindel muutuseta". 1931. aastal ilmunud "Tagasitee" on otsekui ühenduslüli selle sõjaromaani ning 1956. aastal avaldatud "Musta obeliski" vahel. Esimesest maailmasõjast naasnud noored mehed otsivad tagasiteed eraellu, paljud neist ei oska uute oludega kohaneda. Nagu elus ikka, on neid, kes elavad igal ajal nagu kalad vees, ja teisi, kes ei suuda kuidagi kohaneda. Kohanemisraskuste kirjeldus ulatub mahedast huumorist traagikani. Lugeja leiab "Tagasitees" mõndagi, mis on tuttav "Mustast obeliskist". Tegevustik toimub ilmselt ühes ja sessamas linnas, on ühiseid tegelasi, on mõlemas romaanis korduvaid tegevusmotiive.

Maailm on libisemas järjekordsesse suurde sõtta ning Kolmanda riigi vaenlased püüavad kiirustades Euroopast lahkuda. Kuid paljud teed on kinni ja raha vähe. Ühel ööl Lissabonis, kui vaene põgenik saadab igatseva pilguga Ameerikasse minevat laeva, astub tema juurde mees, kellel on kaks piletit ja lugu. See on lugu julgusest ja julmustest, riskimisest ja surmast. Lugu, milles armastuse hind on mõõtmatu ja kurjuse pärandus põhjatu. Ning kui noormees kuulab lummatult lohutut jutustajat, tekib nende vahel mõne tunniga katkematu side, mis kestab elu lõpuni...