Kunst

Käesolev monograafia tutvustab lugejat maalija ja tarbekunstnik Adamson-Ericu loominguga, kuhu kuuluvad peale maali ja väiksemaarvulise graafika ning teatridekoratsiooni peaaegu kõik tarbekunsti harud, mida Eestis üldse on viljeldud. Teost illustreerib ligi üheksakümmend pilditahvlit, millest osa on värvilised.

Inimesena oli Adele Reindorff sirgjooneline. Ta on kasvanud ja arenenud koos oma ajaga, koos teda ümbritseva ajaga, sest ta on alati elanud avara südamega ja käinud oma kunstnikuteed lahtiste silmadega.

Tiina Tuvikese romaan "Aegadesse raiutud näod" kujutab Michelangelo elu ja loometööd.

Oli aasta 1936, kui isa minule Tallinnas Tornide väljakul üht linna kaunistavat fontääni tutvustas. Ennäe, seal ta meid ootaski, imeilus pronksi valatud noorik, pea kohal lai vaagen, millelt nirisemas õrnad veejoad metalasele tumedale ihule. Küllap rõõmustas ta meiega kohtumise üle. Salapärane naisefiguur keset sillerdavat veepinda, mida ümbritses massiivne Soome graniidist peenelt viimistletud ääris. Tookord ei osanud ma arvatagi, et see punakas graniiditükk võib saada mind isaga ühendavaks sümboolseks lüliks.

Monograafia annab ülevaate Amandus Adamsoni elust ja loomingust, toodud on teoste nimestik, nende näitustel esitamise ajalugu, bibliograafia ning 32 reprot kunstniku loomingust.

Itaalia kunstniku elu ja tegevus. Raamat on illustreeritud paljude reprodega.

„Õnnitlen Teid kogu südamest: usun, et Teie monograafia on olemasolevaist üks parimaid. Te ei kujuta ette, kui väga õnnelik ma olen, et selline teos Modigliani kohta on ilmunud NSV Liidus. Tänan Teid veel kord, kallis sõber, ja braavo! Südamlikult tervitades, Jeanne (kunstniku tütar).” – Jeanne Modigliani kirjast raamatu autorile 13. aprillil 1971. aastal.

 

Andrei Jegorovi maastikumaalid on rahulikud, elurõõmsad, päikesepaistelised.

Tõlgitud vene keelest. - Osa teksti vene keeles 

Raamat kaasneb näitusega „Anna-Stina Treumund. Kuidas ära tunda lesbit?“ Kumu kunstimuuseumis (05.09.2025–11.01.2026).

Käesolev raamat võtab fookusesse kunstniku ja aktivisti Anna-Stina Treumundi (1982–2017) loomingu ja tegevuse. Ta oli esimene kunstnik Eestis, kes sidus oma autoripositsiooni selgelt oma lesbikogemusega. 2000. aastate esimesel poolel alanud ja 2017. aastal lõppenud loomingulise tegevuse vältel jõudis kunstnik soo, seksuaalsuse, perekonna ja eneseotsingute teemade kaudu küpse kväärifeministliku käekirjani. Treumund otsis oma kogukonda ja esiemasid, luges Eesti (kunsti)ajalugu kväärival pilgul ning töötas teemadega nagu BDSM ja naise seksuaalsus. Ühtlasi kaasas Treumund loomeprotsessi oma sõpru, pereliikmeid ja kallimaid – nii on võimalik tema tööde kaudu kaardistada ka tema kaasaegsete Eesti kväärikogukondade võrgustikke.

Rikkalikult illustreeritud raamatus käsitlevad Anna-Stina Treumundi loomingut ja tegevust aktivistina Eesti feminismi ajaloo uurija Piret Karro-Arrak, kunstnik ja kunstikriitik Kaisa Eiche ning soouurija Redi Koobak, kelle artikkel tugineb tema 2013. aastal kirjutatud doktoritööle, mis on seni mahukaim akadeemiline uurimistöö Treumundist.

---

The book accompanies the exhibition Anna-Stina Treumund: How to Recognise a Lesbian? at the Kumu Art Museum (05.09.2025–11.01.2026).
This book focuses on the oeuvre and activities of the artist and activist Anna-Stina Treumund (1982–2017). She was the first artist in Estonia to clearly link her artistic position to her lesbian experience. During her creative career, from the early 2000s until 2017, Treumund dealt with topics of gender, sexuality, family and self-discovery, through which she developed a mature queerfeminist visual language. She searched for her own community and foremothers, read Estonian (art) history with a queering eye and worked with such topics as BDSM and female sexuality. She included her friends, family members and lovers in her artworks, which has enabled researchers to map the networks of the Estonian queer communities of her time, while studying her legacy.

The contributors to this richly illustrated book are the researcher of Estonian feminism Piret Karro-Arrak, the artist and art critic Kaisa Eiche, and the most substantial academic research on Treumund has thus far been written by the gender studies scholar Redi Koobak in her 2013 doctoral thesis, which also served as the basis for her article published in this book.

Raamat Jansen, Augustist (1881-1957), eesti maalikunstnikust ja kunstipedagoogist. Sisaldab portreesid ja maastikumaale. Tegemist on kunstialbumi/monograafiaga.

Käesolev raamat seob kokku senised uurimused ja värske arhiivitöö, et luua võimalikult avar ettekujutus Carl Sigismund Waltherist kui 19. sajandi Tallinna ühest keskseimast kunstnikust. Dresdenist pärit Walther saabus Eestimaale aastal 1809. Temast kujunes balti biidermeieri ajastu tähtsaim maalikunstnik Tallinnas, kes õpetas Toomkoolis joonistamist, oli aktiivne linna seltsi- ja klubielus ning töötas väga mitmetes žanrites, maalides nii portreid, olustikupilte kui ka altarimaale kirikutesse üle Eesti.

Waltherist kirjutades on lisaks kunstniku elule ja biidermeierlikule pildikeelele luubi all kogu Tallinna kultuuri- ja hariduselu uusaja algul. Kunstniku isiku ja loomingu kaudu, nii otseselt kui ka kaudselt tema „elutuppa“ vaadates, avaneb mitu Eestimaa kultuurielu varaste aastakümnete võtmeteemat: kooli- ja haridusmaastik, Tallinna saksa teater, kunstniku staatus tollases ühiskonnas, pere- ja sõpruskondlikud sidemed, seltsielu kujunemine.

Carl Sigismund Waltheri (1783–1866) mahuka monograafiaga avab Eesti Kunstimuuseum uue väljaannete sarja. Monograafiliste uurimuste vormis tutvustatakse vanemas Eesti kunstis olulisi loojaid, kelle pärand aitab mõista visuaalse mõtlemise arengut ning selle põimumist oma aja ühiskondlike olude ning kunstniku elusaatusega.

Raamat annab ülevaate eesti nõukogude kunsti juhtiva meistri, portretisti Eduard Einmanni elust ja loomingust. Üle poole raamatu mahust moodustavad reprod.

Pillavad värvid, paavstide ja kuningate dramaatiline ajastu – ja selle taustal ühe kõigi aegade suurima kunstniku eepiline saaga. El Greco (1541-–1614) sündis Kreeta saarel. Ta oli alles nooruk, kui saabus Veneetsiasse, et õppida maalikunsti kuulsa meistri Tiziani käe all ja õppida tundma elu maailma kõige kõlvatumas linnas. Roomas jõudis ta loomevõimu tippu, ent tema kui kunstniku ja mehe uskumatu ettemääratus sai teoks hoopis Hispaanias, selle karmi ja kirgliku loodusega ja kõrvetava päikese ning tuliste tunnete maal.

"Geeniuse päeviku" kirjutas Dalí aastail 1952-1963. Seljataga oli meeletu noorus Federico García Lorca ja Luis Bunueli seltsis, tülliminek isaga, äge riid sürrealistidega ja kohtumine Paul Éluard'i naise Galaga. Päevik oma verbaalse akrobaatikaga pigem varjab kui selgitab. Ilmne on, et Dalí sihiks on lugejat šokeerida. Ise on ta kinnitanud, et vihkab lihtsust igasugusel kujul. Sageli paneb ta ühte patta naeruväärse ja üleva ning kui lugeja enam millestki aru ei saa, siis on Dalí oma eesmärgi saavutanud. Oma loomingumeetodit nimetas Dalí paranoia-kriitiliseks.

Põhjalikult fotodega illustreeritud ülevaade-kataloog gooti perioodi puuskulptuuridest (ehk nikerduskunstist) Eestis.

Vello Agori (kuni 1935 Georg Tõnisson, kunstnikupseudonüüm Gori, 20. veebruar 1894 Pärnu – 7. oktoober 1944 Tallinn) oli eesti karikaturist.

Paljud Gori pildid mõjuvad nii tänastena, nagu joonistaks kunstnik meie keskel, nagu oleks Gori ka meile ja meie probleemide peale mõelnud. Tema loomingusse on joonistatud inimesele ja inimsuhetele igiomast koomikat. Ja poliitikale igiomast teesklust. Kui huvitav, põnev ja lõpuks dramaatiline oli nende kahe aastakümne Eesti poliitiline elu. Ja kui kaugel see oli idüllist, mida mõned poliitikud on Eesti Vabariigi oludest püüdnud luua. Sama vaevaline ja intriigiderikas oli noore riigi kultuurielu jaluletõus.

Raamat on pühendatud väljapaistvatele Prantsusmaa kunstnikele, kes tegutsesid XIX sajandi lõpul. Raamatu kangelased -- Edouard Manet, Claude Monet, Paul Cézanne, Camille Pissarro, Pierre Auguste Renoir, Edgar Degas, Vincent van Gogh, Paul Gauguin -- on inimesed, kes pühendasid kogu oma elu uute teede otsinguile ning võitlusele inimesele lähedase ja tõepärase kunsti eest. Nende kunstnike loomingu paremik on elavaks võrseks igihaljal kunstipuul. Nende looming jääb väärtuslikuks panuseks inimkonna poolt kogutud kultuuririkkuste varaaita.

Mugasto ja Eesti akvarelliklassika Paul Burmanist Endel Kõksini. Näitusekataloogis on esmakordselt avaldatud ülevaade aastate 1919–1943 Eesti akvarellist kõigi olulisemate kunstnike tööde läbi (56 tööd 16 kunstnikult), enamik töödest on reprodutseeritud esmakordselt.

Heini Paasi koostatud monograafia „Herman Halliste 1900–1973. Skulptor” on põhjalik käsitlus eesti skulptori elust ja loomingulisest pärandist, mis avab kunstniku teekonna 20. sajandi keerulisel ja muutlikul kultuurimaastikul. Raamat annab ülevaate Halliste kujunemisest kunstnikuks, tema õpingutest, töödest ning ideelistest ja vormilistest otsingutest. Teos käsitleb nii tema monumentaalskulptuure kui ka väiksemaid plastilisi vorme, tuues esile nende isikupärase stiili ja ainestiku mitmekesisuse, mis ulatus rahvuslikust temaatikast portreeloomini

Saksa Demokraatliku Vabariigi kirjanik Brigitte Birnbaum jutustab käesolevas teoses saksa graafiku Heinrich Zille (1858-1929) kunstnikukssaamisest. Pühendanud end vabagraafikale alles küpses eas ning õieti vaid olude sunnil (jäädes litograafina tööta), jõudis Zille ometi veel ka Preisi Kunstide Akadeemia liikmeks saada. Tema loomingu põhiosa moodustavad realistlikud, kohati satiirilises laadis joonistused Berliini vaesemate rahvakihtide elust. Raamat on illustreeritud reproduktsioonidega Heinrich Zille joonistustest.

Sisukord:
Aleksander Tassa
Aleksander Tassa kunstnikuna
Uneraamat
I
II
Novellid
Saarte laul
Jutt mungast, Maarja maalijast
Äikse ilm
Igaviku lõpul
Saalomoni sõrmus
Sügispäev
Püütud kurat
Põrgu aed
Suvitus mägedes
Eneseülistus
Melanhoolia
Laulvad kellad
Surnu pärandus
Jutt nahaparkijast Athanaasiusest ja lõuendivärvijast Tiimonist
Vaga Jaan
Häving
Kriitikat ja mälestusi
Fr. Tuglas
V. Vaga
R. Põldmäe
A. Matteus
A. Vardi
V. Erm
L. Anvelt
V. Tassa
Lühibiograafia
Viiteid ja kommentaare

Ülevaade Jaan Koorti elust ja loomingust. Reprodel on esitatud ülevaade kunstniku skulptuuridest, maalidest ja pisiplastikast.

Ülevaade Jaan Koorti elust ja loomingust. Reprodel on esitatud ülevaade kunstniku skulptuuridest, maalidest ja pisiplastikast.

See raamat asub žanritevahelisel eikellegimaal: – ta pole ei monograafia kunstnikust, ei romaan temast. Belletristlikku elementi temas siiski leidub: näiteks kujutab ta endast Jaan Koorti päevaraamatut, aga tegelikult pole Koortilt teada ühtki päevikulehekülge. Ometi koosneb tekst teatud osas Koorti enda kirjutatust: tema artiklitest ja kirjadest. Paratamatult tekkivate tühikute täitmiseks on kasutatud ajakirjandust, memuaarteoseid ja kunstiajaloolisi uurimusi. Jaan Koort oli silmapaistev maalija, rahvusvaheliseltki hinnatud kujur ning keraamik. Tuleb nentida ka tema kirjanduslikku talenti. Tema kirjades ja artiklites – viimaseid on teadaolevalt 26 – avalduvad nii humoristi kui ka lüürikuvõimed, rääkimata kirglikust võitlejahingest, mis tarbe puhul ägedate tiraadidena tema kirjutistest esile purskub. Koorti tekste on vähem üldist huvi pakkuvates kohtades kokku surutud ning mõistetavuse huvides ka ümber sõnastatud. Kus vähegi võimalik, on Koorti tekst täiel määral säilitatud. …

Johann Köler biograafia aastatest 1826-1899

Ülevaade skulptor Juhan Raudsepa elust ja loomingust. Illustreeritud fotodega.

Näitust „Kaugete meelte kuma“ on vorminud viimase pooleteise aasta vältel toimunud muutused EKKMi sees ja ümber, samuti mõtisklused ühiskondlikust väärtustajust ning teemadest nagu kasinus, unarus ja hoolitsus. Mida mäletatakse, mis unustatakse ning mis saab kunstiajalukku kirjutatud? Näitusemaja, mis on oma elu jooksul läbinud järjepidevalt parandustöid ja ruumilisi uuendusi, on sellele vaatamata väsinud ja pragunev. EKKMi füüsilised ja sümboolsed mõrad on omakorda aineseks ja elupaigaks kunstnike ideedele, külastajate mälestustele, töötajate ettepanekutele, rohkele tolmule ning majja unustatud esemelisele pärandile. See näitus on kasvamisest. Suureks kasvamisest, suuremaks kasvamisest, ümber kasvamisest. Muutus – miski kauge ja köitev – kumab õrnalt eemal, ent piisava keskendumise ja kannatlikkuse korral hakkab äratuntavamaks vormuma, kergelt selginema. Näitusega kaasneb samanimeline eesti- ja ingliskeelne trükis, mille on kirjastanud EKKM ja Lugemik.

The book was published on the occasion of an exhibition by the same title curated by Laura Toots at the Contemporary Art Museum of Estonia (EKKM), 05.06–18.07.2021. The exhibition „Letters from a foreign mind“ has been shaped by both the internal and external changes EKKM has undergone in the past year and a half, as well as contemplating on what is valued in our society and themes like scarcity, neglect and care. What is remembered, what is forgotten and what gets written into art history? The building of EKKM has seen countless repairs and spatial renovations during its lifetime but is nevertheless tired and slowly crumbling. The physical and symbolic cracks are the subject matter and the habitat for artistic ideas, for visitors’ memories, its employees’ proposals, an abundance of dust and material legacy that has been left behind. This is an exhibition on growth. Growing up, growing larger, growing anew. Change – distant and inviting – gently glows from afar but with enough focus and patience, it will begin shaping itself into something more familiar and become slightly clearer.

 

Kristjan Raua nimega seostub peaaegu pool sajandit eesti kultuuri, eeskätt rahvusliku kunsti, kunstilise mõtte ja kunstielu ajalugu.

Sisukord: Eessõna Ürgaja kunst Mesopotaamia kunst Egiptuse kunst Egeuse kunst Kreeka kunst Etruski kunst Rooma kunst Varakristlik kunst Bütsantsi kunst Vanavene kunst Merovingide ja karolingide kunst Romaani kunst Gooti kunst Renessanss Barokk Rokokoo Klassitsism Romantism Realism Impressionism Postimpressionism JuugendstiilSümbolism Moodne kunst Naivism 20. saj. skulptuur 20. saj. arhitektuur Nõukogude kunst Kaardid ja kunstilised tabelid

Prantsuse kunstniku Paul Gauguini (1848-1903) ebatavaline ja äärmiselt traagiline elukäik, erakordselt rikas ja mitmepalgeline loominguline pärand (maal, skulptuur, autobiograafiline teos "Noa-Noa" jms.) on ajendanud kirjutama raamatuid nii kunstniku loomingu kohta kui ka puht ilukirjanduslikke teoseid. Maalitud lõuendid, mis kutsusid esile omaaegsete kunstihuviliste hulgas nii kiitus- kui ka laidusõnu, mõjuvad nüüdisajalgi sügavalt ja emotsionaalselt. Inglise kirjanik William Somerset Maugham (1874-1965) oma romaanis "Kuu ja kuuepenniline" (1919), mis tõi raamatu autorile suure kuulsuse, jutustab tagasihoidlikus kiretu vaatleja maneeris maalikunstnik Charles Stricklandi keerulisest käekäigust. Teose sündmustiku põhifaktid on võetud autodidaktist prantsuse kunstniku Paul Gauguini biograafiast, kust autor on teose kirjutamiseks ilmset inspiratsiooni saanud. Piiritust loomisihast tingitud ja küllaltki kalli hinnaga langetatud otsus ennast küpses elueas jäägitult maalikunstile pühendada, loobumine eduga kroonitud börsimaakleriametist, lahtiütlemine majanduslikust kindlustatusest, varaka mehe soliidsest seltskondlikust positsioonist, lahkuminek perekonnast ja põgenemine Euroopa tsivilisatsiooni eest Lõunamere troopilisele saarele -- Tahiitile, kus kunstniku varasest noorusest saadik kaasaskantud unelmad, lõunamaise looduse erksad ja põletavalt lõõmavad värvid, tsivilisatsioonist puutumata looduslapsed ja nende elulaad ajendasid looma ohtralt lõuendeid, millel on kunstniku loomingu hulgas kõige suurem väärtus ning mis rajasid uusi teid kunstis ja purustasid akadeemilisi kaanoneid, -- kõikidel nendel faktidel on otsene seos Paul Gauguini eluloo ja loomingulise käekäiguga. Romaanis "Kuu ja kuuepenniline" on Maugham vastandanud ohjeldamatu, ent loomisinstinkti ees jõuetu oleva kunstniku väikekodanlastele, kes ei ole võimelised mõistma suurt kunsti ega tõelist ilu. Sest kunstiloomingu maailm ja kodanliku praktitsismi ning kaine arvestuse maailm asuvad teineteisest niisama kaugel kui kuu ja kuuepennine münt. Raamatus on toodud kaheksa reproduktsiooni Gauguini loomingust.

Nõukogude Eesti tarbekunstnike vanema põlvkonna esindaja, Eesti NSV teenelise kunstitegelase Mari Adamsoni loominguline tee on lahutamatult seotud progressiivse tarbekunsti arenguga. Koos käisid nad alles lapsekingades kolmekümnendate aastate algul, koos kulges nende noorus kolmekümnendate aastate lõpul, koos jõudsid nad oma küpsesse eluikka nõukogude korra päevil. Ühised olid neil kasvuea vead ja voorused, ühised olid raskused, milliseid tuli teel ületada...

Raamat kaasneb näitusega „Mari Kurismaa. Videviku geomeetria“ Kumu kunstimuuseumis (26.09.2025–22.02.2026).

 

Käesolev raamat esitleb kunstniku ja sisearhitekti Mari Kurismaa (snd 1956) loomingut ning annab ülevaate tema laiahaardelisest tegevusest. Kunstniku rikkaliku maaliloomingu kõrval leiavad tutvustamist tema varane graafika ja kontseptuaalsed aktsioonid, eksperimendid materjalide ja tehnikatega. Raamat sisaldab unikaalseid vaiba-, interjööri- ja kostüümikavandeid. Kurismaa töödes põimuvad kontseptualism, sürrealism ja metafüüsiline maal, teda on inspireerinud nii klassitsism kui postmodernistlik arhitektuurimõte. Keskne roll kunstniku loomingus on geomeetrial, mida ta käsitleb mitte korrastava süsteemina, vaid humanistlikest ideedest lähtuva poeetilise keelena

Elulooromaan Leonardo Da Vinci elust

Käesolev raamat ei ole kunstiteaduslik traktaat, vaid jutustus suure kunstniku elust ja loomingust. Sellega on seletatavad ta iseärasused.
Raamatu maht ei võimaldanud üksikasjaliselt analüüsida suure kunstniku ligi üheksakümmend aastat kestnud elu ning ta nii mitmekesist ja rikkalikku loomingut. Näiteks on raamatus Michelangelot kui arhitekti käsitletud hoopis vähem põhjalikult kui ta seda pälvib. Lisaks on jäetud puudutamata paljud tähtsategi sündmuste üksikasjad Michelangelo elust ja tegevusest, mida on teistes raamatutes pikemalt käsitletud.
Ruumi vajas autor aga niisuguste asjade jaoks, millest Lääne kirjanduses rääkida ei armastata, mis on aga olulised teadusliku objektiivsuse huvides. Michelangelot kui kunstnikku ja humanisti ei saaks õigesti mõista, kui ei kõneleks sellistest faktidest nagu Itaalia poliitiline tragöödia, eriti Firenze võitlus Itaalia ja rahvusvahelise reaktsiooni jõudude vastu aastail 1529-1530.

1907. aastal avas Vignoni tänaval Parisis oma kunstigalerii Daniel-Henry Kahnweiler. Uus kunstikaupmees oli tollal vaid 23-aastane. Ta oli juudi päritolu ning sündinud Saksamaal Mannheimis. Noor kunstikaupmees ostis ja pani oma galeriis välja peamiselt eakaaslaste töid. Temast sai tõeline kubismi toetaja, nii et teda on nimetatud isegi "kubismi ämmaemandaks". Selle kunstivool rajajad Pablo Picasso ja Georges Braque panid pikki aegu oma töid välja vaid tema juures. Kahnweiler tegeles ka kirjastamisega, andes välja näiteks Apollinaire'i ja Max Jacobi teoseid. Daniel Henri pseudonüümi all on ta ka ise avaldanud töid maalikunsti kohta. Käesoleva raamatu aluseks on radiointerjuud, mille Daniel-Henry Kahnweiler andis tuntud ajakirjanikule Francis Crémieux'le (sünd. 1920) ja mis esitati 1961. aasta aprillist juunini Prantsuse Raadio programmides. Huvitavalt jutustab Kahnweiler oma elust ja samuti paljudest enam või vähem tuntud kunstnikest, kellega ta oma pikaaegses galeristitegevuses kokku on puutunud. Raamatut kaunistavad reproduktsioonid teostest, millest enamik on kunagi Kahnweileri galerii seintel rippunud.

See on esimene pilguheit moelooja kiivalt kaitstud ja varjatud maailma. Autor toob meieni loo sellest, kuidas väikelinnast ja vaesest perest pärit poisist kujuneb õnneliku saatuse tahtel tuntud ja tunnustatud moelooja, kelle loomingut imetletakse ja ihaldatakse kogu maailmas. Tema suhtest ruumi, arhitektuuri, kino ja eluga. Raamat mehest, kes on LEGEND juba oma elu ajal.

Paul Kammi loomingut tutvustav kunstiraamat. Album koondab valiku autori teoseid, näidates tema kunstilist käekirja ja loomingu põhisuundi. Väljaande keskmes on Kammi graafiline ja maaliline pärand. Albumi on koostanud ja eessõna kirjutanud Olev Soans. Albumis leidub ligi kakskümmend reproduktsiooni, mida täiendavad lühitekstid, sealhulgas venekeelne kokkuvõte.

Autorilt: "Käesolev jutustus sai algimpulsi Amandus Adamsoni vanema tütre Corinna Tammpere suulistest ja kirjalikest mälestuskildudest. Ilma nendes esinevate nimede ja pisiseikadeta olnuks mõnegi lõigu, iseäranis Itaalia olusid käsitlevate peatükkide kirjapanek märksa raskem. Kasutatud on ka kujuri abikaasa Eugenie Gertrud Adamsoni ülestähendusi, mis leiduvad Tartu ja Tallinna kunstimuuseumides, Amandus Adamsoni enese kirju ja ajalehtedes ning muuski trükisõnas ilmunud kirjutusi. Jutustuses pole fiktiivseid tegelasi, kuid aimamisi kirjapandud ütlemisi ja olukordade kirjeldusi on. Fictio cedit veritati..."

Raivo Järvi nimi ei vaja tutvustamist. Tema jutupliiatsite ja kaubamärgina mõjuva naeratuse seltsis on üles kasvanud mitu põlvkonda lapsi. Raivo oli jutuvestja, kes põimis tervikuks pildi, teksti ja muusika ning läks (tele)ajalukku oskusega joonistada nii, et keegi ei teadnud, milline pilt lõpuks sünnib. Onu Raivo raadiorännakutega said maailmas enam aimu täiskasvanudki. Mis oli aga kõige selle välise taga? Selle laia ja avatud naeratuse taustal?

Kunstnik Auguste Renoiri elulugu, mille on kirja pannud tema poeg Jean Renoir.

Monograafia võtab kokku skulptor Tiiu Kirsipuu elu ja loomingulise tee sündimisest Tartus kuni käesoleva ajani. Raamat algab kokkuvõtliku elulooga ning jätkub õpingute kirjeldusega Tartus ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Raamatusse on koondatud põhjalik fotomaterjal autori ulatuslikust loomingust ja isikunäitustest; üritustest, milles ta on osalenud ja mida ta on kureerinud.

Tiiu Kirsipuu on Tallinnas elav ja töötav vabakutseline skulptor, kelle looming mahub vahemikku 1,4-sentimeetrisest mündist kuni 8 m pikkuse puuskulptuurini. Tema töödes leidub nii realistlikku kui abstraktset vormilahendust ning oma ideede teostamisel on ta kasutanud väga erinevaid materjale.
Produktiivse kunstnikuna on Kirsipuul olnud palju isikunäitusi nii Eestis kui välismaal, ta on loonud arvukalt töid avalikku ruumi, osalenud grupinäitustel ja skulptuurisümpoosionitel, kureerinud näitusi ja workshop’e, kujundanud hauatähiseid jpm. Talviti on ta nautinud jääskulptuuride tegemist.

Skulptori üheks tuntuimaks avaliku ruumi tööks on „Kahe Wilde kuju” Tartus Vallikraavi tänaval (1999). Teose koopiat võivad Eesti Vabariigi ja Tartu linna kingitusena nautida ka Iirimaa Galway linna elanikud (2004).

Lisaks mitmetele teistele preemiatele on skulptor saanud Anton Starkopfi nim skulptuuripreemia (2010) ja Kristjan Raua preemia (2010). Aastal 2019 tunnustati Kirsipuud Eesti Vabariigi Valgetähe 4. klassi teenetemärgiga, aastal 2024 Viljandi linna aastapreemia ja teenetemärgiga ning Tartu Ülikooli teenetemärgiga.