Kunst
Käesolev monograafia tutvustab lugejat maalija ja tarbekunstnik Adamson-Ericu loominguga, kuhu kuuluvad peale maali ja väiksemaarvulise graafika ning teatridekoratsiooni peaaegu kõik tarbekunsti harud, mida Eestis üldse on viljeldud. Teost illustreerib ligi üheksakümmend pilditahvlit, millest osa on värvilised.
Itaalia kunstniku elu ja tegevus. Raamat on illustreeritud paljude reprodega.
„Õnnitlen Teid kogu südamest: usun, et Teie monograafia on olemasolevaist üks parimaid. Te ei kujuta ette, kui väga õnnelik ma olen, et selline teos Modigliani kohta on ilmunud NSV Liidus. Tänan Teid veel kord, kallis sõber, ja braavo! Südamlikult tervitades, Jeanne (kunstniku tütar).” – Jeanne Modigliani kirjast raamatu autorile 13. aprillil 1971. aastal.
Andrei Jegorovi maastikumaalid on rahulikud, elurõõmsad, päikesepaistelised.
Tõlgitud vene keelest. - Osa teksti vene keeles
Raamat kaasneb näitusega „Anna-Stina Treumund. Kuidas ära tunda lesbit?“ Kumu kunstimuuseumis (05.09.2025–11.01.2026).
Käesolev raamat võtab fookusesse kunstniku ja aktivisti Anna-Stina Treumundi (1982–2017) loomingu ja tegevuse. Ta oli esimene kunstnik Eestis, kes sidus oma autoripositsiooni selgelt oma lesbikogemusega. 2000. aastate esimesel poolel alanud ja 2017. aastal lõppenud loomingulise tegevuse vältel jõudis kunstnik soo, seksuaalsuse, perekonna ja eneseotsingute teemade kaudu küpse kväärifeministliku käekirjani. Treumund otsis oma kogukonda ja esiemasid, luges Eesti (kunsti)ajalugu kväärival pilgul ning töötas teemadega nagu BDSM ja naise seksuaalsus. Ühtlasi kaasas Treumund loomeprotsessi oma sõpru, pereliikmeid ja kallimaid – nii on võimalik tema tööde kaudu kaardistada ka tema kaasaegsete Eesti kväärikogukondade võrgustikke.
Rikkalikult illustreeritud raamatus käsitlevad Anna-Stina Treumundi loomingut ja tegevust aktivistina Eesti feminismi ajaloo uurija Piret Karro-Arrak, kunstnik ja kunstikriitik Kaisa Eiche ning soouurija Redi Koobak, kelle artikkel tugineb tema 2013. aastal kirjutatud doktoritööle, mis on seni mahukaim akadeemiline uurimistöö Treumundist.
The book accompanies the exhibition Anna-Stina Treumund: How to Recognise a Lesbian? at the Kumu Art Museum (05.09.2025–11.01.2026).
This book focuses on the oeuvre and activities of the artist and activist Anna-Stina Treumund (1982–2017). She was the first artist in Estonia to clearly link her artistic position to her lesbian experience. During her creative career, from the early 2000s until 2017, Treumund dealt with topics of gender, sexuality, family and self-discovery, through which she developed a mature queerfeminist visual language. She searched for her own community and foremothers, read Estonian (art) history with a queering eye and worked with such topics as BDSM and female sexuality. She included her friends, family members and lovers in her artworks, which has enabled researchers to map the networks of the Estonian queer communities of her time, while studying her legacy.
The contributors to this richly illustrated book are the researcher of Estonian feminism Piret Karro-Arrak, the artist and art critic Kaisa Eiche, and the most substantial academic research on Treumund has thus far been written by the gender studies scholar Redi Koobak in her 2013 doctoral thesis, which also served as the basis for her article published in this book.
Saksa arhitekt ja insener Balthasar Neumann võis vanul päevil tagasi vaadata rikkale elule täis tööd ja loomingut. Tihedalt oli ta elutee seotud Würzburgi vürtpiiskoppidega, kelle teenistuses ta oli. Kuus piiskoppi oli valitsenud tema ajal, nende erinevate iseloomudega seostusid ka tõusud ja mõõnad Balthasar Neumanni loomingulises biograafias. Järgides oma kutstumust, oli ta kuju andnud oma nägemustele, loonud paljud-paljud kirikud, lossid ja kindlused Frangi- ja Švaabimaal, Reini ääres ja Moseli orus ning eelkõige Würzburgi piiskopilossis, mis rõõmu ja tuska tuues oli tööülesande ja murelapsena saatnud ta rahutu elu kõiki etappe.
Käesolev raamat seob kokku senised uurimused ja värske arhiivitöö, et luua võimalikult avar ettekujutus Carl Sigismund Waltherist kui 19. sajandi Tallinna ühest keskseimast kunstnikust. Dresdenist pärit Walther saabus Eestimaale aastal 1809. Temast kujunes balti biidermeieri ajastu tähtsaim maalikunstnik Tallinnas, kes õpetas Toomkoolis joonistamist, oli aktiivne linna seltsi- ja klubielus ning töötas väga mitmetes žanrites, maalides nii portreid, olustikupilte kui ka altarimaale kirikutesse üle Eesti.
Waltherist kirjutades on lisaks kunstniku elule ja biidermeierlikule pildikeelele luubi all kogu Tallinna kultuuri- ja hariduselu uusaja algul. Kunstniku isiku ja loomingu kaudu, nii otseselt kui ka kaudselt tema „elutuppa“ vaadates, avaneb mitu Eestimaa kultuurielu varaste aastakümnete võtmeteemat: kooli- ja haridusmaastik, Tallinna saksa teater, kunstniku staatus tollases ühiskonnas, pere- ja sõpruskondlikud sidemed, seltsielu kujunemine.
Carl Sigismund Waltheri (1783–1866) mahuka monograafiaga avab Eesti Kunstimuuseum uue väljaannete sarja. Monograafiliste uurimuste vormis tutvustatakse vanemas Eesti kunstis olulisi loojaid, kelle pärand aitab mõista visuaalse mõtlemise arengut ning selle põimumist oma aja ühiskondlike olude ning kunstniku elusaatusega.
Vello Agori (kuni 1935 Georg Tõnisson, kunstnikupseudonüüm Gori, 20. veebruar 1894 Pärnu – 7. oktoober 1944 Tallinn) oli eesti karikaturist.
Paljud Gori pildid mõjuvad nii tänastena, nagu joonistaks kunstnik meie keskel, nagu oleks Gori ka meile ja meie probleemide peale mõelnud. Tema loomingusse on joonistatud inimesele ja inimsuhetele igiomast koomikat. Ja poliitikale igiomast teesklust. Kui huvitav, põnev ja lõpuks dramaatiline oli nende kahe aastakümne Eesti poliitiline elu. Ja kui kaugel see oli idüllist, mida mõned poliitikud on Eesti Vabariigi oludest püüdnud luua. Sama vaevaline ja intriigiderikas oli noore riigi kultuurielu jaluletõus.
Käesolev romaan hõlmab aastaid 1793–1806 Francisco Goya elust, näitab tema kujunemist realistlikuks maalikunstnikuks ja annab ühtlasi laiahaardelise pildi tolleaegsest Hispaaniast. Jäädes truuks ajaloolistele tõsioludele, leiab teose autor minevikust niisuguseid probleeme, mille lahendamine pakub suurt huvi ka tänapäeval. Üheks selliseks probleemiks on antud teoses õige vahekorra ja suhte leidmine „poliitika“ ja „loomingulise vabaduse“ vahel – küsimus, mille õige lahendamine ka praegu sügavisti erutab paljusid kultuuritegelasi kurikuulsas kapitalistlikus ühiskonnas.
Mugasto ja Eesti akvarelliklassika Paul Burmanist Endel Kõksini. Näitusekataloogis on esmakordselt avaldatud ülevaade aastate 1919–1943 Eesti akvarellist kõigi olulisemate kunstnike tööde läbi (56 tööd 16 kunstnikult), enamik töödest on reprodutseeritud esmakordselt.
Saksa Demokraatliku Vabariigi kirjanik Brigitte Birnbaum jutustab käesolevas teoses saksa graafiku Heinrich Zille (1858-1929) kunstnikukssaamisest. Pühendanud end vabagraafikale alles küpses eas ning õieti vaid olude sunnil (jäädes litograafina tööta), jõudis Zille ometi veel ka Preisi Kunstide Akadeemia liikmeks saada. Tema loomingu põhiosa moodustavad realistlikud, kohati satiirilises laadis joonistused Berliini vaesemate rahvakihtide elust. Raamat on illustreeritud reproduktsioonidega Heinrich Zille joonistustest.
Sisukord:
Aleksander Tassa
Aleksander Tassa kunstnikuna
Uneraamat
I
II
Novellid
Saarte laul
Jutt mungast, Maarja maalijast
Äikse ilm
Igaviku lõpul
Saalomoni sõrmus
Sügispäev
Püütud kurat
Põrgu aed
Suvitus mägedes
Eneseülistus
Melanhoolia
Laulvad kellad
Surnu pärandus
Jutt nahaparkijast Athanaasiusest ja lõuendivärvijast Tiimonist
Vaga Jaan
Häving
Kriitikat ja mälestusi
Fr. Tuglas
V. Vaga
R. Põldmäe
A. Matteus
A. Vardi
V. Erm
L. Anvelt
V. Tassa
Lühibiograafia
Viiteid ja kommentaare
Romaan on maailmakuulsast itaalia kunstnikust Raffaelist (1483 - 1520). Romaan algab Raffaeli saabumisega Rooma ja lõpeb tema varase surmaga. Tegevuskohaks on Rooma, uuestisündiv rahvusvaheline suurlinn. Tegelastest tõuseb esile paavstide Julius II ja Leo X hall eminents, suurkaupmees Agostino Chigi, kes omal kombel kogu Itaaliat valitseb. Imperia, kaunitar, kes juba ette võtab hauakirjana omaks «Rooma kurtisaani» tiitli, on oma arukuse, renessansliku moraali ja haruldase iluga nagu selle keerulise ajastu sümbol. Omaette romaan on La Fornarina, ilusa pagaritütre lugu - pagaritoast Raffaeli maja kaudu kloostriväravasse. Elavalt on kujutatud Raffaeli kaaskunstnikke ja õpilasi. Raffaeli ringi kuulusid oma aja väljapaistvad humanistid Bembo, Castiglione, Bibbiena, ajastu pildis on oma koht ka väepealikutel ja poliitikutel, eeskätt vägeval ja võimukal Julius II-l ja humanistlikul renessansipaavstil Leo X-l. See romaan-maaling on kui freskosari, mille episoodidest moodustub uues ajas sündiva Euroopa elupilt. Raamatus on 16 Raffaeli ja ta kaasaegsete loomingut tutvustavat mustvalget ja värvitahvlit.
Prantsuse kunstniku Paul Gauguini (1848-1903) ebatavaline ja äärmiselt traagiline elukäik, erakordselt rikas ja mitmepalgeline loominguline pärand (maal, skulptuur, autobiograafiline teos "Noa-Noa" jms.) on ajendanud kirjutama raamatuid nii kunstniku loomingu kohta kui ka puht ilukirjanduslikke teoseid. Maalitud lõuendid, mis kutsusid esile omaaegsete kunstihuviliste hulgas nii kiitus- kui ka laidusõnu, mõjuvad nüüdisajalgi sügavalt ja emotsionaalselt. Inglise kirjanik William Somerset Maugham (1874-1965) oma romaanis "Kuu ja kuuepenniline" (1919), mis tõi raamatu autorile suure kuulsuse, jutustab tagasihoidlikus kiretu vaatleja maneeris maalikunstnik Charles Stricklandi keerulisest käekäigust. Teose sündmustiku põhifaktid on võetud autodidaktist prantsuse kunstniku Paul Gauguini biograafiast, kust autor on teose kirjutamiseks ilmset inspiratsiooni saanud. Piiritust loomisihast tingitud ja küllaltki kalli hinnaga langetatud otsus ennast küpses elueas jäägitult maalikunstile pühendada, loobumine eduga kroonitud börsimaakleriametist, lahtiütlemine majanduslikust kindlustatusest, varaka mehe soliidsest seltskondlikust positsioonist, lahkuminek perekonnast ja põgenemine Euroopa tsivilisatsiooni eest Lõunamere troopilisele saarele -- Tahiitile, kus kunstniku varasest noorusest saadik kaasaskantud unelmad, lõunamaise looduse erksad ja põletavalt lõõmavad värvid, tsivilisatsioonist puutumata looduslapsed ja nende elulaad ajendasid looma ohtralt lõuendeid, millel on kunstniku loomingu hulgas kõige suurem väärtus ning mis rajasid uusi teid kunstis ja purustasid akadeemilisi kaanoneid, -- kõikidel nendel faktidel on otsene seos Paul Gauguini eluloo ja loomingulise käekäiguga. Romaanis "Kuu ja kuuepenniline" on Maugham vastandanud ohjeldamatu, ent loomisinstinkti ees jõuetu oleva kunstniku väikekodanlastele, kes ei ole võimelised mõistma suurt kunsti ega tõelist ilu. Sest kunstiloomingu maailm ja kodanliku praktitsismi ning kaine arvestuse maailm asuvad teineteisest niisama kaugel kui kuu ja kuuepennine münt. Raamatus on toodud kaheksa reproduktsiooni Gauguini loomingust.
Ingrid Mölleri biograafiline romaan kuulsast hollandlasest maalikunstnikust Vermeer van Delftist. Raamat annab tõepärase pildi Delfi sfinksi ühest elulõigust, kasutades maksimaalset teadaolevat dokumentaalselt kinnitatud faktistikat, mille külge on lisatud kunstiline jutustus kunstniku elust, vestlustest ja loomingust 17. sajandi Hollandis. Illustreeritud värvireprodega.
Raamat kaasneb näitusega „Mari Kurismaa. Videviku geomeetria“ Kumu kunstimuuseumis (26.09.2025–22.02.2026).
Käesolev raamat esitleb kunstniku ja sisearhitekti Mari Kurismaa (snd 1956) loomingut ning annab ülevaate tema laiahaardelisest tegevusest. Kunstniku rikkaliku maaliloomingu kõrval leiavad tutvustamist tema varane graafika ja kontseptuaalsed aktsioonid, eksperimendid materjalide ja tehnikatega. Raamat sisaldab unikaalseid vaiba-, interjööri- ja kostüümikavandeid. Kurismaa töödes põimuvad kontseptualism, sürrealism ja metafüüsiline maal, teda on inspireerinud nii klassitsism kui postmodernistlik arhitektuurimõte. Keskne roll kunstniku loomingus on geomeetrial, mida ta käsitleb mitte korrastava süsteemina, vaid humanistlikest ideedest lähtuva poeetilise keelena
Käesolev raamat ei ole kunstiteaduslik traktaat, vaid jutustus suure kunstniku elust ja loomingust. Sellega on seletatavad ta iseärasused.
Raamatu maht ei võimaldanud üksikasjaliselt analüüsida suure kunstniku ligi üheksakümmend aastat kestnud elu ning ta nii mitmekesist ja rikkalikku loomingut. Näiteks on raamatus Michelangelot kui arhitekti käsitletud hoopis vähem põhjalikult kui ta seda pälvib. Lisaks on jäetud puudutamata paljud tähtsategi sündmuste üksikasjad Michelangelo elust ja tegevusest, mida on teistes raamatutes pikemalt käsitletud.
Ruumi vajas autor aga niisuguste asjade jaoks, millest Lääne kirjanduses rääkida ei armastata, mis on aga olulised teadusliku objektiivsuse huvides. Michelangelot kui kunstnikku ja humanisti ei saaks õigesti mõista, kui ei kõneleks sellistest faktidest nagu Itaalia poliitiline tragöödia, eriti Firenze võitlus Itaalia ja rahvusvahelise reaktsiooni jõudude vastu aastail 1529-1530.
Ants Laikmaad kunstnikuna teavad kõik, kuid kirjamehena üpris vähesed. Tema kirjanduslik pärand on laiali pillatud paljude ajalehtede ja ajakirjade veergudele mitmete aastakümnete jooksul. Kuid see pole sugugi vähem huvitav kui tema kunstiline looming. Millest ta siis on kirjutanud? Kõigepealt on ta Vilde kõrval meie viljakamaid ja kaalukamaid reisikirjanikke. Mõlemad olid kaasaegsed ja mõlemad suured matkajad - küll vabatahtlikult, küll sundkorras. Ja mõlemad on osanud maailma näha oma silmadega ja kirja panna oma sulega. Laikmaa pole kirjeldanud ainult kaugeid maid, vaid niisama huvitavalt ka oma kodunurka, seal elanud inimesi ja nende tegemisi. Ta on jäädvustanud huvitavaid rahvatüüpe mitte ainult joone ja värviga, vaid ka kirjasõnas. Ta on sõna võtnud aktuaalsete päevaprobleemide kohta, polemiseerinud, rünnanud ja ennast kaitsnud ja kirja pannud mälestusi oma vaheldusrikkalt eluteelt. Ott Kangilaski. Raamat on illustreeritud rohkete mustvalgete fotode ja värvitahvlitega Laikmaa loomingust.